Eestlastest on saanud seenerahvas. Igasügisesed seenenäitused Tartus ja Tallinnas murravad publikurekordeid, Elron on käima pannud Seeneekspressi ning hiljuti leidsid paremad korjekohad tee telefoniäppi. Ent seened ei kuulu enam ammu ainult purki ja pannile. Esmakordselt on nad jõudmas sellistesse valdkondadessegi nagu psühhiaatria ja materjalitööstus. Seened inspireerivad ühiskondlikke mõtlejaid, pakkudes head kujundit mitmete just tänapäeval oluliste teemade mudeldamiseks. Oma ainulaadsete eluviisidega on seen muutmas meie arusaamu intelligentsusest, sotsiaalsetest stuktuuridest ja säilenõtkusest. Sammud seab seeneriiki ka sügisene Vikerkaar.
Eestis on tugeva panuse mükoloogilise kujutlusvõime virgutamisse andnud Valdur Mikita ja Peeter Laurits. Mõlema autori tekste leiab ka värskest numbrist. Valdur Mikita fragmentaarium “Metsa-ilm” pakub lugejale hargnevate mõtete metsa, mille keskel korilasena ringi jalutada ning endale sobivaid ande vaimutoiduks noppida. Sarnaselt Mikitale, kes järjekindlalt visandab soome-ugri maailmatunnetuse peajooni, kirjeldab üht erilist loodustaju Peeter Lauritski. Sedapuhku pöörab kunstnik oma pilgu Minose kultuuri poole. Sõjalise võimsuse ning majandusliku jõu asemel on toonaste valitsejate ruumide ehteks rituaalsuse, naiselikkuse ja taimede kujutised. Niisiis ei paku Kreeta freskod ainult silmailu ja värvirõõmu, vaid ka alternatiivseid võimuväljendusi.
Kaugetes kultuurikihtides rändab ka Ülle Sillasoo, kes tutvustab keskaja kunstis leiduvat paradiisimotiivi, millel hea ja kurja tundmise puud on kujutatud hiiglasliku seenena. Mitmekesised seened keskaja sügise maastikel näitavad, et toonasedki kunstnikud ei ammutanud inspiratsiooni ainult jumalasõnast, vaid ka neid ümbritsevast looduskeskkonnast.
Mait Rungi artikkel “Roheline kommunism ja loomne kapitalism”, otsib loodustunnetust, milles (inim)loomad ja taimeriik oleksid võrdsed vestluspartnerid. Uut perspektiivi võiksid pakkuda mõisted nagu modulaarne keha, hajus intelligentsus ja peata mõtlemine. Erinevalt inimestest ei ole aga taimse olemisviisi keskmes eraldiseisev keha, vaid suhe. Otsides paralleele meie ühiskonnast, võib taimede kollektiivseid olemisviise kirjeldada omamoodi rohelise kommunismina.
Punase kommunismi ja seente seostest kirjutab Aet Annist. Autor loob korilusest kultuurimudeli, mis sobib iseloomustama nõukogude kodaniku kogukondlikke, mütseelseid toimetulekustrateegiaid. Toonased olemisviisid ja teadmised ei kuulu aga ainult minevikku, vaid võiksid inimesi aidata ka tänapäeva kriisidega silmitsi seistes. Ajaloolist pärandit me maailmatajus puudutab veel Aro Velmeti artikkel “Protestantlik eetika ja mõnuainete võim”, mis uurib tänapäevase mõnuainete poliitika kolonialistlikke juuri.
Lauri Laanisto “Looduse nähtamatud varemed” pakub inimese ja looduse suhtele pisut süngemat pilku. Kirjutaja tõdeb, et keskkonna järjekindlaks murendajaks on maailmataju, mis taandab looduse kahemõõtmeliseks keskkonnaks, taustapildiks inimtegevusele. Sarnaselt inimtekkelistele rusudele on looduse varemedki kaduviku ja maailma hapruse vaikivad tunnistajad. Kas saame neid vaid imetleda või on varemeid võimalik veel tellinguteks muuta?
Inimese ja looduse suhte tumedamaid allhoovuseid käsitleb ka Robin Leki tekst “Kõdunemise võlu ehk armastusest hämaratel aegadel”, mis uurib Hayao Miyazaki animafilmide filosoofiat. Tuginedes eelkõige “Tuulte oru Nausikaas” loodud maailmale, leiab Lek, et kõdunemine pole ainult kadu. Pigem metamorfoos – üks vaheetapp looduse suures ringkäigus.
Neile kirjutistele lisaks leiab numbrist veel seenelugusid Mudlumi, Priit Pärna ja Ave Taaveti sulest ning Berit Petolai ja Emily Dickinsoni loodusluulet. Anti Saar meenutab aga kolme korjeretke oma elus ning tõdeb, et metsast ja rabast tuleb inimesega kaasa rohkemgi kui vaid see, mis panges ja korvis peitub.
Seene- ja moosipurkidele lisaks tasub hämarale ajale vastu minnes riiulisse varuda ka Vikerkaar. Kõige soodsam on seda teha ikka püsitellimusega, mille saab soetada vaid 2 euro eest kuus!
Uuri lisa: https://www.tellimine.ee/vikerkaar
