Kadarik Tüür Arhitektide Prügitempli idee on täiesti loogiline. Prügiküsimus on pidevalt kohal meie praktikas, aga me ka mõtleme pidevalt prügi peale. Poleks sugugi ootamatu, kui prügiga seotud tegevused ja mõtted, mis täidavad meie päevi, koonduksid millekski religioonisarnaseks. Religioonid tunduvad etteantutena, aga alati on olnud mingi periood, kui üht või teist religiooni veel polnud ja ta alles hakkas igapäevapraktikatest ja nendega kaasnevatest mõttemustritest kujunema.
Projektis sisaldub eeldus, et 10 000 aasta pärast võib keegi leida Prügitemplisse kogutud materjalid, mis võiksid olla talle kuidagi kasulikud (muidugi võib see juhtuda ka mõnel lähedasemal ajal). Tõsi, 10 000 aasta kauguselt oleks ehk juba raske mäletada, et religiooni lükkasid käima arhitektid Kadarik, Tüür ja Rünkla, aga kui projekt talletada kirjarullile ja matta pitseeritud savipotis kusagile kõrbeprügila serva, võivad tuleviku arheoloogid teha pöördelise avastuse ja midagi religiooni rajajate kohta teada saada.
Prügitemplit ehitatud veel pole, aga sellise ajakapsli ehitamine ei saagi juhtuda päevapealt. Tuleb saavutada ühiskondlik kokkulepe – templi juurde peab kuuluma religioon, mis tuleb alles luua (selle jaoks on projektis esialgsed juhised antud). Religiooni loomiseks on vaja piisavalt palju inimesi, kes mõtleksid ja tunneksid samamoodi. Väga paljude jaoks on prügi ebameeldiv ja sellega tegelemise eesmärk on prügist lahti saada. Sellisest positsioonist religiooni ei kujunda.
Esialgu piisabki, kui Prügitempel eksisteerib Étienne-Louis Boullée tüüpi virtuaalse arhitektuurina. Boullée projektidel oli 100% mastaapset haaret ja 0% füüsilist kohalolu. Kui mõned prohvetid tööga alustaksid, võiks lähematel aastakümnetel juba näha algprügiluse moodustumist. See on väga tähtis faas, sest selle juurde hakatakse hiljem üha uuesti tagasi pöörduma, kui religioon institutsionaliseerub ja hakkab kirikuhierarhia raskuse alla kivistuma.
Algkogudus peaks ideaalis moodustuma inimestest, kelle suhe prügiga on päikseline. Mina olen üks selliseid. Seda teksti kirjutades on üheks minu igapäevategevuseks tegelemine prügiga. Mul on prügiga hea läbisaamine.
Mul on hea meel, kui tööriist katki läheb. See tähendab, et olen temaga reaalselt tööd teinud ja viinud ta vastupidavuse piirile. Ta on teinud oma töö ära ja võib nüüd minna puhkama. Tavaliselt öeldakse, et temast on saanud prügi. Mina nii ei arva. Kui ma katkiläinud tööriista osadeks lammutan, siis ta puhkab isegi paremini ja tema elukaar jätkub.
Religiooni eesmärk on peaaegu alati pakkuda lootust. Ja Prügitempel pakuks lootust ka väikseimatele prügi seast. Kui Kadarik ja Tüür ehitavad Prügitempli, peaksin mina hakkama nende prohvetiks või apostliks. Ma võin prügi korrastamise rõõmusõnumist lõputult rääkida. Üksi muidugi kogu tööd ära teha ei jõuaks, aga ma leiaks endale abilisi.
Ja siis saaks alustada ka sorteerimise ja korrastamisega. See on suurepärane tegevus, aga just siin tulevad kohe mängu ka tehnilised ja praktilised probleemid. Neist projektis kirjutatud ei ole, aga polegi vaja – kontseptsiooni väljamõtlejad ei pea takerduma rakenduslikesse detailidesse, selleks on järgijad, kes sisenevad päevast päeva Templisse ja täidavad selle tegudega.
Siin on mõned praktilised probleemid, mille peale peab pärast Üldise Suure Idee töölerakendamist mõtlema hakkama. „10 000 aasta pärast võib see prügimägi olla väga väärtuslik,“ kirjutavad arhitektid. Sellest, mis toimub 10 000 aasta pärast, pole meil õigupoolest õrna aimu ega hakkagi olema. Aga religiooni alus peabki olema lootus.
Arhitektidel on ka lootus, et „augud saavad täis ja jäävad ootama seda tulevast kultuuri, mis mõistab neist lugu pidada“. See on iseenesest õige mõte. Asjad võivad maa sees seista tõesti kaua, seda on arheoloogia näidanud küll. Aga jällegi, kui me saadame asjad nende trajektoorile läbi aja, tuleb arvestada, et suur osa neist ei jõua lõpuks kunagi kohale. Me räägime siin 10 000 aastast. Aga olete ju näinud, milline näeb välja 700 aastat maa sees olnud mõõk? Hea, kui on võimalik üldse aru saada, et see oli mõõk. Ja palju siis ikka hästisäilivaid kuldasju Prügitemplisse toodaks? Aga võibolla tulekski hakata prügi kontseptsiooni ümber kujundama – miks mitte keskendudagi just kullale ja klaasile? Las tulla kõigepealt need asjad ja materjalid, mis suudavad säilida iseseisvalt. Ja ka keraamika osas on lootust – põletatud savi võib tuhandeid aastaid hiljem välja näha, nagu oleks ta maasse sattunud mõned nädalad tagasi.
Võimalik lahendus säilimisprobleemile on ühel pildil olemas – see on perfektne pakkimine. Prügitemplisse saabunud objektid tuleb väga hoolikalt sorteerida ja pakkida. Spetsiifiliste, 10 000-aastase kestvuse garantiiga pakkimismeetodite väljatöötamine saab Prügitempli edukuse aluseks. Me ei võta eeskujuks tänast prügimäge. Selline ei säilita midagi piisavalt hästi, ajas kaugemalt tulijatele jäävad ainult riismed. Sellega me leppima ei pea. Prügitemplile tuleb lisada museaalne pool. Ka kõige väiksem ja tähtsusetum prügi peab saama adekvaatsed hoiutingimused. Asjad lähevad Suurele Reisile ja nende eest tuleb hoolitseda, sest meie kõik jääme maha – juba üsna varsti pole meist kedagi enam nende asjade ja materjalide eest hoolitsemas. Nii et asjad ja materjalid on Prügitempli kontekstis väga tähtsad ja nad vajavad meie täit tähelepanu.
Ainus mure – kas nad sellisel juhul on enam prügi?
