Vabadus, võrdsus ja vendlus ning liberaaldemokraatliku riigi üleilmastumine

Leif Kalev

Leif Kalev
Vabadus, võrdsus ja vendlus ning liberaaldemokraatliku riigi üleilmastumine

Prantsuse revolutsiooni juhtmõtted vabadus, võrdsus ja vendlus on kujunenud tänase poliitilise korralduse harjumuspärasteks alusteks. Väitlus nende juhtmõtete sisu ja nendevahelise tasakaalu üle pole katkenud. Siiski on toimunud mitu olulist teisenemist.

Juba ammu ei käi põhivaidlus täiesti teistsuguseid väärtusi kandva vastasleeriga, kirikuriigi või piiramatu kuningavõimu pooldajatega, vaid n-ö perekonnasiseselt, vabadust, võrdsust ja vendlust erinevalt väärtustavate alavoolude vahel.

Ka ei kõrvuta me üksteisega üldjuhul mitte puhtaid, alasti väärtusi, vaid nende erinevaid segusid. Tavaliselt on eesmärgiks vaimne juhtpositsioon või ülemvõim, hegemoonia. Püüame leida sellist juhtmõtete kombinatsiooni, mis tunduks enamikule loomulik, normaalne ja toimiks elukorralduse vaimse alusena. See tähendab, et omavahel võistlevad erinevad väärtuskokteilid, mitte juhtmõtted.

Mis ehk kõige olulisem, me oleme ikka enam refleksiivsed, oskame väärtuskokteile, väitlust ja oma tegevust kõrvalt vaadata ning hinnata, soovi korral tegevust korrigeerides. See tähendab, et juhtmõtted ja laiemalt ideoloogia toimivad paindlikus vastastikseoses teiste poliitika ja valitsemise mõjuritega – nagu pragmaatilised häältepüüdmise ja valitsusesoleku kaalutlused, eri ametkondade või eliidirühmade konkurents või lihtsalt edevus ja esinemisvajadus. Tegu pole ideoloogia lõpuga, nagu oli populaarne väita pool sajandit tagasi,[1]vaid väärtuste kontekstitundlikuma kasutamisega, mis küll aeg-ajalt kolletuma kipub.

Seega on mõistetav, et küsimus vabaduse, võrdsuse ja vendluse ajakohasusest või tasakaalust tänapäeval on väga mitmekihiline. Riigiteadlasena on minu valik siiski lihtne: keskenduda juhtmõtete kombinatsioonile, mis on tänase poliitika ja valitsemise aluseks. Meie ühiskonnakorraldust iseloomustatakse tavaliselt liberaaldemokraatliku riigina,[2]täpsemalt – liberaalse, demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigina.[3]

Siinses käsitluses iseloomustan kõigepealt, kuidas ja missugustes avaldumiskujudes vabadus, võrdsus ja vendlus liberaaldemokraatlikuks riikluseks kokku põimuvad. Edasi vaatlen kokkuvõtlikult selle sisepingeid ning peamisi alternatiive üleilmastumise kontekstis. Lõpuks hindan vabaduse, võrdsuse ja vendluse kohasust tänase poliitika ja valitsemise analüüsimisel.

 

Liberaaldemokraatliku riigi kompromiss

Liberaalsus

Kõige selgemalt on seotud liberalism ja vabadus, nagu viitab juba ühine sõnatüvi (vabadus, ld libertas). Kuid sisemisi erinevusi leidub liberalismiski. Liberaaldemokraatliku riikluse aluseks olev klassikaline vool eeldab inimese headust ja mõistuslikkust: kui inimestele vabadus anda, teevad nad koostööd ja on piisavalt aktiivsed, et avalikud asjad hästi ära korraldada. Paraku ei kinnita praktilised kogemused eriti viimasel neljakümnel aastal, et üha suuremate vabaduste ja hüvede võimaldamine paneks kodanikke aktiivsemalt ja harmoonilisemalt ühisasjades tegutsema.[4]See on klassikalise voolu veenvusjõu suuresti ära uhtunud.

Tänapäeva liberalismi lõhestab negatiivse ja positiivse vabaduse väitlus. Negatiivne vabadus on piirangute puudumine, mis võimaldab inimesel teha mida iganes. Positiivne vabadus on aga inimese valikuvõimaluste tegelik ulatus. Harimatu inimene ei oska enamikku valikuid ette kujutadagi, isegi kui tal pole mingeid piiranguid. Võimaluste puududes seevastu ei saa paljusid vabadusi kasutada. Samas tähendab igasugune harimine mitte ainult tsiviliseerimist, vaid ka programmeerimist, ja iga aineline sekkumine – mitte üksnes inimväärikuse toetamist, vaid ka ümberjagamist.

Negatiivse vabaduse rõhutajad jagunevad omakorda kolme leeri. Libertaristidest anarhistide jaoks ulatub inimeste suva ka enda kahjustamiseni, endalt elu võtmiseni ja samuti (mõningates äärmusvormides) teiste, vähemväärtuslike kahjustamiseni. Radikaalliberaalid leiavad, et inimeste rohujuuretasandi-suhtlus lahendab kõik poliitika- ja valitsemisküsimused samamoodi nagu nähtamatu käsi majanduses. Turufundamentalistid leiavad, et turg lahendab iseenesest enamiku inimelu muresid ning et turuomast mõtlemist ja korraldusmudelit tuleb laiendada kõigile eluvaldkondadele.

Positiivset vabadust rõhutavad sotsiaalliberaalid, kes peavad võimalikuks soodustada inimeste arengut edasise tsiviliseerumise suunas. Hea haridus annab nii isiklikud oskused kui ka ühtekuuluvustunde ühiskonna ja rahvuskultuuriga, toimetulekutugi nii inimväärika äraelamise kui ka ettevõtlikkuseks vajaliku kindlustunde ja riskijulguse. Ühises töös on võimalik planeerida kõrgemat elukvaliteeti ja rohkem valikuid võimaldavat elukeskkonda, olgu selleks siis linnaruum, teedevõrk või kultuuriruum. Sotsiaalliberalism on üks sotsiaalriigi põhimõtte peamisi allikaid.

Vabaduse-teema kõrval mõjutab liberaaldemokraatlikku riiklust oluliselt turumajandus. Isikuvabadused, turg ja demokraatia on ajaloos käinud käsikäes, monopole lõhkuv vaba turukonkurents on suurendanud poliitilist konkurentsi, vaba liikumine kodaniku võimalusi. Ka riigid ja turud on suutnud mitmete vastastikuste kompromisside kaudu koos toimida. Siiski ei ole turumajandus tingimata liberaaldemokraatiaga seotud. Lisaks Singapuri ja Hiina turuautoritarismile on koos üleilmastumisega tekkinud pinged ka läänelikus ühiskonnamudelis.

 

Demokraatlikkus

Liberalism võib olla küll tänapäeva elukorralduse juhtmõte, ent sama vältimatud on selle toimimiseks demokraatia ja riiklus. Demokraatia oluliseks aluseks on võrdsus, moraalses plaanis ka vendlus, kumbki siiski piiratud osas oma tähendusväljast. Selle haakuvuse ulatusest tulenevad demokraatia sügavustasandid, mis seonduvad liberalismi vooludega küllalt erinevalt.

Võrdsust on mitut liiki ja mitte igasugune võrdsus pole demokraatia. Väga lihtsustatult võime eristada protseduurilist võrdsust ehk ühtseid mängureegleid, lähtekohtade võrdsust ehk inimese alusvõimekuste väljaarendamist ning tulemuste võrdsust, kus tasandatakse ka mängutulemusi.

Minimaalne demokraatiamääratlus põhineb vaid protseduurilisel võrdsusel. Selle klassikaline sõnastaja Joseph Schumpeter on demokraatiat määratlenud kui korrapäraselt toimuvaid võistlevaid valimisi, kus kodanikel on põhimõtteline võimalus valitsejaid vahetada.[5]Teatud liiki protseduuriline võrdsus on ka võrdsus seaduse ees. Protseduuriline võrdsus haakub liberalismiga sujuvalt ega tekita tavaliselt vastuväiteid. Tõsi, libertaarid võivad eelistada enesekehtestamist, radikaalliberaalid jooksvaid kokkuleppeid ja turufundamentalistid nõudluse-pakkumise suhet, ent pigem on siin tegu nende alavoolude äärmustega.

Avatud ühiskonda taastootev lähtekohtade võrdsus sobib nii klassikalise kui sotsiaalliberalismiga, mis väärtustavad inimeste võimekuse väljaarendamist ja tsiviliseerumist. Negatiivse vabaduse leer tunnustab seda enamasti pragmaatiliselt, ent nagu eespool nägime, on ka lihtne väita, et inimese võimekuse väljaarendamine on tema vabaduse piiramine. Siit tulenevad paremliberaalide sisepinged: avatud ühiskonna inimeste konkurentsidünaamika ning oma kindlusse varjunud omandikaitsja piiramatuse- ja muutumatusesoov on raskesti ühendatavad. Demokraatia võtmeriigid on just läänelikult tsiviliseerunud avatud ühiskonnad ja teatud määrani on lähtekohtade võrdsus osa liberaaldemokraatia põhivoolust.

Keerulisem on lugu tulemuste võrdsusega. Lihtsakoeliste inimeste vägisi halliks massiks standardiseerimist pole vabaduse ega demokraatiaga võimalik tõsiseltvõetavalt ühitada. Seevastu on sotsiaalliberalismi jaoks täiesti loomulik seisukoht, et kodanike õiguste ja heaolu võrdsuse teatud põhitase tugevdab nende väärikust, valikujulgust ja -võimalusi, samuti lepitab inimesi turumajanduse ning selle tekitatava ebavõrdsusega.[6]Teisalt võib sotsiaalliberaalne heaoluriik toota ka õpitud abitust, sõltuvust riigivõimust ja muidusöömist, vähendades inimeste üldist, sealhulgas poliitilist aktiivsust ja subjektsust.[7] Siin on üks liberaaldemokraatia klassikalisi sisemisi pingekohti.

Juba protseduuriline võrdsus ise viib minimaalsest nõudlikumate demokraatiamääratlusteni. Näiteks Robert Dahl leiab, et lisaks korrapärastele võistlevatele üldvalimistele on vaja sõnavabadust ja kodanike piisavat eneseinformeerimisvõimalust, sealhulgas mitmekesist ja kättesaadavat meediaruumi.[8]Jürgen Habermasi arvates on vaja avatud ja ausat kaalutlevat arutelu, mis paneks osalisi lõpptulemusi tunnustama.[9]

Lähtekohtade ja tulemuste võrdsus suunavad meid veelgi sisulisemate demokraatiamääratluste poole, kus mängu tulevad kajastavus, osalus, usaldus, poliitiline kultuur, kodanikuühiskonna poliitiline elujõud ja mitmed teised tegurid.[10]Neid võimendab vendlus, millega sobituvad kõik võrdsuse liigid – isegi tulemuste võrdsus, kui osapooled ausalt käituvad. Demokraatia kui kodanike vennaliku ühistöö juuri võib näha juba hiljemalt Vana-Kreeka linnriikides. Samas jätab üha ambitsioonikam demokraatiamääratlus järjest vähem ruumi valikuvabadusele, vendluse ja vabaduse vahel säriseb demokraatiakontekstis selge pinge.

Nagu näeme, on demokraatia ja liberalismi suhe kokkuvõttes kompromissi, mitte täiusliku harmoonia suhe. Mitmekihiline seos vendluse ja võrdsusega muudab kompromissi veelgi keerukamaks. Seda võib nimetada demokraatia paradoksiks, ja neid paradokse on rohkemgi.

 

Riiklus

Põhilise osa oma olemasolu seitsmest aastatuhandest on riigid rajanenud ennekõike valitseja despootlikku tüüpi võimul.[11]Siin keskendume tänapäevasele, modernsele riigile, mille iga mõõdame vaid mõne sajandiga ning mis on arenenud käsikäes liberaaldemokraatiaga.

Tänapäeva riiklus on riigiaparaadi ja kodanikkonna koostoimes kujunev terviklik võimukorraldus ühiste eesmärkide määratlemiseks ja teostamiseks, mida iseloomustavad avaliku võimu eristumine erasfäärist, suveräänsus ja legitiimsus. Liberaaldemokraatia ideestikuga sobivalt on meil kodanikeriik, kus avalik võim on kodanike teenistuses ja kodanike valitud. Selle aluseks on nii demokraatlik rahvasuveräänsus kui ka liberaalsed kodanikuvabadused ja õigusriiklus.

Samas ei piirdu tänapäevane riiklus liberaaldemokraatlike väärtustega. Vaja on ka ühtsust ja korrastatust, mida võib soovi korral iseloomustada vendluse kaudu, ehkki seda kitsalt mõistes. Selgemalt paistab see välja vajadusena riigi aluseks oleva poliitilise kogukonna sidususe järele, nagu on ilmekalt näidanud Jürgen Habermas:

“Ühiskondlikud vastuolud muutuvad mõtestatuks poliitiliste väljakutsetena vaid juhul, kui me lisame ratsionaalse õiguskorra egalitaarsetele institutsioonidele veel ühe eelduse: et demokraatliku kogukonna ühinenud kodanikud on võimelised kujundama omaenda sotsiaalset keskkonda ja võivad kujundada tegevussuutlikkuse, et seda tüüpi sekkumine õnnestuks. Õigusliku enesekorraldamise (self-legislation) käsitlusele peab lisanduma poliitiline mõõde: teda peab laiendama, nii et ta sisaldaks demokraatlikuks enesejuhtimiseks ja enesesuunamiseks võimelise ühiskonna mõistet.”[12]

Veel enam, kuhugi pole kadunud riigiaparaadi võim. Riik põhineb jätkuvalt avaliku võimu institutsioonidel, mis annavad ühiskonda korrastavaid impulsse. Need impulsid hõlmavad nii tähenduste loomist (müüdid, õigusnormid) kui ka tegevusi (õigusnormide rakendamine, võimupraktikad, jõukasutus). Edu selles kujundab riigi elujõu: kas oma füüsilist ruumi (territooriumi) suudetakse arendada järjest sidusamaks ja võimalusterohkemaks sotsiaalseks ja vaimseks ruumiks.

Näiteks õigusriikluse puhul ilmneb siin teine, kodanikuvabaduste kindlustamisest vägagi erinev nägu. Õiguspäraselt kujundatud, mõistuslike seaduste ja teiste aktide süsteem annab riigiaparaadile moraalse ja vormilise volituse avalik kord kehtestada. Sellega vastuolus olevaid tegevusi ei mõisteta isikuvabaduste teostamisena, vaid korravastasena ning kodanik muutub õigusrikkujaks, kelle avalik võim korrale kutsub. Liberalismi üldine seisukoht on, et oma vabadusi võib teostada niikaua, kuni need ei piira teiste vabadusi, ja selles mõttes vastuolu polegi, ent riigiaparaadi tegevus pöördub siin demokraatlikust “alt üles” esindamisest selgelt “ülalt alla” korrakehtestamiseks, kui vaja, siis selleks jõudu kasutades.

Viimasel juhul saame vendlusest rääkida parimal juhul vaid eriti kitsas alltähenduses. Vendlus oleks siin siis kellegi eestvedava rolli tunnustamine ja valmidus tema kujundatud tegevuskeskkonnas kaasa mängida. Isalik, paternalistlik eestvedamine loob selgema mänguruumi ja rollijaotuse ning suurendab mõistusliku koostegutsemise võimalusi. Teisalt kindlustab selline juhtroll riigiinstitutsioonide ja neid mehitavate eliitide eelisasendit ühiskonnas ning seda on kiusatus mõtestada eeliste kaitsmisena ja mitte vennaliku panusena.

 

Sisepinged

Kokkuvõttes võib tänapäeva liberaaldemokraatlikku riiki kenasti kirjeldada põhinevana ulatuslikul vabadusel, arvestataval võrdsusel ja teatud lõikudes ka vendlusel. Samas on tegu nende osiste tasakaalu, mitte täiusliku harmooniaga. Äsjane arutelu riikluse üle on üheks näiteks juhtmõtete vahelistest sisemistest pingetest. Riikluse ülalt alla kehtestamine põrkab kokku demokraatliku rahvavõimu ideega, liberalismi vabade isikute mõistusliku arutelu ideed piirab poliitilise kogukonna sidususe ja ühise enesemääratlemise vajadus.

Üldistatult lähtub tänapäevases mudelis juhtkohal olev liberalism üksikisiku mõistuslikkusest ja peab võimalikuks töötada selle alusel välja üldkehtivad lahendusmudelid. See on hea alus moraalifilosoofiale ja teatud liiki poliitikafilosoofiale. Poliitika on siiski enamat kui parima lahenduse mõistuslik väljaarvutamine või selles kokkuleppimine. Teda iseloomustab ka erinevate maailmanägemuste võitlus ning suur hulk osalemismotivatsioonist tekib omade ja võõraste vastandamisel põhinevast identiteedikujundamisest.[13]

Demokraatlik poliitika ei tähenda arendtlikust vaatenurgast küll sõbra ja vaenlase eristamisel põhinevat võitlust, vaid pigem oponentide mõõduvõtmist, ent ka siin tekib poliitilisus just leppimatu sõja ja täiusliku harmoonia vahelisel piirialal. Poliitikas ei saa inimeste vahel olla pidevat täielikku harmooniat, välja arvatud ehk pimeda armastuse korral. Teatud küsimustes ollakse ühte meelt, teistes eri meelt. Poliitika tuum ongi otsida tasakaalu nende erimeelsuste ja ühisosa vahel. Igikehtiva lahenduse leidmine tähendaks poliitika lõppu.

Nagu ilmekalt näitab Chantal Mouffe, tuleb demokraatliku poliitikaprotsessi elujõud suuresti sellest, et vastandumine on sisuline ja sel on võime muuta valitsemist (poliitikatulemeid).[14]Liberaaldemokraatliku valitsemiskorralduse (režiimi) põhiseaduslikes piires on alati põhiväärtuste sisu ja vahekorra võistlevaid tõlgendusi, mille konkurents annab poliitikale tõsiseltvõetavuse ja inimestele osalusmotivatsiooni. Demokraatia vajab mõistuslikkuse kõrval ka väitlust ja vastandumist, mis hoiavad teda elusana ning rahuldavad identiteedinõudlust.

Poliitika pole pidetu protsess, vaid toimub teatud sidususega kogukonnas. Demokraatlikus konkurentsis peab igaüks arvestama võimalusega teatud kindla otsuse puhul kaotada, ent ta peaks olema huvitatud, et hüved lähevad “meie” seltskonnale, oma rahvale, mitte võõrastele piiri taga.[15] Ka ebasoodsaid üksikotsuseid peab saama tõlgendada tervikarengut abistavaina ja poliitilise kogukonna liikmetele pikemas vaates kasu toovaina. Selleks on vaja identiteeti, mis võib põhineda rahvusel, ajalool, kultuuril, keelel, usundil, lepingul või mõnel muul teguril.

Kokkuvõttes ei iseloomusta demokraatlikku poliitikat mitte ainult liberaalne mõistusliku ja universaalse korraldusmudeli järgimine, vaid ka identiteetide ja poliitikaettepanekute konkurents ühes poliitilises kogukonnas. Veel enam, just see suudab kodanikke poliitikaprotsessi kaasa tõmmata, samas kui mõistusliku üldmudeli rakendamine kipub jääma eliitide mängumaaks. Nii on liberaalse dominandiga mudeli püsiriskiks kodanike võõrandumine. Seda riski ilmestab kampaaniate ja imagopoliitika esiletõus viimasel kolmekümnel aastal ning valitsemisotsuste üha suurenev autonoomia erakonnapoliitika suhtes.

On märkimisväärne, missuguses rollis on tänapäevase kompromissi kujundamisel vendlus, kui mõistame teda identiteedinõudluse rahuldajana. Seejuures avaldub ta klassikalises liberalismis pigem varjatult – näiteks inimeste headuse ja vabatahtliku koostöö eeldustes. Demokraatias ja riikluses on vendlus poliitilise kogukonna sidususe ja ühisruumi kujundajana selgesti nähtav. Samas on ta siin määratletud kitsalt – poliitilise kogukonna ühisidentiteedi kaudu.

Sageli samastatakse tänapäeval vendlust pigem laiema inimestevahelise solidaarsusega, ühiskonna liikmete sooviga asetuda kaasinimeste positsioonile ja hoolida nende heaolust. Samas on sellist lähenemisviisi poliitilise tegevuskavana keerukas konkretiseerida.[16]

Üks hea võimalus konkretiseerida solidaarsust on sotsiaalse kapitali mõiste. Sotsiaalne kapital väljendab inimese selliseid suhteid teistega, mida ta saab emotsionaalselt ja/või instrumentaalselt tulemuslikult kasutada ning osalt üle kanda aineliseks või inimkapitaliks. Robert Putnami ja David Halperni käsituses võimaldab suurem sotsiaalne kapital suuremat inimestevahelist üldistatud usaldust ning tänu sellele poliitilist ja majandusarengut ning elukvaliteedi tõusu.[17]

Samas on sotsiaalsel kapitalil ka oma tume pool.[18] Ka majanduskartelli või maffiat, isegi autoritaarse režiimi eliidirühmitust iseloomustab sotsiaalse kapitali olemasolu, ent nad kasutavad seda mitmekesisuse mahasurumiseks, mitte avatuse suurendamiseks. See näitab solidaarsuse ja selle kaudu määratletud vendluse ambivalentset ja pigem protsessuaalset kui struktuureloovat iseloomu, mistõttu tema hindamine hea või halvana ja positsioneerimine laiemalt oleneb välistest eesmärkidest ja teguritest. Vendlus on tänase väärtuskokteili oluline, aga pigem abistav mõjur.

Kõigest öeldust hoolimata ei maksa liberaaldemokraatliku riikluse sisepingeid üle tähtsustada. Arusaamal vabade inimeste poliitilisest tegevusest riigi vormis on jätkuvalt praktikas loomuliku ja loogilisena arvestatav kandepind. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse niisugune sümbioos on osutunud erakordselt elujõuliseks ning 20. sajandi läänemaailmas märkimisväärselt hästi toiminud, tulles uuenenuna välja mitmetest kriisidest.

 

Üleilmastumine

Üleilmastumine ja poliitiline võim

Viimastel kümnenditel on valitseva mudeli ette tõusnud järjekordne suur väljakutse, üleilmastumine. Üleilmastumist mõistetakse tavaliselt sotsiaalse protsessina, mille käigus geograafilised piirangud ühiskondlikele ja kultuurilistele korraldustele vähenevad, kusjuures inimesed saavad nende vähenemisest ka üha enam teadlikuks.[19]Kuigi üleilmastumise juuri võib ajaloos otsida väga kaugelt, on liberaaldemokraatliku riigi jaoks olulised protsessid koondunud viimasesse nelja aastakümnesse.

Peavooluteoorias räägitakse üleilmastumisprotsessidest kolmes valdkonnas: majanduses, kultuuris ja poliitikas.[20]Meie keskendume viimasele ehk valitsemiskorralduse ja poliitikaprotsessi muutustele. Hüperglobalistid näevad kiiret kvalitatiivset hüpet üleilmsusse, skeptikute meelest on pigem tegu inimelu igapäevase dünaamikaga ehk sisuliselt muutub vähe ning kriitiline lähenemisviis keskendub muutuse olemasolu hindamisele ja mõtestamisele.[21]

Pole vaja pühendada palju ruumi hüperglobalistide vaimustuse hajutamiseks: kosmopoliitseil maailmakodanikel põhineva planetaarse paindliku valitsemiskorralduse saabumine ei leia kinnitust ei meie igapäevast ega maailmapoliitikast. Demokraatiat kehtestanud maailmapolitseinikud on kaotanud entusiasmi, takerdudes igihaljastesse vastuoludesse, ja ainus tugev üleilmsuse näide, Euroopa Liit, on lõimumise süvenemisest jõudnud viimasel kümnendil tasakaaluni. Kosmopolitismi kõrval köidavad kodanikke rahvuslus, usufundamentalism, heaolušovinism jm.

Ent nõrgaks jääb ka väide, nagu poleks poliitikas ja valitsemises viimase poolsajandi jooksul üldse olulist teisenemist toimunud. Erakonnasüsteemide lahtisulamine alates 1970. aastatest on olnud avanguks tervele reale muutustele, mis ehk küll ei vii meid üleilmsusse, kuid muudavad oluliselt tegevuskonteksti. Lääne poliitilisi süsteeme iseloomustab laialtlevinud küünilisus võimueliidi ja poliitikaprotsessi suhtes, kodanike üha suurem eemaldumine poliitikast valimisaktiivsuse, erakonnaliikmesuse ja kõikvõimaliku avaliku osaluse mõttes,[22]aga ka seniolematud mõõtmed võtnud reklaamikampaaniad ja imagopoliitika.

Niisugust muutust on tavaks seletada uusliberalismi ülemvõimuga, millel on kaks keskset avaldumisvormi. Kõigepealt on majanduslik üleilmastumine muutnud raha- ja kaubaturud, aga ikka enam ka teised majandusvaldkonnad riigivõimu kontrollist aina vähem sõltuvaks. Hargmaised ettevõtted ja pangad saavad ähvardada neid reeglistada püüdvaid valitsusi kapitali äraviimisega, ent ka mõjutada rahaeraldistega poliitilist konkurentsi ja valitsemist.

Samas on teisenenud poliitikast mõtlemise viis. Uusklassikalise majandusteooria võtmes avaliku valiku teooria esiletõus pole mitte ainult suurendanud skolastilist mudeldamist, vaid ka kallutanud avalikkust ja poliiteliiti nägema poliitikat instrumentaalsena, omakasu taotlevana.[23] Tehniliselt mõistetud poliitika otsekui teeb valikud lihtsaks ja soodustab eliitide-vahelistele vastastikku kasulikele kartellikokkulepetele jõudmist.

Samas kasvab kodanike võõrandumine ning tugevnevad kõikvõimalikud põhivoolupoliitikat asendavad nähtused – vasak- ja paremäärmuserakondadest võrkturunduse, utopistlike kommuunide taastuleku ja fundamentalistlike usuvooludeni. Poliitilise süsteemi kandepinna oluline ahenemine kasvatab suuremate murrangute tõenäosust. Räägime “järeldemokraatiast”,[24] kodanikke hädapäraselt lepitavast ja muljejätmisel põhinevast imagopoliitikast. Ent tsirkust ja leiba pakkuvad võõranduvad võimukandjad on ennegi ühes oma riikidega ajaloo prügikasti rännanud. Praegu pole põhivoolupoliitika siiski lausa millegi muuga asendunud, küll on ahenenud tema kandepind.

Uusliberalism peaks tähendama vabaduse kui juhtmõtte veelgi suuremat esiletõusu võrdsuse ja vendluse kõrval. Selgitamaks, kuivõrd see võiks üleilmastumise kontekstis tegelikult aset leida, vaatleme lühidalt põhilisi liberaaldemokraatlikule riiklusele esitatud alternatiive. Need on rohujuuredemokraatia, üleilmne valitsetus ja nähtamatu käe mudel.[25]

Rohujuuredemokraatia

Inimeste vabatahtlikule koostööle ja kogukondlikule elukorraldusele keskenduvad rohujuuredemokraatia voolud lähtuvad üldiselt seisukohast, et rahvusriik ega üldse klassikalisemat tüüpi võimukorraldus ei võimalda tegelikku demokraatiat, sest nõuab liialt erinevuste allasurumist. Tänapäeva ühiskonnad on hästi kirjud ning teoreetiliselt võimaldab inimkonna nüüdne arengutase kujundada valitsemiskorra, kus kõikvõimalikud erinevused ja vähemused oleksid poliitikas esindatud.

Struktureeritud rahvusriik tuleks asendada kirju, mitmekihilise demokraatiaga, mis koosneb erinevatest “paikadest”, kus inimesed saavad tegutseda, ja milles ükski tasand pole domineeriv. Radikaalne mitmetasandilisus eeldab tugevat detsentraliseerimist ja niimoodi asenduks praegune keskvalitsus ühelt poolt tugevama kohaliku ja kogukondliku enesekorralduse ning teisalt üleilmse kosmopoliitse demokraatiaga.[26]

Selle demokraatiat rõhutava mõttevoolu puhul tekivad pinged nii liberalismi kui riiklusega. Mil määral võib ennast ise korraldav kogukond ühtsuse nimel oma liikme vabadusi piirata, on igihaljas teema, millest oli eespool riigi kontekstis juba juttu, ent kogukondlik sotsiaalne kontroll ja mõjutamine on tunduvalt intensiivsem modernse riikluse mõistuslikust õigusvõimust.

Kuidas lahendada kuhjuvad kogukondadevahelised eriarvamused ja laiemad piirkondlikud või üleilmsed küsimused, jääb selle lähenemisviisi piires vastuseta. Sageli nähakse rohujuuredemokraatia elluviijana sellist tugevat riigivõimu, mis sunniks vähemusi austama,  ent sundimine pole vabadus ja emantsipeeriv eeliskohtlemine ei tähenda võrdsust.

Kuna rohujuuredemokraatlik radikalism ei anna terviklikku korraldusmudelit, jäävadki siin paljud nii vabaduse, võrdsuse kui vendluse tasandil tekkivad küsimused hägusaks ning puudub võimalus neid kompaktselt analüüsida. Sageli täiendatakse rohujuuredemokraatiat üleilmse valitsetuse või nähtamatu käe mudeliga, ent see toob kaasa hulga uusi küsimusi, mida vaatleme juba nende mudelite juures.

 

Üleilmne valitsetus

Üleilmne valitsetus (global governance) näeb maailmas kujunevat paindlikku valitsemiskorraldust, mis tekib nii riikide loodud kui ka teiste rahvusvaheliste ühenduste ja lepingurežiimide edasise arengu tulemusena. Erinevalt mondialistidest ei räägita modernset riigivõimu meenutavast maailmavalitsusest, vaid mitmekesisest võimukorraldusest, kuhu tavaliselt mahuvad nii laiendatud pädevusega ÜRO-d meenutav institutsioon, riigivalitsused, maailmajagude piirkondlikud võimud kui ka muud riikideühendused, hargmaiste kogukondade omavalitsus, hargmaised ettevõtted ja erinevad ühendused, kodanikuliikumised ja muudki, moodustades koos kirju ja kattuvustega segu, mille kaudu suudetakse maailm ära hallata.

Üleilmset valitsetust kujutletakse tavaliselt inimeste vabadusi suurendavana. Inimesed saavad maailmas vabamalt liikuda, leida erinevaid tegevus- ja võimuareene ning kasutada kaubavahetuse ja turumajanduse laienemisest tulenevaid avaramaid tarbimisvõimalusi. Hakkama saaksid ka riigid, kes kujundaksid sobivad lisavõrgustikud ning saaksid nende kaudu ennast uuesti kehtestada näiteks üleilmsete turgude ja hargmaiste kogukondade, aga ka nõrgemate riikide suhtes. Tugevnevad vaid suutlikud riigivalitsused, suur osa maailmast muutub aga üleilmastumise objektiks, nõrkadeks riikideks, kus valitsustel on kõige rohkem käsutäitja roll.[27]

Palju nõrgemas seisus on demokraatia. Üleilmsed korraldusmudelid, mis soovivad hõlmata ka diktatuure, peavad hõlmavuse ja tõhususe saavutamiseks demokraatia oma aluste hulgast välja jätma. Nõrkade riikide inimesed ei saa oma saatust praktiliselt üldse poliitiliselt mõjutada – kui, siis mitmesuguste kodanikuliikumise vormide kaudu. Ent ka üleilmastumise võitjaist postmodernsete riikide kodanikud suudavad vaevalt tõhusalt kontrollida oma kartellistunud eliitide mitmetasandiliseks hajutatud vastutust instrumentaalse imagopoliitika mimikris.

Selles mudelis satuvad surve alla nii võrdsus kui vendlus. Et puudub süsteemne võimukorraldus ning poliitikatulemeid määrab ennekõike erinevate eliidirühmade konkurents, pole valitsusel reaalseid võimalusi kodanikke abistada, seega ei saa arvestatavat võrdsust kehtestada. Kui just ei juhtu, et muutume ühtäkki ingellikeks kõigile kaasinimestele pidevate heategude osutajaiks, taandub ka vendlus poliitilise kogukonna tasandilt saatusekaaslaste tasandile – olgu selleks siis usu-, rahvus- vms identiteedikogukond, pere vms lähivõrgustik – ning osa peab lootma vaid iseendale.

 

Nähtamatu käe mudel

Nähtamatu käe mudel põhineb inimeste vabadel valikutel mitte ainult turul, vaid ka poliitilistes küsimustes. See uusklassikalisest majandusteooriast inspireeritud edasiarendus leiab, et omakasupüüdlik konkurents lahendab iseenesest kõigi tasandite valitsemismured.

Nähtamatu käe mudelis hääletab inimene ennekõike jalgadega. Maailmas on terve rida võimuteenuse pakkujaid või elupaiku, habitaate, mille vahel inimene saab valida. Radikaalsemates edasiarendustes ei pea habitaadid isegi olema füüsilised.[28]Et võimuteenuse pakkujad omavahel võistlevad, püüavad nad pakkuda inimesele võimalikult meelepärast keskkonda. Inimesed saavad poliitilised hüved, ilma et peaksid nende eest võitlema, mõistagi, kui nad on maksejõulised sobivat teenusepakkujat võtma.

Demokraatia toimib selle lähenemisviisi kohaselt siis, kui kodanike käsutuses on piisavalt teavet, et mõistuslike poliitikatarbijatena tegutseda. Seda võimaldavad ombudsmani- või audiitori-sarnased eestkoste- ja aruandlusagentuurid, mis esinevad kodanike eest professionaalsete poliitika läbikaalujatena ning annavad siis kodanikele piiratud mahus võtmeteavet poliitiliste toimijate kohta. Nad moodustavad mobiliseeriva keskuse, mis koondab ja edendab kodanike huve, vajamata samas kodanike ühist teadlikkust või aktiivset osalust.[29]

Nähtamatu käe mudeliga kaasneb mitut liiki küsimusi. Kust võiks tarbija saada pädevuse ja kogemuse, et vähegi mõistlikku poliitteenuse pakkumist ära tunda, kui senise kogemuse järgi ollakse raskustes isegi enda kehtestamisega ühe riigi demokraatlikus poliitikas? Kas võiks aktsepteeritav olla ka näiteks tuumavõimekusega teenusepakkuja, kes on valmis teostama hetkeahastuses, kuid maksejõulise kliendi maailmahävitussoovi? Need ja veel paljud teised küsimused viitavad poliitika, võimu, suveräänsuse ja demokraatia seda laadi omadustele, mis turutüüpi ratsionaalsuses puuduvad.

Reaalsuses virtuaalse võimuteenuse pakkujaid pole. Ka inimeste füüsiline elukohavahetus ei ole igapäevane lihttoiming, vaid keerukas protsess, mis nõuab energiat, identiteediotsustusi ja peale poliitiliste veel paljude muude küsimuste lahendamist (pere, tutvuskond, töösuhted jne). Võimukandjad ei jookse iga inimese soovide järel, vaid sageli suunavad neid, olgu pehmemalt nagu Berlusconi ja Putin või karmimalt nagu Saudid ja Kim Jong Il. Ning isegi kui sajad tuhanded võtavad põgenedes hukkumisriski, valdav enamik kuuletub.

Näeme, kuidas vabaduse suurendamise soov pöördub iseenese vastu ja piirideta tarbijast ähvardab saada võimukandja lükata-tõmmata olev objekt. Vabaduse kadumine tähendab põhjapanevaid muutusi ka võrdsuse ja vendluse osas: need hakkaksid sõltuma valitseja eelistustest, ent täpsemgi oleks ehk öelda, et nad ei kujuneks uutes mudelites tingimata just juhtmõteteks.

Nähtamatu käe ja üleilmastumise mudelid ei tähenda riske mitte ainult demokraatia ja riikluse, vaid ka oma tüüpõigustuse, vabaduse enda jaoks. Alternatiivvisioonid üleilmastumisest vajavad ka kõige heatahtlikuma suhtumise korral tugevat edasiarendamist, et neist võiksid kujuneda liberaaldemokraatlikule riiklusele tõsised konkurendid.

 

Lõpetuseks

Vabadus, vendlus ja võrdsus on tänapäeva poliitika ja valitsemise analüüsimisel endiselt ajakohased. Neid ühendav väärtuskokteil, liberaaldemokraatlik riigimudel, on jätkuvalt valitsevas seisundis. See viitab, et ka meie hilismodernistlikul ajal jätkub Prantsuse revolutsiooniga sisse juhatatud poliitikatsükkel. Samas näitab mudeli sisedünaamika nende komponentide erineva tõlgendamise, sidumise ja mahusuhete muutmise võimalust.

Neil kolmel juhtmõttel võib olla ka täiesti teist tüüpi tasakaale, kuid igasugune alternatiivnegi kombinatsioon peab kokku sobima ja töötama, vastama praktiliste väljakutsete lahendamise vajadusele. Samuti peab ta olema legitiimne, omama ühiskonnas kandepinda ja suutma kodanikke poliitiliselt motiveerida.

Üleilmastumise kontekstis arendatavad alternatiivid on kolme juhtmõtte kaudu raskemini analüüsitavad. See viitab võimalikele teistsugustele juhtväärtustele ja modernse poliitikatsükli lõpule. Liberalismi rõhutatud esiletõus avaldab survet demokraatiale ja selle kaudu kipub vabadusidee uusliberalistlik rõhutamine lõppema vabaduse vähenemisega, eriti kodaniku poliitilise subjektsuse mõttes. Üleilmastumise alternatiivmudelid pole praegu siiski terviklikud ega kujuta endast praktilist väljakutset.

Samas pingestab üleilmastumine kahtlemata liberaaldemokraatliku riikluse senist mudelit. Turg ja isegi riiklus survestavad demokraatiat ja sedakaudu ka kodaniku poliitilisi vabadusi. Üheks ja väga ootuspäraseks vastuprotsessiks on mitteliberaalse demokraatia ilmumine. Pidetute inimeste liiga suureks kasvav identiteedinõudlus nii alles ehitatavas rahvusriigis kui ka postmodernses imagopoliitikas on mitmes riigis kaasa toonud kõrge identiteedinõudluse ja -pakkumisega populistliku massivõimu esilekerkimise, kus riigiaparaat on enamusrühma pantvang, enamusrühm aga sageli poliittehnoloogiatega konstrueeritud. Chávez, Putin ja ehk ka Berlusconi on selle protsessi erinevateks näideteks.

Õnneks, nagu eespool nägime, pole poliitika kaup või teenus, mida saaks mugavalt teatud koguses ja kvaliteediga osta. Poliitika on dünaamiline protsess, mis hõlmab vastandumist, väitlust, emotsioone ja jõukasutust. Seega sõltub kodaniku subjektsuse kehtestamine ennekõike võimetest ja valmidusest kujundada hoomatav ja mõjutatav poliitiline süsteem, mitte elitaarsetest kalkulatsioonidest ja pakkumistest. Nii on ka liberaaldemokraatlik riiklus jätkuvalt uuenemisvõimeline.

Uuenemise võtmeväljakutseks on võime refleksiivsuseks. See tähendab kodanike ja võimukandjate suutlikkust hoomata poliitika mitmekesisust ja oma rolli, näha, mida toob kaasa tegevus ja mida tegevusetus. Sugugi mitte kõige tähtsusetum sealjuures on mõista poliitikat millegi laiemana kui avaliku valiku teooria tehniseeritud operatsioonidena omakasu maksimeerimisel. Demokraatliku poliitika sisuks on alati ka riigimehelik avalike asjade ühistes huvides korraldamine ja elu edasiviimine, nagu ka poliitiliste rühmituste vastandumine ja väitlus ning huvirühmade pragmaatiline sobitumine. Poliitikat ja selle osalisi tuleb osata hinnata nende vaatenurkade koostoimes. Selleks on vaja piisavas mahus ja kvaliteedis kodanikuharidust ning teabe kättesaadavust.

Et mu arutlus ilmub Eesti ajakirjas, toon lõpetuseks paar mõtet selle võimalike siinsete rakenduste kohta. Meie oluliseks eripäraks on riigitunnetuse nõrkus ning vabaduse instrumentaalne ja individualistlik mõtestamine.[30] Iseseisva riikluse nappusega ja alles häälestuva riigiaparaadiga kaasneb vähene oskus mõtestada riiki kodanike demokraatliku koostööruumina. Seda ei suuda asendada formaalne põhiseaduslikkus ega õigusriiklus, mille puhul riiki nähakse pigem põhiväärtusi ülalt alla kehtestava võimu vahendina. Niisuguse riigimõistmisega on raske ühendada kodanikuühiskonnas tekkivaid poliitilisi algatusi ja nagu viimaste aastate areng näitab, isegi erakonnapoliitikat. Ebakindla legitiimsusaluse puhul on aga üleilmastumise kontekstis suur risk muutuda nõrgaks riigiks ühes kõigi selle tagajärgedega.

Liberalismi individualistlik mõtestamine, seejuures Eestis mitte üksnes turufundamentalismi, vaid ka privatismi võtmes, võimendab õigusriiklusele allumise ja individualistliku eneseteostuse ebakõla, mille tõttu ei osata tulemuslikult poliitiliselt toimida. Sellega haakub vähene harjumus mõtestada võrdsust vabaduse ja vendluse allikana – inimarengu ja koostöö ressursina. Sotsiaalse kodakondsuse asemel nähakse vaesteabi ja heategevust, ning seda nii meetmeid kujundades kui ka kasutajatele ootusi seades.

Kokkuvõttes on meie liberalismi väljakutseks võime demokraatiat edasiviivalt kasutada. Ka siin tuleb mängu üleilmastumine, mis demokraatiale lisasurvet avaldab, meie puhul veel euroopastumisprotsesside kujul võimendatuna. Lisaks on muidugi vaese piirkonna tavariskid rikkas avatud ruumis – kas negatiivselt vabad inimesed voolavad enne välja (ja ehk keegi ka sisse?) või tasandub enne tänu ühendatud anumate põhimõttele elatustase ja elukvaliteet?

Eesti väljakutsed on seega korraga kahel tasandil. Ühelt poolt modernsed: oma riikluse, riigiaparaadi ja riigirahvusluse süsteemne ülesehitamine ja tänapäevastamine demokraatia ja avatuse sissetoomisega. Siin on eesmärgiks: rohkem süsteemsust, tabavust, suutlikkust, peremehetunnet, solidaarsust ja väärikust. Teisalt postmodernsed või üleilmastuvad: võime poliitika refleksiivseks mõistmiseks, suutlikkus mõista ja kasutada üleilmastumise ja euroopastumise plusse ja vältida miinuseid ning kokkuvõttes kujuneda elupaigaks, mis oma demokraatia ja valitsemise ning üldise elukvaliteediga on maailmas konkurentsivõimeline. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse kaalud on siin jätkuvalt abiks.

[1]1D. Bell, The End of Ideology: On the Exhaustion of Political Ideas in the Fifties. Glencoe (IL), 1960.

[2] Vt nt J. S. Dryzek, P. Dunleavy, Theories of the Democratic State. Houndmills; New York, 2009.

[3]  Sisulist lühiülevaadet vt nt: J. Habermas, The Inclusion of the Other. Studies in Political Theory. Cambridge; Malden (MA), 1999; Eesti põhiseadusdoktriini vt: Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Toim. E.-J. Truuväli jt. Tallinn, 2002.

[4] Vt nt C. Hay, Why We Hate Politics? Cambridge, Malden (MA), 2007.

[5]J. A. Schumpeter, Capitalism, Socialism and Democracy. New York, 1975 (esmatr 1942).

[6] Vt nt T. H. Marshall, T. Bottomore, Citizenship and Social Class. London, 1992 (esmatr 1950).

[7] Vt nt: F. A. Hayek, The Road To Serfdom. London, 1944; K. Jones, J. Sumption, Equality. London, 1979.

[8]R. A. Dahl, Democracy and its Critics. New Haven; London, 1989; R. A. Dahl, On Democracy. New Haven; London, 2000.

[9]J. Habermas, Between Facts and Norms: Contributions to a Discourse Theory of Law and Democracy. Tlk W. Rehg. Cambridge (MA), 1996.

[10] Vt nt K. Raik, Towards Substantive Democracy? The Role of the European Union in the Democratisation of Estonia and the other Eastern Member Candidates. Tampere, 1998.

[11]M. Mann, The Sources of Social Power. Volume I: A History of Power from the Beginning to A.D. 1760. Cambridge, 1986; M. Mann, The Sources of Social Power. Volume II: The Rise of Classes and Nation-States, 1760–1914. Cambridge, 1993.

[12]J. Habermas, The Postnational Constellation: Political Essays. Cambridge (MA), 2001.

[13]C. Schmitt, The Crisis of Parliamentary Democracy. Cambridge (MA), 1985 (esmatr 1926).

[14]C. Mouffe, The Return of Political. London; New York, 1993; C. Mouffe, The Democratic Paradox. London; New York, 2005.

[15] Vt: Preconditions of Democracy. The Tampere Club Series. Kd 2. Toim. G. Brennan jt. Tampere, 2006.

[16] Vt nt M. Lagerspetz, Aeg vendluseks? Tlk I. A. Vikerkaar, 2010, nr 9, lk 73.

[17]  R. D. Putnam, Making Democracy Work. Civic Traditions in Modern Italy. Princeton, 1993; R. D. Putnam, Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonna elu kokkuvarisemine ja taassünd. Tlk J. Innos jt. Tartu, 2008 (esmatr 2000); D. Halpern, Social Capital. Cambridge; Malden (MA), 2006.

[18] Vt nt: A. Portes, Social Capital: Its Origins and Applications in Modern Sociology. Annual Review of Sociology, 1998, kd 24, lk 1–24; Democracies in Flux. The Evolution of Social Capital in Contemporary Society. Toim. R. D. Putnam. Oxford; New York, 2002.

[19]M. Waters, Globalization. London; New York, 2006 (esmatr 1995).

[20]  Vt sealsamas.

[21]G. Sørensen, The Transformation of the State. Beyond the Myth of Retreat. Houndmills, New York, 2004, lk 1–22.

[22] Vt nt C. Hay, Why We Hate Politics?

[23]  Sealsamas.

[24]  C. Crouch, Post-Democracy. Cambridge, Malden (MA), 2010 (esmatr 2004).

[25] Kasutan artiklis levinumate alternatiivmudelite ideaaltüüpiliselt eristuvat jaotust, kuhu olen koondanud põhiosa poliitilise üleilmastumise üliarvukatest visioonidest. Kõiki neid mudeleid on ka teisiti nimetatud ja kõiki neid nimetusi teise sisuga täidetud. Ka on ideaaltüüpide konstrueerimine paratamatult lihtsustus, mida lühidus vaid võimendab.

[26]T. W. Pogge, Cosmopolitanism and Sove-reignty. Ethics, 1992, kd 103, lk 58; I. M. Young, Inclusion and Democracy. Oxford, 2002 (esmatr 2000), lk 266.

[27] Vt ka G. Sørensen, The Transformation of the State. Beyond the Myth of Retreat.

[28]Z. Bauman, Intimations of Postmodernity. London, 1992; Z. Bauman, Globalization. The Human Consequences. Cambridge; Oxford, 2005.

[29]A. Kuper, Democracy Beyond Borders. Justice and Representation in Global Institutions. Oxford, 2010 (esmatr 2004), lk 127.

[30] Vt põhjalikumalt: L. Kalev, M.-L. Jakobson, T. Saarts, Eesti poliitiline kultuur: alusväärtused. Riigikogu Toimetised, 2008, nr 18. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13601; L. Kalev, O. Lumi, T. Saarts, Eesti poliitiline kultuur: poliitikastiilid ja poliitikaprotsess. Riigikogu Toimetised, 2009, nr 19. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13767&highlight=poliitikastiil&op=archive2;T. Saarts, L. Kalev, Poliitiline kultuur ja Eesti ühiskonna uuenemine. Vikerkaar, 2009, nr 4/5.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon