Kord, vast tosina aasta eest, vaidlesin konverentsil ühe teadlasega. Teda oli pahandanud oma valdkonna meediakajastus ja ta leidis, et ajakirjandus korjab liialt sageli üles kahtlase väärtusega teadustöid ning teeb neist kõlavate pealkirjadega uudiseid. Ajakirjanikud peaksid suutma ära tunda halba teadust ja vältima sellest kirjutamist, väitis ta.
Jaa, mõtlesin kaasa, neid „Šveitsi sõltumatu instituudi“ laadseid teadustöid eksib ikka ja jälle meiegi meediasse. Tõepoolest kulub kõigile meile ära parem teaduslik kirjaoskus ehk oskus hinnata meile esitatavate väidete usaldusväärsust. Ent siis selgus, et teadlased oli spetsiifilisem mure: fMRI uuringute kajastus.
Lugejat detailidest säästes tähendab fMRI funktsionaalset magnettomograafiat, mille abil saab jälgida vere liikumist ajus mingi tegevuse ajal. Sellest on tehtud järeldusi selle kohta, kuidas aju sel ajal töötab, millest omakorda on sündinud pealkirju, et on leitud ühe või teise tegevuse „keskus“ ajus.
Sellised ajaleheartiklid ei oleks pidanud sündima, leidis mu vestluspartner. Kuigi need teadusartiklid olid läbinud eelretsenseerimise ehk ekspertide sõela ja jõudnud trükki mainekates teadusajakirjades, olid nad tema hinnangul siiski viletsalt tehtud teaduse näited. Ajakirjanikud pidanuksid pressiteate asemel ette võtma alusandmed ning nähes, et need ei ole statistiliselt usaldusväärsed, loobuma sellest kui uudisteemast.
Siin püüdsin vastu argumenteerida, et ajakirjanikult on liig oodata statistika alal samaväärset või isegi paremat asjatundlikkust kui teadlaselt. Ajakirjaniku vaatenurgast on igati loogiline eeldada, et teadusajakirjas ilmunud uuringu näol on tegu usaldusväärse tulemusega.
Aga ei, daam jäi endale kindlaks, et ajakirjanduse ülesanne on lappida kohti, kus teadus kui süsteem on läbi kukkunud.
Küllap on igaüks, kel teadusajakirjandusega puutumust, sarnaseid vestlusi pidanud, talunud etteheiteid ja kuulnud soovitusi, kuidas peaks ajakirjandust tegema. Terve artikli saaks ära täita näidetega, kuidas (teadus)ajakirjandus ei suuda vastata teadlaste, lugejate, meediajuhtide, poliitikakujundajate ja minusuguste teadurite vastukäivatele ning kohati ebarealistlikele ootustele. Igaühel on oma ere mälestus mõnest ajakirjanduse piinlikust eksimusest.
Pelgalt vigadele ja puudustele keskendumine oleks siiski petlik ja suures pildis ka kasutu. Petlik, sest sellist tunnet kujundab ühelt poolt negatiivsuskalduvus ehk needsamad üksikud mälestused. Samas näitavad nii küsitlused kui ka meediasisu analüüsid, et teadlased hindavad läbikäimist ajakirjanikega valdavalt positiivselt ja on tulemusega rahul ning oluliste vigadega kajastust on üldmahust õige vähe.
Teiselt poolt on see petlik, kui probleemide defineerimisel domineerib teadlase vaade. Nagu eespool kirjeldatud juhtumis, kipuvad teadlased ajakirjandusele seadma teadusele omaseid epistemoloogilisi standardeid, eirates selle juures ajakirjanduse praktilisi võimalusi ja üldist toimeloogikat, mis seab valikute aluseks auditooriumi (tajutud) huvid.
Nagu sõnastasin selle ühes varasemas kirjatöös: „ajakirjandus võib langeda teadlaste kriitika alla ka siis, kui on tegutsenud ajakirjanduslikult professionaalselt ja enda auditooriumi silmas pidades. Samuti siis, kui on tegutsenud heas usus, kuid selle käigus võimendanud probleeme, mis on pärit pigem mujalt, ka teadusest endast“.[1]
Muidugi saabki teinekord paremini – täpsemalt, põhjalikumalt, allikate suhtes kriitilisemalt. Ent pole harv, et see, mis teadlase vaates on tõsine viga, võib auditooriumil kergesti märkamata jääda või mitte omada tema teadmiste, hoiakute ja käitumise kujundamisel sellist kaalu, nagu ekspert pelgab.
Kasutu on eksimuste kallal nokkimine juhul, kui muutubki peamiseks kriteeriumiks teaduskajastuse kvaliteedi hindamisel. Kuigi tähtis, eriti ajakirjanduse informeeriva rolli juures, on see heal juhul üks tosinast hea teaduskommunikatsiooni tunnusest.[2]
Kaardistades aga kõiki teisi ootusi, mida teadusajakirjanduse suhtes väljendatakse – näiteks toetada ja kasvatada usaldust teaduse vastu, näidata selle ühiskondlikku mõju, suunata noorte karjäärivalikuid, võimaldada inimestel teha paremaid otsuseid oma tervise kohta, aidata kaasa kliimaprobleemi lahendamisele ja tõsta arusaamist teaduse olemusest –, näeme, et neis mängivad rolli pigem teised tunnused, nagu emotsionaalne köitvus, konteksti selgitamine või suhestumisvõimalus.
Saksa keeles on tabav sõna systemrelevant, mida Zürichi Ülikooli teaduskommunikatsiooni professor Mike Schäfer kasutas ühes intervjuus teadusajakirjanduse rolli iseloomustamiseks. Systemrelevant ehk oluline mutrike, milleta kogu süsteem laguneb koost. Süsteem, mõistagi, on meie liberaalne demokraatia.
See lähenemine tõstab esile ajakirjanduse kriitilise funktsiooni. Olla vajadusel mitte ainult teaduse ja teaduslikult kõlavate väidetega esinejate valvekoer, vaid ka aruteluplatvorm, vajalike teadmiste ja häälte kokku tooja, Habermasi avalikkus, milleta ühiskondlik kude rebeneb.
Koroonaviiruse pandeemia oli selle tõestus. See oli aeg, mil maailm oli mõnel hetkel tõepoolest teadusajakirjanduse justkui Atlase õlul. Taas tuginesid inimesed suures osas pärandmeediale, et infotihnikus orienteeruda ja jõuda ekspertideni, kes aitasid toimuvat usaldusväärselt mõtestada.
Sellest vinklist saab öelda, et teadusajakirjanduse olemasolu tõeline väärtus ja selle tugevus ilmneb kriisides. Kõik muu on ettevalmistus.
*
Hakates mõtlema, milline on teadusajakirjanduse seis Eestis, tuleb esmalt tunnistada selle sisemist mitmekesisust. Kui püüda hõlmata kõik, kes teadusega seonduvat avalikkusele mingil moel, ajakirjanduslikult või sellena paistvana, vahendavad, saame galerii Horisondist Elu24-ni, ülikoolide veebisaadetest Telegrammini.
Omad formaadid on olemas kõigil olulisematel väljaannetel ja kanalitel. On klassikalist teadusavastusi vahendavat uudiskajastust, tarbijaajakirjanduslikke nõuanderubriike, makstud või maksmata sisuturundust ning klikijahil meediatooteid. Kes otsib, leiab värskeid teateid Eesti teadlaste tegemistest, teisele võivad silma jääda ainult kahtlase väärtusega tõlkelood.
Teaduse olemasolu meedia kõigis avaldumisvormides, kuigi mõni neist võib olla frustreerivgi, annab siiski tunnistust, et ajakirjanike ja toimetajate arvates on teema auditooriumi jaoks huvipakkuv.
See auditooriumi rühm ei ole marginaalne. 2023. aastal läbi viidud Eesti Teadusbaromeetri uuringus[3] ütles 21% küsitletutest, et teadus huvitab neid väga, ning 45%, et pigem huvitab. Võrdluseks: see on praktiliselt identne huviga kultuuri vastu ning tuntavalt suurem kui huvi poliitika ja spordi vastu. Samas Eurobaromeetri küsitluses[4] oli 46% nõus, et on teaduse ja tehnoloogia arengutega nigelalt kursis. (Iseasi, kuidas see küsitluses väljendatud huvi väljendub reaalses meediakäitumises. Eraldi uurimist väärib, kas meediasisu proportsioonid peegeldavad toimetuste ajaloolisi hoiakuid või analüütika põhjal tehtud teadlikke valikuid.)
Teadushuviliste auditooriumirühma jahtimine on samas pigem hiljutine nähtus. Meie teadusajakirjanduse paisumise ajastus käis huvitaval kombel vastu muu läänemaailma trendidele.[5] Eesti suuremad ajalehed lõid oma teadusportaalid kümmekond aastat tagasi, mil mujal maailmas hakati toimetusi majanduskriiside survel kokku tõmbama.
Ajalehti kannustas pragmaatiline kaalutlus. Meediamajade konkurentsis jahiti iga silmapaari ning klikki ja nii oli iga seni marginaalsena tundunud lugejate nišš ühtäkki ihaldusväärne. Tekkisid teemaportaalid ning lemmikloomade, naistejuttude jmt kõrval said oma koha ka teadus ja tehnoloogia. Selle kõrvalmõju on kummaline olukord, kus samas portaalis eksisteerivad süümepiinadeta kõrvuti teadus ja pseudoteadus.
Küllap andis laiatarbeajakirjandusele julgust seegi, et hiljaaegu uue maja saanud AHHAA meelitas arvukalt külastajaid ning turule jõudsid esimesed meediatooted (näiteks Imeline Teadus), mis näitasid, et ka teadussisu võib olla üsna kommerts-edukas.
Too aeg oli Eestis kogu teaduskommunikatsiooni ökosüsteemi kiire arengu ja professionaliseerumise hetk, millega ka ajakirjandus sammu käis. Ülikoolidesse hakkasid tekkima teaduskommunikatsiooni spetsialistid, Haridus- ja Teadusministeerium ning Eesti Teadusagentuur (ETAg) suunasid teaduse populariseerimisse aina enam (euro)raha, teadlased ise muutusid julgemaks ja häälekamaks.
Järjest enam hakkaski teadusajakirjanduse süsteemi kujundama avalik raha. Eesti pole ainus riik, kus ülikoolid, teadusrahastajad või teised avalikud institutsioonid on tundnud, et laiatarbeajakirjandus ei saa teaduse kajastamisega, olgu siis kvaliteedi või kvantiteedi mõttes, hakkama nii hästi, kui nemad sooviksid.
Selle mõjul on loodud nii ajakirjandust toetavaid (näiteks teadusmeediakeskused, sisu tootmise toetused, ajakirjanike koolitus) kui ka sellega paralleelseid tegevusi (omad infoportaalid ja muu ajakirjanduslik sisuloome).
Teadusportaal Novaator sündis esmalt Tartu Ülikooli soovist paista paremini silma ettevõtetele, muundudes aja jooksul klassikaliseks teadusportaaliks, mida nüüd Eesti Teadusagentuuri kaasrahastusel haldab ERR. Novaatori algset kontseptsiooni üritab nüüd ellu viia Tallinna Tehnikaülikool oma portaaliga Trialoog.
Meie pikaajalisimad populaarteaduslikud ajakirjad Eesti Loodus ja Horisont on rohkem ripakil ja pidevalt pea kohal rippuva kirvega, aga seni suutnud toetused siit-sealt leida ning ilmumishõreduse hinnaga jätkata. Nüüd juba kolmandas tegutsemistsüklis oleva riikliku teaduskommunikatsiooni programmi TeaMe lipulaev on alati olnud telesaade „Rakett 69“, kuid selle kõrval on toodetud ERR-is eetrisse jõudnud üldhuvi teadussaateid („Püramiidi tipus“, „Uudishimu tippkeskus“). Lisaks rahastab ETAg teisigi saateid, mille eesmärk on tutvustada Eesti teadlasi ja teadusprojekte (nt „TeadusEST“, „Tähelepanu, tegemist on teadusega“).
Kuigi kõigi nende saadete puhul on deklareeritud autorite ajakirjanduslikku vabadust, on tajutav ootus, et need vastaksid teatud teadusajakirjanduse mudelile – sellisele, mida saab heas mõttes nimetada populariseerivaks. Selline kajastus teeb teemad ja teadlased inimestele tuttavamaks, toob teaduse neile lähemale ning loob positiivseid hoiakuid, taustaks soov mõjutada sel moel noorte karjäärivalikuid, otsustajate hoiakuid, vaatajate usaldust.
Sedalaadi lähenemise riskikoht on kriitikameele hägustumine. Üks sotsiaalmeediasisu analüüs näitas, et teiste Euroopa riikidega võrreldes rõhutavad Eesti teadusalased postitused proportsionaalselt enam Eestit.[6] Soov näidata Eestit meie enda inimestele targa ja tublina, võib-olla isegi järgmise läbimurdelise saavutuse kodumaana, võib kergelt pea ringi käima panna ja nii ununeb laiem kontekst. Ja mitte ainult ajakirjanikel, teinekord ka teadlastel ja teadusasutustel endil.
Kui mõelda teadusajakirjandusest kui ettevalmistusest mõneks järgmiseks (usaldus)kriisiks, rõhutavad teoreetilised lähenemised teaduse olemust selgitava kriitilise kajastuse olulisust. Just sellise, mis aitab aru saada, et mitte iga paljutõotav hiirekatse ei too kaasa vähiravimit, igale küsimusele ei saa teadus anda tõsikindlat vastust, teadlanegi on inimene oma uskumuste ja eksimustega ning teadlaste ja teadusasutuste valikuid suunavad tihtilugu konkurents rahastuse pärast ja publitseerimissurve.
Meie suuremates toimetustes on enamasti olemas mõni inimene, kes vajadusel suudab teaduselu teemasid lahata pealispinnast sügavamalt (iseasi, millal ja kuidas see vajadus konkreetses väljaandes ilmneb). Kõige järjepidevamalt püüab teaduse taustu valgustada Novaator, kes on enda jaoks ehk kõige selgemini läbi mõelnud, millist teadusajakirjandust nad teha soovivad: tutvustada temaatiliselt tasakaalustatult Eesti teadlaste tulemusi, vahendada olulisemat maailma tippteadusest ning aidata lugejal mõista teaduse olemust.
Sarnast kindlat joont teiste suuremate kanalite teaduskajastuses ei näe. Iga toimetus on parasjagu seal töötavate inimeste nägu teemade valiku, stiili ja allikate osas. Sestap oleks nende rubriikide sisu detailne analüüsimine mõnes mõttes tühi töö: homme võib pilt olla juba hoopis uus. Iseloomulik on ka asjaolu, et nime poolest teadusrubriigid koondavad enda alla ka tehnoloogiat, ajalugu, militaariat jmt.
See ei tähenda, et Eestis pole täidetud see debatti kureeriv ja kõiki olulisi hääli esile toov roll, mida akadeemiline kirjandus teadusajakirjanduselt kriisiderohkel digiajastul ootab.[7] On teadusega seonduvaid, kuid ühiskondliku mõõtmega teemasid (nt vaimne tervis, metsandus), kus meie väljaanded ja kanalid sihipärase toimetuspoliitikaga püüavad arutelu üleval hoida. Ekspertidel on neis oluline osa, kuid teema juhtohjad ei ole enamasti teadustoimetuse käes.
Nii saame kokku võtta, et teaduskajastuse mitmekesisuses domineerivad ajakirjanduse informeeriv ja meelt lahutav roll. Kriitiline ja kureeriv funktsioon, mis on eriti tarvilik kriisides, on vähemasti potentsiaalina olemas, kuid selle ilmnemine on pigem sporaadiline kui sihiteadlik.
*
Teaduse ühiskonnale vahendamine on viimasel paaril aastakümnel muutunud aina keerukamaks. On muutunud teadus ise, ühiskonna suhe sellega ning ka ajakirjandus. Needsamad trendid, mille tõttu aina rohkem rõhutatakse kvaliteetse teadusajakirjanduse vajalikkust, muudavad ühtaegu selle toimimise raskemaks. Nii asetatakse teadusajakirjandusele ootusi ka seal, kus mõjukamad lahendused jäävad neist väljapoole.
Räägime näiteks infohäiretest. Ootus, et teadlased ja ajakirjanikud peaksid valeinfoga võitlema, võib küll teatud määral olla tõhus (nagu on näidatud tõese infoga „kaitsepookimise“ puhul), kuid see eirab infosegajate laiemat eesmärki külvata ühiskonnas segadust ja usaldamatust ning koormata vajalikke institutsioone. Nii on valeinfo ümberlükkamine alati võitlus tagajärgedega, millega tegelemine tundub aga lihtsam kui seada jäigemaid rakmeid sotsiaalmeedia algoritmidele või võtta tõsiselt sotsiaalse sidususega tegelemist.
Sama puudutab ootust, mille muutis mantraks koroonakriis, et kvaliteetne teadusajakirjandus aitaks luua kriisidega toimetulemiseks vajalikku teadususaldust. Eelkäsitletud kriitiline teadusajakirjandus ja debati kureerimise funktsioon seda küll püüavad, ent vastuhoovused on aina tugevamad.
Jällegi, kuna polariseerivate jõudude eesmärk on kasutada teadusteemasid vaid vahendina usaldamatuse süvendamiseks ja eliidile (kuhu kuuluvad nii ajakirjandus, teadlased kui ka ülikoolid) vastanduva positsiooni loomiseks, määrab ühiskonna käitumist teadusega seotud kriisides midagi palju enamat kui abstraktne usaldus teaduse vastu.
Just koroonakriis näitas, et vaktsineeritus korreleerus paremini usaldusega riigivõimu kui teaduse vastu. Ja Eesti paradoks, et teaduse kõrge usalduse näitajate juures on kliimamuutuste tõsidusse uskumine hoopis Euroopa Liidu madalaimaid, viitab ilmselt samuti teiste tegurite domineerimisele teadususalduse üle.
Ühiskonna vastakad hoiakud ei tähenda, et neil teemadel ei tehtaks head ja mõjukat ajakirjandust, tuues esile kohalike teadlaste häält või parimat maailma teadmist. Ega ka seda, et domineeriks halb ajakirjandus, igavalt või keeruliselt kirjutatud, sisuliselt lohakas või otsesõnu polariseeriv meediatöö. On head ja halba, millest osa mattub kiirelt infovoo setetesse, osa suudab kujundada avalikku arvamust, osa aga toimib pigem oma auditooriumi seniste arvamuste kinnitajana.
Seejuures suudab ajakirjandus järjest vähem olla ise suunalooja ning jääb enamasti mujal – poliitikas, avalike suhete osakondades või sotsiaalmeedias – loodud trendide kinnistajaks. Needki kipuvad sageli olema imporditud või kopeeritud, eriti seal, kus teadus tiritakse laiema infosõja tandrile (olgu näiteks koroonaaja vandenõuteooriad või keskkonnahoiu ja kliimahoole sildistamine roheideoloogiaks). Võidelgu meie ülekoormatud teadlased ja loetud teadusajakirjanikud siis sellise lohega!
Just konfliktsetel teemadel saavad kõige nähtavamalt kokku muutused ajakirjanduses, teaduses ja ühiskonnas. Ühiskondlikult näeme, et rünnakud, sealhulgas teaduse ja ajakirjanduse suunal (ja ka ajakirjanduse enda poolt), on hõlpsamad, julgemad ja räigemad. Sotsiaalmeedia algoritmide loogika, mis seab peamiseks eesmärgiks auditooriumi emotsionaalse reaktsiooni maksimeerimise, disainib kogu ühiskondlikku suhtlust.
Teadus on muutunud avatumaks, aga haavatavamaks, sest nurjatute probleemidega tegeledes on väärtusega laetus paratamatu. Funtowitz ja Ravetz on võtnud selle kokku postnormaalse teaduse mõiste alla, kus keerukatele süsteemidele omane määramatus tingib faktide ebakindluse ja võimaluse neid erinevalt tõlgendada.[8] Postnormaalses teaduses asendub objektiivsuse illusioon väärtuste eksplitsiitse tunnustamisega, kuid faktide ja väärtuste demarkatsioonipiir on samuti sage vaidlusküsimus ning selle nihutamine ideoloogiline relv.
Oleme seda näinud metsanduse aruteludes, kus teadlaste vastuolude põhjuseks on üsna selgelt väärtuslahknevused, mille siis ajakirjandusväljaanded on võtnud üle ja võimendavad. On huvitav, et väga sarnased metsandusdebatid on käinud ja käimas teistes Läänemere maades, Soomest Saksamaani, kuigi omavahelise puutumuseta.
Teadusajakirjanduse võimalus olla kaalukas sõltub paratamatult kogu ajakirjanduse käekäigust, usaldusest selle vastu ning ressurssidest. Muutusi ajakirjanduses avasid põhjalikumalt eelmisel aastal Vikerkaar ja Müürileht. Tõdemus, milleni jõuavad ka teadusajakirjanike töötingimusi käsitlevad uurimused, ongi see, et ajakirjanikel soovi ja head tahet on, kuid prekaarsed töötingimused, toimetuslikud valikud ja auditooriumi killustatus seavad tõkkeid.[9]
Ressursse kipub muidugi alati olema vähe ja heitlikult, mistõttu on tavapärane, et institutsioonina tundunu on järgmisel hetkel lagunenud või lammutatud – lahkub töölt eestvedaja või, avaliku raha korral, lõpeb projekt või toetusperiood. Nii on tavapärane, et head algatused (nt kliimaküljed või lood Eesti teadlastega) ei jää pikalt püsima, sest need pole ikkagi toimetuspoliitika osa, vaid ühe-kahe ajakirjaniku isiklik initsiatiiv.
Ka tihti ette heidetud tõlgete rohkus ja neis telefonimänguga tekkivad apsakad tulenevad tihtilugu olemasolevate ressursside piires toimetamisest (st toimetamatusest). Seejuures on meil vähe näha vahetut sõnaväänamist, näiteks pressiteate omatahtsi tõlgendamist või allika sõnade eksitavat esitust (sest väikeses riigis on suhete hoidmine väärtuslikum kui üks kõmulugu), ent uudisvoogu pääsevad tõlkelood kipuvad olema mitmendad tõmmised, tahtmatute või tahtlike moonutustega.
Lisaks tasub märkida, et pressiteated ei ole Eesti teadusasutuste jaoks kunagi olnud märkimisväärne teaduse levitamise formaat, erinevalt lääneriikidest. Meediasuhteid korraldatakse pigem otsekontaktidega ja eesmärgiga olla pildis arvamuslugude ja ekspertide kommentaaridega. Sellega soovitakse kaasa rääkida poliitikakujundamises ja luua ühiskondlikku mõjukust. Populariseerimiseks ja nn tavainimeseni jõudmiseks otsivad organisatsioonid pigem teisi formaate.
*
Nagu kogu ajakirjanduse käekäiku, saab ka teadusajakirjanduse seisu globaalsete trendide meelevallas vaadelda kahel moel: resigneerunult või asudes otsima struktuurse toetamise võimalusi.
Olukorras, kus seestpoolt närivad ajakirjandust piiratud ressursid ning toimetuse, lugejate ja mõjukate otsustajate põrkuvad ootused, väljastpoolt aga sotsiaalsete vastuolude kasv, mis kaasneb ühiskondlike probleemide keerukamaks muutumisega, on kerge kuulutada institutsioonidele kadu. Nii muutuvad need ennustused isetäituvaks, kui teised hääbumisele oma valikutega kaasa aitavad.
Rahulolematus ajakirjanduse toimimisloogika või kvaliteediga on juba pikemat aega pannud teadlasi ja teadusasutusi otsima kanaleid, mis võiksid olla „paremad“, see tähendab paremini kontrollitavad ja peamiselt teaduse või teadusasutuste huve edendavad. Sellest aktiivsus sotsiaalmeedias ning juba viidatud organisatsioonide panustamine sisu või lausa ajakirjanduse paralleelstruktuuride loomisesse.
Ajakirjandusele alternatiivide otsimine võib halvimal juhul viia selleni, et teadus kapseldub: info jõuab peamiselt nendeni, kes on niigi huvilised, ja sõna saavad vaid sobilikud osapooled. Ajakirjandusele omaseid funktsioone – olla sõltumatu vahendaja, valvekoer, häälte kuraator, mõtestaja – suudavad küll teatud määral täita ka mitteajakirjanduslikud kanalid (nt teadlaste blogid), kuid pärandmeedia päralt on endiselt kõige suurema auditooriumi trump. Seda mõjukust vajame kriisides. Naastes tõdemuse juurde, et suur osa teadusega seotud ajakirjandust ei ilmu sugugi teadusrubriigis, vaid on jagunenud kõigi teemavaldkondade vahel, näeme teist põhjust, miks asendus pole võimalik ega mõistlik.
Ja nii tuleb lõpetuseks korrata, et parim hea teadusajakirjanduse tagatis on üldiselt tugev ja sõltumatu ajakirjandus, mida peaksime püüdma kõigiti toetada. Eesti ajakirjanduse tugevus on endiselt tema inimestes, ent globaalsed trendid ja nende peegeldus kohalikus meediakorralduses tekitavad muret.
[1] A. Olesk, Teadusajakirjanduse pingeväljad. Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat 2021. Toim. P. Vihalemm, M. Lõhmus. Tartu, 2022, lk 124−127.
[2] A. Olesk, B. Renser, L. Bell jt, Quality Indicators for Science Communication: Results from a Collaborative Concept Mapping Exercise. Journal of Science Communication, 2021, kd 20, nr 3.
[3] H. Kree, Eesti Teadusbaromeetri 2023. a uuringu raport. Eesti Teadusagentuur, 2024. https://etag.ee/wp-content/uploads/2024/03/Eesti-Teadusbaromeeter_raport.pdf.
[4] Special Eurobarometer 557: European Citizens’ Knowledge and Attitudes towards Science and Technology. European Commission, 2025.
[5] L. Massarani, L. F. F. Neves, M. Entradas jt, Global Science Journalism Report 2021: Working Conditions and Practices, Professional Ethos and Future Expectations. Wallingford (UK), 2021. SciDev.Net/CABI.
[6] S. R. Davies, S. Franks, A. M. Jensen jt, Summary Report: European Science Communication Today. Project Quest, 2019. https://questproject.eu/download/deliverable-1-1-summary-report-european-science-communication-today/?wpdmdl=1610&refresh=691f9d9ab53ca1763679642.
[7] Vt nt D. Fahy, M. C. Nisbet, The Science Journalist Online: Shifting Roles and Emerging Practices. Journalism, 2011, kd 12, nr 7, lk 778–793; D. M. Secko, E. Amend, T. Friday, Four Models of Science Journalism: A Synthesis and Practical Assessment. Journalism Practice, 2013, kd 7, nr 1, lk 62–80.
[8] S. O. Funtowicz, J. R. Ravetz, Science for the Post-normal Age. Futures, 1993, kd 25, nr 7, lk 739–755.
[9] D. Mahr, A. Bussoletti, C. Coenen jt, Science Journalists and Public Trust: Comparative Insights from Germany, Italy, and Lithuania. JCOM, 2025, kd 24, nr 5, A01.
