Kristi Küppar. Viimane lusikas. Tallinn: Salv, 2025. (Viljasalv). 144 lk. 17.99 €.
Viimasel Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Postimehe eripreemia pälvinud Kristi Küppari romaan „Viimane lusikas“ (käsikiri osales võistlusel pealkirja „Nadinunnadi-nadinaa“ all) on raamatukogudes selle arvustuse kirjutamise ajal suuremalt jaolt välja laenutatud. Kakskeelse autori esikromaan on paralleelselt välja antud ka võru keeles Kristina Viina kauni kujundusega („Perämäne luidsas“, 2025). Küpparile oli eelmine aasta autorina silmapaistvalt produktiivne, koos romaani võrukeelse versiooniga andis ta välja tegelikult lausa neli raamatut – ilmusid veel ka kaks luulekogu: võrukeelne „Tei tuu tii“, mis jõudis ka Betti Alveri debüüdipreemia nominentide sekka, ning eestikeelne „Sõnajalgne“. Muljetavaldav tulemine! Kui luule osas sai kaante vahele ka pikema aja jooksul sündinud looming, siis „Viimane lusikas“ on selgelt ühte eluetappi jõudmise romaan. Raamat on hästi vastu võetud nii kirja- kui murdekeelses ruumis, ilmunud on arvustusi eesti- ja võrukeelses ajakirjanduses. „Viimane lusikas“ jõudis ka Järva valla Tammsaare-nimelise kirjanduspreemia nominentide sekka. Minu meelest oleks teos hästi sobinud ka naiskirjanduse auhinna taotlejate rivvi, ühe naise elust see ometi räägib ning ega naise elu ole ainult raskused ja traumad, on ka väiksemaid ja suuremaid rõõme, vägivallatuid ja sümpaatseid mehi ja suhteid. Ehk kui silte hakata kleepima, siis minu silmis on „Viimane lusikas“ peale palju muu ikka ka naiskirjandus ikka ja üldse mitte skeene leebemast või lahjemast otsast: kerge stiili kattevarjus on Küppar ette võtnud tõsised teemad.
Kirjastuse tutvustus ütleb:„Teose peategelane, elurõõmus ja kaootiline Katariina, otsustab ühel hetkel võtta ette retke oma minevikku. Selleks ostab ta supermarketist seitse lusikat ning otsib üksteise järel üles kõik paigad, kus ta kunagi elanud on, et nende praeguste asukatega lusikavahetust teha. Ta ei oska aga aimatagi, kui sügavale maetud saladusteni see teekond teda lõpuks viib…“Esimene lause ja lisaks veel ka mainitud „mahlakas huumor“ ei mõjunud minu sisemisele lugejale tegelikult üldse ligitõmbavalt, pigem pelutavalt. Ehk siis pelgalt selle tutvustuse peale oleks raamat minust võinud ka lugemata jääda (ja sellest oleks olnud kahju), kui aga juba kaante vahele jõudsin, siis mulje tasapisi muutus. Kui Loomingu aasta proosaülevaates on viidatud teose „vaimutsevale“[1]stiilile, ühe teise arvustaja sõnutsi on minategelase sisemonoloogid „huumoriga üle maitsestatud“,[2] siis mina lugesin seda pisut ülepakutud positiivsust lõpuks vist ikka peategelase teadlikult võetud hoiakuna. Jah, üdini positiivne ellusuhtumine ja pidev rõõmus meel on mulle alati veidi kahtlustäratav tundunud ja raamatus sai see kahtlus ka kinnitust, särava ja kerge taha on siin peidetud raskem ja tumedam. Kuid eks näemegi maailma ju eelkõige nii, nagu me ise oleme, ja pole see „Viimane lusikas“ nii „lõbus“[3]lugu midagi.
Lusikas on muidugi tugev sümbol ja sellel esemel on siin loos ka reaalselt oluline roll kanda. Peategelase vanustel inimestel (kelle eakaaslane juhtumisi isegi olen) on tavaliselt juba kogunenud nii asju kui mälestusi, kõigil on midagi endistesse elukohtadesse maha jäänud: lahendamata suhteid, unustatud esemeid, jagamata tundeid, mahavaikitud kogemusi. Lusikat nurka visata on kaugeltki vara, viltuläinut sirgeks ja sotte selgeks ajada aga pole veel sugugi hilja! Toredaks teeb selle tegelikult üsna rahulikult sinna-tagasi-tänna-tagasi kulgeva teekonnaloo just lugejat tahes-tahtmata köitev mõttemäng: aga mina, minu enda kohad ja inimesed, kas ma läheksin, kas ma julgeksin? Ja mis siis, kui… Kõik, kellega on sellest raamatust juttu tulnud, on hakanud kohe ise meenutama kohti, kus nad on elanud, ja on ilmselt mõelnud ja mõni ka öelnud: mis oleks, kui läheks ja vaataks? No inspireerib! Lugeja, keda see raamat kõnetaks, ei pea muidugi tingimata olema juba selles vanuses, kus inimesele ei tuleks lehekülje allmärkuses selgitada, kes on tädi Rutt. „Kui vana sa nüüd oled? Ei ole veel viiskümmend? … Sa oled seal kusagil piiri peal, on ju. Vanuse poolest, ma mõtlen. … Tead, ärkad ühel päeval ja midagi on teistmoodi. Ausõna. Usu mind, sa tunned ära“ (lk 14–15). Tunnen, tunnen… Hoolimata parajast näpuotsatäiest nostalgiast pole see siiski põlvkonnalugu, vaid universaalsem. Kuid lohutussõnumit, et „elu algab viiekümneselt“ ja „viiskümmend on uus kolmkümmend“, annab see ka täitsa veenvalt edasi. Lihtsalt tee oma asjad nüüd lõpuks korda, eks! Veel jõuab. Ja peategelase elustiili iseloomustab kõhedusttekitavalt tüüne kulgemine, kõik oleks nagu ideaalselt paigas, aga… Jäljed minevikust, muidugi!
Kahtlemata on eakaaslasena huvitav jälgida peategelase suhteelu. Booksta-grammer’ite ja blogijate muljeid sirvides on silma jäänud Aini esiletõstmine sümpaatse meestegelasena. Suhtlusrakendusest leitud Ain on peaaegu nagu miljonite naisvaatajate südamed võitnud Rip Wheeler menuseriaalist „Yellowstone“, mees, kes likvideerib võimalikud esikerkivad probleemid, ja seda suurema kärata (Rip gets s..t done!), ei kritiseeri iial oma südamedaami äärmuslikumaidki valikuid, teda on võimatu solvata, ta ei esita kunagi liigseid küsimusi ning, mis ekstra seksikas: tema juures tohib turvaliselt oma tundeid näidata, karvasel kauboirinnal enda tühjaks nutta, ilma et mees sind liigses tundlemises süüdistaks või, mis veel banaalsem, ebamugavustundest putku paneks. Loomulikult on Ripi/Aini elus tume saladus (no esimesel on neid muidugi hulgem ning kõikidest probleemilahendustest oleks parem ehk mitte teadlik olla), kuid olgem ausad, kes meist ei tahaks oma ellu ühte tingimusteta toetavat ja tasakaalukat Ripi või Aini! Sümpaatsena mõjuvaid meestegelasi on romaanis veelgi, näiteks peategelase onu.
Kui aga lugu tundub mõnes kohas natuke ebausutav, mõni sündmus liiga dramaatiline või suhe romantiline, siis lugege kõrvale Valerie Perrini! Perrinil on muidugi ühes raamatus koos veel tohutult rohkem lugusid (ja klišeesid) ja tumedaid saladusi, mis kuhjudes kipuvadki ebausutavad tunduma. Kuid helgus saab ikka võitu, nagu ka „Viimases lusikas“, ning vahel on raamatus natuke uskumatuna tunduv just see, millega tegelikus elus on rinda pistetud, elu on lõpuks alati enam film ja klišee, kui ükski kirjanik välja mõelda suudab. Kuid: „Ma olen kindel, et lõpuks naerab inimene kõige üle. Vähemalt naeratab. Lõpuks naeratab inimene kõige üle.“[4] Perrini tohutu rahvusvahelise lugejamenu pälvinud esimene romaan ilmus muide ka siis, kui ta oli juba 48-aastane.
Aga kõigepealt tuleb ette võtta teekond: minevikku, koju, kodudesse, iseenda juurde. Need lugejahääled, kes väikse kaebenoodiga küsivad, miks eesti kaasaegses kirjanduses ikka ja jälle minevikust kirjutatakse ja kaua võib, võivad siinkohal rõõmsalt vakka jääda ja lugema hakata, sest kuigi minevikku vastuseid otsima selles raamatus mõtteliselt küll minnakse, toimub tegevus ikkagi tänases päevas, märgusõnadest Tinder ja Tesla peaks piisama. See pole ka klassikaline road trip, vahepeal põigatakse koju, nii peategelane kui lugeja saavad hetketi hinge tõmmata ja asjade seisu vaagida, et siis jälle lusikad välja otsida ja järgmisesse kohta suunduda, ehk kogu lugu kulgebki parajas padespaanirütmis, nadinunnadi… Ainult mõnes üksikus kohas muutusin natuke kärsituks, samas ei saa pead anda, et selle taga ei olnud lihtsalt mu soov rutem teada saada, kuidas mõistatus laheneb, mitte otseselt sündmustiku venimine. Kes ma olen, kust ma tulen, miks ma selline olen? Aimdus, et midagi on kunagi juhtunud, fragmentaarsed, sõna otseses mõttes udused mälestused, rohkem tunnetest ja reaktsioonidest kui sündmustest. Ja mõistmisele jõudmine, et ilma olnut välja kaevamata enam edasi saa. Ehk siis pole päris raputavaid seiklusi pakkuv (lõpp on läbiraputav küll) road movie, kuid mitte ka telkimine vanaema maja taga aias, kust saab kohe tuppa joosta, kui halb uni tabab. Ja see tabab! Ka lusikavarrest võib pauk tulla, mis niidab.
„Kui sa saaksid täna oma vanematega ühe ausa vestluse maha pidada … mida sa neile ütleksid?“ Selliseid postitusi/mõtteteri ikka jagatakse somes või saadetakse üksteisele, just sellise saingi hiljuti. „Viimase lusika“ kangelannal ongi üsna viimane hetk neid vestlusi pidada ja küsida. Seega: kui miski ikka hõõrub hinges nagu kivi kinga sees, siis küsige, enne kui vanemad, sugulased, naabrid või surnuaiavahid (Perrin! Küppar!) lusika nurka viskavad (raamatu huumorilembesed tegelased kindlasti andestaksid selle kulunud kalambuuri).
Vahepeal läheb seal teekonnal nende toredate ja vähem toredate meeste ja sugulaste ja võõraste vahel siiski igavaks ka: mõned elufilosoofilised jutuajamised kipuvad venima ja saadud informatsiooniga (ja ehk ka mõne tegelasega) polegi lugejal muud peale hakata kui teadmiseks võtta. Romaanivõistlusel on muidugi kohustuslik tähemärkide arv, aga toimetades tohib etteantud kohustuslikust mahust tekkinud võimaliku ballasti kindlasti üle serva pühkida, mõtleb siinkohal praktik/pragmaatik. Hea romaan ei pea tegelikult üldse olema nii pikk ja paks nagu näiteks Perrini raamatud, mis voodis lugedes rasked hoida on. „Viimane lusikas“ on kergem mitmes meeldivas mõttes. Võrreldes Urmas Vadi „Kuu teise poolega“, mis samuti ühte sama ajastu perekonda ja selle saladusi uurib, on selles romaanis ehk ka vähem valutamist, rohkem sihitud tervendamise püüdu.
Pidin mingeid kohti ikka üle ka lugema (alguses tekitas hoopis muu seose ja segadust näiteks see kollane vöögi), aga eks igaüks loeb endast lähtuvalt. Kuid teose teistkordsel sirvimisel avanesid mõned hästi heegeldatud seosed veel selgemini. Otsad sõlmiti kokku hellalt ja hoolikalt. Mulle oli väga sümpaatne peakangelase leebe ja arusaaja pilk vanema põlvkonna valikutele, millest osad olidki tingitud ajast, milles elati, mõnedele seevastu oleks ju vabalt saanud anda ka moraalseid hinnanguid, kuid sai siiski osaks mõistmine ja lõpuks jäi alles armastus. Eks ole ise juba elatud kah, et aru saada, et kõik polegi alati nii lihtne, kui paistab. Kurbus ei kao kuhugi, aga koos selgusega on kergem. Võib panna käe vastu aknaklaasi ja oodata. Oled oma elu arheoloog, kaevad ettevaatlikult lusikaga, pinnale tuleb kive ja aardeid, oo, mäletan!, lapsepõlve liivakastis oli linnavanaema kulbisuurune tinast lusikas mu lemmikuim tööriist, sellega sai väga sügavale kaevata, mullani välja, vahel ikka mõtlen, kuhu see kadus, kelle juures on ta nüüd.
[1] M. Luiga, Lahja lehma aasta pikas proosas. Looming, 2026, nr 3.
[2] A. Soojärv, „Viimane lusikas“ näitab, et enese leidmiseks ei pea kaugele minema. Kultuur.delfi.ee, 16.02.2026.
[3] K. M. Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: Kristi Küppari „Viimane lusikas“ on lõbus lugu. Kultuur.err.ee, 20.02.2026.
[4] V. Perrin, Lilledele värsket vett. Tlk P. Kruus. Tallinn, 2022, lk 87.
