Lähisuhtevägivald (LSV) on Eestis sedavõrd levinud, et sellest kirjutades ja rääkides on korduvalt kasutatud sõna „epideemia“.[1] Vägivaldne inimene võib ohvri isoleerida, ent vägivald ise ei sünni isolatsioonis. See, kuidas reageerib vägivallale ühiskond, mõjutab nii vägivallatsejaid ja ohvreid kui ka ühiskonda laiemalt. Mida ja keda peetakse vägivalla toimumise eest vastutavaks? Kuidas räägitakse vägivallast ja kes saavad vägivalla teemadel sõna? Ühiskondliku arvamuse kujundamisel on võtmeroll meedial.
LSV on selgelt soolisustatud. Kuigi nii ohvreid kui toimepanijaid on mõlemast soost (tasub silmas pidada, et vägivallatseja ei pruugi olla vastassoost), on pilt tugevalt kaldu naissoost ohvrite ja meessoost vägivallatsejate poole. 2024. aasta Euroopa Liidu ülese uuringu[2] tulemused näitavad, et 41,2% Eesti naistest on elu jooksul kogenud füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist vägivalda lähisuhtepartneri poolt. See vägivallavorm püsib suuresti nähtamatu ja stigmatiseerituna, mis teeb omakorda keerulisemaks abi otsimise.
Meedia ei ole kaugeltki objektiivne reaalsuse peegeldaja. Meedia kujundab mitmesuguseid identiteete. Nii võib meedia astuda ebaõigluse ja ebavõrdsuse vastu, ent sageli mängivad meediakajastused tähtsat rolli hoopis sooliste stereotüüpide ja ebavõrdsuse taastootmisel. Selleks piisab nende esitamisest loomuliku ja enesestmõistetavana.
Varasemad uuringud LSV meediakajastustest näitavad, et ühes otsas on lood, mis näitavad vägivalda eraasjana (ühe inimese või paarisuhte probleemina), teises need, kus vägivalda näidatakse sotsiaalse ja struktuurse probleemina. Meediakajastustele on sageli iseloomulik[3] laiema sotsiaalse konteksti andmata jätmine; sensatsioonihimu (sh keskendumine statistiliselt harvemini esinevatele vägivallavormidele); süü nihutamine meessoost vägivallatsejalt naistele, rõhutades naiste käitumist ja rolli, mis justkui vägivalda esile kutsuks või mille abil vägivalda ennetama peaks. Naistevastase vägivalla kohta levitatakse müüte ja moonutusi. Vägivalla käsitlemine moel, mis seniste normide kinnistamise asemel neid vaidlustaks, on haruldane.
Kesk- ja Ida-Euroopa riikides nagu Eestiski tõusis LSV avaliku huvi orbiiti 2000. aastate alguses. Selle piirkonna meediakajastuste uurimine on võimaldanud tuvastada ühisjooni, mida seostatakse nõukogude pärandiga. Nende hulka kuulub tugev skepsis feminismi ja feministliku uurimistöö suhtes, LSV ja soolise ebavõrdsuse süsteemsuse eitamine ning mahavaikimine, sh perekonnaelu privaatsust rõhutades. Leidub ka teistsuguseid näiteid. Antropoloog Dolors Comas-D’Argemir[4] leiab, et näiteks Hispaanias on meedial olnud oluline osa progressiivsete poliitikate vastuvõtmisel ja vägivalla avalikul hukkamõistul.
Järgnevalt vaatame, mis ilmneb Eesti kolme aasta lähisuhtevägivalla-teemalistest kajastustest.[5] Materjal on pärit artiklitest, mis on ilmunud 2019–2021 Eesti Päevalehes, Postimehes, Eesti Eks-pressis ja Maalehes. Kokku oli valimis 176 artiklit.
Meedias kujunevad välja eksperdid, kes teataval teemal sagedasti sõna võtavad. Kes on need eksperdid LSV puhul? Milline on nende professionaalne taust? Millele nende kommentaarid keskenduvad? Sellistele küsimustele vastamine aitab selgitada sedagi, kas meedia fookus on pigem vägivalla tagajärgedel või ennetamisel. Artikleid analüüsides oli eraldi vaatluse all, kas ja kuidas käsitletakse vägivallajuhtumiga seotud lapsi ning kuidas käsitletakse vägivalla põhjust.
Kokkuvõtlikult: Eesti meedias käsitletakse LSV-d üldjoontes olulise sotsiaalse probleemina; seda ei peeta enam pelgalt peresiseseks asjaks, vaid millekski, millest tuleb teada anda ja mille ärahoidmisega tuleb tegeleda. Samuti rõhutatakse, et vägivald ei puuduta üksnes ohvrit ja vägivallatsejat, vaid ka vägivalda pealt nägevaid lapsi (pooled artiklitest viitavad lastele). Tavaliselt on LSV-d käsitlevate artiklite juures nõuanded, kuidas vägivalda ära tunda, selgitused peamiste tunnuste kohta ning kontaktid abi leidmiseks (176-st artiklist 59-s).
Vägivalla kirjeldamiseks kasutati enamasti sooneutraalseid väljendeid. Ühtpidi saab oletada, et see võib potentsiaalselt vähendada stigmatiseerimist, ent samas võib see tähelepanu eemale juhtida sellelt, et vägivald on soostatud ning vastavalt on ka selle ennetamisel tarvis aru saada stereotüüpidest jm soopõhistest struktuursetest dünaamikatest, mis vägivalda võimaldavad.
Paljud artiklid viitasid statistikale (nt justiitsministeeriumi 2022. aasta statistikale, mille järgi 86% vägivallatsejatest olid mehed ja 79% ohvritest naised; paarisuhtevägivald moodustas 66% perevägivallast). Fraas „naistevastane vägivald“ on peamiselt kasutusel artiklites, mis on avaldatud naistevastase vägivalla ennetamise päeval. Mitmel juhul esines ka sõna „naisepeks“, mis oli läänemaailmas kasutusel 1970. ja 1980. aastatel, aga on tänaseks kadumas nii halvustavate lisatähenduste kui ka vägivalla ainult füüsiliseks teoks taandamise tõttu.
Kõige enam käsitleti füüsilist (96) ja vaimset (83) vägivalda, millele järgnes seksuaalvägivald (44 artiklit). Enamik artikleid käsitles korraga mitut vägivallavormi. Lähisuhtevägivalda iseloomustab sagedasti just see, et mitu vägivalla vormi esinevad korraga, mis viitab LSV süsteemsele olemusele.
Rahvastiku-uuringud näitavad, et psühholoogiline vägivald on kõige levinum LSV vorm, mida naised kogevad. 2020. aastal Eestis läbi viidud uuringus vastas 37% naissoost küsitletutest, et nad on kogenud psühholoogilist vägivalda, 24% vastanutest oli kogenud füüsilist vägivalda. Vaatamata sellele, et psühholoogilisel vägivallal on kannatanu heaolule ja tervisele palju lühi- ja pikaajalisi negatiivseid tagajärgi, esitatakse õiguskaitseorganitele psühholoogilise vägivalla kohta kaebusi väga harva, 2022. aastal näiteks vaid 7% kõigist kaebustest. Üks põhjusi on kahtlemata selles, et psühholoogilist vägivalda on raskem tuvastada; seetõttu uuritakse seda vähem ja esitatakse ka vähem kaebusi. Vastupidiselt ametlikule kuriteostatistikale on aga psühholoogiline vägivald meediakajastustes üks LSV keskseid elemente. Seda kirjeldatakse laialdaselt ja detailselt ning sageli esineb see koos füüsilise vägivallaga. Valimis tuli esile tõsiasi, et kannatanud ise ei osanud psühholoogilist vägivalda sageli ära tunda ega mõista. Nendega kas manipuleeriti osavalt või neil lihtsalt puudusid vastavad teadmised.
Majanduslik sõltuvus partnerist on lähisuhtevägivalla puhul sage. Torkab silma, et meediakajastustes puudutatakse seda vaid kaude. Näiteks ütlevad paljud naised, kes kasvatavad väikest last, et vägivaldsest suhtest on just majandusliku sõltuvuse tõttu keeruline lahkuda. See peegeldab siiani levinud arusaama, et mees peaks perekonda üleval pidama ja naine kodus laste eest hoolt kandma. Selline suhtumine võib selgitada sedagi, miks Eesti on aastaid olnud Euroopa üks suurima palgalõhega riike.
Enamik artikleid peegeldavad üldist statistikat, mille järgi valdav osa vägivallatsejatest on mehed. Samas leidus valimis ka artikleid, kus väideti, et sugu ei ole oluline ning naised ja mehed võivad mõlemad ohvrid olla. Eriliselt rõhutatakse nt naiste rolli psühholoogilise vägivalla toimepanijatena. Soolise ebavõrdsuse niisugusel ignoreerimisel võivad aga olla tagajärjed LSV vastu võitlemisel. Sotsioloog Nancy Berns[6] toob välja kolm peamist: LSV normaliseerimine; tähelepanu kõrvalejuhtimine nii meeste vastutuselt kui ka kultuurilistelt ja sotsiaalsetelt teguritelt, mis vägivalda võimaldavad; naistevastase vägivalla olemuse moonutamine. See, et pea kahes kolmandikus artiklitest ei viidata soolistele mustritele, on märk soolise ebavõrdsuse juurpõhjuste tähelepanuta jätmisest või eitamisest.
Kvaliteetajakirjanduse oluliseks osaks on ekspertarvamused. Analüüsitud artiklitest 58% sisaldasid arvamusi ja kommentaare ühelt või mitmelt eksperdilt. Ekspertide jaotus ja arv näitavad, et nii poliitikakujundamine kui ka meediakajastused keskenduvad pigem LSV tagajärgedele kui põhjustele. Õiguskaitseorganite esindajad keskenduvad valdavalt sellele, mida teha süüdlastega ja kuidas neid karistada. Psühholoogid, arstid, ohvriabi ja tugikeskused keskenduvad sellele, millised on tagajärjed kannatanutele ja kuidas nende tervenemist paremini toetada. Tagajärgedega tegelemine on ilmselgelt väga oluline, ent ühiskondlikud juurpõhjused jäävad nii puudutamata.
Lapsi mainib kas tunnistajate, ohvrite, manipuleeritavate või negatiivselt mõjutatud osapooltena 51% LSV-d kajastavatest artiklitest. Sageli mainiti, et 30% perevägivalla juhtumitega on mingil moel seotud ka lapsed. Laste sagedane mainimine viitab kasvanud arusaamale, et LSV-l on ühiskonnale oluliselt laiemad tagajärjed kui vaid otsene mõju kannatanule ja vägivallatsejale. Siit lisapõhjus, miks LSV tagajärgede teadvustamise ja ennetamisega tuleks tegeleda laialdaselt ja kogu ühiskonna tasandil. Selgelt tuli esile ka pinge eri väärtussüsteemide vahel. Nii ühiskondlikud hoiakud, naiste endi uskumused kui ka õiguskaitseorganite ja ohvriabi esindajad toetasid sageli seisukohta, et lapsed peaksid kasvama koos ema ja isaga. Samas ei mõjuta LSV keskkonnas elamine mitte üksnes kannatanu heaolu ja õigust vägivallavabale elule, vaid kahjustab ka laste turvalist kasvamist ja arengut.
Niisiis olid meediakajastuse fookuses valdavalt kannatanud, kaaskannatajad ja vägivallatsejad ning tegelemine vägivalla tagajärgedega. LSV epideemiale läheneti individuaalsel tasandil kui normist hälbivate inimeste käitumisele. Vägivalda soosivate ja toetavate stereotüüpide, ühiskondlike hoiakute ja struktuuride käsitlemine oli valimis minimaalne. Vaid murdosa artikleid püüdis leida seoseid vägivallamustrite ja statistika ning soolise ebavõrdsuse vahel.
Pohlakute juhtumi kajastused
2019–2021 ilmunud artiklid peegeldavad üldjoontes sarnaseid suundumusi, mis siiani Eesti meediakajastustes esil on. Lähisuhtevägivallast kõnelevate tasakaalustatud ja LSV toimimist teadvustavate artiklite osas on esirinda tõusnud Õhtuleht. Ent just enam kui 20 aasta tagused Õhtulehe artiklid illustreerivad hästi ka 2000ndate alguses toimunud laiemat diskursiivset nihet LSV kajastamisel.
Üks esimesi kõrge profiiliga lähisuhtevägivalla juhtumeid, mis Eesti meedias laiemat kajastust leidis, puudutab jalgpallitegelast Aivar Pohlakut ja tema eksabikaasat. 2004. ja 2005. aastal ilmus ridamisi artikleid sellest, et Aivar Pohlak oli abielu jooksul korduvalt abikaasa vastu vägivaldne.
2000ndate alguses oli Kesk- ja Ida-Euroopa LSV meediakajastustes sageli esinevaks motiiviks vägivaldse suhte puhul vastutuse asetamine mõlemale osapoolele ning lähisuhtevägivalla puhul ei teadvustatud hierarhilisi ja soopõhiseid aspekte. LSV-d peeti sageli pere siseasjaks. Need elemendid ilmnevad ka Pohlakute loo kajastustes.
Õhtuleht tõi välja, et 1980–2002 kestnud abielu jooksul toimunud vägivallajuhtumitest suutis politsei tuvastada kaks (1998. ja 2000. aastal – nende kohta olid olemas tõendid arstidelt), ent kriminaalasi (süüdistus piinamises) tuli lõpetada, sest vägivallatsemine oli selleks ajaks aegunud.[7] Aivar Pohlak süüdistas vägivallas omakorda eksabikaasat.[8] Selle kohta tõendusmaterjale avalikkuse ette ei jõudnud. Pohlaku vaate toimunule avaldas toona Postimees, kus peeti vajalikuks Pohlaku loo ette lisada, et „hoolimata ka kohustusest süüdistatavale sõna anda, kaalusime pärast Aivar Pohlaku artikli läbilugemist veel tükk aega, kas seda avaldada või mitte. Sest mööngem: niivõrd intiimsete üksikasjadega eraelulisi pihtimusi ilmub Eesti ajakirjanduses haruharva“.
Tegemist oli tolles ajas erakordse meediakajastusega. Vilja Kiisler sedastas arvamusloos „Vägivald kui vastastikune asi“: „Sääraste eraeluliste üksikasjade jõudmine avalikkuse ette on Eestis esmakordne ja see põhjendab ka ajakirjanduse ebalust ja pidevat eneseõigustamist teema käsitlemisel.“[9] Loos leidis ta, et olukorras, kus kaks osapoolt pilluvad üksteise pihta süüdistusi ning arvamust avaldavad lapsed on omakorda kallutatud, ei ole võimalik teada saada, mis tegelikult toimus. Kahe poole vastutuse motiiv ilmneb arvamusloos nendingu kujul. „Tahtmata ehk alla kirjutada dostojevsklikule tõdemusele, et kurjategija ja tema ohver moodustavad lahutamatu terviku, tuleb siiski tunnistada, et vähemalt meditsiiniliselt terveks peetavate täiskasvanute vaheline vägivald on kahepoolne asi.“[10]
Sõna sõna vastu olukorraks on toimunut siiski keeruline pidada – lisaks politsei poolt tuvastatule kirjeldasid vägivallamärke naise suhtes meediale näiteks tema endine õppejõud, ülikoolikaaslane[11] ja õetütar (ning kaudsemalt õe töökaaslasedki).[12]
Kirsti Vainküla varasemas artiklis[13] ütles anonüümseks jääv Eesti Kunstiakadeemia õppejõud, et on näinud Aivar Pohlaku abikaasat kooli tulemas nii sinise silma kui ka peavigastusega ja on näinud ka arstitõendit. Samuti anonüümseks jääv kaasõpilane ütles aga, et naise vägivalda täis elu oli ülikoolis avalik saladus. Ajastule iseloomulikku suhtumist ühiskonnas kirjeldab aga lause: „Küsimusele, miks keegi politseisse ei teatanud, vastab ülikoolikaaslane, et see oli teiste eraelu.“
Laiemas plaanis võime nentida, et ühiskondlik suhtumine on täna oluliselt nihkunud. Enam arvestatakse lähisuhtevägivalda puudutatavate uuringutega ja rahvusvaheliste raportite ja kokku-lepetega.
Eesti Ekspressi kajastused Sulev Vedleri artiklites
Üksikute mõjukate ajakirjanike nägemus on oluliseks arvamuste vormijaks. Selles osas jäävad selgelt silma Eesti Ekspressi ajakirjaniku Sulev Vedleri artiklid. Nende lugemisel tekib mulje, et lugudes, mis puudutavad ahistamist, LSV-d või muid sarnaseid teemasid, on oma muster. Vaatleme artikleid, mis puudutavad konkreetset juhtumit tuntud eksabikaasade vaidlusest laste hooldusõiguste üle ning looga seotud vägivallasüüdistusi. Ajakirjanikul on juhtumi vastu kõrgendatud uudishimu – ei ole teisi teemasid, mille juurde ta oleks viimastel aastatel nii mitmel korral naasnud. Olukord, millest Vedler on kirjutanud viiel korral, puudutab eksabikaasasid, kes on sotsiaalmeedia ja meedia tähelepanuväljas olnud aastaid. Viimase enam kui aasta jooksul intensiivsemalt, sest toimus vaidlus kolmest ühisest lapsest noorima hooldusõiguse ja elukoha üle. Vaidlus toimus paralleelselt kohtutes, sotsiaalmeedias ja meedias, igal pool eri vahenditega. Kui sotsiaalmeedias on osapoolte nimed kõigile avalikud, siis meedias nimesid ei kasutata.
Loo puhul on avalikkusele muu hulgas teada, et naine süüdistab meest lähisuhtevägivallas. Kohtus ei ole see kinnitust leidnud. Seega ei saa kindlalt väita, et tegemist on vägivallatseja ja ohvriga, küll aga saab lähtuda just raamistust vaadates nii sellest, et selline süüdistus on olemas, kui arvestada meedias sõna võtnud inimesi, kes vägivalda on kinnitanud. Analüüsitud artiklid ilmusidvaid mõne kuu jooksul, edasises analüüsis on neile viidatud ilmumiskuupäevadega.[14]
Sulev Vedleri tekste analüüsides jäävad silma leksikaalsed valikud, mis on vastavalt inimesele, kelle kohta käivad, selgelt erineva semantilise väljaga. Erinev on ka emotsionaalsuse aste sõnavaras, sh metafooride valikul. Selgelt eristuvad ema ja isa kohta käivad valikud, lisaks kerkib esile enese kui ajakirjaniku ning Eesti Ekspressi kui ajalehe rolli konstrueerimine.
Kõnelemisele või kõnelemisega kaasnevale tegevusele viitavad tekstis öeldisverbid. Need võivad olla neutraalsed (nt „sõnas“, „ütles“ jt) või hinnangulised (nt „puhises“, „nurises“ jt). Vedleri artiklitest joonistub välja erisus, milliseid öeldisverbe kasutatakse ema ja milliseid isa puhul. Isa puhul on kasutusel muu hulgas järgnevad: „Isa püüdis lapse ja ema karjetest vapustatud rahvast rahustada“; „Isa soovis eksabikaasale head ja lisas …“ (15.10.2024); „Isa teatas reedel avalikkusele …“; „„Püüame üheskoos jätkata tavalist elu, ka kõigi laste suhtlust emaga,“ lisas isa“ (23.10.2024); „Isakoju mineku päeval helistas isa ja andis teada“ (26.12.2024).
Ema puhul või temaga seostuvad näiteks: „Ema paiskas seepeale veebi … video, … ema esindaja manitses …“; „Ema väitis, et ta on „isapoolse perevägivalla ohver …“ (15.10.2024); „… tüdruku ema väitis, et …“ (23.10.2024); „Last esindav jurist taotles emale psühholoogilist ekspertiisi ehk ema sõnul …“; „Ema kujundas oma postitustega muljet …“ (26.12.2024).
Ilmneb, et isa puhul kasutab ajakirjanik peamiselt neutraalseid öeldisverbe, ent ema puhul on need pigem negatiivse kõrvaltähendusega ja kas tõlgendavad ema öeldut otseselt manipulatiivsena või teadliku rollikujundusena või siis vähemasti jätavad selleks selgelt võimaluse.
Huvitav retooriliste registrite põrkumine avaldub hüppamises eri registrite vahel: Vedler kui ajakirjanik, Eesti Ekspress kui ajaleht. Need näivad olevat justkui erinevad autorid. Seda ka juhul, kui nimeliselt on artikli juures kirjas ikka ei keegi muu kui Vedler. Näiteks: „Ekspress teatas, et ema järgijad saatsid pärast tüdruku turvakodusse viimist lastekaitsjale rohkelt ähvardusi, roppusi ja laimasid teda“ (23.10.2024). Eesti Ekspressi esitatatakse kui neutraalset kõrvaltvaatajat, ehkki viidatud loo autor on sama, kes sellise sedastuse teeb, ehk Sulev Vedler. Ja teisal: „Henno väitis oma postituses, et Ekspress püüdis artiklis luua muljet, „justkui oleks kuskil mingi dokumenteeritud tõde. …“Tegelikult on selles skandaalis erinevaid kohtuvaidlusi ja nendega seotud dokumente rohkelt ja need ei puuduta ainult suhtluskorra kehtivust“ (23.10.2024). Henno „väitis“, samas kui „tegelikult“ on miski muu. S.o Sulev Vedler esitab ajakirjandust neutraalsena. Tonaalsuse kujundamisel on olulised kõnekujundid. Nende hulk on viies kasutatud artiklis erinev. Kõige vähem esineb neid õiguskantsleri kirjast kõnelevas artiklis, mis seetõttu mõjub eraldi vaadelduna kõige neutraalsemana (mis võib olla taotluslik).
Näited kujundlikumatest lugudes: „Pärast räige videolõigu nägemist muudeti ühe lastekaitsja elu põrguks“; „Helifailist vapustatud rahvas ei teadnud seda kõike“; „Seda hoogsamalt möllasid kired ühismeedias“; „Tüdruk naasis Eestisse, kuid isa oli tema kasvatamisest endiselt välja lõigatud“ (15.10.2025). Vedler kasutab läbivalt tugeva emotsionaalse laenguga metafoore, kui kirjeldab avalikkuses toimunut, lapsega toimuvat, ema tegevust. Vähendavaid või toimuvat mitte nii olulisena näitavaid sõnu kasutatakse olukordades, kus juttu on ema ja isa (kohtu)vaidlustest, mille taustal on lähisuhtevägivalla kahtlus.
Ehkki artiklites vanemate nimesid ei nimetata, on mõlema kohta jagatud üksjagu taustainfot. Ajakirjaniku valikud, mida kajastada, on raamistamise oluline osa, sest mõlema osapoole kohta leiab internetiotsingugagi infot üksjagu. „Avalikkuse huvi kütsid ka ema ja isa persoonid. Tegu on kohalike kuulsustega. Ema jõudis esimese eestlannana Miss Universumi iludusvõistlusel kümne parema sekka ja töötas aastaid meedias. Isa alustas karjääri rokkarina, kuid suurem edu saatis teda ettevõtluses. … Toimuvat võetigi imekena vaese naise ning rikka ja võimuka mehe võitlusena. Ei pea olema tuumateadlane, mõistmaks, kumma kaitsele asusid ema sotsiaalmeediast teavet ammutanud inimesed“ (15.10.2024).
Viimane näide ilmestab pahalase konstrueerimist – algul esitatakse pilt, mis seejärel lammutatakse teadmatuses viibiva publiku petmisena (artiklis järgnevad näited, mis viitavad, et ema on abielust lahkudes suutnud luksuslikku elustiili säilitada, paljuski eksabikaasa varadega).
Ent näide seostub ka LSV diskursusega. Isa rahakusele (ka väljaspool toodud näidet) ehitub narratiiv ema võimalikust ahnusest. Lähisuhtevägivallaga seotud vaatepunkt pakub aga võimaliku teistsuguse tõlgenduse. Kuivõrd LSV puhul esinevad sageli mitmed vägivallatüübid koos, oleks võimalik konstrueerida ka teistpidine narratiiv, kus jõukal mehel on soovi korral võimalik naist lõputute kohtuasjadega kurnata, s.o haarata võimupositsioon olukorda sel moel kontrollides. Ajakirjanduslikes LSV lugudes, mis puudutavad tuntud ja võimukaid mehi, kiputakse naiste usutavust ka laiemalt küsimuse alla seadma: nende jutus puudub justkui loogika, nad on rahaahned, pealiskaudsed, hüsteerilised.
Vägivallasüüdistused pannakse kahtluse alla: „Ema esitleb end lähisuhtevägivalla ohvrina, kuigi selle kohta puuduvad tõendid. Jõulueelsel nädalalgi väitis ta, et talus kooselu ajal lapse isa mõnitusi, alandusi, füüsilisi ja verbaalseid rünnakuid“(27.12.2024). Ja „Isa pahelise maine kujundamisele aitas eriti kaasa eespool mainitud netti laaditud video. … Ema esitas toimunu tõttu isa kohta kaebuse. Põhja prefektuur, Põhja ringkonnaprokuratuur ja Riigiprokuratuur leidsid, et mehe tegevuses puudus kuriteokoosseis“ (27.12.2024).
Infot, mida ajakirjanik kasutab, oleks lähisuhtevägivalla diskursuses taas võimalik tõlgendada ka teisel moel. Lähisuhtevägivalla puhul puutub tõlgendusse taustateadmine, et tegemist on mitte ainult varjatud, vaid ka väga raskesti tõestatava kuriteoliigiga. Prokuratuuri vaates on tõenduslävi väga kõrge ja vägivallatseja õigeksmõistmine ei pruugi tähendada, et ta ei oleks vägivallatsenud, vaid et puudub kohtu jaoks piisav tõendite hulk.
Siinkohal ei väida me, et selle juhtumi puhul oleks vägivald kindlasti aset leidnud, küll aga võiks teadlikkus lähisuhtevägivalla toimemehhanismidest teha ettevaatlikuks järelduste osas, nagu võiks kohtus kuriteokoosseisu mitteleidmist võrdsustada sellega, et vägivalda pole toimunud. Lisaks kohtukaasuste rolli vähendamisele lugeja jaoks aitavad sellised sõnavalikud kaasa raamistuse loomisele, kus ema ja isa on võimusuhtes justkui võrdsed osapooled. Viimast toetab kohati kummatigi ka lapse huvidele rõhumine: „Ühel hetkel peavad lapsevanemad mõistma, et suurim kannataja selles loos on nende väike tütar“(15.10.2024).
Niisiis viidatakse implitsiitselt taas lapsevanematele, kellel on justkui võrdne võimalus sellist otsust teha. Vägivalla ilmnemisel ei ole see aga võimuhierarhiate tõttu võimalik. Vägivallatseja püüab hoida võimupositsiooni eri tüüpi vägivalda kasutades. Võimupositsiooni kinnistab ka ebavõrdne finantsolukord. Teisalt on võimalik siin käsitletud juhtumi puhul näha ema ressursina sotsiaalmeedia jälgijaskonda. See võib potentsiaalselt olla vastukaaluks ebavõrdsusele teistes valdkondades. See jääb aga igal juhul oletuseks. Kui nüüd kellelgi võib tekkida küsimus, kas selline kallutatud keelekasutus puudutab just üht konkreetset lugu (mille kohta avalikkus pealegi täit tõde ei tea), siis nii ei ole see mitte. Toome siinkohal veel paar näidet.
Sulev Vedler on muu hulgas kajastanud Eesti Ekspressis Sass Henno suhteid teismelistega ning sellega seotud kohtuasja. Artikkel „Kes on Sass Henno? „Tema valgus on väga hele, aga sedavõrd tumedam on vari““[15] jääb esiteks silma põhjaliku taustatöö ja rohkete allikatega. Kui naiste puhul piisab selgelt tauniva hoiaku kehtestamiseks pahatihti ühest allikast, siis Hennole on selles loos lähenetud palju nüansirohkemalt (ja muu hulgas talle endale sõna antud). Loo ilmumisele järgnes aga sotsiaalmeedias kriitika Vedleri sõnakasutuse kohta. Nimelt alustas Vedler artiklit sedastusega, et „Sass Henno seis on piigadega semmimise tõttu hullem kui Kaja Kallasel idavedudega“. Miks siinkohal sotsiaalmeediavestlusi esile tuua? Sest kriitikute seas oli nii kolleege-ajakirjanikke kui ka meediaõppejõude, inimesi, kes tunnevad nii valdkonda ja oskavad eeldada seda, et kogenud ajakirjanik peaks olema sõnade varjunditest teadlik. Inimesi, kes teavad, et oluline pole mitte ainult see, mida lause ütleb, vaid ka see, kuidas seda öeldakse.
Üks põhjalikum sedalaadi sotsiaalmeediavestlus algas postitusest, mille tegi Tartu ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel. „Piigadega… ehk siis alaealiste tüdrukutega? Lastega, tahtsid öelda, Sulev? Semmimise tõttu? Äkki tahtsid kirjutada ära kasutamise tõttu, aga näpud libastusid klaviatuuril? Sõnad loevad, loovad maailma ja arusaamist. Ja Sulevi sõnad viitavad sageli sellele, et kas a) ta ei mõista tähendusi ja kaastähendusi, keelenüansse (ei usu seda) või b) ta ei pea selliseid juhtumeid tegelikult tõsiseks. No alati on ju lastele kätt püksi topitud, mis te nüüd pasundate noh.“ Selle all kommenteeris ka Vedler ise. Ajakirjanik tõi välja, et Sõnaveebi järgi on „piiga“ lihtsalt sünonüüm „noorele naisele“, ja leidis, et ka sõna „semmima“ ei peaks kedagi halvustama.
Üks LSV kajastamiste kummalisemaid olukordi tekkis aga siis, kui 2023. aastal ilmusid paarinädalase vahega artiklid ühest ja samast juhtumist Õhtulehes ja Eesti Ekspressis. Ainult et samast asjast rääkivaks oleks neid esmapilgul olnud raske pidada. Helen Mihelsonilt ilmus Õhtulehes artikkel „Hammustus, mida menetleti kaks aastat: kas jõukas ärimees lavastas oma eksnaise süüdi? „Olla niivõrd mõjuka mehe vihavaenlane… See on kohutav““.[16] Juttu on kohtuasjast, kus naist süüdistati endise elukaaslase hammustamises. Nimesid artiklis ei mainitud, kontekstist selgus, et tegemist on aastaid kestnud looga, mille naispool on muu hulgas MARAC-i võrgustikus (tegemist on juhtumikorralduse mudeliga, mida kasutatakse kõrge riskiga lähisuhtevägivalla juhtumite puhul ehk siis, kui on põhjust kahtlustada ohtu inimese elule või tervisele). Loos sai sõna ka lähisuhtevägivalla ekspert.
Eesti Ekspressilt ilmus sama olukorra kohta artikkel Sulev Vedlerilt.[17] Selles oli kasutatud osaliste täisnimesid (mis on praeguseks eemaldatud) ning lugu tugines ainult konkreetsele kohtukaasusele. Sisu võib kokku võtta nii: naine hammustas meest; naine eitab, aga peab mehele valuraha maksma; kokkuvõttes on tegemist lihtsalt järekordse kahepoolse asjaga ehk siis „Lea ja Ants tülitsevad juba aastaid“. Erinevalt Sass Henno juhtumist ei ole ajakirjanik teinud ühtki katset uurida loo konteksti (sealhulgas samas meediamajas varem samal teemal ilmunud artikleid).
Sulev Vedleri keelekasutuses võib kergesti tuvastada selgeid mustreid, mis taasloovad vägivalda soosivamat reaalsust. On veel teinegi tasand, millele on juhtinud tähelepanu Kärt Pormeister, doktorikraadiga jurist, kellel on õigusteemaline Youtube’i kanal, kus ta analüüsib meediasse jõudnud juhtumeid Tavakodanikust Naisterahva nime all.[18] Seal juhib ta tähelepanu mitmele õiguslikule probleemile, mis Vedleri lugudega seostuvad.
Mida peaks tegema?
Küsisime lähisuhtevägivalla kajastamise kohta kommentaare päeva- ja nädalalehtede peatoimetajatelt või nende asetäitjatelt.
Vastamata jätsid Eesti Ekspressi ning Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetajad. Eesti Ekspressi peatoimetaja Merili Nikkolo on varem samalaadsele küsimusele (millised on ajalehe kaalutlusprotsessid lähisuhtevägivalda ja ahistamist käsitlevate lugude puhul?), et kõigest, mida teatakse, ei kirjutata. „Oluline on küsida, mis on sisuline teema, miks peaks selle loo avalikustama. Kas loo abil saab näidata süsteemi puuduseid, olulisi seaduseauke, lahendamist vajavad tegureid, kas lugu aitab ühiskonnas probleemi teadvustada jne.” Lisaks vaadatakse tema sõnul otsa allikatele ja tõenditele.”
Martin Šmutov, Õhtulehe peatoimetaja: „Meil on aastate jooksul olnud mitmeid koolitusi (nt Margo Orupõld ja SKA jms), kuid meie enda kajastuses lähtume, nagu heaks tavaks, eetikakoodeksist ja meie lugejate informeerimise vajadustest.“
Rain Pruul, Maalehest: „Eraldi paberile pandud suuniseid [LSV kajastamiseks] ei ole, aga nii meie toimetuses kui Delfi majas üldiselt on reeglina kindlad ajakirjanikud, kes lähisuhtevägivalla teemadega tegelevad ning on end selles vallas harinud. Alatähtsustada ei saa ka kogenud toimetajate rolli. Lähisuhtevägivald ei ole samas teema, mida Maalehes regulaarselt kajastame. Majasiseselt ma ei mäleta, et oleks eraldi [LSV kajastamise teemalist] koolitust pakutud, ent sotsiaalteemasid käsitlevad ajakirjanikud on agarad enesetäiendajad, käivad vastavatel koolitustel-seminaridel jne. Tunnetuse pealt julgen väita, et Eesti ajakirjandus on viimase 15 aasta jooksul lähisuhtevägivalla kajastamise vallas tohutult arenenud, aga muidugi on õppimine osaliselt toimunud ka läbi vigade.“
Aivar Reinap, Postimehest: „Postimees juhindub ajakirjanduse eetika reeglitest, seda enam keeruliste teemade käsitlemisel. Igal juhul oleme seisukohal, et lähisuhtevägivald on probleem ja sellega tuleb tegeleda. Mingeid eetika või seaduse väliseid piiranguid ei ole selle teema puhul toimetusele seatud. Lähtume Meedialiidu ajakirjanduseetika koodeksist, mis seab ka reeglid peretülide käsitlemisele, seda selleks, et kaitsta ohvrit ja muidugi lapsi. Meedia ei tohi kannatusi juurde põhjustada ning konkreetsed vaidlused lahendatakse kohtus mitte meediaveergudel. Koolitusi teeme vastavalt vajadusele või kui mingi teema vajab erilist tähelepanu.“
Toimetused võiksid silmas pidada, et sensatsioonilised võtted, iroonilised ja emotsionaalselt laetud metafoorid võivad küll lugejat kaasa tõmmata, ent ei sobi lähisuhtevägivalla kajastamisel, eriti kui asjasse on segatud lapsed.
Ent kui tagasi helgematele radadele jõuda, siis üldises plaanis ei ole põhjust nuriseda. Eesti ajakirjandus on LSV puhul üha teadlikum kajastaja. Sellistel teemadel kirjutavad ajakirjanikud, kes tunnevad üldiselt vägivallaga seotud taustsüsteeme, tunnetavad nüansse ja oskavad anda konteksti.
Kui oled kannatanud vägivalda:
Kui tunned ohtu või sinu või su laste elu on ohus, siis helista politseisse hädaabinumbril 112.
Kui vajad nõu ja tuge, siis helista ohvriabi ööpäevaringsele kriisitelefonile 116 006, välismaalt helistades vali +372 614 7393.
Kui helistada ei ole võimalik või sa ei soovi oma murest telefoni teel rääkida, leiad abi ohvriabi veebilehelt www.palunabi.ee.
Naiste tugikeskuste kontaktid leiad siit: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/naiste-tugikeskused.
Lasteabi kontaktid leiad siit: https://www.lasteabi.ee/et.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste info leiad siit: https://www.palunabi.ee/et/seksuaalvagivalla-kriisiabikeskused.
Kui soovid vägivallast loobuda: Sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise tugiliiniga saad ühendust numbril 660 6077 (E-R 10–16), sedakaudu saad kokku leppida kohtumise nõustajaga. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Nõustajatele saad kirjutada ka e-posti aadressil: tugiliin@sotsiaalkindlustusamet.ee.
[1] Näiteks ilmus suisa Müürilehe vägivalla-teemaline erinumber (nr 127, märts 2023). Arvestatav osa sellest numbrist käsitles lähisuhtevägivalda.
[2] EU Gender-Based Violence Review: Key Results. European Union, European Union Agency for Fundamental Rights, European Institute for Gender Equality. Luksemburg, 2024.
[3] G. Sutherland, A. McCormack, J. Pirkis jt, Media Representations of Violence against Women and Their Children: State of Knowledge Paper. Sydney, 2015.
[4] D. Comas-d’Argemir, News of Partner Femicides: The Shift from Private Issue to Public Problem. European Journal of Communication, 2015, kd 30, nr 2, lk 121–136.
[5] Aluseks on Tiina Vahtrase doktoritöö.
[6] N. Berns, Degendering the Problem and Gendering the Blame: Political Discourse on Women and Violence. Gender and Society, 2001, kd 15, nr 2, lk 262–281.
[7] K. Vainküla, Signe Pohlak: „Tajusin reaalset ohtu oma elule.“ Õhtuleht, 14.12.2005.
[8] A. Pohlak, Ühe armastuse lugu. Postimees, 17.12.2004.
[9] V. Kiisler, Vägivald kui vastastikune asi. Õhtuleht, 27.12.2004.
[10] Sealsamas.
[11] K. Vainküla, Signe Pohlak on esitanud Kunstiakadeemiale oma vigastuste kohta arstitõendeid. Õhtuleht, 18.12.2004.
[12] E. Odres, Mitte armastuse, vaid omamise lugu. Kroonika, 22.12.2004.
[13] K. Vainküla, Signe Pohlak on esitanud…
[14] S. Vedler, Dokumendid näitavad: Suur vaidlus väikese tüdruku pärast käis teisiti, kui seda rahvale esitleti. Eesti Ekspress, 15.10.2024; S. Vedler, Valede võrgus: Kuidas Evelyn Sepp, Sass Henno, tüdruku ema ja Virginia Woolfi grupi PR-naine publikut tinistasid. Eesti Ekspress, 23.10.2024; S. Vedler, Ühe tüdruku juhtum, millest rääkisid tuhanded inimesed: Mida avastasid õiguskantsler ja SKA järelevalve? Eesti Ekspress, 26.12.2024; S. Vedler, Selle aasta kõige õnnetum lugu: Turvakodus viibinud tüdruku juhtumist ei võitnud mitte keegi. Eesti Ekspress, 27.12.2024; S. Vedler, Eesti kuulsaim lastekaitsja: „Meie kohtusüsteem on muutunud neljaastmeliseks. Neljas aste on omakohus“. Eesti Ekspress, 15.01.2025.
[15] S. Vedler, Kes on Sass Henno? „Tema valgus on väga hele, aga sedavõrd tumedam on vari“. Eesti Ekspress, 19.02.2025.
[16] H. Mihelson, Hammustus, mida menetleti kaks aastat: kas jõukas ärimees lavastas oma eksnaise süüdi? „Olla niivõrd mõjuka mehe vihavaenlane… See on kohutav.“ Õhtuleht, 15.09.2023.
[17] S. Vedler, Jõukat ärinaist süüdistati eksmehe hammustamises. Ta peab maksma 6800 eurot. Eesti Ekspress, 03.10.2023.
[18] https://www.youtube.com/@tavakodanikustnaisterahvas.
