Kõigepealt olid värvid – tume sametine sügav mustjasroheline, endasse sukelduma kutsuv jahe siidjas sinakasroheline, päikeseküllaselt sädelev ereroheline, kuldsete valgusetäppidega tuules edasi-tagasi kiikuv varjundirikas õrnroheline… kuskil kaugel eespool oma järge ootamas luitunud hallikasroheline, koltuma hakkav pruunikasroheline, loojuva päikese tumepunane leegitsev valgus ja selle vastas varase hommiku roosa kuld. Kõik need suvetoonid keerlesid värviliste klaasikildudena kaleidoskoobi peegelseintega torus. Väikesest mustavast ümmargusest avast vastu valgust sellesse maagilisse papist torusse vaadates avanes kõige imelisem vaatepilt, mida ette kujutada. Keerutasin kaleidoskoopi. Kõlksudes kukkus iga värviline klaasikild oma kohale ja moodustusid kordumatud mustrid – iga keerutuse peale uus tibatilluke muster, mida polnud võimalik korrata, keerutus ja jälle uus kildude maagiline kokkumäng. See oli nagu miniatuurse gooti katedraali roosaken, läbi mille voogas müstiline valguse ja värvide mäng, hetke jumalik puudutus, mis muutus iga väikseima liigutuse peale – killud kukkusid vaikse kõlksuga teisiti, muster muutus, kogu lugu muutus, tagasi ei saanud, liikuda sai ainult edasi – järgmise mustrini. Iga kaleidoskoop oli täiesti erinev, maailmas polnud ühtki sarnast, tundmatu mänguasjameistri juhuslikult pandud klaasikillud – mõnes torus oli rohkem rohelisi, mõnes punaseid, mõnes siniseid kilde, ühes rohkem heledaid, teises tumedaid toone. See oli puhas juhus, millise mänguasja keegi endale saanud oli.
Ja siis oli must, mustad teravad killud – ja see polnud lihtsalt üks tume toon, see oli söestki mustem must, see oli nõgimust, see oli pigimust – elutu ja tuim, ilma ühegi nüansita ja sellisena külma hiilivat surmahirmu tekitav.
*
– Jah, ma olen oma laste elu ära rikkunud! Ma olen kõiges süüdi! Ma lähen ära, nii et te mind üles ei leia! Siis saad üksi olla! Siis on sul hea olla! Küll sa saad üksi olla! Siis on sul lõpuks ometi hea olla! Küll sa siis veel kahetsed! Ausalt, ma panen praegu riidesse ja lähen minema. Jah, ei… milleks neid riideidki vaja, lähen niisama, kasvõi paljajalu!
Ja siis lõi ema endale lahtise käega, ühe käega ja teise käega, vastu põske ja siis vastu teist põske. Plaks ja plaks, plaks ja plaks!
– Mida sa teed, lõpeta ära, lõpeta ära, mida sa teed! Mis ma nii väga ütlesin, et sa nüüd nii, ma lihtsalt…
– Sa ei saa aru! Kuidas sa aru ei saa!? Kannata ära! Rahune! Ära ole nii tundlik! Mis sul viga on!? Saa ükskord aru! Või talle ei meeldi – küll hakkab meeldima!
– Kas mina pean rahunema! Millest ma aru ei saa? Mul on ammugi kõik selge!
Ema viskas oma telefoni vastu seina ja taldriku takkajärgi. Telefon pudenes osadeks lahti ja taldrik lendas kildudeks.
Kuidas see jutt siis jälle nii pahupidi keeras?
Ma olin nutu äärel – mina pean rahunema, aru saama, olema vähem tundlik, ära kannatama – olgu, ma rahunen, saan aru, keeran kõik tunded maha, kannatan ära – ja edasi?
Olgu nii, hea küll… mängime siis! Mängime siis.
*
Kui ma ütlesin, et matusteks pole kellelgi raha, tuleb edasi elada, siis ütles ema, et te võite mu lina sisse keerata ja kraavi visata.
Ja kui mina ütlesin, et kas sa tahad, et meid sellise teo eest vangi pannakse, siis ütles ta, et Eestis ei panda kedagi sellise väikse asja pärast vangi, mõrtsukad jalutavad vabalt ringi, ükski kuritegu ei saa õiglast karistust, heal või siis kurjategija jaoks halval juhul pannakse ehk paariks aastaks istuma, ja võib-olla saab juba poole aasta pärast jalavõruga välja, käid kriminaalhooldaja juures kohvil ja elad edasi nagu õige mees või naine kunagi, inimestele tuleb ju uus võimalus anda, inimestele tuleb ju andeks anda, keegi pole kurjana sündinud, ebasoodsad asjaolud ja vaenulik keskkond, kas tead…
– No mõni on küll juba kurjana sündinud, vaidlen mina vastu, on psühhopaate ja sotsiopaate ja tumedatest deemonitest vaevatuid.
– Jah, on neidki, tõepoolest, on neidki, on ema seekord nõus.
– Aga… aga kui sa oma surnud ema kraavi viskad, sest matusteks pole raha, siis laibarüvetamise eest antakse sulle ainult vastu näppe, võetakse arvesse, et muidu oled ju olnud korralik kodanik, maksad riigile makse, ei valeta, ei varasta, lihtsalt seekord läks asi pisut käest ära, leinav inimene võib kummaliselt käituda, võib-olla mitte päris nii, nagu mingi keskmine ettekujutus selle kohta on, nagu ühiskondlik vaikiv kokkulepe eeldab…
– Miks sa selliseid vastikuid asju ütled, ema, kas sa tõesti arvad, et oleks selline variant, et me su kuhugi kraavi viskame, ja kas sul üldse ongi korralikku voodilina?
– Võib ju ka laudlina olla, neid on küll päris mitu tükki. Aga kui raha ei ole, ei saagi kõigile pirukat ja puljongit pakkuda, ma tahan kindlasti, et minu peielauas pakutakse pirukat ja puljongit ja sülti ja peenikest leiba.
– Kas isegi siis, kui väljas on 30 kraadi kuuma?
– Jah, isegi siis, ja kindlasti sülti ja peenikest leiba ja sealiha, hapukapsast, kartulit, sousti, kringlit ja kohvi ja muidugi viina, ilmtingimata viina.
– Kas tõesti isegi siis, kui väljas on 30 kraadi kuuma?
– Jah, isegi siis, viinapudelid ja pitsid võetakse külmikust, need on lausa härmas, viin voolab kõrist alla nagu tuline jutt, naised hakkavad õhetama ja naerma, mehed nohisevad, nende kaelad punetavad, kui järgmise klähvi kurku viskavad ja sülti ja peenikest leiba peale hammustavad.
– Kas tõesti isegi siis, kui väljas on 30 kraadi kuuma?
– Jah, isegi siis, eriti veel siis. Kõik söövad ja on rõõmsad.
– Rõõmsad?
– Jah, rõõmsad! Rõõmsad hea kõhutäie ja selle üle, et nemad selles jõledas kastis veel ei lama.
– Äkki võiks siis šampanjat pakkuda, ja ilmtingimata pakuks torti ka, sellist suurt sefiiritorti roosade roosidega, mulle sefiir õudselt maitseb, tahaks kohe nägupidi tordi sees seda magusat lödi õgida, ennast üleni sefiiriga kokku määrida.
– Äkki tõesti… sefiiri ja šampust…?
– Eriti kui väljas juhtub olema 30 kraadi kuuma.
– Või külma!
– Külmaga on hullem matuseid pidada, palju hullem, ja kes sul külmaga ikka šampust joob?
– Küll juuakse, kui ette annad!
– 30-kraadise kuumaga on ikka ka väga ränk matuseid pidada. Kuumaga on tegelikult vist ikka hullem kui külmaga… Ma üks aasta käisin ühel matusel, kui oli peaaegu 30 kraadi külma. Puud olid üleni härmas, oli selge ja külm ja täiesti tuuletu, ja inimesed olid üleni härmas, pealaest jalatallani, nende soe hingeõhk muutus läbipaistvateks kristallideks ja langes maha.
– Kui ilus.
– Tõesti ilus.
– Väga ilus.
– Vaata, see oli tookord, kui me seal bensukas korraks kinni pidasime, et suitsu osta…
– Sina ju ei suitseta.
– Mina ei suitseta, ainult väga pidulikul ja erakordsel juhul, ja see oli just üks neid juhuseid, ja siis juhtus selline lugu, et meie auto oli kuidagi pargitud nii, et mingi šampanjakarva linnamaastur, mis tankla juures auravast pesulast välja keeras, ei saanud ühe vaardiga laialt keerata, nagu seisus nõudnuks, ja ta pidi natuke manööverdama, me ei olnud üldse vale koha peal, seal oli parkimine täitsa lubatud, lihtsalt maastur oli maru lai, ja siis jäi see saan meiega kohakuti seisma, maasturi aken oli kõrgemal kui meie auto aken ja naine, kes oli roolis, vaatas ülevalt alla, pööritas silmi ja seletas midagi ja vehkis käega, ma ei saanud midagi aru, et milles on probleem, no milles on probleem, ja siis miski minu sees justkui sähvatas ja ma lihtsalt näitasin talle keelt – ajasin keele pikalt suust välja ja tõmbasin rulli ja nii mitu korda ja koputasin endale meelekohta ja näitasin talle keskmist sõrme ühe käega ja siis teise käega ja tegin temast läbi autoakna telefoniga pilti. Ja siis sõitis ta oma laia šampanjakarva autoga edasi, jäi seisma ja siis pööras tagasi ja kargas autost välja nagu oleks värsked nõgesed püksis ja tõmbas meie auto ukse raevukalt lahti – ta silmad olid pärani ja pöörlesid ja keerlesid peas nagu supitaldrikud ja ta karjus mulle: kas te näitasite mulle just keelt, proua, kui vana te olete, proua! ja mina ütlesin viisakalt ja vaikselt: just sain 12, proua! Ta kaalus hetke olukorda, ilmselt leidis, et tegemist on hulluga ja pole mõtet asja veel teravamaks ajada, sest mine sa hullu tea, neid ei tea ju kunagi, siis ta vaatas mulle otsa, ta silmad olid nagu talvine taevas tol päeval, hallid ja külmad ja ta nägu punetas külmast ja vihast, siis märkas ta matusepärga tagaistmel, ilus pärg oli lintide ja krüsanteemidega, ja siis ta virutas meie auto ukse kinni, nii et me väike, aga tubli auto lausa tudises ja värises, ja siis ta kihutas oma šampanjakarva tõllaga minema, nii et rataste alt märga lumelödi ja halli soppa kahte lehte lendas, ja siis tuli juba autojuht oma suitsupakiga tagasi ja tal polnud aimugi, milline draama just lõppes ja et raske eesriie peale seda lühikest, aga väga intensiivset etendust oli langenud kõigest mõni hetk tagasi.
– Oijah ja näitasidki keelt! imestas ema.
– Ei tea jah, mis mul sisse läks, klassiviha äkki – mis ta siis laiab oma šampanjakarva maasturiga. Ma ise ka pärast imestasin, et ma nii käitusin, näitan keelt ja keskmist sõrme, see pole mu karakterile üldse omane, ma muidu olen nii viisakas ja vaikne ja tagasihoidlik ja et ahmisminanüüd ja mullevõibkõikeöelda ja nii edasi.
– Kas siis peielauas pirukat ja puljongit ka pakuti, küsis ema.
– Ikka pirukat ja puljongit ja kõike muud head-paremat. Puljong oli ära jahtunud, aga hapukapsad aurasid, kringel oli pehme, kõik oli väga maitsev ja siis tuli üks kaugelt sugulane, mingi lehma lelletütar, siis kui juba mitu pitsi viina oli võetud, tal kripeldas miski, tundub, et pikemat aega oli kripeldanud, ja ilma erilise peenutsemiseta ja sissejuhatuseta küsis minult, et kas sul siis üldse lapsi ei ole ja kas kahju ei ole või, ja mina mõtlesin, et mismõttes et üldse ei ole, mis tähendab üldse ei ole, et natuke nagu on või… ja et kas kahju ei ole, kui taktitundetu, lausa matslik, ta tuleb peielauas selliseid asju küsima, no on mats, aga muidugi ei öelnud ma midagi, ainult naeratasin, ise oli ta väga uhke oma julguse üle pläriseda, mida sülg parasjagu suhu toob, ja lisas reipalt, et ta ongi selline otseütleja, ja ajas ennast puhevile, ja mina mõtlesin, et mida sa siin uhkustad oma nõmedusega, ja vastasin, et no mis mõttes üldse ei ole – lapsi kas on või ei ole, ja miks mul peaks kahju olema ja üleüldse millest täpsemalt mul peaks kahju olema, kas sellest, et siia sitasesse inimeste maailma pole lapsi sünnitanud vaevlema ja isegi kui mul on kahju, mis seal enam vahet, lihtsalt läks elu nii, ja tema vahtis mulle lolli näoga otsa ja ei osanud enam midagi muud öelda, kui et eks see maailm ole viimasel ajal jah kuidagi hulluks läinud, ja mina ütlesin, et kas tõesti alles viimasel ajal, ja ise muudkui naeratasin nagu lollakas, kuni tundsin, kuidas mu suu krampi kisub sellest naeratamisest ja ülemine huul värisema hakkab ja hambad paljastuvad irveks ja nina tõmbub kortsu nagu vihasel koeral ja mu kurgust tuleb tume vaikne urin ja ma taltsutan end hetk enne seda, kui ma lõrinal talle kõri kallale olen valmis kargama. Ma olen ju nii hästi kasvatatud ja viisakas inimene, et ma midagi sellist ei teeks. Ega ju.
– No on ikka ebaviisakaid inimesi, tuleb niimoodi küsima, mis see tema asi üldse on, ja veel matustel ka…, oli ema seekord minu poolt.
– Nojah, ega see jutt temaga kuhugi ei jõudnudki – kukkus uhkustama, mis koolid kõik tema lastel lõpetatud ja kus ta reisimas käinud on, et just tuli Tenerifelt, et seal on nii ilus ja inimesed on nii sõbralikud, ja et peab ikka käima maailmas ringi, et muidu läheb kodus istudes paksuks ja laisaks, ja et ikka tuleb taset ja taljet hoida, ise vahtis mulle rõõmsalt otsa, sest mina olin tõesti paksuks läinud, kuigi ega tedagi teab mis saledaks just pidada ei saanud, polnud mul ei eriti taljet ja mingit taset ka mitte, tähendagu see tase siis mida iganes, ju ta tundis, et on minust kuidagi parem, hea veel, et ta telefonist laste- ja reisipilte näitama ei hakanud – nagu kedagi kotiks tema lapsed ja reisid, no mind küll mitte.
– Jah, mis seal ilmas ikka ringi hulkuda, võib siinsamas ka jalutada ja on ka väga ilus ja huvitav, võib siin ka kohata igasugu sõbralikke tegelasi, seiklusi võib siingi ette tulla, ei pea selleks teisele poole maakera sõitma, arvas ema.
– Tead, ma vist kunagi kohtasin üht tumedat deemonit. Siinsamas lähedal, ei pidanudki kuhugi Tenerifele selleks sõitma. Kõik algas nagu jalutuskäik pargis. Ma ei saa siiamaani aru, mis või kes see oli. Igatahes polnud see mingi vaniljelõhnaline ingel.
– Sa pole mulle sellest rääkinudki.
– No ei ole. Pole vahepeal meeleski nagu olnud, nüüd tuli meelde seoses nende surnuaia- ja matusejuttudega. Ma siis räägin:
Et nagu jalutuskäik pargis.
See juhtus kunagi suvel, augustis, õige mitu aastat, võib olla isegi peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Ma läksin Kalmistu peatuses bussi pealt maha, astusin valgest surnuaiaväravast sisse, surnuaia valge värava kohal oli must gooti tähtedega kiri: „Tulge tagasi inimese lapsed“. Otse värava taga müüsid mutid madalate vildakate lauakeste taga lilli, ostsin ühelt kimbukese roosasid ja lillasid lõhnavaid lillherneid, kohevad asparaaguseoksakesed lisasid kimbule ilu ja kaalu ja hinda. Sammusin mööda surnuaia peateed valge kabeli poole ja mõtlesin, et nüüd teen küll ühe suitsu. Ma tol ajal vahel harva tegin suitsu, rohkem seltskonna mõttes, ja külge see komme mulle ei jäänudki, no ei ole mul seda suitsetaja-geeni. Sellesse surnuaeda polnud palju tuttavaid maetud, sugulastest oli vanavanaonu, kellele mõtlesingi need lillherned viia. Tema plats oli alati tihedasse umbrohtu kasvanud, viimastel aastatel oli sinna tekkinud ka üks toomingas, päris suureks oli juba sirgunud, kevadel õitses ka – võimalik, et ka ööbik laksutas maikuus seal toomingavõras. Otsisin sigaretipaki välja, ma tegin järjekindlalt ainult ühte marki, mentooliga superslim Philip Morrist. „Suitsetamine võib tappa“ ähvardas kiri paki peal. Must kiri valgel taustal musta raami sees. Tol ajal polnud hakatud veel illustreerivat materjali suitsupakile lisama, et kõik ikka aru saaksid, et kuidas täpselt see sigaret siis ikka tapab. Pakk maksis 43 krooni.
Panin suitsule tuld, lillherned kuidagi näppude vahel, ja siis nägin üht inimest seismas neli-viis hauaplatside rida ja kõnniteede vahet minust kaugemal, no nii 15 meetrit vast, võib-olla ka rohkem. Kui see oli ikka inimene. Vähemalt alguses tundus, et on inimene. Selline soe ja helge suvine õhtupoolik, päike paistis heledalt läbi puuvõrade mulle otse silma. Tume kuju seisis liikumatult. Läheduses polnud ühtegi teist inimest. Muidu ikka keegi kraapis mõnel hauaplatsil, istutas võõrasemasid või pelargoone, pani küünlaid, sihtis liivale rehapulkade sirgeid jooni, mõni loomingulisem tüüp tegi ka laineid või kalasabamustrit. Nüüd polnud vaateulatuses rohkem mitte kedagi näha. Heitsin pilgu selja taha, mutid surnuaia värava juurest olid samuti kadunud. Kuidas nad nii ruttu kõik korraga minema läksid? Veider. Seisin, suits näpu vahel, tõmbasin väikese mahvi – vastu valgust üleni mustana näiv kogu seisis endiselt liikumatult samal kohal ja järsku tundus mulle, et ta vaatab mind vastu, terve kehaga vaatab. Valgus ja vari langesid tema näole nii, et näis, nagu polekski tal silmi… no võib-olla ei olnudki, kui nüüd järele mõelda… Seal, kus silmad peaks olema, sealt jooksis ainult tume vari risti üle näo, või nagu must lint või side. Tundsin, kuidas ärevus kuskil sügaval roidekaarte all ärkab. Tõmbasin veel ühe mahvi, suu hakkas kuivama. Mul oli olnud ilus plaan – jalutuskäik läbi surnuaia, mis on nagu park oma kõrgete puude, lillede, kõnniteede ja sammalduvate radadega, linnud laulavad, vaikus, rahu, vaatan, kas leian Tõnise, Sigridi, Elvi, Ingridi ja Janeki ja Illimari hauad ka üles, ma taipasin alles hiljaaegu, et nad kõik olid surnud ühte või teist moodi õnnetul kombel, enneaegu, panen vanavanaonule kimbukese, mis siis, et ta oli surnud juba aastakümneid enne minu sündi ja ma teadsin teda ainult vanaema ja ema juttude kaudu. Ja nüüd seisin ma silmitsi mingi tumeda koguga – see polnud küll plaanis olnud… Hakkasin liikuma peateest vasakule ühele kitsamale kõnniteele, kogu liikus samuti – vasakule, minuga paralleelselt, lisasin sammudele kiirust, kogu liikus samuti kiiremini. Ma ei saanud aru, kas ta oli mees või oli hoopis naine. Ikka nagu rohkem mees oleks olnud… Kindlasti mingi maniakk, mõrtsukas, pätt, bandiit, vägistaja, mingi hull või liputaja, äkki oligi lihtsalt liputaja… Jäin seisma, kustutasin sigareti kõnniteele mulla sisse, laskmata silmist oma jälitajat, nätsutasin koni näppude vahel nutsakaks, ma ei saa seda siia lihtsalt maha visata, pean ikka prügikasti panema, ma olen ikka viisakas inimene ju… otsisin kotist telefoni – mõtlesin, et kui tüüp lähemale tulema hakkab, helistan politseisse… ja nii kaua kui politsei tuleb, kui üldse tuleb, on juba hilja… ei, siin ei aita muud kui väledad jalad!
Jälitaja oli samuti seisma jäänud, mina soprasin kotis, otsisin telefoni, tegin nagu valiksin numbrit, panin telefoni kõrva juurde ja hakkasin edasi kõndima, sama tegi kuju – võttis taskust kujuteldava telefoni, päriselt polnud tal mingit telefoni, tõstis käe kõrva juurde ja hakkas minuga samas tempos kõndima nagu vari. Tegin peas kiire kalkulatsiooni – kui ma jõuan mööda seda teerada teise suure teeni, mis viis otse läbi surnuaia ühest väravast teiseni, ja ma hakkan liikuma otse väravast välja, siis ta lõikab mul seal tee ju ära, ma ei saa välja ilma, et temaga tee ristuks, ainuke võimalus on temast kiiremini liikuda, joosta, või siis tagasi minna. Ja ka sel juhul võib ta mulle järele tulema hakata ja mu kätte saada. Hakkasin kiiresti kõndima, ise samal ajal telefoniga rääkimist teeseldes ja justkui muretut muljet jätta püüdes, lillherneste kimbuga kergelt vehkides, silmanurgast oma teekaaslast jälgides. Et ta arvaks, et ma pole teda üldse tähelegi pannud. Märkasin, et ta oli mulle ühe hauaplatside rea võrra lähemale liikunud. Lisasin veelgi kiirust, nüüd polnud see enam kiire kõnnak, vaid pooljoostes minek – tirilimps-poolteist, nagu mu vanaema sellise ülejala jooksusammu kohta ütles. Niimoodi tirilimps-poolteist, ühes käes lilled ja teises käes telefon, üritasin ma jõuda väravani enne seda tonti, kes mu sihikule näis olevat võtnud. Lõpuks ma lihtsalt jooksingi, ei vaadanud kõrvale ega selja taha, peateel nägin silmanurgast mulle paremalt kiirelt lähenevat kuju, aga kas ta oli mees või oli hoopis naine, ma ikka kindlalt aru ei saanud. Lillekimbu kaotasin enne värava juurde jõudmist ära, lidusin väravast välja, kõnni- ja rattateel lähenesid mulle lapsevankriga noored, kaugemal jalutas keegi koeraga… Alles seal julgesin ma selja taha vaadata. Ma nägin, kuidas must kogu võttis maast mu lillherned ja asparaagused, poole kimbust toppis ta endale püksi ja pooled suhu, siis tõstis ta käe ja tegi mingi liigutuse, mis oli midagi lehvituse ja viipamise vahepealset, kuidagi keerutas käelaba randmest, nagu kuninglikust soost kõrgeausused tavatsevad teha… Ta ajas oma mustava suu ammuli, sealt tolknesid välja lillede varred, äramätsutatud õied, ja mul oli tunne, nagu oleks ta tüki minust ikkagi kätte saanud ja sellele hambad sisse löönud, kui tal oli üldse hambaid.
Tema nägu ma ei näinud, seal, kus nägu oleks pidanud olema, üle selle koha jooksid risti-rästi puuokste tumedad varjud ja päikese heledad triibud ja laigud.
Ma seisin heledas päikesevalguses kuumavas augustis, inimesed jalutasid, sõitsid ratastega ja rulluiskudega, sõid jäätist… Ma seisin, nagu oleksin juhmiks jäänud, oskamata kuhugipoole minna. Kaks naervat poissi, nokamütsid tagurpidi peas, pöörasid surnuaia väravast sisse, sealtkaudu sai otse Selveri juurde, tuli ühest aiaaugust läbi pugeda, siis sai veel kiiremini – ma tahtsin neile hüüda: Ärge minge sinna, seal on… Noh, mis või kes seal on?
Samas märkasin, et mind jälitanud ja mu lilled nahka pannud must kuju oli kadunud, arvasin end nägevat teda vilksatavat kuskil kaugemal, aga see võis olla ka suvepäikese valguse, puude varjude, tuule, rohu ja lehtede mäng.
Edasi läksin ma üle kahe raudtee, mööda pikka tühja tänavat, kui koju jõudsin, läksin kasvuhoonesse, kükitasin kõrgete tomatitaimede vahel, proovisin ennast teha võimalikult väikeseks ja märkamatuks, kasvuhoone oli mu peidupaik lapsepõlvest peale, tundsin, kuidas süda tagus, palav oli ja janu oli, pea hakkas meelekohtadest pigistama ja lõpuks valutama, tundsin, et olen näost sama punane nagu küpsev tomat, mis mu silmade kõrgusel rippus, ja ma mõtlesin, et mis kurat see nüüd juhtuski… Sa kuradi kurat. Nagu oleks Stephen Kingi õudusjuttu sattunud. Nuusutasin kasvuhoone lämbet niisket õhku, mudisin sõrmede vahel lõhnavaid tomatilehti ja lõin hambad lihavasse helepunasesse tomatisse. Tomati magushapu mahl jooksis mööda mu lõuga ja kaela alla, kleidikaelusest sisse, rindade vahele, see oli väga mahlane tomat, pühkisin mahlanired ära ja hammustasin uuesti ja uuesti, see oli väga suur tomat – härjasüdameks kutsuti seda sorti tomatit.
Mu silmade ette tekkis aegamisi laienev must sädelevate servadega laik ja lainetav kristalne halo ümber nägemisvälja – need ei kadunud ka siis, kui panin silmad kinni. Nii ma siis seal kasvuhoones kükitasin, ma ei teagi, kui kaua… Kerge paanika võttis võimust ja ma kartsin, et äkki olen insuldi saanud või midagi… Aegamööda läks muidugi kõik üle – sädelevate servadega must laik kadus ja halo kadus, peavalu jäi … ja mingi ebamäärane väga vastik tunne jäi ka.
Ma olin üsna kindel, et see tume kogu, keda ma sel heledal päeval kohtasin, polnud siit ilmast, aga kes või mis ta oli, ei ole aimugi. Ja mingil veidral moel jäi mingi osa temaga kohtumisest minusse ja ma polnud hulk aega pärast enam päris see, kes enne.
Mulle endale tuli selline valulik reaktsioon ja üleelamine paraja jahmatusena ja ega ma ei osanudki midagi selle tundega peale hakata, pikapeale läks lihtsalt meelest ära ka, kuni tänaseni…
Ema oli kuulanud tähelepanelikult, osavõtlikult, isegi ei seganud kordagi vahele.
– No see oli küll nüüd üks imelik lugu. Mismoodi polnud sa enam samamoodi?
– Ma ei tea, ma ei taha sellele väga mõelda.
– Ah, mis deemon või tont… Valguse ja varjude mäng lihtsalt. Mingi liputaja lihtsalt. Ega neid liputajaid tänapäeval väga ei olegi vist enam, õnneasi, kui mõnda reaalelus kohtad, kuigi mis õnn see on sellist kohata, mitte et neid üldse ei oleks, kõik on lihtsalt internetti üle kolinud.
– Las ma panen sul telefoni tagasi kokku, olin sõbralik. Mis su pin-kood on? 1234.
– Ei, 4321 on.
Naersime natuke. Pühkisin taldriku killud kokku ja viskasin prügikasti.
– Kas sa midagi söönud oled? uuris ema hoolitsevalt.
– Ma olen päev otsa ainult kohvi joonud. Käed värisevad juba sellest kohvist. Maru nälg on küll. Mul tuli mõte, et kui õige teeks vahvleid. Pole ammu teinud. Muna on, nisujahu on, piima on, suhkrut on, võid on, isegi vanillisuhkrut, kaneeli ja kardemoni on… võime teha kaneeli- ja kardemonimaitselisi vahvleid! Mulle õudselt meeldib kardemon!
– Ei tea, kas see vana vahvlimasin hääled veel sisse ka võtab? Juhtme juurest on natuke katki, aga proovime – pole ammu teinud. Kui lapsed väikesed olid, tegime kogu aeg! No küll need lapsed võisid neid vahvleid ikka krõbistada, tee või iga päev suur vaagnatäis, terve elamine oli vahvlipuru täis.
Naersime jälle natuke.
Mulle hakkas vahvlite tegemise mõte meeldima ja ema tundus ka rõõmsam.
Vanad vahvlirauad, raske metallist kobakas, olid ilusasti karbis köögikapi alumisel riiulil oma aega oodanud vähemalt 15 aastat.
Kloppisin munad suhkruga vahule, lisasin sulavõi, piima ja jahu, segasin kõik ühtlaseks helekollaseks massiks – olin pühendunud ja isegi kergelt vaimustatud sellest, kui lihtsalt see taignategu mu käes lendas. Raputasin vanillisuhkrut ja kaneeli taignasse, näpuotsaga kardemoni, köök lõhnas nii magusalt ja eesootavate hõrkude hetkede ootusärevus haaras meid mõlemat, naersime ja küürisime soodaga aastatepikkusest seismisest kergelt rasvaseid ja natuke kleepuvaid vahvliraudu.
– No näed, saad küll hakkama, kui natukenegi püüad! oli ema tunnustav ja ette rõõmus vahvlite üle.
– Kas teeme tuutud või torud?
– Mina teeks lihtsalt torud.
– Olgu, siis lihtsalt torud…
Libistasin sõrmedega üle vahvliraudade külma metallpinna, nüüd olid need siledad ja läikivad, segasin taigna veel kord läbi ja pistsin juhtme seina. Rauad hakkasid vaikselt naksuma ja kuumenema.
– Ema, ma kuulsin lugu ühest tütrest, kes oma ema vahvliraudadega maha lõi. Virutas mutile vastu pead. Mitu korda ka veel, häbitu selline. Enne küpsetasid koos vahvleid ja siis läksid tülli. Mingi tühja-tähja pärast.
– Tühja-tähja pärast tulevadki need kõige suuremad tülid. Oi taevas, on ikka tütreid ilmas! Kas vahvlirauad olid veel tulised, kui ta lõi?
– Jaa, kuumus oli põhjas. Rauad lausa hõõgusid punaselt, nii tulised olid. Vanad ja katkised rauad olid, kõrvetasid kõik vahvlid viimseni ära. Süsimustaks. Vist sellepärast läksidki tülli. Kõrbenud vahvlite pärast. Tütar pandi vangi, aga halastati siiski nii palju, et lasti ikka matustele. Koos politseinikuga. Tütar oli ennast vahvlirauaga üsna hullusti ära põletanud, käed olid paksudes sidemetes, polnud kindaid vajagi, kuigi talvine aeg ja väga külm, peaaegu 30-kraadine pakane oli, ja ega need kindad poleks sinna sidemete peale mahtunudki… No ikka väga hale vaatepilt oli. Nii mitmeski mõttes hale. Aga tead mis, tütar pani surnuaiast jooksu! Politseinik oleks pidanud ta käeraudadega enda külge kinni panema, aga ju ta ei tulnud selle pealegi, et see haavatud äbarik ematapja ära põgeneb. Ja enne kui politseinik arugi sai, oli tütar jumal teab kus. Väga väledalt jooksis seal lumehangede vahel.
– Saadi kätte?
– Tead, ei saadud… Siiamaani otsivad. Kuulutused näopildiga igal pool üleval.
– Vaat kus lugu. Kuna see siis juhtus?
– Alles just juhtus siin, natuke aega tagasi. No nii, vahvlirauad on juba päris kuumad, kohe hakkame küpsetama!
Võtsin emal õlgade ümbert õrnalt kinni ja kallistasin teda kergelt. Ma nimelt armastan väga oma ema.
– Tead, ema, ma vaatasin enne, et kapis on täitsa uusi voodilinu päris mitu tükki. Milline sulle rohkem meeldiks? Kas lilleline? Või ikka valge?
