Lugu mehest, kellele tuli leib kallale
Ükskord tuli ühele mehele leib kallale.
Oli hommik. Mees jõi kohvi ja hammustas võileiba. Kaks võileiba, nagu ikka.
Mees pani ülejäänud leiva kappi tagasi, pühkis köögilaualt purud, loputas tassi ära ja asutas tööle minema.
Mees astus esikusse. Keeras võtit ja vajutas lingile. Uks ei avanenud. Mees proovis uuesti. Ei midagi. Lükkas õlaga ust, logistas võtit, surus linki…
Siis tundis ta ninas lõhna. Keeras ümber.
Tema selja taga seisis leib. Samasugune, nagu ta oli kappi pannud, aga kahe meetri pikkune.
„Sa lõikasid mu vasaku käe ja vasaku jala ära. Sa sõid neid.“ Leib ei karjunud. See oligi kõige kohutavam. Ta hääl üha valjenes, aga ta ei karjunud. Selles oli julma enesekindlust. „Sa sõid need ära. Minu käe ja jala.“
„Mis jala… käe? Millest sa räägid?“ Mehe käed läksid nõrgaks. Külm higi kattis keha. Kaenlaaluseid, selga, otsaesist. Käsi.
„Millest sa räägid? Mis käe? Sul polegi…“ Mees proovis leivast mööduda, aga ei suutnud. Ei olnud lootust. Leiva soe lõhn mattis hinge.
„Minu käe. Vasaku käe. Ja vasaku jala. Teie, inimesed, ei näe muidugi seda, mida te näha ei taha, seda, mis on teistmoodi kui teil. Meie käsi ja jalgu. Seda pole olemaski.“
„Mida…“ Mees aimas halba, väga halba, paratamatut halba. „Mida ma siis nüüd saan teha?“ – „Anna mulle oma jalg ja käsi.“
„Jalg… käsi… Kuidas ma annan…?“
„Lõika ära.“ – „Lõika… lõika ära… millega? Millega ma lõikan?“
„Ma aitan sind.“
Sel päeval mees õigeks ajaks tööle ei jõudnud.
Lugu mehest, kellele meeldisid asjad
Elas kord mees, kellele meeldisid asjad. Tal oli palju asju, aga tahtis veel. Ta sai neid. Ta oli rikas.
Ta sai kõik need asjad ja ta sai veel palju asju. Armastust ta ei saanud. Armastust ta ei tahtnud ka.
See oli kõige õnnelikum lugu maailmas.
Lugu mehest, kes kaotas kingad ära
See mees kaotas kingad ära. Kuidas, seda on raske mõista ja võimatu seletada.
Ta oli tavaline mees, tegi iga päev väikseid sigadusi ja oli tore kaaslane sõpradele. Tal oli ka üks naine. Sellest õigupoolest ei tahaks rääkida. See oli päris hirmus lugu.
Ta oli hommikuni joonud ja triipu teinud. Ta oli kõhuli diivanil ja süda peksis nii, et ta arvas, et peaks kiirabi kutsuma. Aga ta ei julgenud liigutada. Midagi oli valesti läinud. Või oli midagi liiga palju läinud.
Ja siis tulid need kingad korraga tagasi.
Nad ei oleks pidanud tulema.
Tavaline mees
Üks mees hakkas ennast ära sööma. See oli võrdlemisi võigas, kuidas ta seda tegi ja te tõesti ei taha kuulda, aga nii see oli. Õigupoolest tahtis ta end lihtsalt ära tappa, aga see ei õnnestunud esimesel korral. Ka teisel korral läks aega. Et ta ei olnud juba kaks ja pool päeva midagi söönud ja siis ka vaid ühe õuna, siis läks tal kõht tühjaks. Muud süüa polnud ja kuna ta niikuinii pidi end ära tapma, siis tundus see kõige parem mõte.
Praegu enam ei usukski, et midagi sellist võis juhtuda, aga veel paar aastat tagasi oli suur nälg ja niisugused asjad igapäevased. Juhtus hullematki.
