2017. aasta Nobeli kirjandusauhinna sai Kazuo Ishiguro. Andrei Ivanov meenutab kolme Ishiguro raamatut ja olukordi, kus ta neid luges: neid ei saa üksteisest lahutada.

Maia Tammjärv intervjueerib Armin Kõomäge: kirjanik plaanib keerata oma uues raamatus uue lehekülje.

Uus aabitsakukk. Ave Taaveti pilt

Janek Kraavi jätkab käsitlust seksi kujutamisest ja obstsöönsusest: de Sade’ist, “Hallidest varjunditest”, sekka Kenderist, Kivisildnikust ja Leo Luksist. Raamatud on mõnikord rõvedad ja ropud.

Keiu Virro vaatleb nelja naisautori üheksat krimiraamatut. Igaühel need ei õnnestu.

Mart Niineste arvustab Freddy “Sigalindu”.  Värsiraamat viib läbi eksistentsiaalsete kriiside.

Paavo Matsin kirjutab Nikolai Baturini “Fööniksburgi karussellist”. Raamatus on Viljandi vaimu, pühakirja ja teispoolsuse tunnetust.

Ave Taavet arvustab Madli Lippuri romaani “June/Julien”. Raamatus on intsesti, pühakirja ja teispoolsuse tunnetust.

Kertu Moppeli novell räägib fallosest kui maailmapeenisest.

Janar Ala kirjutab, kuidas raamatuid on mõnikord liiga palju (unustamata seejuures ka kana ja keedukannu).

Johannes Saar räägib Ede Raadikust, kunstnikust, kes on töötanud hulgilaos, supermarketis ja hotellis. Ervin Õunapuu jõulujutt “Mitte ainult leivast” räägib kunsti- ja raamatumaitsest. Selles on pühakirjatunnetust: “Ja ma ütlesin, et ta annaks mulle raamatu. Tema ütles mulle: „Võta ja söö see ära! See muutub su kõhus mõruks, kuid su suus on see magus nagu mesi.””

Hugh MacDiarmid luuletab lapsukese sündimisest. Mart Kangur luuletab kellekski teiseks olemisest. Kris Moor luuletab teistest kirjanikest ja armastusest. Aleksandra Tšoba luuletab armastusest ja kellekski teiseks olemisest.

Helen Pruul kirjutab filosoof Alain Badiou raamatust, mis jätab küsimused vastuseta. Terje Toomistu kirjutab Tiit Pruuli reisiraamatust: reisijal ei saa kunagi reisimisest villand. Allan Aksiim kirjutab jurist Lawrence Lessigi raamatust, mis tahab teistsugust autoriõigust.

Vikerkaare aastasisukorras on luuletajaid Homerosest Leonora Paluni; nobelistidest Montale, Pasternak, Seferis. Vikerkaare erinumbrid 2017. aastal rääkisid asjast, seksist, vastupanust, vene diasporaast, Kreekast, Euroopa Liidust ja maailma lõpust. Uue aasta avanumber kõneleb juba sünnist ja algusest.

Videomäng. Ave Taavet

Samal teemal

Vikerkaar seeneriigis

Eestlastest on saanud seenerahvas. Igasügisesed seenenäitused Tartus ja Tallinnas murravad publikurekordeid, Elron on käima pannud Seeneekspressi ning hiljuti leidsid paremad korjekohad tee telefoniäppi. Ent seened ei kuulu enam ammu ainult purki ja pannile. Esmakordselt on nad jõudmas sellistesse valdkondadessegi nagu psühhiaatria ja materjalitööstus. Seened inspireerivad ühiskondlikke mõtlejaid, pakkudes head kujundit…

Rahast, aga mitte ainult

Septembrikuise Vikerkaare fookuses on vara ja võimu suhted. Raha näib olevat kõigi teemade raamistus, olgu selleks siis poliitika, inimeste heaolu või keskkonna küsimused. See on ka pilt ise – too, millest me inimeste ja ühiskonnana unistada oskame. Laiem neoliberaalne süsteem loob seina, millel pilt ripub. Üha enam kipub aga pilt…

“On salapärane ilm inimese ajud”

Inimese aju pole ajas suuremat muutunud, kuid meie arusaam haigusest ja tervisest on tõlgendustele avatud. Määratleme haigust enamasti läbi sotsiaalsete suhete – see on miski, mis takistab meie igapäevast toimimist, suhtlust või tööalast võimekust. Ühiskondlikud ootused, kindlustunne ja poliitiline kliima mõjutavad omakorda otseselt meie psüühilist seisundit. Ometi on vaimsete probleemide…

Suvele vastu!

Juunikuine Vikerkaar pakub lugusid kõigest sellest, mida suurelt suveltki oodata – kultuurielamustest, kirjandusest ja toidust.
Ingrid Ruudi kirjutab Jaapani Teshima saare kunstimuuseumi külastusest. Seal saadud ruumikogemus ajendab mõtisklusi asketismi võimalikkusest ühiskonnas, kus minimalismistki on saanud tarbimismudel. Kas muutunud on maailm meie ümber või inimene ise, tema tähelepanelikkus ja imestamisvõime? Ometi võimaldab…
Vikerkaar