Ernst Cassirer. Riigi müüt. Inglise k-st tlk Märt Väljataga. Tallinn: EKSA, 2025. (Avatud Eesti raamat). 456 lk. 34.99 €.
Fašism on tagasi – ja ta on avasüli vastu võetud. Ameerika Ühendriikides võetakse järjepanu vastu diskrimineerivaid seadusi ning „illegaale“ jahib seal Tolli- ja Immigratsioonikontrolliamet ehk ICE. Suure venna eeskujul õõnestavad ka Euroopa (parempoolsed) valitsused õigusriiki, vaatavad ümber vastavaid seadusi ning tõhustavad väljasaatmist. Saksamaa liidukantsler Friedrich Merz juba rõhutas, et järgmise kolme aasta jooksul peaksid 80% Saksamaal elavatest süürlastest kodumaale naasma. Koleduste mäle(s)tamisele ja mäletsemisele ülesehitatud Saksamaa jätkab relvakaubandust Iisraeliga, kes meie kõigi silme all ja meie riigijuhtide heakskiidul teostab endiselt palestiinlaste kallal genotsiidi. Hiljuti seadustas Iisrael spetsiifiliselt palestiinlastele suunatud surmanuhtluse, välistades sarnase karistuse rakendamise Iisraeli juutidest kodanikele. Ägedamaks muutuvad ka rünnakud ja hõivamised Jordani läänekaldal. Iisrael ja Ameerika Ühendriigid teavad, et võivad karistamatult pommitada ükskõik keda ükskõik kus – rahvusvaheline õigus on üksnes vilistamiseks…
Venemaast ma praegu juttu ei tee, sest Venemaa on meie jaoks legitiimne vaenlane ning tema korda saadetud koleduste hindamisega meil probleeme ei teki. Miks on nii, et Venemaa tapatalgud on selgesti ja läbilõikavalt tajutavad, kuid teised samasugused tegevused jäävad uduloori taha, mis neid pehmendab, ilustab ja õigustab? Meil ei ole sugugi keeruline hoomata, et Venemaa elanikud on propaganda ohvrid, „ajupestud“ putinistid, kes tahavadki sõda ja Ukraina hävitamist – nende pilku hägustav uduloor on meile täiesti läbipaistev. Me näeme selgelt üht sõda ja selle hirmsaid põhjusi ja tagajärgi, kuid vaatame kõrvale teisal aset leidvast genotsiidist, mis toimub küll täielikus päevavalguses, kuid jääb siiski nähtamatuks. Miks nii? Asi ei ole keeruline. Müüdid, ideoloogiad ja propaganda, milles me ei ela, on meie jaoks läbipaistvad. Ning kuna me näeme teiste müüdid läbi, siis oleme veendunud, et meil neid ei olegi – et meie oleme puhtalt ratsionaalsed, mõistlikud, ideoloogiavabad tegutsejad, kelle jaoks maailm ongi läbipaistev.
Ernst Cassireri (1874–1945) viimaseks jäänud, postuumselt ilmunud raamat „Riigi müüt“ (1946) alustabki sellest küsimusest: kuidas on juhtunud, et valgustustraditsioonist pärit ühiskond on osutunud niivõrd ebamõistlikuks ja hävituslikuks? Cassirer seab endale ülesandeks mõista 20. sajandi poliitilist müüti, mis põhistas ja hoidis käimas Natsi-Saksamaa hävitusmasinat. Ta nimetabki müütilise mõtlemise esiletõusu moodsa poliitilise mõtte „kõige tähtsamaks ja hirmutavamaks tunnuseks“ (lk 17). Valgustajana kahetseb Cassirer, et pärast Mõistuse lühikest võitu on Müüt tagasi tulnud ja inimesi õhutatakse „tagasi pöörduma inimkultuuri esimeste rudimentaarsete staadiumite poole“ (lk 18). Aga see tagasilangus on siiski läbinisti modernne, sest põhineb müütide fabritseerimise tehnikatel ja tehnoloogial. 20. sajandi müüt luuakse kindla eesmärgiga, seda valmistatakse eriotstarbeliselt poliitilise võitluse tarbeks. Müüt ei võrsu enam pikast traditsioonist, ei kasva enam loomulikku teed pidi, vaid nüüd „on hakatud müüte leiutama ja tootma samas mõttes ja samade meetoditega nagu moodsaid relvi – nagu kuulipildujaid ja lennukeid. … See on täiesti pretsedenditu fakt, mis on muutnud kogu moodsa poliitika ja moodsa ühiskonnaelu palet“ (lk 406).
Cassirer niisiis möönab, et tagasilangus „primitiivsusse“ on modernne. Ning just modernne müüditehnika on teinud ajaloost suurejoonelise tapalava: „see, mis juhtus Saksamaal, oli midagi uut ja pretsedenditut. Kõige tigedamaid ja kohutavamaid asju tehti külmavereliselt. Need roimad ei olnud enam kireroimad; need olid metoodilised roimad. Tekkis hoopis uus poliitilise roima „teadus“, mida sai õpetada ja mida kiiresti õpiti. See teadus põhines paikapandud ja täiesti „ratsionaalsetel“ printsiipidel“ (lk 413).[1] Kõige hämmastavam ei ole mitte müüdi tagasitulek, vaid selle ratsionaalsus. Müüt pidanuks ju kuuluma (primitiivse) emotsionaalse elu juurde, andma selle esmase väljenduse sümbolis. Ning kogu Euroopa mõtteajalugu pidanuks ju olema liikumine mõistuslikkuse poole – ajalugu kui distantseerumine primitiivsest tundest ratsionaalse kiretu loogika suunas. Müütiline mõtlemine ehk emotsioonidest pimestatud nägemine pidi ju olema teistel, „metslastel“ ja „primitiividel“. Tsiviliseeritud, „valgustunud“ ühiskonnad pidanuksid asju siiski selgelt nägema, teaduslikult mõistma, loogiliselt suhestama. Nüüd aga selgub, et loogika on ebaloogiline, mõistus irratsionaalne. Kui Theodor Adorno ja Max Horkheimer kirjutasid Cassireri „Riigi müüdiga“ samal ajal „Valgustuse dialektika“,[2] siis nende järeldus oli, et valgustus pöördubki tagasi müüdiks, valgustus oma loogilisuses pimestab ning võimaldabki koledusi tõhustada.
Cassirer ei suuda aga leppida sellega, et ratsionaalsus tähendabki aina tõhusamat kontrolli ja allutamist – vägivalla loogikat. Ta pöördub Lääne mõtteloo poole, et kirjutada lahti „müütiline, kõrvalepõigeterohke lugu võitlusest kahe antagonisti, Müüdi ja Mõistuse (logose) vahel,“ nagu ütleb saatesõnas tõlkija Märt Väljataga (lk 440). Tema käsitluses püütakse alates Platonist ja keskajast kuni Machiavellini ja ühiskondliku lepingu teooriateni valgustuses pidevalt sisse seada poliitikateadust – üritatakse mõista ühiskondliku ja poliitilise elu ratsionaalseid reegleid ning seadusi. Kui 19. sajandil tõuseb „ratsionaliseerimise“ vastukaaluna esile romantism ning samal ajal hakatakse viljelema rassi- ja kangelasideoloogiaid, saab hakata rääkima müüdi tagasitulekust. Poliitilised teooriad hakkavad muutuma aina ebaloogilisemaks ja irratsionaalsemaks, rõhutama emotsioone. Kuna Cassirer ise kirjutab valgustustraditsioonis, siis on tema jaoks muidugi kõige mõistuslikumad ühiskondliku lepingu teooriad, mis postuleerivad kõikide inimeste võrdsuse ning täiustumisvõimaluse ühiskondliku elu kaudu. 19. sajandi kolmik rahvus, kangelaskultus ja rass on need, mis viisid poliitika eksiteele, valgustusest pimedasse müüdipadrikusse. Need müüdi komponendid toimivad veel jõudsalt tänapäevalgi: ainsad õiged poliitilised üksused paistavad endiselt olevat rahvusriigid, kõige õigemad valitsejad on kangelasekuju perversioonid nagu Donald Trump, Viktor Orbán, Elon Musk, Mart(in) Helme jt, ja valgeid euroameerika inimesi peetakse jätkuvalt kogu inimkonna etaloniks.
Kuid Cassirer jätab minu meelest tähelepanuta midagi olulist, mis tegelikult üldse võimaldab tal rääkida Mõistuse ja Müüdi vastasseisust. Pärast Cassirerit, 20. sajandi teisel poolel, on postkolonialismi ja dekoloniseerimise kontekstis sellest muidugi põhjalikult kirjutatud – pean silmas valgustuse logose enese ideoloogilisust. Ratsionaalse, puhta ja loogilise teadmise postuleerimine saab võimalikuks ainult siis, kui pigistatakse silmad kinni ning unustatakse hävitus- ja allutamistöö, mille pinnalt logos võrsub. See on eriti selge ühiskondliku mõtte puhul. Ajal, mil räägiti ühiskondlikust lepingust, millele allakirjutanud pidanuksid olema fundamentaalselt võrdsed ja vabad, käis täie jõuga aafriklaste ja Ameerika indiaanlaste koloniseerimine ja orjastamine.
Universaalse inimvõrdsuse teema käis ühte sammu imperialismi ja orjandusega, rahvaste allutamise ja hävitamisega. Valged eurooplased olid selgelt „võrdsemad“ kui mustad aafriklased või Ameerika indiaanlased. Ja selle ebavõrdsuse tootmine oli süstemaatiline, metoodiline, loogiline – valgustusaja rassism ei ole mingisugune hälve logosest, vaid selle päristine koostisosa. Nii võis näiteks Montesquieu rääkida kõikide võrdsusest seaduse ees ja samal ajal mõnede inimrühmade (muidugi mittevalgete) sisemisest vajadusest saadagi orjastatud, et neid kuidagiviisi arendada ja täiustada.[3] Nagu Louis Sala-Molins on tõdenud, peab olema tõesti kurt ja pime, et mitte kuulda ja näha, milliseid sõgedusi tuleb välja valgustuse „härraste“ suust, kui nad „võtavad jutuks need, keda ei soosinud loodus ja kliima, geograafilised laiuskraadid või kombed.“[4] Selle koha pealt on Cassirer tõesti kurt ja pime, sest ei näe vabaduse ja võrdsuse eurooplust ja heledust, rassismi metoodilisust juba valgustuses.
See valgustuse trikk, mis kehtestab universaalse vabaduse ja võrdsuse ning ühtaegu sätestab inimrühmade „loomuliku“ hierarhia, paljastab ühtlasi valgustusmõtte enda müütilisuse, nii nagu seda mõistab Cassirer. Oma varasemas raamatus „Keel ja müüt“ (1925) eristab Cassirer loogilist ja keelelis-müütilist vaateviisi ekstensiivsuse ja intensiivsuse alusel. Müütiline mõiste on intensiivne, kuna seal surutakse kõiksugu elemendid nõnda kokku, et nende individuaalne erinevus kaob ning vastuolud saavad probleemideta ühes sümbolis koos eksisteerida. Müüdi osad ei ole aegruumis lahti pakitud, vaid sümbolisse sisse mähitud. Puuoks võib lisaks olla ka jumal, kellele on oht peale astuda. Ratsionaalne loogika aga laotab elemendid aegruumis laiali ning ei saa seega lubada vasturääkivuste olemasolu: ei saa olla nii, et üks asi on samaaegselt tema ise ning veel midagi muud, siin ja veel kuskil mujal. See on ekstensiivne loogika. Puuoks on puuoks ja ei midagi muud – tema isedus säilib ja püsib. Vastupidiselt loogikale kehtib müüdis niisiis „seadus, mida võiks nimetada lausa „spetsiifiliste erinevuste nivelleerimise ja kustutamise seaduseks““.[5] Nüüd võiks aga öelda, et kuna valgustusmõttes eksisteerivad probleemideta koos vabadus ja orjus, võrdsus ja ebavõrdsus, siis ei olegi valgustus muud kui müüdi intensiivse loogika esindaja. Kuid ta on säärane esindaja, kes oma müütilisust varjab.
Siin oleme ehk jõudnud punkti, kus saab teha eristuse kahe tähenduse vahel, mis tänapäevani mõistet „müüt“ kahes eri suunas tirivad. Esimene tähendus on müüt kui ideoloogia. Valgustus on ideoloogiline, sest varjab oma müütilist loomust ning esineb millenagi, mida ta ei ole – puhas, abstraktne, emotsioonitu mõte, universaalne vabadus ja võrdsus. Teine tähendus oleks siis müüt kui müüt, mis põhineb intensiivsel loogikal ning kätkeb endas kooseksisteerivaid vastuolusid, mis tegelikult annavadki talle väe aina edasi muutuda ja kesta. Ideoloogia on võimu operatsioon, kuid müüt jõustab. Cassireri – ja paljude teiste – käsitluses on need kaks tähendust segamini, nõnda et müüt ilmneb paratamatult ideoloogilisena ning ideoloogia müütilisena. Selle segu tagajärjena nähtuvad põlisrahvaste müüdid pelkade uskumuste, moonutustena tõelisest asjade seisust ehk reaalsusest – müüt kui väärteadvus. Nii ei saagi põliselanikel olla muud peale „uskumuste“. Ja vastupidi, ideoloogia paistab siis tagasilangusena „primitiivsesse“, „metsikusse“ müüti – ja ideoloogias loodud identiteetide esindajad paistavad siis inimese eelajalukku tagasi transporditud ullikestena. Tänapäevane propagandaohver paistab primitiivina. Nii on ka müüdi mõiste ise müütiline, mähkides endasse „primitiivse“ ja „tsiviliseeritu“ erinevuse ja vastuolu. Valgustustraditsioon ei ole mitte müüdi ületamine, vaid Euroopa identiteeti kehtestava vastuolu varjamine – ideoloogia. Sellest ideoloogiast – võrdsemate võrdsus, universaalne vabadus vähestele – lähtuvalt ei tuntagi ära genotsiidi, sest pruune inimesi peakski ju „aitama“ vabaduse poole neid orjastades. See on labane rassism, kuid mitte mingi „primitiivselt loomulik“, vaid tööstuslikul skaalal sisse koolitatud ehk institutsionaalne.
Sellelt pinnalt võime ehk julgemalt hüüda: tootkem müüte, mitte ideoloogiaid! See tähendaks erinevuste jõustamist, mitte allutamist samasuse nimel. Igas ideoloogias on õigupoolest peidus teda võimaldav müüt, erinevuste pundar, mis tuleb alles lahti pakkida. Nii et ideoloogiale ei saa vastu ratsionaalsusega – näiteks faktikontroll, diskursuseanalüüs jmt –, vaid tehnikaga, mis suudaks leida koha erinevustele ja paljususele. Iga propagandatoote all on peidus luuletus, mis esimese üldse võimalikuks teeb. Kui ideoloogiale üldse vastu saab, siis müüdi kaudu, mis ei ole mingi primitiivne vääruskumus, vaid intensiivne metsik allumatus.
[1] Julmuse ratsionaalsuse illustratsiooniks sobib suurepäraselt Pier Paolo Pasolini film „Saló ehk Soodoma 120 päeva“ (1975).
[2] T. W. Adorno, M. Horkheimer, Valgustuse dialektika. Tlk K. Ligi, T. Rosin. Tartu, 2022.
[3] L. Dubois, An Enslaved Enlightenment: Rethinking the Intellectual History of the French Atlantic. Social History, 2006, kd 31, nr 1, lk 4–5.
[4] L. Sala-Molins, Dark Side of the Light: Slavery and the French Enlightenment. Tlk J. Conteh-Morgan. Minneapolis, 2006 [1992], lk 102.
[5] E. Cassirer. Keel ja müüt. Täienduseks jumalate nimede probleemile. Tlk M. Rennebaum. Tallinn, 2007, lk 108.
