Selle ilma igav kainus
rõhub nagu raudne soomus –
kõigesse, mis kväär ja ohtlik,
kiindub kirglikult mu loomus …võib-olla lipsas tsitaati täheviga, aga klassiku mõte jääb samaks. Märtsi Vikerkaare võtmesõnaks ongi „kväär“, mis tõlgib inglise „queer’i“, mille esimene tähendus on „veider“. Mäletame ju rõõmsat üllatust, kui leidsime 90-ndatel Von Krahli baari WC-seinalt paraftaseerituna Robert Frosti klassikalised read: „My little horse must think it queer / to stop without a p… near“. Sellest ajast on kombed paljugi muutunud. Ehtekunstnik Tanel Veenre kirjeldab fotograaf Toomas Volkmanni loominguteele tagasi vaadates, kuidas 1990-ndate kväärskeene maailma-avastav ambivalentsus on asendumas nüüdse kunstimaailma rangete lahterdustega nn seksuaalse identiteedi järgi. Kunagine ekstravagantsus, eksuberantsus ja flambojantsus on surutud rutiinsetesse kastidesse. Veelgi varasemal ajal, 1890-ndatel said avalikke avastusretki kväär-maailma lubada enestele peamiselt krahvid ja vonnid, kellest mõni sai ka tuule tiibadesse siit või jättis maha jäljed siinsele kamarale. Poolteist aastat Kolga mõisa pidanud inglise-rootsi-balti krahvi, Immanuel Kanti kauget sugulast Eric Stenbocki (1860–1895) iseloomustas tema kaasaegne W. B. Yeats oma autobiograafias 1890ndate põlvkonna koondkujuna: „Kui olin kirjeldanud oma isale õhtusööki krahv Stenbockiga, õpetlase, kunstitundja, joodiku, luuletaja, perverdi ja kõige võluvama mehega, ütles ta: „Nemad ongi meie aja Hamletid“.“ (W. B. Yeatsi mullusest tõlkeraamatust „Sümbolid‟ on kirjutanud samas numbris arvustusessee Hasso Krull.) Stenbocki raamatuid on viimasel ajal ridamisi eesti keelde tõlgitud, nagu ka John Adlardi biograafia Stenbockist. Tema-nimelisest majast juhitakse ju meie riikigi. Vikerkaar avaldab Eric Stenbockilt kaks novelli koos Andreas Kalkuni valgustava saate-esseega „Soodoma varemeil‟. Ambla lähedal sündinud kunstnikul-kirjanikul Elisàr von Kupfferil (1872–1942) õnnestus lausa luua meestevahelise – ja aseksuaalse – sõpruse religioon või elustiililiikumine Klarismus. Von Kupffer on Vikerkaares esindatud päeviknovelliga „Kihlatud‟, mis lõpeb Hamleti sõnadega: “Mis jääb, on vaikus”. Liina Lukas ja Damien Delille annavad ülevaate tema otsingutest ja ajastukontekstist. (Äsja avati Kumus von Kupfferi ja Jaanus Samma ühisnäitus.) Kolm ülevaatlikku esseed kõnelevad sooküsimustest uuemal ajal. Sara Arumetsa arutleb selle üle, milliseid sotsiaalseid, juriidilisi ja meditsiinilisi probleeme valmistavad soolised lahterdamised inimestele, kellele ei sobi enesemääratlus ei naise ega mehena. Ana Mattioli Aramburu annab ülevaate transidentiteedi liikumistest ja võitlustest Hispaanias viimase poole sajandi jooksul. Antropoloog Pauliina Lukinmaa on teinud välitöid vene LGBTIQ+ aktivistide seas Eestis, nende lõimumise ja kohanemise kohta. Märtsinumbris leidub veel Maarja Kangro naistepäevaluulet, Katrin Tegova jutt „Fantoom‟, Kiwa ja murca loomingut. Lauri Sommer arvustab Mait Vaiku ja Vilja Kiisler Carolina Pihelgat. Äsja ümmargust sünnipäeva tähistanud Linnar Priimägi esineb kolme kunstikilluga.Tellige Vikerkaar terveks aastaks!
