Meie ettepanek on rajada prügiladestusaukude võrgustik. Augud asuksid heades ja ilusates kohtades ning nende suurus varieeruks olenevalt sellest, kui heaks tuleviku elukohaks me konkreetset paika peame.
Ametliku jäätmekäitluse kõrval tuleb anda inimestele võimalus viia oma praht isiklikult sinna aukudesse, sortida ta arukal viisil ja deponeerida järeltulevatele põlvedele.
Kui vanasti kummardati esivanemate hingede ees, siis uus praktika oleks nagu kummardus tulevastele generatsioonidele. Jäätmete viimine prügiaukudesse oleks rituaal, millega me puhastame end tarbimisühiskonna pahelisest kõntsast.
Taust
Tarbimisühiskonna inimeste meelelaad on raiskav. Me ammutame tooret, teeme sellest asju, mille kasutusiga on napp, ja seejärel viskame need minema. Minema. Kuhu peavad need asjad minema?
Kasutamises seisneb asjade peamine tähendus. Kasutu tarbimine, mis on küll tarbimiskultuuri kõige ihaldusväärsem õis, on meie tarbimiskahetsusse pöördunud ühiskonna jaoks muutunud juba hukkamõistetavaks, liiga edevaks, elitaarseks, paheliseks: äravisatud toit, liigsed kingad, kolmas auto.
Ka taaskasutus on tarbimisühiskonna nähtus. See lähtub tarbitava asja kasutusväärtuse jätkumisest: asja esimene elu on tema esmakasutaja käes, järgmised kasutajad on juba taaskasutajad. Taaskasutus üldiselt pikendab asjade eluiga. See vähendab meie ökoloogilist jalajälge, pakub nii isiklikku kui ka kollektiivset lunastustunnet.
Asjade eluiga on kombeks hinnata inimese eluea mõõtkavas. Ma kannan jopet kaks aastat. Keegi kannab veel kaks aastat, võib-olla kuus. Nii saab jope endale kaheksa eluaastat – tõukoeraga samas mastaabis. Hoonete puhul on aeg pikem. Projektidesse tuleb kirjutada hoone kavandatav eluiga – iga arhitekt teab, et see on millegipärast 50 aastat. Ja loodab vaikselt, et küllap tegelikult rohkem. Kui vaadata taaskasutust pikemas plaanis – mitte kümnendite, sajandite, vaid aastatuhandete mastaabis –, siis kaalutlused muutuvad. Meie praegused tarbimisväärtusega asjad lagunevad tuhande aastaga ära – nad ei tööta enam nii, nagu olid kavandatud töötama. Samas on paljud neist valmistatud materjalidest, mis on kaunis püsivad. Ehk meie praegustest asjadest jääb alles materjal, mis pole päris looduslik ja millest saab võib-olla teha teisi asju. Asju, mida me praegu võib-olla ettegi ei kujuta. Nagu vanad kreeklased ei kujutanud ette kilekotti, internetti ja baromeetrit.
Praegu utiliseeritakse asju mitmel moel. Osa põletatakse, osa ladestatakse, parimal juhul saab asjast pärast kõiki kasutuselusid ja ümbertöötlemist toore. Ühiskonnale on ladestamine asjade saatuse kõige valusam osa. Või õigemini on see valus saatus ühele paigale. Me valime välja mingi koha ja täidame selle prügiga. Inglise keeles on selle nimi landfill – maatäide. Soome keeles kaatopaikka – koht, kuhu maha kallatakse. Eesti keel on otsekohesem ja nimetab seda prügimäeks. Moodne aeg on toonud omad eufemismid ja ilusam on öelda jäätmehoidla või prügila.
10 000 aasta pärast võib see prügimägi olla väga väärtuslik. Oletame, et seda on võimalik kuidagi niimoodi vääristada, et ka niivõrd kauges tulevikus saab seda mingil otstarbel kasutada. Nõnda saab prügimäest omamoodi taaskasutuskeskus, mille helge tulevik jääb teispoole meie eluea piiri. Nii saavad uue tähenduse ka prügimägede paiknemine ja suurus. Tuhandeid aastaid tagasi tekkis asustus kalarikaste jõgede äärde ja kohtadesse, kus oli jahiloomi. Edasi muutus oluliseks viljakas maa, transpordivõimalus või inimressursi lähedus. Tulevikus võib saada väärtuseks paiknemine meie tarbimisühiskonna prügimäe kõrval või otsas.
Nõnda saab prügilate laotusest omamoodi regionaalplaneerimine. Tulevikule mõtlev ühiskond peaks jaotama oma prügilad nii, et nende juures oleks hea elada. Jõelähtme ei pruugigi olla halb koht, aga nii suure hulga jäätmete koondamine võib tekitada probleeme: liiga suur ressurss ühes kohas võib esile kutsuda vaenu ja vägivalda. Seetõttu oleks mõistlikum prügilaid laiemalt hajutada. Saaremaa jäätmeid ei pruugi tuua mandrile, Lõuna-Eestist ei peaks vedama prahti põhjarannikule. Kui tahame säilitada ühtlasemat asustust, siis sel moel on võimalik seda saavutada.
Võrgustik
Eeldame, et tulevikus hakkab valitsema uus globaalne religioon. Siis on oluline, et seda saaks praktiseerida kõikjal, kus elatakse: linnas ja maal, külmas ja soojas, kõrbes ja džunglis. On ilmne, et prügitempel linnas ja maal on erinevad, sest kogudused on seal eri suurusega ja ruumilised keskkonnad nõuavad ka erinevaid rajatisi. Talumehele piisab suuremat sorti august, linnas tuleb ehitada kõva ja kaunis maa-alune hoone. Võibolla peab suuremate rahvamasside lunastamiseks siduma kesklinna templi vaakumtorude abil linnaäärsete ladestuspaikadega, et vältida liiga kiiret täitumist.
Tammsaare tempel
Näidistempel on leidnud endale asukoha Tallinna kesklinnas Tammsaare pargis. Tammsaare park on suure sotsiaalse potentsiaaliga, see paikneb võimsate tarbimismajade – Viru keskuse, Kaubamaja ja Solarise keskuse – lähedal ja on ühistranspordiga hästi seotud. Tammsaare tempel võiks olla Tallinna keskpühamu, millele lisanduvad templid linnaosades. Tallinna templivõrgustik võiks olla sarnase tihedusega nagu kaubanduskeskuste laotus, lisaks sellele võiksid olla sõlmed ka kaunimates ja olulisemates paikades ning võib-olla mõned lokaalsed kabelid kohtades, mis jäävad keskustest kaugele.
Tammsaare tempel on maa sisse rajatud neljatasandiline kompleks, mis koosneb väliruumi avatud astmik-august ja sellega külgnevatest siseruumidest, kus toimetatakse rituaale. Kompleks on puust, et minimeerida keskkonnakoormust ja ühtlasi tagada ehitusmaterjali kui vähem väärtusliku aine lagunemine taasammutamise ajaks.
Rituaalid
Igal koguduseliikmel on õigus tuua templisse jäätmeid. Jäätmed võib sortida liigiti nagu praegu. On võimalik segregeerida jäätmeid ka toojate ühiskondliku staatuse järgi: jõukamatel koguduseliikmetel on väike kabel, kuhu nad oma prügi toovad, vaesemad viskavad lihtsalt ülalt šahtidessse. Tasandeid võib jagada materjalide omaduste järgi, kas siis lagunemiskiiruse, värvuse või mõne muu olulise parameetri alusel. Võib ka teha nädalapäevadest või kuu faasidest oleneva rotatsiooni, inimeste vanusest lähtuva väärtusskaala või mõne muu loterii-vormi. Süsteem võib laotuda globaalselt, samas võivad religioonil olla ka kohalikud variatsioonid. Me eeldame, et usk võtab ise endale kõige kohasema vormi ja tegevuse käigus ei unustata kogu protsessi lõppeesmärki ehk aastatuhandete-ülest taaskasutust.
Tempel ei saa vastu võtta kogu toodetavat prügi. Templisse toodavate jäätmete koguse ja koosseisu eeskirjad koostavad vaimulikud.
Algne tõuge inimeste prügiusku pöördumiseks peaks tulema võimalusest saada lunastatud: taaskasutusahelasse lülitumise kaudu säilib inimesel moraalne õigus jätkata tarbimist. Pärast jäätmete rituaalset äratoomist on inimene puhastunud ja võib südamerahuga minna Viru keskusesse uute teksade järele. Vahepuhastuseta tarbimist saab hakata häbistama ja vaenama. Tasapisi võiks tarbimist õhutav aspekt usu juurest kaduda ning asenduda askeesi ja kasinust toetava ilmapildiga. Samas võib prügiusk toimida ka vastukaaluna turupõhistele „loomulikele“ protsessidele: usk võib toetada tarbimist aegadel, kui see kipub vähenema, ja kutsuda üles raiskamisele aegadel, kui inimesed muutuvad ühel või teisel põhjusel kokkuhoidlikuks.
Suuremaid kollektiivseid riitusi saab pidada välialadel. Laulurahvas saab astmestikku kasutada kooslaulmiseks. Sümmeetriline plaan võimaldab vastastikku laulmist ja rääkimist. Augud saavad toimida ka kärajate pidamise kohana. Augu põhjas saab anda etendusi ja korraldada vaatemängulisi võitlusi. Siseruumide struktuur võib olla mitmekesine: astmetelt võib sattuda labürinti, aga ka kõrgetesse pidulikesse tavandiruumidesse. Maa-alune ruum on sama võimalusterohke kui maapealnegi.
Vaimulikud
Vaimulikud hoolitsevad praktika jätkumise eest. Nad käitavad templeid nii funktsionaalsest kui ka spirituaalsest aspektist. Nende asi on hoolitseda koguduse rahulolu ja juurdekasvu eest. Nad teevad ühiskonnas teavitustööd, annavad haridust noorematele ja nõu vanematele inimestele.
Ajalugu
Vaatame seda tulevikku omamoodi ajaloona. Eesmärk on täita augud väärt materjaliga. Keegi peab kandma hoolt, et täitumine poleks liiga kiire, ja keegi võiks hoolitseda selle eest, et praktika soikumise tõttu ei jääks augud tühjaks – sellevõrra oleks meie järeltulijatel kehvem elujärg. Kui ühiskonna jätkusuutlikkuse prognoos on täpne, peaksid koos meie praeguse kultuuri mandumisega saama täis ka prügitemplid. Augud saavad täis ja jäävad ootama tulevast kultuuri, mis mõistab neist lugu pidada. Aukudest võivad saada ka mäed, suures plaanis on see ikkagi kontsentreeritud energia.
