Religioonileiges Eestis on just uue vaimsusega seostatavad uskumused ja praktikad nautinud suhteliselt suurt populaarsust. Uue vaimsuse maastik on aga ka ise pidevas muutumises: viimast kümnendit iseloomustab peavoolustumine ja professionaliseerumine, uute levikanalite ja võrgustike kinnistumine ning kasvav globaalsus.
Uus vaimsus on lai katustermin eri vaimsetele, alternatiivsetele, esoteerilistele uskumustele ja praktikatele. Uue vaimsuse aluseks on New Age’i ideoloogiatest välja kasvanud väärtused nagu holistilise (ja eriti just vaimse) individuaalse arengu tähtsustamine, avatus eri religioonidele ja teadmistele. Uut vaimsust nimetatakse ka „mina-vaimsuseks“, mis rõhutab selle indiviidikesksust, ja see seletab ühtlasi head sobitumist tänapäevase kodaniku- ja tarbijaloogikaga.
Uue vaimsuse peavoolustumine tähendab, et selle keskkonna kaudu levima hakanud arusaamu ja praktikaid aktsepteeritakse laiemalt ning tihti ka ilma viideteta uuele vaimsusele või religioossusele.
Uuele vaimsusele on alati olnud iseloomulik religioosse ja mittereligioosse põimumine ning religioosse rakendamine siinpoolsuse (üldiselt just individuaalse arenemise ja paranemise) teenistusse. Praktikate ja uskumuste üks element on siiski mingi materialistlikus tähenduses seletamatu jõu, välja või olendi kohalolu tunnustamine, mis aga ei pruugi olla selle nähtuse kese. Näiteks reiki abil ravimisel elujõu „energiate“ kasutamine ei eelda nende energiate sügavamat mõtestamist, ent siiski mingit usku, et maailmas toimivad erilised ja üleloomulikud jõud.
Viimase kümnendi peavoolustumisega on mina-vaimsuse praktikad ja ideed saanud üha enam osaks kultuurinormidest: näiteks eri enesehoolduspraktikad, konkreetsed tehnikad nagu jooga, teatud meditatsioonid, vaikuseminutid koolides ei seostu uue vaimsuse keskkonnaga, vaid neid tajutakse kui tavapäraseid tööriistu tänapäeva inimese arsenalis.
Uue vaimsuse normaliseerumine toetub mitmetele ühiskonnas aktsepteeritud väärtustele, nagu pluralism, inimeste vaba valik ja areng. Niisuguse ideoloogilise platvormi ja ka kümnendi enda hea indikaator on „Hallo, Kosmose“ saade, mis startis 2010. aasta suvel Raadio 2-s. Algselt ebaatraktiivsel kellaajal suvise ruumitäitena eetrisse läinud intervjuud nõidade, teadjameeste-naiste, ravitsejate, aga ka teadlastega olid eetris seitse hooaega ja osutusid R2 üheks populaarseimaks saateks. Saatekülaliste valik võtab väga hästi kokku uue vaimsuse ühe ideelise põhituuma: inimene peaks olema avatud ning otsima arenguvõimalusi väga mitmesugustest allikatest. „Hallo, Kosmosele“ sarnast formaati kasutab hetkel näiteks Õhtulehe vestlussaade „Puuduta mind“, kus on samuti tehtud juba üle 150 intervjuu. Uue vaimsuse peavoolustumine ongi toimunud ka meedias: viimasesse kümnendisse jääb näiteks „tervikliku inimese enesearengu teabeportaali“ Alkeemia.ee loomine ja selle muutumine Delfi.ee üheks teemaveebiks lemmikloomade, tervise, kodu ja muude inimesi kõnetavate teemade kõrval.
Uue vaimsuse teaduspõhjata uskumuste ja praktikate populaarsus ja peavoolustumine on kohanud ka tõsist kriitikat. Eesti aktiivsete skeptikute liikumine oli aktiivsem kümnendi alguses, kui eriti teravalt reageeriti just nimelt eri mitteteaduslike õpetuste legitimeerimispüüdlustele: „uhhuu-põllu“ kündmise eest jagatud „Umbluu preemiad“ said aastatel 2011–2015 „Hallo, Kosmos“, Delfi Alkeemia ning Telegram.ee portaal. Huvitaval kombel on viimastel aastatel skeptikutega samalaadset kriitikat esitanud ka kiriku esindajad. Uue vaimsuse sfääri kuuluvaid uskumusi ja praktikaid nähakse probleemina: peapiiskopi sõnul on eestimaalaste nn „kaemususund“, „nimetu religioon“ ja „usuline ebamäärasus“ tõsine oht rahva tervisele ja julgeolekurisk, mille vastu aitaks suurem riiklik toetus kirikule ning religiooniõpetus.[1] Selline kriitika on ilmselt üks näide kiriku püüdest end Eesti religioossel väljal (taas)kehtestada.
Uue vaimsuse keskkonda kirjeldatakse siiski jätkuvalt ka mõistetega „alternatiivne“ või „esoteeriline“, mis viitavad juba tähenduslikult paiknemisele domineeriva kultuuri piiride taga või piiridel. Eestis on alternatiivsete ja esoteeriliste teemade positsioneering olnud väga dünaamiline. Näiteks 1990ndate esimeses pooles said alternatiivsed, paranormaalsed, religioossed teemad ühiskonna avanemise ning vaimse eneseavastamise tõttu palju tähelepanu. Temaatilistel paranormaalsusele ja religioossusele pühendatud ajakirjadel olid Eesti mõistes hiiglaslikud tiraažid, UFO-saated platseerusid ETV prime-time’i. Toonases buumis levisid siiski teist tüüpi õpetused kui viimase kümnendi peavoolustumises, mis omakorda toimub eri viisidel: ühelt poolt vandenõuteoreetiliste ja „alternatiivsete teadmiste“ levikus ning teisalt vaimsete enesehooldus- ja heaolupraktikate professionaliseerumises.
Kümnendi ja eriti selle teise poole keskseks märksõnaks on vandenõuteooriate ning „alternatiivsete“ teadmiste mõjukuse plahvatuslik kasv. Uus vaimsus on avatud tavapärasest erinevatele maailmanägemustele ja infole ning niisugust vandenõuteooriatega põimumist kutsutakse koondnähtusena konspirituaalsuseks. Selles koosluses tähtsustub ühiskondlik ja informatsiooniline mõõde, mis uue vaimsuse pigem indiviidikesksetes enesearendamise praktikates on muidu tagaplaanil. Eestis on konspirituaalsuse näiteks portaal Telegram.ee – alternatiivsel äärealal sündinud väljaanne, mis ühendab globaalset (vandenõuteooriaid, nn alternatiivseid teadmisi), poliitilist (Eesti ja regiooni uudiseid) ning indiviidi arengukeskset dimensiooni (uue vaimsuse, keha, tervise teemasid). Telegram.ee on andnud välja ajakirja, taskuhäälingut ja korraldanud konverentse, kus esindatud toitumise, tervise ja elustiili teemad, aga ka keemiasabade ja lameda maa teooriad.
Kui 2010ndate esimeses pooles oli spirituaalsus konspirituaalsuses domineeriv pool, siis tänaseks on teadmiste tasand ehk vandenõuteooriad ja „alternatiivsed teadmised“ muutunud nii populaarseks, et seos uue vaimsuse keskkonna ja levikukanalitega ei ole enam oluline. 2010ndate alguses olid vandenõuteooriad suuresti marginaalia, mis levis peamiselt paraweb’i-taolistes toimetamata foorumites ja nišiväljaannetes. Praeguseks on „alternatiivne“ info sotsiaalmeedia ja internetiplatvormide toel jõudnud kõikjale ning hakanud mõjutama väga erinevaid välju (poliitika, tervishoid, teadus jne). See muutus on toimunud plahvatuslikult ning internetiplatvormid, tavameedia või ekspertteadmiste kandjad ei ole „alternatiivse“ info levikule tõhusat rohtu leidnud. 2010. aastal oleks olnud mõeldamatu, et paraweb’i foorumites levivaid veidraid väärinfokilde esitab Ameerika president. 2020. aastal võtame seda kui paratamatust.
Nihe on toimunud ka „alternatiivsete“ vaadetega inimeste enesepositsioneeringus. Augustis 2020 kaebas Telegram.ee Riigikantselei kohtusse, sest neid ei akrediteeritud valitsuse pressikonverentsile. Telegrami toimetuse hinnangul on neil kõrini „teistsugusest arvamusest ülesõitmisest ja koroonakriisiga seotud küsimuste vältimisest“.[2]
Klassikalisemalt uue vaimsuse tuumteemadega seotud enese arendamise püüdlused ja tehnikad on peavoolustunud pehmemalt ja peidetumalt. Keha-meel-vaim (mind-body-spirit) teemad on kohal meedias (tervise- ja naisteajakirjades, aga üha enam ka laiemalt) ja populaarsetes eneseabiraamatutes. On toimunud spetsialistide ja teenusepakkujate professionaliseerumine, mis annab märku turu stabiliseerumisest ning inimeste valmisolekust ja võimalustest heaolupraktikatega tegeleda. Viimaseid aastaid iseloomustab keha ja vaimu ühendavate õpetuste populaarsus, näiteks on tantra väljunud oma esoteerilisest nišist.
Eesti uue vaimsuse maastik on muutunud ka rahvusvahelisemaks: valdav osa õpetusi ja autoreid on pärit globaalselt ingliskeelselt uue vaimsuse turult (ehkki on jätkuvalt ka venekeelse ruumi mõjusid just uue vaimsuse esoteerilisemas-müstilisemas otsas). Näiteks inglitega seonduvad uusvaimsed praktikad (kaitseinglite appi kutsumine, inglikaardid jm) toetuvad suuresti globaalse haardega menukatele autoritele. Läänes juba kauem ja suuremas mahus kohal olnud „keha-meel-vaim“ heaolupraktikad on muutunud tavapärasemaks ka Eestis. Eesti autorite originaalsete õpetuste maht tundubki viimastel aastatel olevat proportsionaalselt vähenenud, aga suuresti just seetõttu, et eri tooteid, teenuseid ja õpetusi pakkuvaid spetsialiste on rohkem. Need professionaalsed ja oma sissetulekut tervenisti või osaliselt uue vaimsuse ja alternatiivmeditsiini valdkonnast saavad inimesed on ka uute õpetuste/toodete maaletoojad ning valdkonna arendajad ja vedajad.
Globaalsete õpetuste kõrval eksisteerib ka püüd leida midagi „autentselt“ kohalikku. Seda on näha näiteks šamanistlike või loodusega seotud praktikate puhul või seoses tervisega. Eestluse lätete avastamine ja loomine on põnev nähtus, mis ilmneb hästi näiteks Krautmani terviseakadeemia Eesti pärimusmeditsiini õppekavas. Linnastumisega seoses on ka loodusest kujunenud oluline ressurss: näiteks pakutakse retriitides ja laagrites ületöötanud või lihtsalt tavaelust väsinud (linna)inimestele võimalust enda pingeid maandada.
Uue vaimsuse keskkond kui dünaamiline ja reguleerimata ala ongi olnud domineeriva süsteemi niššide/vajakajäämiste täitja, ja seda on näha populaarsete teemade dünaamikas. Retriidid vastavad aja kiirenemisele, tantra tegeleb kehalisuse ja seksuaalsuse alakäsitletud teemadega. Huvitav on ka see, et just viimastel aastatel on uue vaimsuse keskkonnas palju traditsiooniliste soorollidega seostuvaid õpetusi: tõelise „naiselikkuse“ ja „mehelikkuse“ avastamised, kus (taas)luuakse ja toetatakse soopõhist identiteeti. See võib samuti olla teatav reaktsioon soostereotüüpide ja -rollide teisenemisele domineerivas läänelik-liberaalses väärtusruumis. Samas on ka siin ajastumärke, kui näiteks mehelikkuse juurde kuulub haavatavuse tunnistamine ja emotsionaalsus või rõhutatakse ürgnaiselikku jõudu. Seega on uus vaimsus laiemate kultuuriliste protsesside ja dünaamika hea indikaator, olles ka ise oluline sotsiaalkultuuriline nähtus.
[1] Urmas Viilmaa: usundiõpetuse puudumine ajab eestlased esoteerika rüppe. ERR.ee, 13.11.2018.
[2] Telegram läks riigikantselei vastu kohtusse. Telegram.ee, 31.08.2020.
