Aprillikuine Vikerkaar võtab vaatluse alla geopoliitilised pained. Püüame meediaväljaannete kiire uudisvoo maalitud pildile sügavust lisada nii ajaloolises kui geograafilises plaanis. Numbri autorid tõmbavad paralleele Eesti ja Gröönimaa, USA ja Euroopa parempoolsete ning meie kaasaja ja rahvusvahelise õiguse kujunemisaastate vahele. Keskseks küsimuseks jääb – kas näeme uue maailmakorra teket või vana maailmakorra muundumist? Milline on suurte, milline väikeste riikide roll tänapäeva maailmas?
Omavahel on heas dialoogis Tiina Pajuste ning Karl Lembit Laane. Viimane visandab artiklis “Vana maailmakorra lõpp ja Euroopa Liidu missioon uues” Teise maailmasõja järgse maailmakorra kujunemisloo ning leiab, et Trumpi poliitika ja selle tagajärgede taustal on põhjust rääkida uue maailmakorra sünnist. Tiina Pajuste seevastu kõrvutab kirjutises “Korra lubadus ja piirid” rahvusvahelise õiguse teooriat ja praktikat ning tõdeb, et pigem on tegu seniste nõrkuste uutesse kõrgustesse jõudnud ära kasutamisega. Normide olemasolu ei taga veel nende järgimist. Ent oma väärtus on juba rahvusvaheliste lepete ja institutsioonide loodud keelel. Pakub see ju raamistust ka rahvusvahelise õiguse rikkumistest kõnelemiseks.
Mart Kuldkepp aitab eesti lugejale lähemale tuua Gröönimaa olukorra, kõrvutades praegu Gröönimaa ees seisvaid küsimusi Eesti iseseisvumisega 1918. aastal. Teekonnal Tallinnas Nuuki ei jää Eesti mured seljataha, vaid muutuvad ainult teravamalt nähtavaks, kirjutab autor. Nii eestlaste kui gröönimaalaste lugu on võitlus oma tuleviku määramise eest suurriikide vahelise arveteklaarimise keskel. Laiemaid arutlusi samal teemal pakub Lauri Mälksoo artikliga “Väikeriigid muutuvas rahvusvahelises korras ning õiguses”. Kirjutise üheks lähtepunktiks on Kanada peaminister Mark Carney aasta alguses Davose majandusfoorumil peetud kõne. Kõrvutades rahvusvahelist õigust ning reaalpoliitikat vaatleb Mälksoo väikeriikide rolli rahvusvahelisel areenil – nii tänapäeval kui minevikus.
Intervjuu rubriigis vestleb Aro Velmet Sven Mikseriga Iraanist ning Jan-Werner Mülleriga Trumpi Ameerikast. Kaardistatud saab nii Iraani ja USA vahelise vastasseisu kujunemine kui Iraani geostrateegiline roll Lähis-Idas. Jutuajamises Jan-Werner Mülleriga uuritakse muuhulgas Trumpi suhteid Euroopa parempoolsetega. Maailmavaatelisele ühisosale vaatamata, ollakse siin enese sidumisel Trumpiga pigem ettevaatlikud. Euroopa ja USA suhted on fookuses ka Ivan Krastevi kirjutises “NATO ei pruugi Trumpi ajastut üle elada”. Trumpismi ideoloogiast, eelkõige selle teoloogilisemast suunast, loe lähemalt Jan-Werner Mülleri esseest “Keiser nuttis”.
Vaatenurgas on arvustamisel Ernst Cassieri “Riigi müüt” ja Karl Löwithi “Tähendus ajaloos: ajaloofilosoogia teoloogilised eeldused”. Teostest kirjutavad Liisi Keedus ja Ott Puumeister. Nii Cassier kui Löwith tegelesid poliitika barbariseerumise küsimustega terve elu. Tõdemus, et totalitaarsete režiimide esiletõusuni ei viinud ainult poliitiliste insititutsioonide kokkuvarisemine, vaid laiem mõiste- ja tõekriis, kõlab kahtlemata vastu ka tänapäeva maailmas.
Praegune aeg on täis ebakindlust ja konflikte. Ent Orbáni langemine ja ulatuslikud meeleavaldused USA-s näitavad, et see, mis aitab autoritaarsed valitsejad võimule, ei hoia neid seal. Muutuv maailmakord annab võimaluse uue ning õiglasema poliitika kujundamiseks – haarakem selle järele.
Kätt maailma pulsil hoida aitab Vikerkaare püsitellimus: https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar
