Sõjauudised, kliimaärevus, tervisemured, suhtejamad… kellele ei oleks tundunud, et lained löövad üle pea kokku ja ainus lahendus on kasvõi korraks tavaelust välja astuda. Õigupoolest pole selleks isegi mingit isiklikku ega ühiskondlikku traumat tarvis – vajadus vahel eneserefleksiooniks aeg maha võtta, perspektiivinihkeks samm argisest eemalduda on elementaarne. Traditsiooniliselt on seda võimaldanud religioon, mis on pakkunud nii vaimset tuge kui ka valmismudeleid väga erineva kestuse ja pühendumisvalmidusega sisekaemuseks ja refleksiooniks. Eestis, Euroopa ateistlikemaks tituleeritud riigis,[1] tuleb aga toimivad viisid ja võimalused igaühel ise leida ja leiutada. Laiutavast spirituaalsest tühikust annab tunnistust kasvõi asjaolu, et ligi kolmandik rahvast peab end vaimseks, kuid mitte religioosseks (lisaks veel 10%, kes määratlevad end kui „vaimseid otsijaid“),[2] on lugenud uusvaimset kirjandust ja huvituvad moel või teisel vaimsetest praktikatest.[3] Teisalt mõjutab ühiskonna vaimse tervise kriis: inimarengu aruande põhjal on depressioonirisk igal neljandal ja üldistunud ärevushäire risk igal viiendal täiskasvanul.[4] Väidetavalt manifesteeruvad vaimse tervise probleemides sageli aga hoopis spirituaalsed kriisid, mida Eesti meditsiinisüsteemis ei osata mingil moel kõnetada.[5]
Lähtudes eeldusest, et ruum ja praktika on alati vastastikuses seoses – mingi tegevus saab aset leida siis, kui ühiskonnas on selleks olemas vajalik ruum, ning ruumide tekkimine omakorda võimaldab ja soodustab vastavaid tegevusi –, püüan kaardistada viimasel kolmel aastakümnel Eestisse rajatud retriidikeskusi ehk kohti, mis lubavad väljalülitumist argisest ning toetust mitmesugusel moel mõistetud enesearengule. See nimetus on tinglik, kuivõrd neid kohti on väga erinevaid: kui skaala ühte otsa võiks paigutada selgepiiriliste religioossete nõuete kohaselt üles ehitatud budistlikud keskused, siis teise otsa näiteks joogatalud, kus piir retriidipraktika ning puhkuse- ja majutusteenuse vahel on ebamäärane. Sama probleemne on uusvaimsuse mõiste ise,[6] mida siin üldistavalt kasutades teen küllap ülekohut just mingitest konkreetsetest Ida traditsioonidest lähtuvatele keskustele, kus uusvaimsuses keskne eri allikate segamine tegelikult puudub; siiski võib uusvaimsuse järgijateks pidada hulka neis korraldatavate retriitide külastajaid. Sellegipoolest näitab just selliste kohtade rohkus ja mitmekesisus, kuidas on viimastel aastakümnetel otsitud ja leitud lahendusi oma vaimsete ja spirituaalsete vajaduste rahuldamiseks, mille juures ühiskonna, sh rahvatervise peavooludiskursus tuge ei paku.
Riskiühiskond ja enesetäiustamiskohustus
Nagu Anthony Giddens ja Ulrich Beck juba 1980. aastatel kirjutasid, elame nn riskiühiskonnas, kus „traditsioonilised“, näiteks looduskeskkonnast tulenevad ohud on asendunud „inimtekkeliste“ riskidega, mis on seotud kliimamuutuste, geopoliitika, tehnoloogia või finantssüsteemidega.[7] See on paradoksaalne ja rahutusttekitav olemisviis – need riskid on üha aktuaalsemad ja järjest teravamalt teadvustatud, samas on järjest raskem jõuda konsensusele võimalike vastumeetmete osas ning usk ekspertteadmistesse muudkui kahaneb. Ebakindlusesse üksi jäetud inimene peab nii palju kui võimalik võtma kontrolli enda kätte, ning kuna mastaapsemaid muutusi on mõistagi raske saavutada, pakub riskiühiskonna ettevõtliku indiviidi[8] lagunema kippuvale maailmale teatavat vastukaalu keskendumine iseenesele. Siin põimuvadki uusvaimne spirituaalsus ja wellness ehk heaolutööstus: mõlemad sisendavad inimesele usku, et tema võimuses on oma elu juhtida. Mõlemad pakuvad ka (alternatiivset) võimestavat kogukonda ja kusagile kuulumise tunnet. Mõlema keskmes on pidev ja lõpmatu iseenese täiustamisprotsess, lakkamatu töö enda kallal, eesmärgiks mingit laadi „vabastav“ isiksuslik transformatsioon või enese „parima mina“ aktualisatsioon. Ühelt poolt on see ikkagi ilmalikule ühiskonnale vastuvõetavasse retoorikasse pakendatud aseaine religioossusele, teisalt individualistliku kapitalismi sisendatud sund püsida inimsuhete- ja tööturul konkurentsivõimelisena. Elu riskiühiskonnas eeldab inimeselt proaktiivset suhtumist, kuna nii enda kehalise kui vaimse tervisega hakkama saamine on korraliku kodaniku enda vastutus. Tervisest ongi saanud moraalne küsimus – tervena püsimine on osa „õigesti elamisest“ ja ühtlasi selle tõestus. Seda võimaldav kompleks – toitumise ja dieedi, sportimise ja spaatamise, kosmeetika, kaalulangetuse, heaoluturismi, mindfulness’i, spirituaalsuse, digi- ja personaaltervisega seotud tooted ja teenused – moodustavadki wellness-tööstuse, mille globaalne maht on juba 4,75 miljardit dollarit.[9] Tegelemine oma mina arengu ja oma tervisega on totaalne eluviis, milles spirituaalsel tervenemisel on keskne roll.[10] Uusvaimsest minavaimsuse raamistikust tuleneb usk, et inimene ise on nii haiguste põhjustaja kui ka tervendava jõu allikas.[11] Kehaline, vaimne ja emotsionaalne tervis moodustavad selles vaates ühe holistilise terviku. Levinud mindfulness– ehk teadveloleku ideoloogia järgi – mis on iseenesest Jon Kabat-Zinni poolt läänepärastatud budistlik meditatsioonipraktika – on kõigi probleemide allikaks ikkagi isiklik mentaalne seisund.[12] Tervenemine ja vaimne areng on selles retoorikas vastastikku metafoorses kasutuses, nii et ka vaimsed püüdlused omandavad teatava terapeutilise värvingu. Paraku tähendab sellisest minaraamistikust lähtumine ühtlasi stressorite maiste ja ühiskondlike põhjuste pisendamist, mis ei soodusta tegutsemist struktuursemate muutuste nimel, vaid pigem toestab konservatiivse status quo säilimist. Lisaks eeldab sellisele holistilisele enesearengule suunatud totaalsele eluviisile pühendumine mõistagi privilegeeritust – ajalisi, finantsilisi ja inforessursse, et tegeleda vajalike praktikatega, osaleda retriitidel, sündmustel ja koolitustel, tarbida toetavaid tooteid ja teenuseid. Nii ei tasu ka meie retriidikeskustest (mõne üksiku erandiga) otsida traditsioonilist kasinat askeesi, vaid pigem peegeldavad need taasiseseisvumisjärgse jõukama keskklassi elustiili, nende ruumilisi ja esteetilisi eelistusi.
Tervendav ja transformeeriv ruum
Kuidas puutub siis kogu sellesse enesetäiustamisse ja -tervendamisse ruum? Uusvaimse lähenemise järgi on üksikisik sügavas vastastikseoses nii oma vahetu ainelise kui ka laiema kosmilise keskkonnaga. Kõik need tasandid on pidevas dünaamilises arengus, mis tähendab, et muutused ruumis kutsuvad esile ka muutuse inimese füüsises ja meeles, mõjutades nii tema tervist ja heaolu kui ka intellektuaalset ja spirituaalset arengut.[13] See, millisel määral Eesti retriidikeskustes ruumi ülesehitust, vormi ja detaile sellest seisukohast teadvustatakse ja arvesse võetakse, on üsna erinev, kuid nii teadlikumaid kui ka intuitiivsemaid lähenemisi iseloomustab usk mingite universaalsete arhitektuuriprintsiipide olemasolusse. Korduvad viited ruumi „väestatusele“ või „energiale“ – viimane on üks sagedasemaid mõisteid uusvaimses retoorikas, kus energia kui mõõdetav füüsikaline nähtus ühendub energia kui elujõu ja tervise sümboliga. Ühelt poolt kasutabki uusvaimne retoorika sageli teaduslikke termineid, „laenates“ seeläbi usaldusväärsust, teisalt on teaduslik teadmine selles vaates vaid üks võimalik ekspertsüsteem demokraatlikult pluralistlike maailmatõlgenduste seas.[14] Ruum kui mõiste on uusvaimses retoorikas väga olulisel kohal: oma tegevust mõtestatakse sageli väljenditega nagu „ruumi loomine“ või „ruumi hoidmine“. Siiski jääb see enamasti üsna abstraktsele ja afektiivsele tasandile. Kuigi universaalse ja transformeeriva arhitektuuri otsingutel usaldatakse ka lihtsalt tugevaid arhetüüpseid vorme nagu kuppel või püramiid, eelistatakse kõneleda pigem struktuuridest ja printsiipidest kui vormidest või esteetikast: läbimõeldumad keskused otsivad toetuspunkte terviklikest idamaistest süsteemidest nagu India vastu shastra (Lilleorus), Hiina feng shui (Pühalil) või Tiibeti sa che (Jõõpres). Samas eeldatakse ruumilt suhtelist neutraalsust: „väline ruum tuleks korraldada viisil, mis aktiveeriks võimalikult vähe meelelisi reaktsioone inimese sisemises ruumis.“[15]
Retriidikeskustest vanimas ja suurimas, Tallinnast 30 km kaugusel asuvas Lilleorus põimuvad praeguseks vastu shastra printsiibid ning ökoehituse ja -eluviisi taotlused. Vaimse õpetaja Ingvar Villido (Ishwarananda)[16] ümber koondunud kogukond alustas regulaarsete joogapraktikate ja retriitidega 1992. aastal ning peagi hakati tundma vajadust pidevamat tegutsemist võimaldava keskuse järele, kus soovijad saaksid aašrami reeglite järgi ka elada.[17] Kümnendi lõpuks oli regulaarseid kooskäijaid juba saja ligi ning MTÜ-ks organiseerununa võeti alates 2006. aastast ette Eesti esimese ökoküla planeerimine. Erinevalt tavapärasest arendusest katsetati kogukondlikku lähenemist, kus lähteülesanne kujunes 23 osaleva perekonna vajaduste põhjal.[18] Praeguseks elab kohapeal ligi sada inimest, lisaks on laiem kogukond inimesi, kes osalevad üritustel ja retriitidel regulaarselt, näiteks nädalalõputi, ning ka hulk külastajaid, kes tulevad vaid koolitustele või ühekordsetele sündmustele. Keskuse pilkupüüdvaimaks osaks on Elulille park, mille lahenduse aluseks on USA esoteeriku Drunvalo Melchizedeki (Bernard Perona) püha geomeetria kontseptsioon.[19]
Šiva tempel ja Kali väravad pargi keskmes laenavad nii vormis kui funktsioonis hinduistlikust traditsioonist, kuid samas on parki integreeritud ka Vilen Künnapu poolt 2010. aastal Londoni arhitektuurifestivalile installatsioonina rajatud, muuhulgas Southwarki katedraali roosakna motiivi tõlgendav nn gooti kell, mis on siin ümber mõtestatud stuupana. Kompleksi vanimaid rajatisi on Maha Munindra tempel, mille vorm viitab kristlikule, võib vast öelda, et ebamääraselt ortodoksi traditsioonile, kuid on kaunistatud hinduistliku om-sümboliga fassaadil ja Šiva võimutähise trishul’iga kaheksanurkse koonusja torni otsas. Lisaks algab pargi servast kompleksi läbiv nn üheksa planeedi templite rada – kontemplatiivne jalutuskäik eri taevakehadele pühendatud altaritega. Külastaja saab kaasa altareid, nende toimet ja riitusi selgitava kaardi, kus raja läbimist kirjeldatakse kui füüsiliselt ja vaimselt tervendavat protseduuri, mis leevendab probleeme ja haigusi või kõrvaldab takistusi.[20] Kompleksi terapeutilist rolli rõhutab veelgi asjaolu, et elulille motiivi põhjal kujundatud keskne pargiosa on oma olemuselt ravimtaimeaed. Ain Padrik, kes on suure osa Lilleoru rajatiste arhitekt, nimetab sellist sünkretistlikku lähenemist teadlikuks otsuseks kohandada eri spirituaalseid traditsioone kohalikele oludele ja vajadustele.[21] Võib siiski öelda, et kui Lilleoru algusajad olid uusvaimsusele kohaselt otsingulisemad ja eri inspiratsiooniallikaid kaasavad – alustati arhailistele praktikatele viitavate kiviringide, indiaani tipi ja hindu tuleriituse dhuni platsiga, mis mõistagi vajasid kõige vähem ressurssi ka praktilises plaanis –, siis aja jooksul on fookus kitsenenud peamiselt hinduistlikule joogatraditsioonile.[22] Esmased teadmised hindu arhitektuuriõpetusest sthapatya veda’st saadi 1990. aastal, kui väliseestlase Jaan Suurküla vahendusel käisid Eestis transtsendentaalse meditatsiooni õpetajad USA-st ja Norrast ning asutati Eesti Maharishi Vedateaduste Assotsiatsioon, mis plaanis rajada siia nii ülikooli kui ka elurajooni Õismäe külje alla.[23] Hiljutisse keskse Šiva templi rajamisse olid kaasatud ka templiehitajad Indiast; samuti on konsulteeritud vastu shastra’st lähtuva Šveitsi arhitekti Marc Lüllmanniga.[24]Vastu shastra’s kombineeritakse ehitiste paigutus ilmakaarte suhtes ning ruumijaotuse ja materjalikasutuse printsiibid tellija või kasutaja astroloogilise kaardiga, mis annab igale rajatisele individuaalse projekteerimise lähtekoha, eesmärgiks rakendada koha võimalused ja energiad maksimaalselt kasutaja tervise, heaolu ja edenemise teenistusse. See ei tähenda aga sellegipoolest olulisi esteetilisi piiranguid, nagu annavad tunnistust mitmed sel põhimõttel Lilleorgu valminud või veel valmimata elamud Ain Padriku või ka näiteks Molumba arhitektuuribüroo poolt.
Teise suure retriidikeskuse Pühali rajaja Urmas Sõõrumaa ei ole teinud saladust, et lähtub Hiina feng shui põhimõtetest ja mitte ainult oma suguvõsa talu maadele Adilasse kerkinud vaimsete praktikate keskuse, vaid ka kõigi teiste kinnisvaraarenduste puhul.[25] Sõõrumaal pole mõistagi Villidoga võrreldavat vaimse teejuhi ambitsiooni ning kahtlemata erineb Pühali Lilleorust nii kasutajate kogukonna kui praktilise toimimismudeli poolest. Eelkõige taoismist lähtuvate vaimsete ja füüsiliste praktikate pikaajalise harrastaja Sõõrumaa algsest plaanist korrastada talu oma suvekoduks ja laste spordilaagriteks kasvas ajapikku välja heaolukeskus, mis on küll suunatud enda ja laiema mõttekaaslaste kogukonna spirituaalsete püüdluste toetamisele, kuid peab ühtlasi olema ka elujõuline äriprojekt.[26] Nii leiab keskusest lisaks talule ruumika kaheksanurkse saalihoone ehk nn bagua, väikese Šiva templiga saunakompleksi ja indiaani tipi ühel pool maanteed ning suure sündmusruumi, kohviku ja hiie teisel pool maanteed. Lisaks on nii spordiväljakute ümbruses kui ka rabaservas arvukalt majakesi ööbimiseks. Eelkõige renditakse ruume välja ja kvaliteedi- või meelsuskontrolli sisu üle ei ole,[27] nii et sekka satub ka pulmi ja muid maiseid üritusi. Kuid valdavalt toimuvad Pühalis siiski uusvaimsusega seostatavad üritused, millest suurim on igasuvine väga heterogeenseid praktikaid, töötube ja loenguid sisaldav spirituaalne festival „Ühenduses / High on Life“.[28] Kuigi varem on Sõõrumaad konsulteerinud arhitekt Rein Veber, on kõik Pühali rajatised väidetavalt tema enda projekteeritud,[29] järgides feng shui üldisi põhimõtteid ning kasutades vormi, materjali, katusekalde jms küsimuste üle otsustamiseks pendlit kui universaalset energeetilist vahendit.[30] Sellegipoolest näib kompleksi planeering mõnevõrra juhuslik ning ka eri hoonete esteetika räägib eri keelt, ulatudes tüüpprojektiga ristpalkmajadest Muumimaad meenutava ümmarguse laastukatusega kohviku ja modernsema vormiga rabaonnideni. Pühalist meedias rääkides on Sõõrumaa rõhutanud just terapeutilist konteksti: „koht pakub inimestele, kes seal kulgevad, leevendust stressi ja masenduse vastu ning annab võimaluse kohtumiseks iseendaga. … Kui sellest poole rahaga, mis testide ja vaktsiinide alla on pandud, toetataks maaelu, oleks terviseid palju rohkem päästetud.“[31] Vastavalt ettevõtliku indiviidi hoiakule, kes võtab oma tervisega tegelemise iseenese kätte, tutvustab bagua avamisele pühendatud artikkel Pühalit kui kohta, „kuhu on eelkõige oodatud need inimesed, kes on teadlikult orienteeritud [hoolitsema] oma keha ja hinge hea käekäigu ning harimise eest – terves kehas terve vaim!“.[32]
Arhetüüpsed vormid
Rajamaa aašramis, kus on Eesti peamine kundalini jooga keskus ning ühtlasi sikhi tempel ehk gurdwara, on joogapraktikateks ja retriitideks kasutatavaks põhiruumiks suur geodeetiline kuppel. Keskuse rajaja, arhitektiharidusega joogaõpetaja Sukhdev Kaur Khalsa, ei viita eeskujudest rääkides küll otseselt Buckminster Fullerile, kuid viimasest lähtuvat geodeetilise kupli kui inimest nii praktilises kui vaimses plaanis „vabastava“ universaalvormi ideestikku ja 1960. aastate hipiarhitektuuri kajasid on siin võimatu ignoreerida. Samuti seostub see ühe tuntuima uusvaimsuskeskuse ja eksperimentaalasumiga, 1968. aastal Indiasse Puducherrysse rajatud Auroville’iga, mille keskmes on hiiglaslik kuldse kupli kujuline joogahoone Matrimandir. Kundalini traditsioon Kauri väitel ruumilisi ettekirjutusi ei anna, välja arvatud õpetaja paigutamine tõstetud poodiumile. Samuti on sikhi templi vorm vaba, seni kui on täidetud põhitingimused nagu suunatus neljale/kaheksale ilmakaarele ning keskne kaetud altar guru ehk pühakirja jaoks.[33] Pikemas perspektiivis on Rajamaale plaanis püstitada ka talvisteks üritusteks sobilikum hoone, samuti elamuid pühendunumate kogukonnaliikmete jaoks – hetkel toimub kogukondlik tegevus eelkõige koolitusprogrammide ja retriitide rütmis. Kuna see gurdwara on Baltimaade ainus, külastavad seda lisaks kohalikele peredele ka siinmail reisivad sikhid.
Kuigi väiksemaid geodeetilisi kupleid tootev Jaanus Orgusaar propageerib oma kodulehel nende kasutamist just näiteks meditatsiooni- või joogaruumidena,[34] rohkem kupleid retriidikeskustest siiski ei leia. Püramiidjal vormil on siinse uusvaimsuse kontekstis märksa tugevam positsioon. Retriidikeskuste kontekstis saab rääkida siiski vaid nn loodusravipüramiidist Verioral,[35] kuigi ka puhtalt majutusteenust osutavad kohad nagu Mäe-Kolga talu Mõnistes või Keldrimäe külalistemaja Kassaris reklaamivad oma püramiidmaju põhjalike selgitustega püramiidi energiatoime kohta[36] ja rõhutavad, et need on ehitatud õigete (st Cheopsist lähtuvate) mõõtmete ja ilmakaartele orienteeritusega,[37] osutades wellness-kultuuri spirituaalsetele allhoovustele. Joogaõpetaja Gunnar Aarma oli püramiidvormi energeetilist jõudu propageerinud juba nõukogude ajal ning 1990. aastate esoteerilise kirjanduse plahvatusega jõudis see märksa laiema lugejaskonnani.[38] Aarma väitel tuleks arhitektuuris vältida kuupjaid vorme ja lamekatuseid, betooni ja kunstmaterjale, päevavalguslampe ja kontrastseid värvilahendusi. Cheopsi püramiidist tuletatud proportsioonidega ruumis aga uuenevat rakud ja aeglustuvat vananemisprotsessid, kaduvat migreenid, hambavalud ja muud hädad; oma raamatutes pakkus ta välja ka mõned näidisprojektid.[39] Aarmast inspireerituna oli püramiidivormiline näiteks Vigala Sassi 1980. aastate keskel Saaremaale plaanitud, kuid valmimata jäänud kultusehoone,[40] püramiide on rajatud nii lootuses terveneda vähist[41] kui ka edendada äri.[42] Keila-Joale alates 2001. aastast rajatud üheksa püramiidivormilise elamuga külas loodeti sellise arhetüüpse geomeetria toel vabaneda sõltuvustest ja parandada tervist kui ka jõuda kõrgema vaimse arengutasemega kogukondliku eluni.[43] Omale Pärnumaale püramiidi ehitanud riigikogulane Villu Müüripeal leidis aga suisa, et püramiidide püstitamine kõigisse maakondadesse aitaks oluliselt kokku hoida haigekassa raha.[44] Veriora püramiidi kasutab end šamaaniks nimetav Heli Ayera nii privaatseanssideks kui ka väiksematele gruppidele korraldatavateks meelerahuõhtuteks. Pikemateks retriitideks saab siin tinglikult pidada vaid tsükliliselt läbi mitme aasta kestvaid šamanismi- ja nõiakoolitusi.[45] Sarnaselt kasutab püramiidi ruumilist väge Viljandi ravitseja Ants Gross, kelle väitel aitab see alkoholismi, kõrge vererõhu ja muude levinud hädade vastu; piisab siiski lühikesest seansist, nii et pikema väljalülituse või retriitidega siin tegemist ei ole.[46]
Talu kui tempel, loodus kui pühamu
Väljalülitust argisest ja vaimset tuge lubavad ka arvukad väiksemad joogatalud või vaimsete praktikate keskused. Pea kõigi nende puhul on tegijad esmalt vajanud sellist kohta iseenese turgutamiseks ehk otsinud endale maakodu, ehitamise või renoveerimise käigus või järel aga pidanud otstarbekaks laiendada sinna ka oma tegevust joogaõpetaja või muude uusvaimsete teenuste või õpetuste pakkujana. Vastavalt on suur osa neist kohandatud kunagistest taluhoonetest või järgivad ka uushoonestuse puhul suunda, mida parema puudumisel võiks nimetada neoetnograafiliseks. Kasutajate kogukonnaks on neis samuti üldjuhul omad regulaarsed õpilased või kliendid, kuigi ärimudel nõuab kohati ka ruumide väljarentimist; mitmeid on aidanud rajada maaelu edendamisele suunatud eurotoetused. Varasemate hulgas on üle kahekümne aasta tagasi asutatud Polli talu, kus tegeletakse nii jooga, tantsu kui ka holistilise kokakunstiga, hingamis- ja meditatsioonipraktikatele keskendunud Algallika keskus või vaimseid praktikaid loodusmatkade ja tervisetoodetega ühendav Leesoja talu; hiljem on lisandunud näiteks Hundiallika retriidikeskus, Tiibeti meditsiini keskus Jõõpres, Sonne mõtluskeskus, Kandimaa, Muhu Namaste ja Holstre joogatalud, Black Dog jooga-ait jmt. Paljudes neist võib jälgida põnevat hübridiseerumist, kus kohalik taluarhitektuur või ettekujutus eesti rahvapärasusest põimub mitmesuguste Aasia päritolu vormide, detailide ja dekoratiivsete elementidega, mis mõistagi on ka sisuliselt kooskõlas uusvaimsuse eri traditsioonide ühisosa otsinguga. Uusvaimse ideoloogia ja neoetnograafilise lähenemise kokkupuutepunktiks on ka konservatiivne hoiak. Uuedki hooned on üldjuhul ristpalkehitised, mille hulgas on nii tööstuslikult siledatest ümarpalkidest tare-tarekesi kui ka hipster-elegantseid skandinaaviapäraselt valgeksvõõbatud interjööridega rehemaja uustõlgendusi. Esoteerilist butafooriat leiab eri määral – mõnel pool märgib uusvaimsust vaid üksik maalitud mandala, dekoratiivne unenäopüüdja või ukse ees rippuvad palvelipud, mõni ruum on aga heterogeense sümboolikaga ohtralt üle külvatud.
Kohalikest ja Aasia traditsioonidest pärit tähenduslikud momendid seonduvad kohati ootamatul moel: kui feng shui või aštanga jooga kaheksa haru eeldavad kaheksanurkset põhiplaani, on tulemuseks näiteks kaheksanurksed palkmajad nagu Pühali bagua, Sonne joogamaja või Rajamaa gurdwara. Kuigi suur osa sikhi gurdwara’dest üle maailma võtab eeskuju kuldsest peatemplist Amritsaris, oli Sukhdev Kauri sõnul Rajamaal seevastu eesmärgiks teadlik katsetus, milline oleks templi eestipärane vorm: väike, palkidest ja looduslähedane. Samamoodi on rituaalset sissepääsu märkivad väravad Pühalis olemuselt küll hindu templite gopuram-väravad, kuid kokku löödud kõverikest eesti roigastest, ghanti-kellade funktsiooni täitmas kohalikud karjakellad. Sinnasamma istutatud mastaapne tamme- ja pärnahiis on aga kohalikku traditsiooni eirates korrapärane ja moodustab põhiplaanis yin-yang märgi, tulevikus on plaanis hiie keskele rajada ka väike tempel. Jõõpre keskuses on pimeretriidina kasutusel valguskindlaks kohandatud kunagine ait, mis loob samuti huvitava ruumikontrasti eestipärase välisilme ja tiibetihõngulise siseruumi vahel. Kohalikuga hübridiseerumine iseloomustab mõistagi valdavat osa uusvaimsuse arhitektuurist ka mujal läänemaailmas. Vaid üksikute keskuste puhul, kus on otsene suhe konkreetse õpetaja, traditsiooni või kloostriga (näiteks Aegna meelearenduskeskus või Jõõpre Tiibeti meditsiini keskus, aga ka Lilleoru), on kohavalikut ja ruumilisi otsuseid legitimeerinud vastava institutsiooni heakskiit ja õnnistus. Autentsuse illusioon või uhkete koopiatemplite ehitamine ei oleks siiski eesmärgiks ka avaramate ressursside korral: „Minu praktikat see ju paremaks ei teeks, ja üldse, kui otsida autentsust, siis peaks minema hoopis kuhugi koopasse.“[47]
Ootuspäraselt lähtuvadki väiksemad keskused ruumilistes otsustes palju puhtpraktilistest kaalutlustest, kasutades maksimaalselt ära juba olemasolevat. Mitmed intervjueeritud rõhutasid taaskasutuse olulisust, millel on olnud väärtushinnangutes keskne roll aastakümneid enne, kui see ühiskonnas laiemalt aktsepteerituks sai. Sama ootuspäraselt põimub tervenemisele suunatud holistiline hoiak ökoloogilisusega. Kuigi pooljuhuslikel põhjustel, leiab keskuste hulgast nii põhu- kui saviarhitektuuri: Lilleoru peahooneks on (küll tundmatuseni muutunud kujul) uue elu saanud Salto arhitektide Põhuteater, Sonne mõtluskeskuses on aga osade rajatiste puhul eksperimenteeritud saviehituse võimalustega. Hundiallika retriidikeskuses, kus üks hoone on samuti põhust, ongi süvaökoloogia kogu tegevust siduvaks teadvustatud ideoloogiaks, mis tähendab keskkonna terviklikku mõtestamist muuhulgas elurikkuse soodustamise ja hoonete eluringi seisukohast. Osade sealsete retriitide tuumaks on ühtlasi ööpäevane mõtluspraktika metsas. Mõnel pool on holistilise tervenemispüüdluse osaks ka otsus võimalikult palju retriitidel tarbitavast toidust kohapeal kasvatada, paljudes kohtades liitub retriidi- ja koolitustegevusega ravimtaimekasvatus. Üleüldse teadvustatakse ja tähtsustatakse keskkonda ja loodust tegelikult rohkem kui konkreetselt arhitektuuri – kuigi nii Euroopas kui USA-s leiab retriidikeskusi ka suurlinnades, ollakse meil veendunud, et tulemusliku retriidi eelduseks on ikkagi piisavat eraldatust võimaldav looduslik keskkond. Mõistagi peegeldab see viimastel aastakümnetel väljakujunenud narratiivi eestlastest kui metsarahvast, milles loodust tajutakse religiooniga võrreldava eksistentsiaalselt olulise ressursina, mis kajastub ütluses „mets on eestlase kirik“.[48] Nii mõtestatakse näiteks Lilleorus ka altareid ja jumalakujusid kui isikustatud loodusjõude[49] ning ruumi ja kasutaja vahel tekkiva tähendusliku suhte aluseks ongi arusaam looduskeskkonnast kui pühadust kandvast võrgustikust.[50] Rajamaa kuppel on valdavalt läbipaistev just selleks, et olla loodusega võimalikult palju ühenduses;[51] enamikus joogataludes toimub osa praktikatest õues, et ammutada toetavat looduse energiat. Ka Pühalis on laiahaardelises kompleksis kõige olulisem siiski hiis ning kogu ettevõtmist kirjeldab Sõõrumaa kui püüdu rajada Eedeni aeda.[52]
Kokkuvõtteks
Uusvaimsete retriidi-, jooga- ja mõtluskeskuste rohkus osutab, et leidub suur hulk inimesi, kellele elu oravarattas ei piisa puhkuseks spaast või sanatooriumist, vaid täitmist vajab ka mingit laadi spirituaalne tühik. Vastavalt individualistlikule ja ettevõtlikule hoiakule otsitakse selle täitmiseks võimalusi ise ning väga oluline on seejuures valikuvabadus ja isiklik vastutus, mida ei paku ilmselt ei traditsioonilise institutsionaliseeritud religiooni mudelid ega ametliku meditsiinisüsteemi vaimse tervise toetusvahendid. Viimastel kümnenditel rajatud retriidikeskuste hulgast leiab aga laia valiku ajutisi väljalülitusruume igale maitsele, alates tõsisemat pühendumist nõudvatest meditatsioonilaagritest või teadlikku ja kontsentreeritud eneseületust vajavatest pimeretriitidest kuni intensiivset ajutist boost’i andvate festivalide või hedonistlike nädalalõpu joogapuhkusteni. Samuti peegeldub neis kohtades ka vajadus kogeda sarnaste probleemide, küsimuste ja vajadustega inimeste kogukonda ja seda ühistel retriitidel osalemine kindlasti rahuldab. Mõne üksiku erandiga on need üsna konkreetse sotsiaalse klassi ruumid: kasutajateks on üldjuhul heal järjel urbanistlik keskklass, kelle pagemisel kaunisse loodusesse rajatud eksotiseeritud keskkonda on ilmne neoromantiline alatoon vastukaaluks argipäeva pragmaatilisele kontorielule. Arhitektuursete lahenduste, ruumivormide ja dekoratiivsete elementide mitmekesisus annab tunnistust sisuliste toetuspunktide ja inspiratsiooniallikate laiast diapasoonist, aga ka eksootikaihalusest ja usust „teise“ traditsiooni ehedusse keset läänestunud ühiskonna autentsusekadu. Samas ollakse tugevalt ankurdatud kohalikku: „põliselt oma“ ja „rahvapärase“ otsingute kaudu eksotiseeritakse samamoodi iseenese kujuteldavat pärandit. Kesksel kohal on romantiline suhe looduskeskkonnaga ja kuvand eestlasest kui metsarahvast, kelle õhukese kultuurikihi all on aktiveerimisvalmina ootel põlised ja autentsed teadmised ning tunnetusvõime. Retriidikeskuste hübriid-esteetikas ning isetegemise eelistamises professionaalidele võib näha ka kriitikat viimaste kümnendite ehitatud keskkonna pihta – peaaegu kõikjal rõhutasid keskuste rajajad, et ruumi ja arhitektuuri puutuvad otsused on nende endi omad ning arhitekti teenuseid on kasutatud minimaalselt, vaid projekti seadustamiseks või insenertehnilistel põhjustel. Samas on neis arhitektuursetes valikutes midagi paradoksaalset – inimesed, kelle ettevõtlusalase või muu erialase eneseteostuse eelduseks on liberaalne tegutsemiskeskkond, identifitseerivad end vaimsete otsingute sfääris läbi ruumide, mis apelleerivad traditsioonilistele ja universaalsetele väärtustele ning on hoiakult, vastavalt binaarsetele vastandustele üles ehitatud uusvaimsusele, pigem konservatiivsed. Igatahes erinevalt 1960. aastate kontrakultuuriga seotud uusvaimsuse algusaegadest (või Eesti kontekstis üleminekuajast ja 1990. aastate algusest), kus vaimsete praktikate ruumid olid ka radikaalse otsingulisuse kohad, peegeldavad tänapäeva retriidikeskused uusvaimsuse peavoolustumist, normaliseerumist ning integreerumist eduka keskklassi argiellu, põimituna tervisele kui isikliku täiustumise projektile suunatud wellness-kultuuriga.
Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuur (PSG1078 Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis)
[1] G. Pickel, D. Pollack, O. Müller, Differentiated Secularization in Europe: Comparative Results. Rmt-s: The Social Significance of Religion in the Enlarged Europe. Secularization, Individualization and Pluralization. Toim. D. Pollack jt. Farnham, 2012, lk 229–256.
[2] Eesti uuringukeskuse uuring „Elust, usust ja usuelust Eestis“, 2020. https://ekn.ee/wp-content/uploads/2024/04/2020.pdf.
[3] Uuring „Elust, usust ja usuelust Eestis“, 2010; tsit L. Altnurme, Uus vaimsus – mis see on? Rmt-s: Mitut usku Eesti III. Valik usundiloolisi uurimusi: uue vaimsuse eri. Toim. M. Uibu. Tartu, 2013, lk 34.
[4] Eesti inimarengu aruanne 2023. Vaimne tervis ja heaolu. Toim. M. Sisask. Tallinn, 2023, lk 38. https://inimareng.ee/wp-content/uploads/2023/07/EIA-2023-OK.pdf.
[5] I. Linnuste, Religioossed ja spirituaalsed kriisid vaimse tervise valguses. Mäetagused, 2019, nr 75. https://www.folklore.ee/tagused/nr75/linnuste.pdf.
[6] Vt L. Altnurme, Uus vaimsus – mis see on?
[7] U. Beck, Risikogesellschaft: Auf dem Weg in eine andere Moderne. Frankfurt am Main, 1986 (eesti k-s: Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole. Tlk A. Luure. Tartu, 2005).
[8] U. Bröckling, The Entrepreneurial Self. Fabricating a New Type of Subject. London, 2015.
[9] S. A. Baker, Wellness Culture. How the Wellness Movement Has Been Used to Empower, Profit and Misinform. Bingley, 2022, lk 21.
[10] A. Koch, Alternative Healing as Magical Self-Care in Alternative Modernity. Numen, 2015, nr 62, lk 441.
[11] M. Uibu, Religiooni, alternatiiv- ja tavameditsiini vahel: Luule Viilma ning ravitsejad enne ja pärast teda. Rmt-s: Mitut usku Eesti VI: Tervis. Toim. M. Uibu, L. Altnurme. Tartu, 2025, lk 26.
[12] R. E. Purser, McMindfulness: How Mindfulness Became the New Capitalist Spirituality. New York; London, 2019.
[13] J. S. Levin, J. Coreil, ʻNew Age’ Healing in the U.S. Social Science & Medicine, 1986, kd 23, nr 9, lk 889–897.
[14] M. Uibu, K. Kivari, Inimese otsingud: vaimsus, usk ja (loodus)teadus. Eesti Loodus, 2012, nr 1; L. Altnurme, Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. saj. II poolel. Tartu, 2006, lk 33. Teaduspõhist meditsiini ja uusvaimsusepärast arusaama energiaväljadest peegeldab nt R. Koha, Kõik kirikud ja kultusekohad paiknevad intensiivse välja mõjutsoonis. Päikesetuul, 1993, nr 51, lk 3.
[15] Intervjuu Ingvar Villidoga 15. mail 2025.
[16] P. Liiv, Ingvar Villido – poeetiline radzha-guru. Päikesetuul, 1993, nr 55, lk 4–5.
[17] K. Tamm, Lilleoru keskus – vaimse fookusega ökokogukond. Rmt-s: Ökokogukonnad retoorikas ja praktikas. Elustiilide uurimused. Toim. A.-A. Allaste. Tallinn, 2011, lk 230.
[18] K. Lass, Ökoküla planeerimine. Kuidas luua teadlikult endale head elukeskkonda. Keskkonnatehnika, 2008, nr 7, lk 42–45.
[19] D. Melchizedek, The Ancient Secret of the Flower of Life. Kd 1, 2. Flagstaff, 1999.
[20] Üheksa planeedi templid. Juhised üheksa planeedi templite iseseisvaks külastamiseks. S.l, s.a.
[21] Intervjuu Ain Padrikuga 6. detsembril 2023.
[22] Intervjuu Ingvar Villidoga.
[23] P. Meier, EMVA tegutseb, vedaülikool on loomisel. Päevaleht, 27.07.1990; J. Rute, India eluteadus on jõudnud Eestisse. Põllumajandus, 1990, nr 7, lk 45–46.
[24] Intervjuu Ain Padrikuga.
[25] S. Niitra, Idamaade tarkus aitab äri teha. Postimees, 03.06.2009.
[26] Intervjuu Urmas Sõõrumaaga 18. mail 2025.
[27] Sealsamas.
[28] Vt põhjalikumalt T. Gross, Spiritual Festivals as Embodied Sites of Becoming ‘Porous Selves’. Temenos. Nordic Journal for the Study of Religion, 2025, kd 61, nr 1, lk 77–100.
[29] Intervjuu Urmas Sõõrumaaga.
[30] G. Kaupmees, Urmas Sõõrumaa 60: Ärimees tutvustab oma talu: tunnet olla Eestimaal ei anna mitte millegagi võrrelda. Kroonika 28.11.2021.
[31] Sealsamas.
[32] Urmas Sõõrumaa avab täna uue seminarihoone – püha Bagua. Golf, 2018. https://ajakirigolf.ee/urmas-soorumaa-avab-tana-uue-seminarihoone-puha-bagua/.
[33] Intervjuu Sukhdev Kaur Khalsaga 21. mail 2025.
[34] https://www.jaanusorgusaar.com.
[35] http://www.omatee.ee/puramiid.
[36] https://maekolga.com/en/meist.
[37] https://hiiumaa.ee/objekt/keldrimae-kulalistemaja.
[38] G. Aarma, Müstiline arhitektuur ja maagiline kodukultuur. Päikesetuul, november 1993.
[39] G. Aarma, Vabanemine teadmatusest. Suure püramiidi saladus. Pärnu, 1999, lk 109–114.
[40] Vigala Sassi kultusehoonest ja esoteerilistest allhoovustest hilisnõukogude arhitektuuris vt I. Ruudi, Spaces for Spiritual Transformation: New Age-Inspired Architecture in Late and Post-Soviet Estonia. Rmt-s: Enchanted Soviet Modernity. Art of Eastern and Central Europe in the Face of Esoterism and Unconventional Spiritualities 1945–1989. Toim. K. Dworniczak, J. Balisz-Schmelz. Leiden, 2025 [ilmumas].
[41] I. Luhaäär, Püramiidide tervendav mõju. Sõnumileht, 22.01.2000.
[42] Pealtnägija 16.05.2007. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/pealtnagija-291?t=1899.
[43] M. Tomberg, Püramiidmaja on võimalus vabaneda teadmatusest ning leida iseennast. Äripäev, 31.10.2003.
[44] R. Kuru, Taaratamme tallu kerkib tammepüramiid. Pärnu Postimees, 19.07.2001.
[45] Intervjuu Heli Salfiga 7. juunil 2025.
[46] E. Valdaru, Ants Gross elab kupliga imeravilas. Sakala, 12.01.2017.
[47] Intervjuu Silva Soobikuga 21. mail 2025.
[48] A. Remmel, T. Jonuks, Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdiloomele. Keel ja Kirjandus, 2020, nr 6, lk 471.
[49] Intervjuu Ingvar Villidoga.
[50] Vt põhjalikumalt K. Kivari, Kolm pühapaika 21. sajandil: loodus, keha, meeled. Rmt-s: Mitut usku Eesti VII. Looduse eri. Toim. L. Altnurme. Tartu, 2025, lk 60–92.
[51] Intervjuu Sukhdev Kauriga.
[52] Intervjuu Urmas Sõõrumaaga.
