Stiilne vestern suurtel teemadel

Marek Tamm

Marek Tamm
Stiilne vestern suurtel teemadel
Rein Raud, “Vend”

Nimetusse väikelinna saabub laia kübara ja lehviva mantliga nimetu mees… Igaüks, kes on vaadanud vesterne, oskab oletada, mis juhtuma hakkab: rida efektseid kahevõitlusi, karistatud kurikaelad, õppetunnid linnaelanikele, väike, aga kirglik flirt, kuniks viimases kaadris kaob laia kübaraga kangelane mantli lehvides silmapiiri taha. Rein Raua “Vend” on eesti kirjanduses tõenäoliselt esimene katse kirjutada kirjanduslik vestern.1 Nagu žanr sätestab, ilmub raamatu esimesel leheküljel linna laia kübaraga Vend, kes viimasel leheküljel mantli lehvides minema jalutab. Nende kahe stseeni vahele jääb sadakond lehekülge, mis kuuluvad viimaste aastate eesti kirjanduse stiilsemate hulka.

Esmapilgul on “Vend” kättemaksuromaan: Vend maksab kätte neile, kes tegid ülekohut tema õele Lailale. Laila, nagu meile antakse teada nii teose alguses kui ka lõpus, on inimene, “kes tõmbab ebaõiglust külge, nagu kanarbik mesilasi” (lk 6 ja 112). Pärast Venna saabumist linna käivitub allakäiguspiraal kõigi jaoks, kes on Laila suhtes ülekohtuselt käitunud. Sellel tasandil on “Vend” justkui järjekordne töötlus pikkade traditsioonidega neimakirjanduse vallast. Kuid see sarnasus on vaid näiline. “Vend” ei räägi peentest mahhinatsioonidest, mis tasandaksid ebaõiglust, nagu Dumas’ romaanis “Krahv Monte-Cristo”, ega karmidest võtetest, millega nuheldakse nurjatuid, nagu Aleksei Balabanovi kultusfilmis “Vend” (1997). Rein Raua romaanikangelane ei astu väliselt ühtegi sammu, et karistada ülekohtutegijaid. “Vend” on vestern, kus kehtib taoistlik printsiip “toimi toimimata” (“Daodejing”, III). Üks tegelastest iseloomustab Venda: “Ma ei ole kunagi varem näinud inimest, kelles nii täiuslikult puuduks igasugune tahe peale jääda.” Õigupoolest ongi mind ikka üllatanud Ameerika vesternide ja Aasia mõõgafilmide ideeline sarnasus. Otsustavates olukordades selgub lõpptulemus enne, kui kõlavad paugud või ristatakse mõõgad; jõu vahekord pannakse paika silmsides, võitlevad pilgud, mitte relvad, võidab moraalselt, mitte füüsiliselt tugevam. “Vennas” kaotavad need, kes soovisid võita; võidab aga Laila, kes ei soovinud muud, “kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata” (lk 11).

Vend on “Venna” saladuslik peategelane, kes saabub eikusagilt selge missiooniga, mille tagamõte jääb lugeja eest peidetuks. “Ta oleks võinud rääkida lugu isa kõige viimasest sõnumist, kus ta palub õde üles otsida ja kui vaja, siis aidata teda hädas, jah, seda lugu oleks ta võinud rääkida, muidugi ära ütlemata peamist, sest polnud veel aeg” (lk 9). See aeg ei jõuagi raamatus kätte.

Seega jääb lugejat vaevama küsimus, kes on see mõistatuslik Vend. Raamatus on selge vihje, et Laila ainus ja tegelik (pool)vend hukkus koos isaga juba aastate eest tulekahjus (lk 102). Ent kummatigi teab Vend kõike Lailast, tema isast ja emast. Just isa oli see, kes andis talle ülesande minna appi õele. Tõsi, meile vihjatakse, et see vestlus isaga võis toimuda Vennal endamisi ja mõttes (lk 112). Julgen oletada, et autori soov jätta Venna identiteet lahtiseks, on taotluslik. Sellele oletusele annab tuge “Venna” üks peamiseid eeskujusid, Clint Eastwoodi film “High Plains Drifter” (1973). Selles filmis saabub Lago-nimelisse linnakesse nimetu püstolikangelane, kes – nagu vaatajale tasapisi selgub – on siin eesmärgiga maksta kätte paar aastat tagasi ülekohtuselt tapetud šerif James Duncani eest. Eastwood on jätnud teadlikult lahtiseks, kes on see Võõras, keda ta muide ise mängib: kas elluärganud James Duncan, tolle vend või sootuks mõni üleloomulik kangelane. Segadust suurendab tõik, et Duncani rolli valis Eastwood oma vana dublandi, kellega ta on väliselt väga sarnane. Kui filmi algkäsikirjas oli vihjatud, et Võõra puhul on tegemist Duncani vennaga (ja nõnda esitavat filmi ka prantsus- ja saksakeelsed dubleeringud), siis Eastwood otsustas jätta vaataja Võõra identiteedi osas teadlikult segadusse, andes viimases kaadris kõigest mõista, et tolle nimi on sama, mis tapetud Duncanil.

“Vend” ei varja, et tema sündi on esmajoones mõjutanud kaks autorit: Clint Eastwood ja Alessandro Baricco. Neile mõjudele on viidatud nii romaani sees (lk 21 ja 55) kui ka selle järelmärkuses (lk 114). See eeskujude nimepidi nimetamine toob meelde Eastwoodi otsuse paigutada “High Plains Drifteris” põgusalt esineval surnuaial teiste hauakivide kõrvale kaks, millele ta lasi kirjutada oma kahe peamise eeskuju, Sergio Leone ja Don Siegeli nimed. Nagu Eastwood ise kommenteeris, mattis ta sel moel sümboolselt kaks oma kõige olulisemat mõjutajat.

Võiks öelda, et teatud mõttes on “Vend” eastwoodilik süžee jutustatuna ba­ricco­likus stiilis. Kuid see on sedalaadi üldistus, millega pole eriti midagi peale hakata. Sest “Vend” pole vestern ainult süžeelt, vaid samuti kompositsioonilt (rida lähikaadreid, millesse lõikuvad üldkaadrid). Ja samas pole “Vend” lihtsalt vestern, vaid väga stiilne vestern, selle laused on viimseni lihvitud, alles on jäetud ainult see hädavajalik, mis aitab lugu edasi viia ja mõistetavana hoida. Lugejalt nõutakse süvenemist, et mitte järge kaotada, sageli antakse alles lõik või lehekülg hiljem teavet, mis aitab mõista eelnenut. Nii nagu Baricco “Siid” mahutab pelgalt mõnekümnele leheküljele ühe inimese elu, suure kire ja pikad reisid, loob kõigest veidi mahukam “Vend” väga veenva maailma veenvate karakteritega, ilma et tulemus oleks liialt literatuurne või skemaatiline. Kuigi väga teadlik žanriteos, on “Vend” üks Rein Raua kõige elavamaid proosaraamatuid.

“Kõikidel lugudel on oma muusika,” kirjutab Baricco saatesõnas oma “Siidile”. “Vend” on musikaalne teos vähemalt kahes mõttes. Esiteks on tema stiil musikaalne, selles on seda “väikest muusikat”, mida Céline pidas hea romaani puhul möödapääsmatuks. “Vend” ei räägi mitte üksnes silmale, vaid ka kõrvale; kusjuures niihästi lausete kui ka pausidega. Teiseks on muusika, mida Céline nimetas oma “suureks rivaaliks”, “Vennas” kohal lausa vahetul moel. Autor tunnistab teose järelmärkuses, et igal teose kolmel peamisel naistegelasel on oma meloodia (lk 114).

Kuuleka lugejana kuulasingi ma romaani teisel lugemisel muusikat, mida autor teose mõistmiseks soovitab (T-Bone Burnett, Bulat Okudžava, Chavela Vargas, Beth Gibbons). Ja need põhilaadilt aeglased, käheda häälega ette kantud melanhoolsed lood aitasid tõesti luua teosele vajalikku atmosfääri, sättida õiget lugemistempot ja avada teatud mõttes isegi karaktereid. Mõttes koostasin ühtlasi täiendava nimekirja, mida tihkan lugemise sound­track’iks soovitada: Portishead, Eels, Damien Rice, Leonard Cohen, Tom Waits, Lila Downs, Lhasa de Sala. Või miks mitte Ennio Morricone – Sergio Leone spagetivesternide meeldejääva filmimuusika autor.

“Vend” ei ole romaan kättemaksust, vaid vabadusest ja headusest, armastusest ja õiglusest, sellest, kuidas need, kes ihkavad ainult võita, võivad kaotada kõik. Mahult väike, räägib “Vend” väga suurtest teemadest, nendest, mis on ikka olnud inimkonnale tähtsad, räägib sellest, kuidas “kulgetav kulg on püsitu kulg / nimetatav nimi on püsitu nimi” (“Daodejing, I; tlk Linnart Mäll); sellest, “kes ei käi õelate nõul, / ei kõnni patuste teel, / ei istu pilkajate killas” (“Taaveti laulud”, I; tlk Vello Salo ja Indrek Hirv). Kuid ennekõike on see romaan väga stiilne vestern, millest võiks pealegi teha suurepärase filmi.

 

1 Intervjuus Postimehele (06.12.2008) tunnistab Raud tagasivaateliselt: “Tegelikult olen ma ammu tahtnud spageti-vesterni kirjutada – hiljuti oma vanu tekste üle vaadates leidsin, et esimene katse selles vallas on mul juba esimeses luulekogus “Paljajalu” 1980. aastast – tsükkel proosaluuletusi pealkirjaga “Trahter”.”

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon