1.
Trikster on jutustatud tegelane. Jutustus on tema element, ta sünnib jutustusest, elab jutustuses ja viimaks ka lahkub jutustuse läbi, võttes selle endaga kaasa. Aga jutustus paneb vastu. Jutustus tuleb alati tagasi, toob ka triksteri tagasi ja jätkab seda loomistööd, mis triksteril alati pooleli jääb, sest trikster ei ole lõpuleviija. Kuigi trikster osutab piiridele, olles tihti ka piiride tekitaja, võib ta neidsamu piire ületada, muutudes vahendajaks siinpoolsuse ja teispoolsuse vahel. „Universumis on kõik lõpetamata,“ ütleb Yoko Ono, ja see on väga triksterlik lause: lõpetamata universum on triksteri universum, sest loomine võib seal iga hetk uuesti alata – ja algabki. Oma viga, kui me seda tähele ei pane.
„Teadmine, teooriad on võtmed ja maailm on lõpmatu palju tube, kuhu me nende võtmete abil uksed saame avada,“ kirjutab Kaplinski oma „Hajamärkmetes“. „Mingit vastavust võtme kuju ja toa kuju vahel ei ole.“[1] Viimane lause on väga salapärane. Tõsiasi, et toa kuju ja võtme kuju vahel pole vastavust, tundub küll enesestmõistetav, sest kuidas saaks võti representeerida tuba, kui ta isegi luku mehhanismi ainult punktiirselt esindab? Ometi on modernsuses alati valitsenud ettekujutus, et me liigume järjest täpsema, järjest adekvaatsema maailmapildi poole, mis tühistab kõik varasemad ettekujutused, sest need olid ekslikud. Modernsus on relativistlik, ta on orienteeritud „objektiivsele reaalsusele“, mille suhtes kõik üksikud nägemused ja kirjeldused on osalised, kas subjektiivsed või partikulaarsed. Tõesemaks peetakse alati väiteid, mis vastavad „faktidele“, st võtmeid, mis võimalikult püüdlikult jäljendaksid toa kuju. Kuidas need faktid on saadud ja kuidas valitud, see on muidugi iseasi. Aga ideaaliks on igal juhul võti, mis olekski juba toa enese mudel, nõnda et ukse avamiseks pole enam vajadust.
Kaplinski nägemus tühistab sellise kujutelma. Võiks öelda, et see purustab objektivismi ja muudab mõttetuks relativismi, mis on sama mündi kaks külge. Kaplinski nägemus on perspektivistlik. Võtmed on siin vajalikud ainult selleks, et avada uksi. Ukse avamine tähendab uue perspektiivi avamist: ei võti ega uks pole veel perspektiiv, sest oluline on ainult tuba, kuhu me siseneme. See tuba on alati tõeline, ta on alati tõelus, isegi kui me selles kahtleme, sest see ei ole meie igapäevane tegelikkus. Kui maailm on lõpmata palju tube, siis on ka perspektiive lõpmata palju – või ehk oleks õigem öelda, et neid perspektiive on piiramatul hulgal, st nad on loomu poolest väesolevad, kuna käesolevate perspektiivide hulk on lõplik ja nad moodustavad lõpliku hulga tegelikkusi. Oluline on aga see, et kõik need perspektiivid on tõelised, sest perspektiiv sünnitabki toa, mille kuju ei vastanud küll võtme kujule, aga mis sellegipoolest on immanentne reaalsus. See reaalsus ei ole objektiivne, ta ei olegi üldse objekt, vaid objektid tekivad alles tuppa sisenedes, nii nagu silmad aeglaselt harjuvad pimedaga ja me hakkame eristama esemete piirjooni. Nüüd võib soovi korral kõnelda ka objektiivsest ja subjektiivsest, relatiivsest ja absoluutsest, partikulaarsest ja universaalsest – aga ainult seni, kuni me pole hakanud arvama, et meie võti ongi universaalne, et selle kuju vastab „absoluutsele toale“ ja seega objektiivsele reaalsusele, nõnda et meie perspektiiv on absoluutne ja iga teine perspektiiv selle kõrval relatiivne. Sest sel juhul oleme langenud eksitusse, mida Bruno Latour nimetas partikulaarseks universalismiks ja mis ongi modernse mõtlemise suuremaid õnnetusi.
„Kusagil meie ühiskondades – ja üksnes meie ühiskondades – kirjutab Latour, on ilmsiks tulnud enneolematu transtsendentsus: loodus sellisena, nagu ta on – mitteinimlikuna, vahel ka ebainimlikuna, kuid alati ekstrainimlikuna. Meie oleme ainsad, kes näevad absoluutset erinevust looduse ja kultuuri vahel ning teaduse ja ühiskonna vahel, sellal kui kõik ülejäänud ei suuda päriselt lahutada seda, mis on teadmine, sellest, mis on ühiskond.“[2]
Usk sellisesse transtsendentsi ongi kõige eredam ohumärk. See on halvaloomuline kultuurirelativism, nartsissistlik arusaam, justkui oleks meie kultuuril eriline juurdepääs tubade toale, absoluutsele reaalsusele ja universaalsele loodusele, erinevalt kõigist teistest. Oht on tõsine, sest sellest tulenevad otseselt mõned modernsuse kõige destruktiivsemad jooned, sõge usk, et progressiga kaasa minnes ollakse alati õigel teel ja pöörane hävitustöö on kõrvalise tähtsusega. Tekib tunne, et siin tuleks midagi ette võtta. Kuid kuna tegu on hallutsinatsiooniga, ei ole mõtet haarata püstoli järele. Tuleb haarata uue võtme järele.
2.
Kogumikus „Suve tagasitoomine“ leidub Põhja-Ameerika pärimuslugu, kus trikster, keda nimetatakse Vanameheks, satub rännakul Päikese kotta. Müütilises fragmendis pole küll öeldud, kuhu Vanamees rändas ja miks, aga kuna tegu on triksteriga, näib üpris loomulik, et teda valdab lakkamatu, justkui sihitu rännukihk. Trikster on ju alati kuhugi teel, ta ei saa paigal püsida, sest muidu ei juhtuks enam midagi ja triksteri jutustus katkeks. Mõistame kohe, et Vanamees on siin kosmiline trikster, müütiline ürgolend, samuti nagu Päikegi; mõlemad on inimkujulised ja mõlemad on kütid, kes on harjunud sageli jahil käima. Tegevus toimub ennemuistses ajas, müütilises ruumis, kus horisontaalne ja vertikaalne liikumine teineteisest põhimõtteliselt ei erine: Päikese juurde jõudes võib Vanamees küll ületada kahe ilma vahelise piiri, kuid see ei tähenda veel vertikaalset transtsendentsi, vaid on lihtsalt transversaalne kulgemine ühelt immanentsustasandilt teisele.
Päike on selles loos võimas, suuremeelne ja külalislahke tegelane. Ta palub, et Vanamees jääks mõneks ajaks tema külaliseks. Tegemist on muistse kombega pakkuda rändurile toitu ja peavarju, hoides alal vastastikuse abi võrgustikku ja kogukondlikku solidaarsust. Viisakas oleks nüüd külalislahkust mitte kuritarvitada, püsides hea tava piirides. Trikster muidugi viisakas ei ole. Ta jääbki Päikese külaliseks, sööb ja joob nagu jaksab (trikster on alati näljane), kuni ühel päeval saab kõik liha otsa. (Siinkohal mustjala indiaanlased, kellelt lugu pärineb, ilmselt rõkkasid naerda.) Nüüd teebki Päike ettepaneku üheskoos jahile minna:
„„Kjii! Vanamees, mis sa arvad, läheksime õige ja tapaksime mõned hirved?“
„Hüva nõu,“ arvas Vanamees. „Mulle maitseb hirveliha.“
Päike võttis koti ja tõmbas sealt välja ilusad säärised. Need olid ehitud okassea okastega ja värviliste sulgedega.
„Need,“ ütles Päike, „on minu jahisäärised. Nendel on suur taiavägi. Mul tarvitseb ainult nad jalga panna ja kõndida ümber võsatuka, kui säärised panevad võsa põlema ja hirved jooksevad võsast välja, nii et mul on hõlpus neid tabada.“
„Hai-jaa!“ ütles Vanamees. „See on vast imeline asi!“ Ja ta otsustas endamisi Päikeselt säärised ära varastada.“[3]
Trikster on oma loomult varas. Seda ei tohiks mõista nõnda, et ta on seadusi rikkuv kurjategija, kes tuleks kinni võtta ja kohtu alla anda. Trikster on ürgolend, kes tegutseb ajal, mil kosmiline kord pole veel kehtestatud. Vargus on tema jaoks küttimise alaliik. Kui nugis näppab linnupesast mune, on see kosmilises mõttes samuti vargus. Kui sääsk torkab londi läbi naha, et imeda verd, on see kosmilises mõttes samuti vargus. Kui inimene tapab looma ja nülib temalt naha, on see kosmilises mõttes samuti vargus, ehkki tänapäeva inimesel on seda raske mõista, sest kogu meie majandustegevus põhineb teiste elusolendite, maa ja vee halastamatul röövimisel, järjest kiireneval ekstraktivismil. Tänapäeva inimene on muutunud tuimaks, ta ei suuda enam tajuda oma tegude kosmilisi implikatsioone. Aga trikster ei ole tuim. Pigem on ta lapsik. Vargus on tema jaoks loomulik asi, kuid samal ajal on see juba heade kommete rikkumine, sest triksteri tembud ja üleastumised loovadki kosmilist korda. Kõige esimene vargus ei ole veel päriselt vargus, sest kunagi varem ei ole seda varguseks peetud; kui aga kehtima hakkab norm ja vargusest saab vargus, siis on see ometi esimene vargus, ehkki ta varastamise hetkel veel ei olnudki muud kui lustakas vemp.
Mustjala indiaanlaste loos järgneb nüüd põnev episood. Vanamees näeb, kuhu päike õhtul oma säärised paneb; öösel võtab Vanamees need ära, kõnnib hulga maad ja heidab viimaks magama, säärised padjaks pea all. Niisama lihtsalt asi aga ei lahene, sest hommikul kuuleb ta kellegi häält:
„See oli Päike, kes ütles:
„Vanamees, miks on sul minu säärised pea all?“
Vanamees tegi silmad lahti ja nägi, et on Päikese kojas. Ta arvas, et küllap eksis ja tuli sinna tagasi.
Päike küsis veel:
„Mis sa minu sääristega teed?“
„Oh,“ vastas Vanamees, „ma ei leidnud patja, sellepärast ma paningi sinu säärised pea alla.““
Tekkinud paradoks ajab korraks segadusse. Kas tegu on ruumilise nihkega? Fantastilistes lugudes võib vahel juhtuda, et tegelane uinub küll siin, aga ärkab seal. Teisest küljest pole midagi imelikku selles, kui inimene ärgates näeb, et päike on juba tõusnud. Ebatavaline on ainult kuulda päikese häält, mõte sellest võib tekitada kõhedust. Aga heakene küll, me viibime ennemuistses ajas, kus inimkujuline Päike võtab külalisi vastu ja käib koos nendega jahil. Vahest polegi siin mingit vastuolu? Tõepoolest, lugu jätkub otseütlevalt, kinnitades selge sõnaga, et midagi salapärast ei sündinud:
„Jälle tuli öö ja jälle varastas Vanamees säärised ja läks minema. Nüüd ta ei käinud, vaid jooksis peaaegu hommikuni, siis heitis pikali ja jäi magama. Näete, kui rumal ta oli. Ta ei teadnud, et võib joosta kuitahes kaugele, Päikese kojast ta välja ikka ei saa. Terve maailm on Päikese koda. Hommikul ta nägigi, et on ikka Päikese kojas. Nüüd ütles Päike:
„Vanamees, kui minu säärised sulle nii väga meeldivad, eks siis võta nad endale.““
Mustjala indiaanlaste lugu on justkui immanentse perspektivismi võtmelugu. Kuna terve maailm on päikese koda, on kõik perspektiivid siin immanentsed, nad tulenevad üksteisest ja moodustavad võrgustiku, mis hoiabki maailma koos. Päikese kojast välja kõndida ei saa, kuigi saab liikuda ühelt immanentsustasandilt teisele. Kuna trikster loodab saavutada erilisi eeliseid ning tahab Päikese säärised ära varastada, on tema eesmärgiks muidugi transtsendents: teatud tingimustel võibki ta selle ajutiselt saavutada, joostes terve öö, et eralduda immanentsest kosmosest. Aga hommikul ärgates avastab ta, et on ikka Päikese kojas. Ta on endiselt maailmas osaline, see on ainus asi, mida ei saa vältida ühegi trikiga.
3.
Thomas Salumets on Kaplinskit käsitledes rõhutanud tema kaksipidisust: selge ja rahuliku luule, lepitava tooni, mõttetarga-hoiaku ja näilise seesmise tasakaalu tagant kerkivat esile „vastuoluline isik – impulsiivne, kergesti erutuv, kergesti musta masendusse langev ja vahel ka enesehävituse piiril viibiv“. Salumets põhjendab oma väidet elulooliste seikadega, tsiteerides isegi Kaplinski e-kirju ja leides, et kuigi Kaplinski on palju avaldanud ja võitnud ka märkimisväärse kuulsuse, jäävat „see, mis on tema murede tuumaks ja mis tema mõtteid suunab“, ikkagi kättesaamatuks ja mõistetamatuks.
„Maastik, millel ta liigub, on pealtnäha liiga suur, liiga mitmetasandiline ja ühendamatu, et ilmutada kindlat kuju. Konfliktsed seosed, traumaatiline minevik, suured sisepinged koos settimata mõtete ja hapra emotsionaalse seisundiga lisavad veelgi tahke selle eesti vastuolulise poeta laureatus’e, esseisti ja filosoofi mõistatusele… Paljudele, kes seda tunnet jagavad, kaasa arvatud need, kes Kaplinskit hästi tunnevad, näib ta igavese intellektuaalse nomaadina, rahutu konfliktse hingena, kes on alati teel, alati midagi otsimas. Ehkki nad imetlevad väga Kaplinski mõttelendu ja tema saavutusi, on ta nende silmis siiski jäänud ka „võõraks“, seda nii endale kui teistele.“[4]
Sellises kirjelduses on midagi kummaliselt tuttavat. Kindla kujuta maastik, kus alati ollakse teel, alati midagi otsimas; konfliktsed seosed, suured sisepinged ja settimata mõtted; rahutu, nomaadlik, mõistatuslik natuur. Kui lisaksime siia „ambivalentsuse“, oleks kohe selge, et kirjeldatakse kedagi, kellel on tüüpilisi triksterlikke jooni. Intellektuaalsel triksteril on alati omadusi, mis loovad paralleele pärimusliku, müütilise triksteriga. Neid paralleele saab tõmmata teatava piirini: loomingulisel tegevusel on küll alati mõistatuslikke, isegi kosmilisi aspekte, kuid need ei sobi hästi kokku eluloolise, biograafilise ja historiograafilise lähenemisega, mis väärtustab pigem kainet ja ranget, realistlikku esitusviisi. Trikster aga realistlik olla ei saa. Kui tahame triksterit peletada, teda silma alt ära ajada, sobib selleks kõige paremini just kuiv ja igav, huumorivaene asjalikkus: sel juhul ilmubki trikster ainuüksi selja tagant, üllatades meid mõistatusena.
Kaplinski ise on triksteri kuju vastu ilmselgelt huvi tundnud. Seda näitab juba „Suve tagasitoomine“ (1986), kus peale loo Päikese sääristest on veel jutud Tsakabešist ja Manabožost, mõlemad tuntud Põhja-Ameerika triksterid. Hiljem ilmunud essees „Kurat ja Vanapagan“ (1993) puudutab ta sama teemat otseselt, kirjeldades triksteri ambivalentsust ja selgitades, et „temas on koos Jumal ja Vanapagan ja need kaks isikut, persooni on omavahel seotud nagu Kristuses inimlik ja jumalik, ühendamatult ja lahutamatult korraga“. Veidi üllatav on, et Kaplinski järgnevalt seostab triksteri kuju ühiskondliku stabiilsuse ja tasakaalu ideega:
„Selline kujutelm oli kindlasti ka vanadel eestlastel, kellele inimesed ja loodus ei jagunenud mustadeks ja valgeteks, kurjadeks ja headeks jõududeks. Ei jagunenud sel kombel ka inimesed. Näib, et siin maal oli muiste moraali aluseks tasakaalu-ideaal. Paha oli see, mis rikkus tasakaalu, ilmakorda. Selle ilmakorra hoidjatena olid omal kohal nii head kui kurjad, nii Vanajumal ja Jeesuke kui Vanapagan.“[5]
Kuidas ilmub triksteri käsitlusse ootamatult tasakaalu mõiste? Põhjus on lihtne: Kaplinski on tahtnud kirjutada „etüüdi religiooni ökoloogiast“, tuues Kuradi ja Vanapagana võrdlusse sisse ökoloogilise tasakaalu mõiste. Selline arutlus on juba iseenesest trikk, sest triksteris on enamasti nähtud just loova tasakaalutuse kehastust. Asi saab aga selgemaks, kui taipame, et Kaplinski silmis on trikster (ja Vanapagan) ennekõike dualistliku mõtteviisi vastandfiguur. „Maailm ei jagune kahte sõjaleeri, vaid on üks tervik, kus kõigel on oma koht ja funktsioon,“ kirjutab Kaplinski. „Kurja ei saa võtta ainult kurjana, teda ei saa võtta ka päris tõsiselt nagu headki. Nii kurjas kui heas on midagi naljakat.“[6]
4.
Kuidas aga suhestub selline triksteri-nägemus Kaplinski enese kujuga, mida Salumets on pidanud sisemiselt nii konfliktseks ja vastuoluliseks? Ehk täpsemalt, kuidas suhestub see jutustusega Kaplinskist? Pakun siin välja hüpoteesi, mida toetab üks 1970. aastate algul kirjutatud tekst.
Murtud tiivaga
pühib keegi
laualt kirjad ja
leivaraasukesed kokku
lapsed korjavad
õuemäelt
kirjusid sulgi
võib-olla on parem
kui keegi ei mõtle
mis tiivad mind
kunagi hoidsid
kõrgemal
sellest imelikust maast
lumena
tuhana
veena
tulen voolan
vähehaaval tagasi
igale poole
ja kui mõni
loebki suurtee ääres
rukkipeast
pihule teri
või korjab
taskud tõrusid täis
mind ei
tunne nad
ükski enam
ära[7]
Tekst on küll keerukas, eriti kui arvestada õrnalt peidetud viidet Juhan Liivi tuntud luuletusele („Mu luule, sina oled / kui haige tiivaga lind, / kel kull ära kiskunud tiiva / ja kellel haige ka rind.“) Ometi on siin selgesti tajuda vertikaalselt laskuvat liikumist, mis algab teksti keskpaigas ja jõuab viimaks horisontaalse lahustumiseni, pihustumiseni selle teises pooles. Tekstis esinev mina viibib esialgu kõrgustes, kus teda hoiavad tiivad, millest võib-olla on parem mitte mõelda; seejärel hakkab ta vähehaaval tagasi voolama, tehes seda „lumena / tuhana / veena“, nii et ta viimaks jõuab „igale poole“. Teksti algus ja lõpp hakkavad nüüd kokku kõlama: leivaraasukeste pühkimine ja sulgede korjamine õuemäelt satuvad vastavusse rukkiterade lugemise ja tõrude korjamisega taskutesse, mis kõik on horisontaalselt toimivad tegevused. Aga luuletuse mina on hajunud, ja kuigi ta nüüd on igal pool, ei tunne teda enam keegi ära; see peegeldub tagasi teksti algusse, kus murtud tiib ja kirjud suled samuti ei seostu minavormiga. On sündinud teatav transformatsioon, isegi metamorfoos: murtud tiib on praktiline tarbe-ese, ja kirjud suled toovad lastele rõõmu, samuti nagu taskusse korjatud tõrud.
Millist liikumist Kaplinski siin õieti kirjeldab? Eelöeldu taustal võiks oletada, et tegemist on transtsendentsi lahustumisega immanentsusesse, vertikaali laskumisega horisontaaliks. Ühtlasi on see lahtiütlemine ühtsest, selgete piirjoontega mina-identiteedist – kuid mitte olevikuhetkes, vaid tulevikus, siis kui mina, keda kunagi hoidsid määratlemata tiivad, vähehaaval tagasi voolab. Olevikuhetk paigutub hoopis luuletuse algusesse, kus pühitakse leivaraasukesi ja korjatakse sulgi. Nii lisandub ruumilisele keerukusele ajaline komplitseeritus, sest kõige olulisem, mis luuletuses ilmub, paistab veel olevat sündimata, see on lakkamatult alles tulemas.
Niisugune positsioon on tõepoolest triksterlik. Rõhk on siin asetatud ajale, mida veel päriselt ei ole, aga mis vastupandamatu jõuga saabub; ühtlasi on see aeg aga minevik, mida ehk polegi olnud („võib-olla on parem / kui keegi ei mõtle“), aga mis kogu aeg möödub, sest ta on möödumine ise. Lühidalt, see on müütiline aeg, väesolev aeg. Niisugune aeg on ambivalentne, samuti nagu oli aeg, mis Vanamehel kulus, et päikese kojast eemale joosta: tulemus on ikka ja jälle seesama, sest ikka ja jälle leitakse end päikese kojast. Aga nüüd ei tehta selleks enam katsetki, selle asemel on tulemine ja voolamine „vähehaaval tagasi / igale poole“.
Eespool juba tsiteeritud „Hajamärkmetes“, mis on kogunenud kolmekümne aasta jooksul, kirjutab Kaplinski:
„Minevikust saab tulevik lihtsalt niisama, ilma igasuguste katsete ja eksitusteta. Kas tasub siis evolutsioonile ja muule põhjendusi otsida? Evolutsioon on sama loomulik, iseeneslik nagu aeg. Kõik toimub lihtsalt niisama. Katsed-eksitused on teadvuses, ainult seal, kus on teadvus, taotlus. Teadvus ongi taotlus. Taotluseta teadvus on mitteteadvus. Taotluseta tegemine on mittetegemine.“[8]
Pangem tähele selle fragmendi bergsonistlikku lähtepunkti: Kaplinski ei kõnele sellest, kuidas tulevikust saab minevik, ta ei kõnele tuleviku tulemisest ja mineviku minemisest, vaid sellest, kuidas minevikust saab tulevik, tuleviku saamisest, mineviku muutumisest või pöördumisest tulevikuks, mis „toimub lihtsalt niisama“. Minevik pole siin mitte aeg, mis on kadunud, möödunud, ajalooks saanud, vaid alles väesolev, muistne, müütiline aeg, mis lakkamatult tagasi voolab, muutudes üha uuesti ja uuesti tulevikuks. Sest tulevik on minevikus juba peidus. Ja seal on palju enamat, kui me arvata oskame. Minevikus on peidus sündmusi, mida pole kunagi toimunud, aga mis ometi tagasi tulevad, tulevad tuleviku kaudu. Selle vastu ei saa midagi ette võtta, ja selleks ei pea ka midagi tegema, sest nad tulevad lihtsalt niisama.
Ütleksin, et selles fragmendis ei kõnele Kaplinski mitte kui trikster, vaid hoopis teisest vaatepunktist. Ta kõneleb siin nagu Päike, kes hommikul magavat Vanameest silmitseb. Selline vaatepunkt ilmub Kaplinski tekstides sageli. Päike imestab, kuidas Vanamees pole aru saanud, et Päikese kojast ta minema joosta ei saa. Siis aga saabub õhtu ja toob tagasi kõik. Vanamees jookseb terve öö, kuni väsinuna maha langeb. Muidugi ainult selleks, et hommikul jälle ärgata, pea all Päikese säärised, ehitud okassea okastega ja värviliste sulgedega.
Ettekanne Jaan Kaplinski päeval, 17. jaanuaril 2025 Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis.
[1] J. Kaplinski, Usk on uskmatus. Tallinn, 1998, lk 186.
[2] B. Latour, Me pole kunagi olnud modernsed. Tlk A. Saar. Tallinn, 2014, lk 166–167.
[3] Suve tagasitoomine: Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte. Tlk J. Kaplinski. Tallinn, 1986, lk 25–26.
[4] T. Salumets, Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit. Tlk K. Unt. Tallinn, 2016, lk 38.
[5] J. Kaplinski, See ja teine. Tartu, 1996, lk 220.
[6] Sealsamas, lk 226.
[7] J. Kaplinski, Uute kivide kasvamine. Tallinn, 1977, lk 84.
[8] J. Kaplinski, Usk on uskmatus, lk 186.
