Vihm

Kõigepealt olid värvid – tume sametine sügav mustjasroheline, endasse sukelduma kutsuv jahe siidjas sinakasroheline, päikeseküllaselt sädelev ereroheline, kuldsete valgusetäppidega tuules edasi-tagasi kiikuv varjundirikas õrnroheline. . . . kuskil kaugel eespool oma järge ootamas luitunud hallikasroheline, koltuma hakkav pruunikasroheline, loojuva päikese tumepunane leegitsev valgus ja selle vastas varase hommiku roosa kuld. Kõik need suvetoonid…

Parafraas
Reede hommikul unenägudeta unest ärgates oli Grigor[1] Simsa üllatunud, et ta polnud oma voodis muutunud suureks putukaks. Ta sirutas jala ettevaatlikult teki alt välja, ikka veel lootes, et seljast käib läbi mõnus valujutt. Ka teise jala puhul ei tundnud ta midagi, rääkimata siis sellest, et suurte valgete nööpidega libedast riidest…

Annan plaksuga musi Hasani pealaele ja lehvitan talle järele. Poiss tatsab teiste hulka. Ütlen maimikuid kantseldavale modellifiguuriga Kerlile selges eesti keeles: „Head päeva!“ Seda oskan ilusti öelda. Saan hakkama ka poes-kohvikus, aga igas muus olukorras jään jänni. Algajate keelekursusel olin üks parimaid. Kui see läbi sai, innustati meid jätkama, ent…

Ta pani vana Yarise käima, tagaakna sulama, keeras soojuse põhja ja tuli autost välja. Kliima, tõepoolest, aga sügavkülmunud auto oli liiga rõve.
„Lalutama! Leba ka!“ Mia hüppas auto kõrval hõredalt kruusatatud jääl ja vehkis vildist rebasega, mis oli zombistunud ja mille nimi oligi Sombi-Leba.
„Jaa, jalutama! Las auto läheb soojaks.“
Ta võttis Mial…