***
2008nda aasta hakul
oli mu pruut voskrisenje veel kaunis nagu lauahõbe
(mina teda siis veel ei tundnud)
ja töötas linna suurimas kasiinos
sellena kes eesukse juures
r-i põristades kõiki möödujaid terrrvitab
ka neid kes teisel pool tänavat bussi ootavad kurjus silmis
viisakus ennekõike
oli tema deviis
mina rabasin tol ajal sama kasiino kirjadele vastamise osakonnas
sellena kes päevad läbi pliiatsitest murdunud südamikke sööb
huuled hõbehallid
ja vastata unustab
isegi neile kes mulle ukse peal tere ütlevad
deviisi mul polnud ja juukseid ei kamminud aga see-eest
olin äsja õppinud valetama
seal me siis kohtusimegi
kasiino kuulikindlast klaasist uste varjus
koukisime mõlemad parajasti
prügikasti jahedate lõugade vahelt
ilusamaid suitsukonisid välja ja ootasime et aeg edasi liiguks et
homme oleks ka päev
olime mõlemad oma töös väga head
väga pühendunud väga edumeelsed väga
noored professionaalid
eelarvekärbeste uputuse tõttu kevadel
aeti meid aga peagi kasiino turvaliste müüride vahelt minema
öeldi et olete meid küll ustavalt teeninud
aga tulud ei kata enam kuidagi kulusid
soovime edu edaspidiseks väljakutseteks
ja olete alati teretulnud meie asutust kliendina külastama
voskrisenje nuttis lahinal kui kasiino uksekiipi valvelauatädile tagastas
mina nutsin ka
aga kodus salaja
ja ühe teise asja pärast
kõik muutus sel aastal kallimaks kallimaks kallimaks
toidud poes elekter pistikutes voskrisenje minule
mis sest et masu ta üsna pea kiilaks ja hambutuks sõi
pimedatel tänavatel oli mul oma pruudiga nüüd üsna julge käia
nii inetu oli ta et hirmutas pätte ja kaabakaid eemale
haukus nende peale nagu marutõbine kährik
mina armastasin teda selle pärast ja muidu ka
palavalt
jõuludeks oli meil raha lõplikult otsas
mina varastasin voskrisenjele
vanade aegade mälestuseks meie armsast kasiinost
peotäie firma logoga pastakaid
voskrisenje naeris esimest korda poole aasta jooksul
ütles et tahab mult last
aga seda ma varastada ei julgenud
***
püha öö kahtlemata
ja õnnistud
aga seinad on nii paksud
et minu tuppa see vaikus hästi ei ulatu
ainult aknast näen
kui lahjaks kui leebeks kõik
seal väljas pleegib õhukeseks
nagu järjehoidja
mina vaid
silma alt ära
muutun iga päevaga kangemaks kirbemaks
kui mind rüübata kraabin kurku nagu väike loom
ei teagi miks mind nii kauaks tõmbama jäetud on
miks end nagu pliidiäärel piima pean valvama
et üle äärte ei keeks aga veel ära ka ei jahtuks
ükskord tuleb ehk päev mil
tasub kõrbeda
täna ei tohi
ei usu et mind kogemata
koos teiste kahekrooniste ja
paari tühja tulemasinaga siia vinduma unustati
kahtlemata peab keegi selle eest vastutama ja kahtlemata
tuleb ükskord päev
mil teeme puhta töö
see ei ole ähvardus vaid
tõenäosus
***
kõik suus kõik suus kõik suus
laulab jumal tugitoolis rosinaid süües
ja topib tühja paki poroloonpolstri vahele
teiste omasuguste sekka
igav ikka igav ikka igav ikka
kehitab õukond tülpinult õlgu
on lämbe lämbe lämbe õhtu magus higi veereb
inglite tiivakontide vahelt
kill koll
põrandavuukidesse
väiksed poisid maa peal kikitavad kõrvu kuulavad hoolega
küllap käib pööningul jutt millestki suurest küllap et
kõiksus kõiksus kõiksus igavik igavik igavik
väiksed poisid maa peal
hoiavad salaja korjatud sõnu
oma pisikeste pihkude vahel soojas
kuniks neist
on saanud hallid kruusakivid
kruusakivid kruusakivid
***
mul oli juba sündides suur suu
kui sünnitusmajast koju lasti
ütles ämmaemand vanematele
(aga meelde jätsin mina):
ettevaatust hammustab
neljaaastasena paistis mu suu juba teise tuppa
ema saagis köögis lamba selgroogu parajateks tükkideks
isa kuulas kõrvaklappidest raadiot
mina istusin elutoa diivanil teritasin värvipliiatseid
ja suu säras neljakümnevatise säästupirni käes justkui
jääkirmes lomp kõigil oli mu üle hea meel vaat kus terane see meie
esmasündinu!
varsti läksin mina kooli
ja suu
läks veel suuremaks
selge ilmaga paistis ta nüüd lausa koridori teise otsa välja
haigutas nagu varuväljapääs direktori kabineti ees õhkas külma
direktor hakkas juba septembris triiksärgi all villast pesu kandma
helistas valda küsis: miks ei köeta kurat võtaks
mina tahtsin vabandada
kõigi inimeste ees kellega ma
tolleks sügiseks kokku puutuda olin jõudnud
aga suu ei lasknud jonnis
gümnaasiumis paistis mu suur suu juba linnast välja
aga mitte väga kaugele
kahekohaliste numbritega bussidest oli näha
aga kolmekohaliste akendest hakkas häguseks muutuma
põhjustas pimedal ajal väiksemaid liiklusõnnetusi
mis uudistesse ei jõudnud
nüüd olen ise suur
suu on muidugi veel suurem
nii pirakas et hakkab siin-seal vaikselt isegi tükke lõhki ajama
ämmaemanda hoiatus on osutunud erakordselt asjakohaseks
varsti ei leia ma end ilmselt enam oma suure suu tagant üles
kui küsitakse – vastab suu
ei pea enam vajalikuks minuga konsulteerida
ja hea on saan pensionile minna
kõik ristsõnad tagasi sirgeks lahenda
alati pastakaga
milleks teha vigu
***
I
suvevaheaja esimesel päeval kolivad hobused hipodroomilt minema
kõik maailma hobused kõikidelt maailma hipodroomidelt
oma valjad on nad hammaste vahele toppinud
trikood ja mineraalvee sadulakottidesse pakkinud ja
rosetid kõvasti sabajõhvidesse sõlminud nagu kord ja kohus
voyage voyage laulavad nad voyage voyage
hobused tüürivad linnast aina kaugemale
kõigist maailma linnadest
keegi ehk teab kuhu nad lähvad seks suveks keegi ehk oskab nimetada
selle kuurordi plaaži sanatooriumi koordinaate ja andmeid äriregistris
aga mitte nad ise liiga ametis on nad
voyage voyage
suvega
pole mõtet küsidagi
II
hobuste asemele tuuakse paljale platsile öö varjus siredad kraanad
kümme terasmära kelle pikkade jalgade vahelt libiseb suve jooksul
välja terve pesakond hirmus tõsiselt-
võetavaid maju mille aknad ei käi lahti
ega radikad kinni
päevad läbi murravad kraanad maad majakastideks
ööd läbi magavad nad pea alaspidi ja nii sõnakuulelikult
et mitte miski nende eest saladuseks ei jää
kõik sõnad kuulevad nad ära
püüavad kinni ja laovad ühesugustesse riitadesse
ehitusprahi ja helesiniste peldikute vahele
ehk läheb tarvis
III
hobuseid sel sügisel enam tagasi ei toodagi
kool hakkab pihta linnud rabistavad vihmaga vastu aknaid
aga hobuseid
ei kusagil!
eks selliste majade vahel läheks neil vist tõesti kitsaks
oma lintide-lakkade ja lõhnavate nahkadega
keegi ehk teab kus nad talvituvad aga mitte nad ise
liiga ametis on nad oma päev-päevalt õhemaks kuluva
voyage voyage-iga
kaugel kõikidest maailma linnadest silma alt ära
IV
ka kraanad
saadetakse esimeste septembrituultega hipodroomilt minema
kõik maailma kraanad kõikidelt maailma hipodroomidelt
häbelikud majapojad peavad nüüd omapäi hakkama saama
õpivad talve jooksul ise pissil käima ja noa ja kahvliga sööma
kõikide maailma nugade ja kõikide maailma kahvlitega
igale tööpostilt lahkuvale kraanale laotakse väravas palk pihku
palju seda just pole aga saaks ka vähem olla näiteks
mitte midagi
suve jooksul korjatud sõnu
kraanad riitadest kaasa ei võta
ei ole need veel piisavalt kuivad
ajavad paksu valget tossu välja
las tuulduvad veel
kunagi läheb ehk
kellelgi teisel rohkem tarvis
kiri vaestele
tere
mis mõttes raha ei ole
ega töö iseend ei tee
ikka tuleb abikäsi ulatada et maailmas midagigi õiges suunas liiguks!
näiteks linnud võiks kiiremas korras nooti lugema õpetada
vihm tuleks ära pesta enne kui hilja isegi kui selle eest
keegi üle miinimumpalga ei paku
viimane aeg on näiteks talv plast-
karpidesse pakkida ja sügavkülma panna
hiljem on niiii hea võtta kui südasuvel isu peale tuleb
suve võiks jällegi mõnda sooja kohta rätiku alla kerkima panna
sellele oleks meilmail ju küll turgu!
ja kui muu tehtud on saab alati ju rikastele maju ehitada
maju mis veel sajandite pärastki
kõrguksid nagu pahupidi meteoriidikraatrid
üle kõige muu tühja-tähja mis on tehtud vaid selleks et see kaoks
ja et tuulel oleks mida laiali kanda
ajal mida oma väikeste
nõelteravate hammastega närida
inimestel mida unustada
kõik muu häviks
aga nende majadega
ei juhtuks iialgi midagi
mitte mitte midagi
halloooo!
hüüaksid nad
kui meie kõik juba surnud oleme
ja nende eest teenitud rahagi juba ammu
kulutatud ja käibelt kadunud
halllooooo!
ja keegi ei vastaks
