Ajakirjandus on ülemaailmses kriisis. Kirjutav meedia ei täida enam oma ülesandeid avalikkuse informeerijana ja võimu korralekutsujana, vaid pakub lugejanumbreid taga ajades aina sensatsioonilisemat ja madalalaubalisemat sisu. Ühine avalik ruum on paljudes riikides fragmenteerunud, igale arvamusele ja poliitilisele ideoloogiale vastab oma filtrimull, millest lugeja eelarvamusi vääravad tekstid läbi ei pääse. Arutelude temperatuur on aina tulisem, lugejate veenmise asemel avaldab massimeedia aina rohkem polariseerivaid tiraade, kus autoriga mittenõustuvaid tegelasi tembeldatakse reeturiteks või riigivaenlasteks. Ning kõikjal valitseb kõhe aimus, et tegelikult otsustatakse tulevik hoopis kusagil mujal, platvormidel, millega tõsised ajakirjanikud suhestuda ei taha ja millest teoreetikud on alles hiljaaegu mõtlema hakanud.[1]
Nii võiks kirjeldada meediavälja seisu aastal 2025 – aga sama hästi sobiks see kirjeldama ka aastat 1925. Toonases Mandri-Euroopas olid ajalehed peamiselt kas ühe või teise poliitilise erakonna, ametiühinguliikumise või muu massiühingu häälekandjad; nende kõrval tegid ilma ka odavad, hiigeltiraažidega tabloidid, mis avaldasid krimilugusid, skandaale ja kõmulugusid ning muud meelelahutust. Skaala ühes otsas olid lehed nagu Rootsi Aftonbladet,mis oli toona vankumatu sotsiaaldemokraatide häälekandja, teises otsas aga Prantsusmaa Le Petit Parisien,mis oli pikka aega maailma kõige loetum ajaleht, tuntud peamiselt oma rohkete illustratsioonide ja krimilugude poolest.[2] Samal ajal oli algamas uue meedia – raadio – tähelend, mida oskasid eriti hästi ära kasutada fašistlikud liikumised (raadio leiutaja Guglielmo Marconi oli ka ise Mussolini toetaja).[3]
Läbilõige neist kahest hetkest meedia-ajaloos võiks aidata meenutada, et ajakirjanduse roll demokraatia valvekoerana on alati olnud ebakindel ja vastuoluline. Pinged kommertsliku ärimudeli ja avalikkuse teenimise, ühishuvi kaitsmise ja kitsaste huvigruppide aitamise vahel on massimeediat kujundanud selle tekkimisest saadik. Kui üldse, siis võib erandlikuks lugeda ajastut, mis algas millalgi pärast Teise maailmasõja lõppu ja lõppes kuskil 1990ndatel ning mille jooksul oli kirjutav ja audiovisuaalne ajakirjandus –
vähemalt mõnes Euroopa osas – täies elujõus, hästi rahastatud, professionaliseerunud ja suunatud ühise demokraatliku avaliku ruumi loomisele. Ning isegi siis polnud ajakirjandus täielikult kammitsemata, alati kogu rahvast kõnetav, poliitiliselt neutraalne ega ärihuvidest puutumata. Enne kui küsida, mis täna on meediaga valesti läinud, tuleks mõista, mida „kuldajastul“ tegelikult tehti.
Külm sõda kui ajakirjanduse kuldaeg?
19. sajandi lõppu võib lugeda meedia-vabaduse ajastuks, mil aina rohkem riike, vähemalt Lääne-Euroopas, kaotas ametliku tsensuuri ja lisas vaba ajakirjanduse põhiõiguste nimekirja. Samal ajal langesid ka trükikulud, tehes võimalikuks massitiraažidega ajalehtede avaldamise ja levitamise. Sestap sai näiteks Prantsusmaa Le Petit Journaluhkustada 1890ndatel enam kui miljonilise tiraažiga ja viiesantiimise kaanehinnaga. 20. sajandi teist poolt võiks jällegi nimetada meediavastutuse ajastuks. Sel hetkel hakkasid riigid esitama ajakirjandusele aina rangemaid standardeid, mis pidid garanteerima, et sõnavabaduse kõrval peetaks silmas ka teisi demokraatlikus ühiskonnas olulisi väärtusi, alates täpsusest ja tõelevastavusest kuni rahvuskultuuri edendamiseni.
Rõhuasetuse muutuse põhjuseks oli kahe maailmasõja ja sõdadevaheliste aastate kogemus. 1920. ja 1930. aastatel süüdistasid nii fašistid kui ka kommunistid kodanlikku ajakirjandust erapoolikuses, korruptsioonis ning võimukandjate ja ettevõtjate huvide teenimises – ning sageli oli nende süüdistustes rohkem kui terake tõtt. Tüüpilisimaks näiteks oli 1930ndate alguses Prantsusmaad raputanud nn Stavisky afäär. Nimelt selgus, et finantspettustega tegelenud Alexandre Stavisky sõprade hulgas olid enam-vähem kõik Prantsusmaa tipp-poliitikud ja temalt olid altkäemaksu saanud enam-vähem kõik Prantsusmaa ajakirjanikud.[4] Ajaloolane Marc Bloch väitis koguni, et „salajaste ja räpaste“ huvide teenistusse rakendatud ajakirjandus vastutas suisa Prantsusmaa lüüasaamise eest Teises maailmasõjas.[5] Hilisemad uuringud näitasid, et toonased Prantsuse ajalehed teenisid tõepoolest sageli rikaste töösturite huve, kelle mõju läbi uudiste kvaliteet kannatas ja ühiskondlikult oluliste küsimuste kajastus kahanes.[6]
Natsid ja kommunistid ise tõid jällegi võimule saades tagasi riikliku tsensuuri. Saksamaal, Itaalias ja Nõukogude Liidus sai ajakirjandusest ühemõtteline propagandainstrument, kusjuures uute meediumide, raadio ja kino kasutamisel olid need totalitaarsed režiimid eriti edukad.
Teise maailmasõja järel tuli seega pöörata tähelepanu nii korruptsiooni kui ka poliitilise ekstremismi probleemidele. Ühelt poolt nõudsid sõja võitjad, eriti USA ja Suurbritannia, pressivabaduse põhimõtete ja riigist sõltumatu kommertsmeedia tugevdamist, et külma sõja perioodil vältida fašismi tagasitulekut ja kommunismi laienemist. Teisalt oli Lääne-Euroopas ja Põhjamaades selge, et ajakirjandus vajab lisaks vabadusele ka regulatsioone, mis tagaksid selle toimimise avaliku hüvena, vältimaks korruptsiooni ja huvigrupistumist, mis omakorda toitis äärmusliikumiste kriitikat liberaalse demokraatia silmakirjalikkuse osas. Viimaks oli jätkuvalt õhus küsimus: mida teha audiovisuaalse meediaga?
Sestap lõid Põhjamaad, Kesk-Euroopa ja teatud määral ka Prantsusmaa ja Suurbritannia sõjajärgsetel aastatel infotaristu, mis kaitses ühelt poolt ajakirjandust riikliku tsensuuri eest ja teisalt reguleeris aktiivselt neid raame, mille sees ajakirjandus sai tegutseda, et suunata kommertsmeediat kajastama ühiskondlikult olulisi teemasid, kaitsma demokraatlikke väärtusi ja edastama usaldusväärset infot.[7] Näiteks otsustasid kõik Põhjamaad ajakirjandust riiklikult subsideerida: ajalehtedele rakendati maksuerisusi, näiteks madalam käibemaks, riiklikud postiasutused küsisid kojukande eest väiksemat tasu, riik võis pakkuda meediaväljaannetele madala intressiga laenu ning teinekord ka otsest rahalist tuge. Taoliste soodustuste eesmärk oli säilitada ajakirjanduse mitmekesisust. Ühelt poolt taheti vältida olukorda, kus ühte regiooni jääks vaid üks monopoolses seisundis ajaleht, mille toimetuse hääl saaks seetõttu kujundada kogu avalikku arutelu. Teisalt toetati konkreetseid vähemusi, näiteks Rootsi saamisid, kelle väljaanded muidu ei oleks vabal turul ellu jäänud. Meediapildi mitmekesisusest sai selle pilguga vaadates omaette väärtus.
Ka meedia sisu reguleeriti jõulisemalt kui sõjaeelsel perioodil. Põhjamaades, Saksamaal, Belgias ja Hollandis loodi kõikjal seadused, mis seadsid raame ajalehtede kommertstegevusele ja väiksemal määral ka ajakirjanduslikule sisule. Üsna tüüpilised olid reklaamipiirangud: Rootsi on keelanud lastele suunatud reklaami ja Norra soolist ebavõrdsust toetavat reklaami, piiratud on ka valimisreklaame. Sisu osas keelati reeglina vaid otsest vägivallale õhutamist, natsipropagandat ja holokaustieitamist – olukordi, kus pressivabadus satub tugevasse konflikti teiste põhiõigustega ning võib hakata lõpuks ka iseennast ohustama (nagu kogemus fašismiga sõdavahelistel aastatel ilmekalt näitas). Jõulisemalt võeti kasutusele eneseregulatsioon pressinõukogude näol, mis võtsid vastu ajakirjanike eetikakoodekseid ning mis said laimu levitanud või valeinfot edastanud ajalehti nii hukka mõista kui ka trahvida.
Kõige jõulisemalt sekkusid Euroopa riigid ringhäälingu arengusse. Kuni 1980ndateni oli enamik telekanaleid Lääne-Euroopas avalik-õiguslikud. Neist kõige edukam mudel on ilmselt Suurbritannia BBC, mida rahastati 1946. aastast kõigilt televiisoriomanikelt kogutud litsentsitasuga. Eraldi rahastamisallikas andis BBC-le sõltumatuse nii reklaamitulust kui ka poliitikute suvast, ent mudeleid oli teisigi – näiteks 1964. aastani juhiti Prantsusmaa telekanaleid otse Informatsiooniministeeriumist. Ent sealgi mõisteti lõpuks, et Charles de Gaulle’i otseliin õhtustesse uudistesse ei mõju usaldusväärsusele kuigi hästi ja ringhäälingust sai lõpuks sõltumatu organisatsioon. Sõltumatus võimaldas rahvusringhäälingutel keskenduda ka hariduslikele ja ajakirjanduslikele eesmärkidele: nii võis 1970ndate Prantsusmaal näha parimal eetriajal telekas filosoofilisi arutlusi ja BBC-s Monty Pythoni absurdihuumorit – sisu, mida näiteks Ameerika kommertstelevisioonis olnuks raske ette kujutada.
Vastupidiselt stereotüüpidele polnud toonane ajakirjandus ei piirangutevaba ega üllalt erapooletu. Vastupidi, meedia pidi igal sammul aru andma: kas regulaatoritele, pressinõukogule, oma kolleegidele või reklaamiostjatele. Paljud ajalehed olid endiselt ühe või teise maailmavaate häälekandjad – sageli oli maksusoodustuse üheks eesmärgiks ideoloogilise mitmekesisuse saavutamine, et kodanlike ajalehtede kõrval saaksid sõna ka töölisklassi häälekandjad ning liberaalsete väljaannete kõrval ka konservatiivsemad autorid. Ent poliitilistest vaadetest olenemata pidid ajakirjanikud tegema oma tööd professionaalselt ja ametieetikat järgides – muidu võis neid oodata trahv, gildist välja heitmine või mõni muu pahandus.
Kõrged standardid tõid kaasa auditooriumi usalduse: Kesk- ja Põhja-Euroopas on usaldus ajakirjanduse vastu olnud stabiilselt kõrgem kui Lõuna-Euroopas, kus poliitikud on sagedamini meedia tegevusse sekkunud, või angloameerika regioonides, kus kommertshuvide roll on meedias suurem olnud. Veel 2000. aastal müüdi näiteks Norras iga 1000 elaniku kohta üle 700 ajalehe, samas kui Kreekas ja Portugalis oli see number alla saja.[8] Külma sõja ajal mõisteti, et lisaks sisulisele vabadusele vajab ajakirjandus ka toetavat taristut – regulatsioone, standardeid, professionaalseid organisatsioone, mitmekesisust ja avalikku tuge –, et säilitada lugejate usaldus ja täita oma ülesandeid demokraatia valvekoerana.
Pööre enne digipööret
Ajakirjanduse kuldajastu lõppu seostatakse sageli interneti sünni ja sotsiaalmeedia tõusuga. Kindlasti on selles väites omajagu tõtt. 1990ndatel ja 2000ndatel kolis suur osa reklaamiturust internetti, ajalehed kaotasid sellega kõige olulisema osa oma tulubaasist. Tasuta uudisteportaalid õõnestasid samal ajal meedia teist peamist tuluallikat – igakuiseid tellimusi. Mis kõige olulisem, inimeste tähelepanu on piiratud ressurss, tahtjaid sellele tekkis aga rohkem kui kunagi varem – kolme riikliku telekanali ja viie ajalehe asemel on iga meediatarbija ees praegu pea piiramatu hulk sisuloojaid, sotsiaalmeediavooge ja üha rohkem ka tehisaru genereeritud rokka, mille informatiivne ja ühiskondlik väärtus on küsitav, ent mis mõjub meie ajule nagu kokaiin katsehiirele.
Ent ajakirjandusväli hakkas muutuma juba aastaid enne seda, kui sõna internet üldse leiutati, ning mitmed ajalehed (neist kõige tuntum ilmselt The New York Times) on leidnud viise ka uue ajastuga edukaks kohanemiseks. Sestap ei maksa interneti rolli ületähtsustada. Veelgi enam, meedia kuldajastu lõpu pelgalt tehnoloogiliste muutuste kaela kirjutamine laseb liiga paljud poliitikud ja ärimehed vastutusest vabaks. Probleem polnud lihtsalt ootamatu uue tehnoloogia mõjus ajast ja arust ärimudelile. Probleem oli selles, et kahtlemata mitte täiuslikku, ent siiski üldjoontes hästi toimivat süsteemi hakati 1980ndatel teadlikult lagundama.
Vähem reguleeritud anglofoonses maailmas oli televisioonist ja tabloidmeediast 1980ndateks saanud suur äri, kus võim oli koondumas aina enam üksikute oligarhide kätte, kellele kuulusid kümned ajalehed ja telekanalid. Neist tuntuim oli Austraalia magnaat Rupert Murdoch, kelle meediaimpeerium ulatus nii Suurbritanniasse kui ka Ameerika Ühendriikidesse ning kelle jaoks polnud midagi loomulikumat kui endale sümpaatsete poliitikute aitamine positiivse meediakajastusega. Murdochi ajaleht The Australiantoetas 1970ndatel jõuliselt Austraalia Tööparteid, Suurbritannias toetasid samuti Murdochile kuuluvad The Timesja The Sun kümmekond aastat hiljem sama jõuliselt konservatiivset peaministrit Margaret Thatcherit. Ning samal ajal kui Murdoch oma tabloidi-impeeriumi laiendas, hakkas nii teda kui ka Thatcherit aina rohkem häirima Briti ringhäälingu, BBC domineerimine tele- ja raadiovallas.
Murdochi jaoks oli BBC tüütu konkurent, keda polnud võimalik üleostmise või halastamatu äriloogikaga ruineerida. Thatcheri etteheited BBC-le olid mitmekülgsemad. Ühelt poolt oli maksumaksja rahastatud BBC vastuolus tema turufundamentalistliku ideoloogiaga – kui Briti rahvas tahab vaadata telekast Monty Pythonit, siis peaks ta selle ka vabatahtlikult kinni maksma, televisioonis ja raadios ei olnud Thatcheri meelest midagi eripärast, mis õigustanuks nende isoleerimist ülejäänud majandusest. BBC oli ühtlasi poliitiliselt ebamugav, kuna kritiseeris paljusid Thatcheri otsuseid. 1983. aastal, Falklandi sõja ajal viitas BBC Briti sõjaväele kolmandas isikus (mitte kui „meie sõduritele“), mida Thatcher pidas peaaegu reeturlikuks. Ka Põhja-Iirimaa konfliktis andis BBC sõna konflikti teistele osapooltele – katoliiklastele, iseseisvust pooldavale Sinn Feini parteile ja Iiri Vabariiklikule Armeele (IRA-le). Thatcheri jaoks oli see märk BBC „vasakpoolsest“ kallutatusest. (Tööpartei võimuperioodidel kippusid mõned aktivistid jällegi süüdistama BBC-d „parempoolses“ kallutatuses.) BBC ajakirjanikud samas viitasid, et küsimus polnud mitte kallutatuses, vaid ajakirjanduseetikas: elementaarne professionalism nõuab eri osapoolte ära-kuulamist isegi siis, kui teised osapooled valitsuse julgeolekupoliitikat ei toeta.[9]
Igal juhul osutusid Murdoch ja Thatcher headeks liitlasteks. Murdochi ajalehed alustasid BBC retoorilist lauspommitamist, tüüpilised pealkirjad nimetasid ringhäälingut ühtaegu „igavaks vanaks tädiks“ ja „räpaseks ja litsakaks“; Thatcher jällegi andis oma parima BBC-d toetavate regulatsioonide lammutamiseks. Suures osas see rünnak ebaõnnestus, mis omakorda annab tunnistust tohutust toetusest, mille BBC oma poole-
sajandise eluea jooksul võitnud oli. Ent siiski: BBC nõukokku hakati nimetama konservatiivse parteiga seotud isikuid ja nõukogu ise hakkas aktiivsemalt sekkuma tele- ja raadioprogrammide sisusse.[10] Kuna BBC oli lihtsalt liiga populaarne, et seda laiali saata, otsustas Thatcher kurnamisstrateegia kasuks: tema ajal lõpetati telelitsentsitasude tõstmine, mis tähendas, et BBC rahastamine ei pidanud enam inflatsiooniga sammu ning korporatsioonil jäi raha aina vähemaks. Ning viimaks avati 1990. aastal ringhääling uutele kommertspakkujatele, kes ei pidanud enam tingimata täitma „rahvavalgustuslikke“ ülesandeid ehk pühendama teatud osa oma programmist uudistele ja haridusprogrammile.
Sarnased protsessid leidsid aset kõikjal Euroopas. Küsimus polnud niivõrd selles, et rahvusringhäälingute kõrvale tekkisid ka kommertsalustel toimivad konkurendid – Suurbritannias hakkas esimene kommertstelekanal ITV pilti näitama juba 1955. aastal. Küsimus oli selles, et ringhääling dereguleeriti laiemalt: teles ja raadios lubati näidata rohkem reklaami, kaotati kodumaise programmi või vähemustele suunatud programmi edastamise kohustused ja uudistele esitatavad nõuded. Kaabel- ja satelliittelevisiooni levik tähendas ka, et aina rohkem võis vaadata telekanaleid, mil puudus igasugune seos kohaliku kontekstiga. See andis vaatajatele juurde rohkem valikut, kuid see valik võis sageli osutuda illusoorseks. Su telekasse võis küll jõuda kolme telekanali asemel kolmkümmend, ent mõni aasta hiljem võis vabalt selguda, et nende kõigi omanikuks on Rupert Murdoch.
Tehnoloogia ja deregulatsioon
Mis puudutab kirjutavat ajakirjandust, siis siin tõepoolest mängis keskset rolli uue meedia tõus. Sageli jutustatakse seda kui lugu demokraatliku interneti võidust elitaarse trükimeedia üle. Selle asemel et saada kord päevas ülevaade sellest, mida mõni üleharitud toimetaja peab vajalikuks pööblile teada anda, võimaldab internet igaühel kureerida just enesele sobivat uudisvoogu; veelgi enam, iga inimene võib ise olla ajakirjanik, anda kogu maailmale ülevaateid enda maailmanurgas toimuvast, olgu see kui tahes väike või intiimne. Ajalehed on aeglased, igavad, dotseerivad ja piiratud; internet on kiire, põnev, demokraatlik ja kõikehõlmav. Taolised lood teevad internetist midagi loodusjõu taolist, ta on nagu orkaan või ookean, stiihiline jõud, millel pole midagi pistmist inimtahte või ühiskonnaga. Ent tegelikult on internet pigem nagu raudtee – taristu, kus liikumise kiiruse ja suuna määravad eeskätt poliitilised otsused.
Interneti arengu seisukohalt on üks olulisemaid niisuguseid otsuseid USA-s 1996. aastal vastu võetud „Sündsa suhtluse seadus“ („Communication Decency Act“, CDA), millega otsustati, et internetiteenuste pakkujad – näiteks kodulehekülgede hostid, aga ka sotsiaalmeediavõrgustikud, kuhu kasutajad postitavad oma kassipilte – ei vastuta sisu eest, mida nende kliendid serveritesse postitavad. Erinevalt näiteks Dagens Nyheteriomanikest, keda Rootsi pressinõukogu võib trahvida selle eest, et ajalehes töötanud ajakirjanik avaldas mõne avaliku elu tegelase kohta laimu, ei pidanud internetiplatvormide omanikud muretsema, mida nende väljarenditud serveriruumiga peale hakatakse. Teisisõnu, platvormiomanikud loeti kinnisvarahalduriteks, mitte kirjastajateks.[11]
CDA avas ennenägematu sõnavabaduse ja innovatsiooni ajastu. Või ehk siiski mitte ennenägematu – 19. sajandi lõpu trükiajakirjanduse buum võib olla sellega võrreldav. See võimaldas sündida veebilehtedel nagu Blogger, MySpace ja YouTube, kus suurem osa sisust oli kasutajate endi loodud ning mida suhteliselt väheste töötajatega ettevõtted poleks kunagi aktiivselt modereerida suutnud. See andis miljonitele inimestele võimaluse jõuda oma tekstidega uute lugejate ja vaatajateni, tekitas täiesti uue informatsioonilise ökosüsteemi, millel oli dramaatiline mõju kõikjal maailmas, eriti aga ilmselt kohtades, kus traditsiooniline meedia oli pikka aega olnud autoritaarsete valitsuste kontrolli all.
Ent nagu 19. sajandi penny press’ipuhulgi, olid ka sellel piiramatu vabaduse sähvatusel omad varjuküljed. Internetis ei tea keegi, et sa oled koer; kiiresti selgus ka, et keegi ei tea, kui sa oled sutenöör. Kuulutusesaitidel nagu Craigslist ja blogimisplatvormidel nagu MySpace võis hea tahtmise juures kiiresti jõuda ka prostitutsioonivahendamise, kättemaksuporno ja muu taoliseni. Paljud kasutajad avastasid, et neil polnud kellelegi kaevata, kui nad leidsid mõnest blogist enda nõusolekuta avaldatud alastipildid või kui nende lapsed sattusid mõne internetitrolli kättemaksuaktsiooni sihtmärgiks. 21. sajandi alguses vaieldi need teemad USA kohtutes põhjalikult läbi, mis viis lõpuks ka platvormide mõnevõrra karmima reguleerimiseni.[12]
Interneti ajaloos on aasta 1996 aga eelajalooline aeg. Toonased teenusepakkujad sarnanesid ehk tõepoolest rohkem kinnisvaramaakleritega, kes pakuvad huvilistele üüripinda ja edasi on tänaval jalutaja enda asi otsustada, millisesse poodi ta sisse astub ja millisest mööda läheb. Tänapäeval on suurem osa netiliiklusest koondunud sotsiaalmeediahiidude nagu Meta ja TikTok kätte, kes kureerivad igat sekundit oma kasutajate saidil veedetud ajast: algoritmid suunavad seda, missugused postitused välja näevad ja milliseid teemasid need puudutavad, missugust sisu kasutajad näevad ja milline surutakse kerimisribal allapoole. Ammu on teada, et platvormid soosivad emotsionaalselt jõulist sisu, postitusi, mis tekitavad ärritust või oh-kui-nunnu-efekti, sest tõmbavad tõenäolisemalt juhusliku kerija tähelepanu. Tekstid on halvad, pildid on head, videod on kõige paremad, hea oleks, kui postituses poleks linke (sest kes see tahab kasutajat konkurendi saidile lasta), ja kui sa kerid Elon Muski platvormi X, siis aitab see, kui sul on paremäärmuslikud vaated ning sa arvad, et Lõuna-Aafrikas viiakse läbi valgete inimeste vastast genotsiidi. Facebooki algoritm kujundab kasutajate infovälja jõulisemalt kui ükski ajalehetoimetaja, ilma et peaks samas silmas pidama professionaalsuse, ühiskondliku kasu, tõeväärtuse jt kriteeriume, mis, olgugi ebatäiuslikult, on kujundanud traditsioonilise meedia nägu internetile eelnenud poolsajandi jooksul.
Internet on haaranud endale ka suure osa paberajakirjanduse tuluallikatest. Kui 2000. aastal oli USA kuulutusteturg umbes 20 miljardi dollari suurune, siis 2011. aastaks oli sellest järel umbes 5 miljardit. Ka trükireklaamiturg oli kahanenud umbes poole võrra, 30 miljardilt 15 miljardi dollarini.[13] Nagu ikka, on krahh tabanud eriti rängalt väiksemaid tegijaid, kohalikke ajalehti ja nišimeediat. See tähendab, et sageli jäävad just kodanikke kõige lähemalt puudutavad küsimused – igapäevane munitsipaalkorruptsioon – avalikkuses läbi valgustamata.[14] Kohalike ajalehtede roll on pikka aega olnud ka kogukonna ehitamine: uudised kohalike kuulsuste edukäikudest, kooliremontidest või spordivõistkonna saavutustest on ajalooliselt olnud need viisid, millega kinnistatakse ühtekuuluvustunnet, kindlasti paremini kui mõnes jõuksifoorumis Andrew Tate’i videosid vaadates. Me elame ajastul, kus ajalehtedel pole enam raha, et oma ühiskondlikku funktsiooni täie tõsidusega täita, veebiplatvormidel pole aga selleks motivatsiooni.
Oligarhide aeg
Niisiis on 1980ndatest saadik kujundanud meediat kolm trendi: avalik-õigusliku meedia kommertsialiseerumine, ajakirjanduse ärimudeli kollaps ja ühishüve teenivate regulatsioonide nõrgenemine kas seetõttu, et need lihtsalt kaotatakse ära, või liigub inforuum aina rohkem kohtadesse nagu TikTok, kus neid pole kunagi olnudki. Viimase kümmekonna aasta jooksul on lisandunud veel neljaski trend: meedia koondumine poliitiliselt aktiivsete oligarhide kätte.
Seda tendentsi on näha kõikjal maailmas. USA-s kuulub aina suurem osa allesjäänud pabermeediast ühele või teisele miljardärile. The Washington Posti ostis ära Amazoni omanik Jeff Bezos, The Los Angeles Times kuulub tervishoiumagnaat Patrick Soon-Shiongile. Ungaris kuulub suur osa meediast peaminister Viktor Orbániga seotud ärimeestele. Kõige dramaatilisem näide pärineb aga ilmselt Prantsusmaalt, kus aina suurem osa televisioonist, raadiost ja kirjutavast meediast on seotud paremäärmuslike vaadetega miljardäri Vincent Bolloréga.
Bolloré, kes teenis oma esimesed miljardid Prantsusmaa endistele kolooniatele paberit tarnides, on viimastel aastatel ostnud kokku terve rea tuntud väljaandeid, nende hulgas näiteks Prantsusmaa kõige populaarsem nädalavahetuseleht Journal du Dimanche ja telekanal iTéle, mis nüüd kannab nime CNews. Seejärel on neis toimunud rida tüüpilisi muudatusi: väljaande juhtkond vahetatakse välja ja uus juhatus hakkab järgima tajutavalt konservatiivsemat joont. Uudistesaadetes hakkavad esinema korduvad näod ja korduvad teemad, mille hulgas domineerivad (mõistagi!) massiimmigratsioon, islamofoobia ja krimiuudised, mis viitavad sellele, et vabariik on kaoses, kord on käest ära ja tsiviliseeritud eluviisi päästmiseks on tarvis radikaalseid samme. Ajuti korraldab Bolloré meediakett ka kontsentreeritud poliitilisi kampaaniaid, näiteks üritati möödunud aasta valimiste ajal veenda Prantsuse avalikkust paremtsentristide ja äärmuskonservatiivse Rassemblement Nationali liidu mõistlikkuses.[15] Bolloréle kuuluvad nüüdseks ka kirjastused, muusikatootjad, kinod ja veebiettevõtted ning, nagu Rupert Murdoch aastakümneid varem, on Bollorégi võtnud sihikule Prantsusmaa rahvusringhäälingu. Pole ime, et Prantsusmaa meediakriitikud räägivad aina enam riigi bolloriseerumisest.[16]
Bolloriseerumine ei ole siiski mitte niivõrd iseseisev protsess kui varasema kolme trendi metastaas. Miljardäridel on vaba voli osta endale telekanaleid ja ajalehti seetõttu, et rahahädas meediaettevõtted vajavad hädasti investoreid, vastasel juhul ootab neid paberihunt. Kui vana meedia on kaotanud reklaamitulu, riiklikud subsiidiumid ja tellijabaasi, on poliitiliselt angažeeritud miljardärid ainsad, kellel on huvi sellega suhestuda. Osalt näitab see muidugi seda, et ka sotsiaalmeedia ajastul pole ajakirjanduse tähtsus kadunud – vana meediat tarbib endiselt suur osa ühiskonnast ning televisiooni või ajalehtede jaoks toodetud materjali saab väga hästi edasi jagada ühismeedias. Samuti aitab bolloriseerumisele kaasa inforuumi regulatsiooni vähenemine. Pärast Teist maailmasõda saadi Lääne-Euroopas aru, et lisaks negatiivsele pressivabadusele ehk tsensuuri puudumisele peavad riigid tegelema ka positiivse pressivabadusega, tagama ajakirjanduse professionaalsuse, mitmekesisuse, nõrgemate osapoolte huvide kaitse ning seadma endale muid standardeid, mis hoiavad ajakirjandust avalike huvide teenistuses. Nende standardite nõrgenemine on aidanud kaasa klikimajanduse tõusule sotsiaalmeedias ja miljardäride domineerimisele traditsioonilises meedias. Viimaks on avalik-õigusliku meedia dereguleerimine ja nõrgestamine avanud uusi kanaleid, kuhu ärihuvid saavad siseneda, ja viinud üldise infovälja aina rohkem tasakaalust välja. Bolloriseerumise järgmist sammu võib näha Slovakkias, kus võimule tulnud paremradikaalne peaminister Robert Fico võttis möödunud aastal vastu uue ringhäälinguseaduse, millega allutati Slovakkia ringhääling pea täielikult valitseva võimu kontrollile.[17] Kuhu sealt edasi liigutakse – selleks tuleb vaadata juba Türgi ja Venemaa suunas.
Kriis on tõsine, ent kaugeltki mitte ületamatu. Aga selle ületamiseks tuleb kõigepealt lõpetada eri meediumidele, eriti internetile, maagiliste võimete omistamine ja ajakirjanduse mineviku romantiseerimine. Ajakirjandusvabadus on oluline põhiõigus, aga tuleb eristada, millal seda terminit kasutatakse selleks, et edendada ühiskonna demokraatlikku toimimist, ja millal selleks, et nõuda oma ettevõttele õigust kõiki karistamatult rokaga üle valada. Sõjajärgsed ühiskonnad mõtlesid läbi, kuidas kaitsta ajakirjandusvabadust nii riigi kui ka oligarhide, nii ekstremistide kui ka niisama trollide ülemvõimu eest. Sellest projektist kasvasid välja rahvusringhäälingud, pressinõukogud, ajakirjanike eetikakoodeksid ning mitmesugused seaduslikud ja vabatahtlikud standardid. Aastakümneid hiljem asuti neid kaitsepiirdeid teadlikult lammutama. Nüüd alles hakkame mõistma, mis oli nende lammutamise hind. Demokraatia valvekoer ei surnud – ta tapeti.
[1] Daniel Vaarik on tähistanud seda aimust sõnaga „flippening“ – kõik räägivad „Aktuaalsest Kaamerast“, samas kui TikTokis võib suvaline teismeline juba ammu tõmmata endale suurema hulga silmapaare kui kella üheksane uudistesaade.
[2] D. C. Hallin, P. Mancini, Comparing Media Systems: Three Models of Media and Politics. Cambridge, 2004.
[3] P. Zander, Fascism through History: Culture, Ideology, and Daily Life. New York, 2020, lk 394–398.
[4] P. F. Jankowski, Stavisky: A Confidence Man in the Republic of Virtue. Ithaca, 2002.
[5] M. Bloch, L’Étrange défaite. https://classiques.uqam.ca/classiques/bloch_marc/etrange_defaite/etrange_defaite.html, lk 91.
[6] V. Bignon, M. Flandreau, The Price of Media Capture and the Debasement of the French Newspaper Industry During the Interwar. The Journal of Economic History, 2014, kd 74, nr 3, lk 799–830.
[7] Järgnev ülevaade pärineb peamiselt Hallini ja Mancini uurimusest „Comparing Media Systems“, lk 143–197.
[8] D. C. Hallin, P. Mancini, Comparing Media Systems, lk 23.
[9] J. Curran, J. Seaton, Power without Responsibility: Press, Broadcasting and Internet in Britain. Ninth Edition. London, 2025, lk 298–299.
[10] Sealsamas, lk 303.
[11] J. Kosseff, The Twenty-Six Words That Created the Internet. Ithaca, 2019.
[12] Nendel teemadel on Vikerkaares põhjalikumalt kirjutanud K. Tiidenberg, Piirimaalt äärelinna: Seks, digigentrifikatsioon ja sotsiaalmeedia. Vikerkaar, 2020, nr 12.
[13] R. W. McChesney, Digital Disconnect: How Capitalism is Turning the Internet Against Democracy. New York, 2013, lk 172.
[14] Local Journalism: The Decline of Newspapers and the Rise of Digital Media. Toim. R. Kleis Nielsen. London, 2015.
[15] B. Dodman, How Bolloré, the ‘French Murdoch’, Carried Le Pen’s Far Right to the Brink of Power. France24com, 27.06.2024.
[16] J. P. Monod, Republic Transformed: Politics and Media in France. Eurozine, 09.10.2024.
[17] T. Goglidze, Robert Fico’s Media Law: A Populist Attack on Public Broadcasting. Democratic Erosion Consortium, 28.04. 2025.
