Me oleme siin lämbumas. Nendes arvukates tubades. Palavus. Lõõskav päike. Mõtlesin välja nipi: leotame linu jääga täidetud vannis. Käime ringi alasti, jääkülmad linad ümber, jätame põrandale märgi jälgi – mul on ükskõik, mida peremees pärast ütleb. Me toitume külmutatud puuviljadest ja marjadest. Joome jäist martiinit. Närime ühtelugu jääkuubikuid. Ja ikkagi tuleme palavusega hädavaevu toime. Päike lõõmutab katust, puuluugid raksuvad. Ventilaatoritest on vähe abi. Konditsioneerid ei tööta. Elektrit kord on, kord pole. Me ajame taga internetti ja laeme kogu aeg akupanku.
Ma loen „The Illuminated Mani“[1] – James Graham Ballardi elulugu Christopher Priesti sulest.
Juhtumisi me elame kohas, kus Ballardist ei ole mitte kellegagi rääkida.
Ma astun õue. Ja mind tabab jäise tuule uhk. Kuumav, higine nahk võpatab. Päike kütab ja pimestab armutult, õhk aga on jääkülm. Võiks öelda: ballardian kind of weather.
Me Toomasega elasime kunagi mõlemad Salme tänava paaritul poolel: mina majas number kakskümmend üks, tema viieteistkümnendas. Mängisime samu mänge ja lugesime samu raamatuid, kuulasime sama muusikat ja vaatasime Soome kanalitelt Disney multikaid. Mina sain esimesena maki ja Toomas käis minu juures kassettidega, mida talle kinkis Moskvasse õppima läinud onupoeg. Toomas rääkis temast uskumatuid lugusid ning minu jaoks oli see onupoeg pigem müütiline olend kui luust ja lihast inimene.
Mäletan oma imestust, kui lõpuks nägin teda. See juhtus Toomase
sünnipäeval. Me istusime ja kuulasime minu kassetikaga biitleid, kui korraga ilmus tema – lüheldane, heledapäine, peen, romantiline. Temas oli mingisugune haprus. Toomas oli uhkusest ärevil, isegi hääl värises. Ehkki nõbu oli meist seitse aastat vanem, vestles ta meiega sundimatult, lubas tuua veel muusikat ja tegi siis minekut.
Just tema kaudu tulid meie ellu raamatud. Kõigepealt kinkis ta meile Tolkieni „Vennaskonna“ – esimese tõlke, siniste kaantega. Me Toomasega lugesime seda nii ahnelt, et varsti polnud võimalik aru saada, kelle oma see raamat õieti oli. Seejärel ilmus Priesti „Tagurpidi maailm“. Umbes samal ajal sigines ka mingisugune raamat biitlitest, samuti masinakirjas, korralikult brošeeritud, kuid autor ega pealkiri mulle enam meelde ei tule. Mäletan halle lehti, kirjutusmasina šrifti ja tunnet, et see hoolikalt kokku köidetud patakas pärineb mingisugusest teisest maailmast. Ja siis tuli Ballard – „Uppunud maailma“ masinakirjas tõlge.
*
Ma olen selle üle, mis sa mulle rääkisid, palju mõelnud; kuidagi ei saa peast välja teie jutuajamist ja tema sõnu – et Nõukogude Liidus polevat teab mis hirmus olnud…
Kui ma seda kuulsin, tahtsin hüüda: ei või olla! See lihtsalt ei mahu mulle pähe ja ma tahtsin mitu korda isegi üle küsida, kas sa mitte ei eksinud. Aga ma tean, et sa ei eksinud. Seda raskem on mul teadvustada… ta sai ju tol ajal tunda näguripäevi, pidi kaks aastat elama karukolkas ja teadis suurepäraselt, kui ränk teistel oli… ja pärast seda meenutab: „me laulsime kooris: „ja Lenin on selline hoor“, ja ma ei tea, ei tea, mida ta tahtis sellega öelda – sellised vembud ei muutnud nõukogude elu talutavamaks, see, et su käsi taskus uhkelt trääsa näitas, ei teinud midagi paremaks; midagi ei muutunud, isegi kui su protesti märgati: sa põletasid punalipu ära, miilits otsis sind taga, mundrimehed käisid kodusid mööda, esitasid küsimusi, aga mis sellest muutus? Turakad kandsid ikka sõelaga vett, rikkudes miljonite elu!
Ma ei tea, miks ta nii ütles. Vanainimesed ütlevad mõnikord äkki midagi kohatut – ja miks nad niimoodi räägivad, pole võimalik seletada. Minevik libiseb vormi muutes meie juurest ära; igale sündmusele, isegi kui sa olid selle tunnistajaks, tekib aastatega järjest rohkem tunnistajaid ja varsti on sel juba mitte üks versioon, vaid kakskümmend kolm versiooni; isegi kui mind tegi koolivorm sügavalt õnnetuks (ma vihkasin seda tumesinist värvi, juba riie ise ärritas mind, selles oli midagi füüsiliselt tülgastavat), siis nüüd leidub terve hulk inimesi, kes kukuvad vaimustusega seletama, milline õnnelik lapsepõli neil oli! Mälu on väga kaval lääts, mis võib inimestega julma nalja teha. Lükates õuduse kaugemale, kustutab hirmu ja jätab alles lõbusa. Me tahame mäletada lõbusaid asju. Kuid jubedused tulevad tagasi. Ei tohi lasta minevikul müüdiks, muinasjutuks või anekdoodiks muutuda.
*
Imelik tunne: Priesti kirjutatud Ballardi elulugu näib mulle peaaegu samamoodi masinakirjalisena nagu too ammune „Uppunud maailma“ tõlge. Priest ei jõudnud tellinguid ära koristada – on need püsti pannud, et kirjutada põhjalikult, teinud visandeid, siin-seal võib isegi näha kavandatava kõrgreljeefi osi, siis aga pudeneb krohv alla ja turritab sarrus (nagu „Igavese abikaasa“ viimastes peatükkides). Nina Allan (Priesti lesk ja kaasautor) hoiatab eessõnas ausalt, et abikaasal jäi raamat pooleli. Priest oli selle kallal töötades saanud teada, et kaugelearenenud vähktõbi ei lase tal alustatud teost tõenäoliselt valmis kirjutada, mistõttu nad otsustasid, et mees kirjutab nii palju kui jõuab ja naine viib asja lõpule. Ent nad ei arvestanud sellega, millises seisundis hakkab naine seda raamatut pärast mehe surma viimistlema. Seda on tunda igal leheküljel: valmis peatükkidega kõrvu kohtab konarlikke episoode, teksti sisse ununenud visandeid, mingisuguseid väljaulatuvaid konstruktsioonitalasid. Ja siis tuleb järsku võimas lõpuosa, mille on kirjutanud juba naine. Tulemuseks on kummaline topeltportree: Ballard Priesti pilgu läbi ja Nina Allani kohendatud Ballard. Üks portree kihitub teise peale ja sa näed selles äkki Cristopher Priesti ennast suremas oma abikaasa käte vahel. Kõige selle taustaks oleva kronoloogilise materjali üksikasjalikud ajaloodetailid kogus kokku David Pringle, kes oli samuti kavatsenud Ballardist kirjutada (põdura tervise tõttu ei suutnud ta tööd isegi mitte alustada ja loovutas oma märkmed Priestile). See on väga ebatavaline raamat. Ma loen seda mitte kui biograafiat, vaid kui nouveau roman’i, kus on korraga mitme elu läbipõimumisi.
Mõni on kiitnud (näiteks Moorcock kirjutas hea arvustuse ja see ongi vast kõige olulisem). Aga mõni on ka maha teinud. Keegi Martin Petto kummutas pangetäie solki just Christopher Priesti sule alt tulnud peatükkidele, kuid vaimustus Allani kirjutatud lõikudest. Ja vaimustus sedavõrd, et avaldas koguni kahetsust Ballardi elulooraamatu autorluse üle. Tema pisinorimine Priesti kallal on lihtsalt nörritav. Näiteks hapless Russian governess. Petto paneb imeks, miks nimetab Priest noore Jamesi venelannast guvernanti õnnetuks. Vene guvernant Shanghais… kolmekümnendate aastate lõpus… Come on! Peab olema ikka täiesti kurt ajalookonteksti suhtes, et seda mitte mõista. Ballardite sohver oli ju samuti venelane, kandis relva kaasas (kindlasti endine sõjaväelane, neid oli Shanghais väga palju, venelastel oli seal endistest valgekaartlastest ja netšajevlastest[2] kokku pandud suur kaitseüksus, kes aitas Hiina politseil kuritegevusega võidelda). Hiinas esines tollal sageli välismaalaste röövimisi, nõuti lunaraha. Just sellepärast ei olegi kuigi usutav lugu, et Ballard lasi kodunt jalga ja paarutas väljaspool rahvusvahelist asundust, ilma et tema ema oleks vähimatki muret tundnud. Sellest on ta rääkinud intervjuudes, enam kui kord, kommenteerides filmi, mille Spielberg väntas tema romaani „Empire of the Sun“[3] ainetel. Film on… kohutav. Christian Bale tõmbleb ja röögib seal nii sõgedalt, nagu oleks talle hobuseannus amfetamiini süstitud. Aga hämmastav: see vilets film oli jube populaarne ja tegi Ballardi maailmakuulsaks.
*
Ma lugesin „Uppunud maailma“ päevil, mil mu isa õmbles omale jahikostüümi. Elasin läbi tõelist pööret teadvuses (Ballardi raamat – tema stiil, nägemisviis – tegid minuga midagi erakordset), isa aga elas oma elu kõige kainemat perioodi: sai reaktiivse artriidi vastast ravi, hakkas paranema, oli pärast haiglast välja saamist pikalt haiguslehel, istus kodus, kriis oli möödas.
Ta oli väga vaikne. Vaatas kõike suurte hämmeldunud silmadega nagu inimene, kes sattus nüüdsama hirmsasse avariisse, põrnitseb oma käkras autot ja imestab: „Kuidas ma ellu jäin?“
Otsides endale tegevust, voolis ta puust kujukesi, jootis valguslahenduse skeemi, ehitas jalgrattakuuri, pani lõpuks ometi uue vetsupoti, parandas kraani ära, värvis uksed üle.
Kui kõik tööd said tehtud, mõtles välja uue tegevuse – jahikostüümi õmblemise. Ta töötas usinalt ja innuga, vahepeal luges raamatut, siis aga istus jälle õmblusmasina taha, võttis niidid-nõelad näppu. See oli hoopis teine inimene – tema parem versioon, kes oli nii kaugel lõpust, kohast õunapuu all koos tühjaks joodud pudeli ja seiskunud südamega. Nõel käes, oli ta elav ja toimekas, mõtlik, tasakaalukas.
Kes oleks temast saanud, kui ta oleks sellesse faasi natuke kauemaks jäänud? Oletame, et ta ei oleks miilitsasse tagasi läinud, oleks leidnud endale uue töö – ja ei oleks taas viinaklaasi järele haaranud… Kuid ta ei saanud mitte olla see, kes ta oli. Ta jäi oma instinktidele truuks: janu kutsus teda, sõgedus ajas metsa. Ja tõmmanud endale rihma peale, asutas ta jahile minema. Torkas nikerdatud peaga jahinoa tuppe, kinnitas vööle plasku ja nahkkoti, mis käis kinni tugeva trukiga. Selle sees olid kõikvõimalikud asjad: kompass, tikud, konksud, tangid, sidemepakk. Padrunivöö üle õla, binokkel kaela – ja jahiretk võis alata. Autos ootasid teda joomakaaslased.
Vaadates, kuidas isa end riidesse paneb, läks ema näost ärevusest lapiliseks, mina aga jälgisin isa valmistumas, kõike kentsaka kostüümi taskutes üle kontrollimas, ning nägin temas tõelist ameeriklast – rajaleidjat, kütti, sõdurit, võitlejat, kes saadetud Nõukogude Liitu aktiivseks õõnestustegevuseks.
Loomulikult ei saanud ma nendest fantaasiatest isale rääkida: ta oleks vihastanud, ehkki mitte kohe, kõigepealt oleks ta pillanud venitamisi midagi umbes sellist: „pagana pihta, kus nüüd ütles…“, hiljem aga, päeva-kahe pärast, oleks korraldanud meile kenakese kontserdi koos nõude lõhkumise või purjuspäi ülekuulamisega.
Ameerika sõdureid teadsin ma Soome kanalitelt nähtud filmidest, väljalõigetest keelatud ajakirjadest. Mul olid väikesed plastmassist Ameerika sõdurid, vahetatud Donetski viikingite vastu. Mu vaimusilmas muutus isa hõlpsasti samasuguseks mängusõduriks: kortsud tardusid, vöökohal paistis selge triibuna rihm, käes polnud mitte kaheraudne, vaid automaat, peas pika nokaga sõjaväemüts, silmi katmas laiad prillid nagu Rambol.
Õunapuu, mille all isa lebas…
Ma ei ole veel selleni kõndinud. Ma seisan alles trepil. Ma olen nelja-aastane ja ma kardan alla minna – olen ükskord seal kukkunud.
Ma kõnnin liival. Trepi juurest viis majanurga taha liivatatud jalgrada. Kuid ümber nurga ma ei lähe. Seisan suure põõsa varjus, piilun kivimaja serva tagant ja vaatan kuuri. Uksel on suur silt, mille on sinna naelutanud vanaisa: „Eluohtlik!“ ja hirmutav surnupealuu, mille silmaava läbistab punane välgunool.
Ma olen toda maja meenutanud, nii et mälu rakkus; olen lõpmata palju kordi kirjeldanud oma tänavat, sirelitega planku, garaaži, kasvuhoonet, sooja vihmavett täis tünni, kus ujusid kullesed ja teod, kaevu aia sügavuses, kraavi, usse, siili, nahkhiirt kardinal, haugi vannis, aial hüplevat oravat, suuri koerajulki, kana- ja küülikupuure ja paljut muud.
Kuid sageli tabab mind ängistav tunne: olen justkui midagi käest lasknud. Peas kerkib pinnale mingi pilt minevikust – ja mind läbistab mõte, et ilma selle pisikese detailita ei omanda miski, mis ma olen kirjutanud enda lapsepõlvest Pääskülas, lõpetatust ega lase must iialgi lahti.
Mõnikord uinudes näen, kuidas mälu ekraanile ilmub suur tikrimari – puhev, soonekestega, küpsusest merevaigune. See hõivab mu kujutluse ja mingi tundmatu jõud lükkab mind unest välja. Hüppan ärevalt istukile, taibates: ma ei ole seda marja sisse kirjutanud, olen selle unustanud, aga ilma selle marjata pole maja, tänavat ega isa. Ja ilma isata pole ka mind.
Olen eluaeg millestki unistanud – jampsinud mingisugusest piirist ja riigist seal piiri taga. Sulgesin silmad ja nägin ennast suure laeva pardal, nägin kaugust, tulvil valgust, ja lahustusin selles. Hiljem kutsusin ennast korrale, sundisin mitte unistama, võitlesin fantaasiatega, tõmbasin kujutlusvõimele päitsed pähe.
Ma pingutasin mälu ja silmitsesin võõrast minevikku nagu laenatud mikroskoobi all: otsisin mujalt kangelasi, püüdes neis leida miskit oma. Otsisin häält, et seda kõrvadesse kallata ja lasta südamel üles sulada – ja siis tegid teiste laulud maailma tähendusrikkamaks.
Ümberringi õilmitsesid jaburus, väiklus, labasus – hingele hukatuslik tusk. Ikka ja jälle kõndisid mulle vastu räsitud, tühja pilguga inimesed. Vaatasin neid aastate kaupa pingsalt, lootes midagi leida. Peatusin viltu vajunud majade ees, kõndisin treppidest üles. Astusin tubadesse, kus kuidagimoodi kokku traageldatud saatused kärisesid pingutusest. Kuulasin lappideks lõigatud lugusid. Liikusin ühest loost teise, kuni muutusin samasuguseks: ripa-rapa kokku pandud, siit nõelutud, sealt lapitud.
Mida ma ka ei puudutanud, kõik oli kaetud pisikeste pragude paatinaga, kõik tahtis laguneda, peaaegu et pudenes käes laiali. Silmitsed inimest lähemalt – ja ta muutub merevaiguse, soonekestega marja sarnaseks.
Lemmikkirjanike sõnades ei ole enam ülevust. Mul on neist kahju. Vanaaja poeedid on needsamad möödujad, keda me bussid täis on.
Otsida pole midagi. Kõik on käe-jala juures ja kõik on juhuslik. Juhuslikkus on see, mis me oleme ära teeninud, see, mis on meid sünnitanud, kokku õmmelnud ja saadab ükskord pöördumatusse olematusse.
Sõnapragudest tärkab umbrohi. Kasvagu pealegi. Las oks hiilib. Las kärbes lendab sisse ja jätab oma märgid. Las õunad mädanevad jalge all.
Ei ole noid õunapuid aias, kus ta surres lamas, ja midagi ei ole. Öö sirutab tiivad laiali, seinad kaovad ja keegi – ma ei tea, kes, mingid sünged tegelased, õudukas Lynchi vaimus – läheb trepist üles. Neid ei peata miski, ei seinad ega uksed. Nad lähevad ükskõik millistest tõketest läbi, nad sisenevad minusse ja sisse jääb tühi vorm.
Inimene, kelle sees pole elu, on tühi vorm.
Linnaga on sama lugu: kui temas pole inimesi, on see lihtsalt hunnik kive ja meri hakkab teda noolima, uputama, tagasi võtma. Kõik, mis me oleme ehitanud, jääb vee alla.
Meri taandub, jättes majadesse muda, lämu, soppa, lima, juhuslikke elukaid. Esemetesse takerdunud meduusid õnduvad. Kappi ujunud kalake leiab seal oma surma. Hiljem tuleb vesi taas tagasi. Ja nõnda jääb see korduma, kuid kedagi pole järge pidamas.
Ei jää meie kehi ega asju, mida me kalliks pidasime.
Seinad kattuvad koorikloomade, vetikate, mineraalidega. Tornid, kirikud, paneelmajad, sillad – kõik muutub üheks monoliitseks massiks.
Mälestus meist kaob. Jääb üksnes mateeria liikumine – juba ilma meieta.
*
Aurab. Vihmaaimus roiutab ning naha alla sigineb mingi ihulik sagin. Aias, õide läinud õunapuu all valmistutakse prügi põletama. Otsekui ebausklikud meremehed tõmbame oma aknad kinni, keerame tõrksad kremoonipidemed lõppu. Meie aia kohale jääb rippu raske tummuse noot: vaikinud autotee, vakatanud rööpad, väsinud koerte nohin ja uimaste mesilaste üksildane uide kuivanud niite kohal. Me vaatame maailma läbi higiseks tõmbuvate akende: sinine õhtu täitub äikese ja suitsuga (ei välku ega tuld). Joome kuuma teed ja loeme surnud poeete. Mis on elu kui mitte tühje tube täis maja? (Juri Tarnavski, 1956)
Öösel hakkan ma pildistama pimeduses tantsivat tuld. Seistes alasti akna all. Keeleots suust väljas. Söed hõõguvad hommikuni. Jätkan rästaste laulu saatel „The Illuminated Mani“ lugemist ja koostan kirja pojale.
Ma ei ole veel ühegi elava hingega rääkinud Ballardist. Ometi olen kohanud paljusid, väga paljusid inimesi. Ja paljud on teinud juttu kirjandusest… Mäletan pikka vestlust iirlase Billyga, Girafi baaris Odense linnas: ta korraldas mulle pesueht eksami Joyce’i kohta: „Mille kraapis James noaga lauaplaadi sisse?“ – „Sõna „foetus“.“ Billy kohta öeldi: jooksus… Ma purskasin mahajäetud autovrakis ja mõtlesin Ballardist. Määrisin oma spermat armatuurlauale laiali ja muhelesin. „Kuradima pervo,“ rääkis Hanuman. „Sa lihtsalt ei saa pihta…“ Mitte keegi ei saanud, mu sõnad kadusid liiva. Joy Divisioni fännid (ma ütlesin, et „Atrocity Exhibition“[4] on Ballardi vaimustav romaan) vaatasid mind tühjal pilgul, ühmasid „Ah, yeah, right…“ ja võtsid ette järgmise teema.
Natuke kurb, kui sa ei saa rääkida ühest oma armastatumast kirjanikust, ning see on peamine põhjus, miks ma seda segast esseed kirjutan. Ma olen väsinud rääkimast iseendaga. Inimesed siin vaatavad mind imelikult, ei ole veel harjunud. Ega minagi ole veel harjunud. Kas ma mainisin, et olen kolinud? Pelgulinna rohelised aiad – vaat kuhu elu mind toonud on. Siin magan ma paremini, unetus ei piina mind enam. Ent ärkan endistviisi vara. Ärkan ja kuulan, kuidas mustpea-põõsalind oma laulus sõlmi seob. Laksutab ja laulab. Laksutab ja laulab. Nad on õunapuid mööda laiali, noka vahel ussike või päevakoer. Pisikesed tiivulised, udemed ja sulekesed. Laksud ja viled-trillerid kostavad kõikjalt.
Kuulan, kuidas nutivikat muruplatsi niidab. Ta meenutab sõnnikumardikat. Lähen aeda taiji’d tegema, robot veereb lähemale ja jääb mu jala taha kinni. Ma astun kõrvale, ta ukerdab edasi, kuid tuleb kahe-kolme minuti pärast tagasi ja roomab – rahulikult, ühtlase röhkimisega – jalgade vahelt läbi. Mõne aja pärast jookseb kohale naabri koer, noor amstaff. Ja mina, teinud veel paar harjutust, lõpetan, sest see peni ei lase mul rahulikult aias seista, hakkab tüütama, ennast minu vastu nühkima ja mulle peale hüppama, pärast aga toob ärailastatud kanni ja asetab selle mu jalgade ette, nõudes, et temaga mängitaks.
Jalutan Pelgulinna tühjadel tänavatel. Vaikus. Ainult linnud laulavad. Mõtlen kirjast, mille eile pojale saatsin. Jätkan mõttes masinlikult edasi kirjutamist.
Olen palju mõelnud selle üle, mis sa mulle vastuses kirjutasid. Ma loen praegu Ballardi elulugu, mõtted aga naasevad iseenesest su kirja juurde. Tead, Ballardi lapsepõlv möödus Shanghais. Alguses läks seal kenasti, ent ajapikku aina kehvemini ja kehvemini. Jaapanlased okupeerisid linna ja kui puhkes sõda, läksid asjad päris hulluks kätte. Niisiis, tead, ta oli kummaliselt vaimustunud Jaapani lenduritest. Ta oli siis kaheteistaastane ning sattus koos oma perekonnaga Lunghuasse interneeritud tsiviilelanike laagrisse ehk Lunghua Civilian Assembly Centre’isse. Laager paiknes endises koolimajas, nad pidid neljakesi – ema, isa ning James koos viieaastase õega – kügelema pugerikus, mis oli sahvrisuurune ja mõeldud ühe õppuri tarbeks. Ent veel enne seda, kui nad laagrisse aeti ja supidieedile pandi (supis ujusid mingid vaglad ja isa viskas nalja, et see on ainus proteiin, mis neile ette nähtud), jooksis ta mõnikord lennuplatsidele vaatama, kuidas Jaapani lennukid lendavad, kord aga lasi ta peolt jalga ja leidis mahajäetud (või allatulistatud) lennuki, mis seisis põllul ja oli juba rohtu kasvamas; James puges räpasesse kokpitti ja mängis pilooti. Ja kui ma sellest lugesin, siis meenus äkki, kuidas mina ja mu sõber Vlass tungisime keelatud territooriumile, kus seisid suurtükid – mõnel katted peal, mõned roostes (need olid kindlasti käinud laevadel). Me sõitsime kordamööda nende peal. Üks meist ronis rauda mööda päris otsa peale, teine keeras hoobaja upitas raua üles ning laskis seejärel jälle alla. Kui sa vaid teaks, kui lõbus meil oli! Ehkki mehhanismid olid õlitatud, käisid pidemed raskelt (arvatavasti selle tõttu, et suurtükid olid aastaid lageda taeva all seisnud), keerata tuli jõuga, me olime vast kümneaastased, mitte vanemad; aga ega ka sellel, keda üles tõsteti, polnud kergem – ta pidi küünte ja hammastega kinni hoidma, sest raud olid libe; me olime pärast seal mängimist sopased. Kui valvurid meid märkasid, kihutasime täie ajuga sealt minema, kuid meid ei aetud taga. Tõenäoliselt ei omanud need suurtükid mingit erilist tähtsust, sest neid valvati nõrgalt, vahitornis ei olnud sageli kedagi, vahel harva oli seal naine, kes keeras pea ära, tehes näo, et ta ei näe meid, kuid ükskord võttis ikkagi vahele: me olime juba lahkumas, ent tema passis, sigaret näpu vahel, meid aiaaugu juures ja ütles, et auk lüüakse kinni, palus meil enam mitte ronida ja lasi rahus ära minna.
*
Ballard asus romaani „Päikese impeerium“ kirjutama nelikümmend aastat pärast Lunghua laagris elamist. Miks? See küsimus on paljudele pähe tulnud. Miks ta ootas nii kaua? Miks eelistas kirjutada ulmet? Miks ei võtnud appi enda kogemust, niivõrd ainulaadset?
Christopher Priesti oletuse kohaselt oli Ballardil sügav sisemine trauma, ja see on igati tõenäoline. Priesti hinnangul vajas Ballard aega. Ballard oli tunnistajaks kahele mõttetule tapmisele: üks leidis aset laagris, kui jaapanlased hiinlasest rikša surnuks peksid, teist nägi ta enda sõnutsi pealt raudteejaamas, laagrist eemal. Ent minus tekitab teine episood kahtlusi. Mida tegi neljateistaastane briti poiss omapead seal äärelinna jaamas? Miks ta laagrist ära jooksis? Kuhu kavatses sõita? Ta nägi, kuidas Jaapani sõdurid posti külge seotud hiinlast piinasid. Nad kägistasid ta juhtmega. Ent mida tegi seal noor Ballard? See lugu võib olla väljamõeldis. Traumat ma usun. Piisanuks ka ainult rikša tapmisest. Traumat võib saada ka ilma tapmisteta, viibides kaks aastat neis jubedates tingimustes, mida said kogeda rahvusvahelise asunduse interneeritud elanikud Lunghua laagris, teadmatuses homse suhtes – mitte keegi ei taganud neile ellujäämist.
Esiteks, kirjutada minevikust… kirjutada oma elukogemusest ta viiekümnendatel aastatel ei saanud, sest polnud veel kuigi vilunud. Ta oli algaja ulmekirjanik. Autobiograafilist materjali on raske kirjutada. Pead võitlema oma läbielamustega. Mälestused suruvad peale oma nägemuse, nad dikteerivad sulle ja sa pead neile alluma. Raske on mälestustest jagu saada, raske on neid ilukirjanduse loomisega kohandada.
Selleks et kirjutada „Päikese impeerium“, pidi ta loobuma vanemate kohalolekust romaanis. Ma arvan, et laagris vanematega koos olemine oli masendav, aga mitte markantne, nagu olid Jimi seiklused tema romaanis. Autor ise on tunnistanud, et toimus teatud võõrandumine vanematest, kuna ta tundis end järsku palju täiskasvanumana (ta sai neljateistaastaseks) ja nägi oma vanemaid sootuks teistsugustena. Varem olid nad olnud oma saatuse peremehed, nüüd aga olid sunnitud kuuletuma ega saanud midagi parata, ei osanud poega niivõrd rasketes oludes kuidagi aidata. Loomulikult nad toetasid teda, nagu ta kirjutab oma mälestustes („Miracles of Life: Shanghai to Shepperton“). Ent sellisest elust – vanematega koos – seiklusromaani kirjutamine olnuks keeruline kui mitte võimatu (ega Stevenson ilmaaegu saada väikest Jim Hawkinsit reisile, teda ema põllepaelte küljest lahti rebides; niisamuti talitab ka Ballard – ta lahutab Jim Grahami vanematest, sundides noorukit maadlema selliste raskustega, millised langesid osaks ehk vaid Oliver Twistile). Ühesõnaga vanemad segasid teda, ja eks elus niisamuti. Pärast Inglismaale tagasi tulemist hoidis ta neist eemale. Vanemate suhetes oli, nagu ta ütles, midagi juhtunud – kuid ma arvan, et ei juhtunud midagi erilist, lihtsalt Ballard kasvas suureks ja ei vajanud neid enam.
Isa jäi Hiinasse, korraldama taastatud ärisid, tema aga saadeti Cambridge’i (The Leys School). Ballard otsis oma teed pikka aega. Ta õppis väga hästi, kuid jättis arstiteaduskonna pooleli (King’s College, Cambridge), ehkki talle meeldis seal: iga päev mindi anatoomikumi, et tegelda setseerimisega, laskuti keldrisse järjekordset laipa lahkama. (Kust küll nii palju laipu tuli?) Ballard meenutas koguni, et tal algas kujuteldav armulugu endise professoriga, kes oli Cambridge’is õpetanud ja oma keha teaduskonnale pärandanud, see oli vist ainus naisekeha, mille lahkamise juures Ballard viibis. Ta pidas surnuga sisemist dialoogi, naine tükkis vägisi tema mõtetesse, tõsi küll, mitte kaua. Hiljem meenutas Ballard maniakaalse läikega silmis, kuidas talle oli meeldinud surnu trepaneerimine: ühte kihti teise järel maha võttes sa otsekui kuulad, mis kehal sulle rääkida on. Ballard kinnitas, et see kogemus oli tema jaoks hindamatu. Tundub, et veel natuke ja Ballard ütleb teile: iga kirjanik peaks lahkama vähemalt ühe laiba.
Kuid ühtäkki ta lahkus, raiskas aasta filoloogiateaduskonnas (Queen Mary College), kust ta aeti minema, sest ta ei teinud mitte kui midagi (tal oli igav). Armastusest lennukite vastu läks ta teenima lennuväkke (Royal Air Force) ja lendas Kanadas. Ilmaga tal ei vedanud, Kanadas ei ole enamasti lennuilma ning kasarmuelu igavusega võideldes luges Ballard värvikirevaid ulmeajakirju. Saanud neist innustust, hakkas kirjutama. Lahkus teenistusest ja otsustas pühenduda kirjutamisele.
Loomulikult ei toetanud teda perekonnas keegi. Võin ette kujutada, kui nördinud nad olid: jättis arstiõpingud pooleli, jättis filoloogia sinnapaika, hülgas lennuväe… ja nüüd tahab saada kirjanikuks!
Ta elas tagasihoidlikult, töötas palju – copywriter’ina, reklaamiagendina, krüsanteemide ja liiliate müüjana. Sõitis mööda linnu, müütades entsüklopeediaid, käis majast majja, tirides enda järel käru ilusate paksude raamatutega, koputas ustele. Sedasi kogus ta kokku materjali ja portreed oma juttude jaoks, mis saidki peagi ta tõeliseks elatusallikaks. Oma vanemaid ta peaaegu ei näinud. Võttis kiiresti naise. Peaaegu kohe sündisid järjestikku kolm last. Just noil aastail koges Ballard esimest tõelist edu. Ta pakkus kõneainet, teda avaldati nii Suurbritannias kui ka Ameerikas. Ilmus esimene romaan. Tol ajal kirjutas ta minu hinnangul oma parima lühijutu – „The Terminal Beach“, milles otsekui aimab ette abikaasa peatset surma.
Naisele tehti Inglismaal pealtnäha lihtne sapipõie eemaldamise operatsioon, ent selle käigus sai ta haiglanakkuse. Aegamööda naise seisund paranes ning varsti võtsid nad tõesti ette teekonna Hispaaniasse – oma suure vana Armstrong Siddeley’ga. Autoga, mida meenutatakse veel kaua selle reisi osana, nagu ei kuuluks auto ise enam mitte elule, vaid mälule. Nad jõudsid rannikule, El Campello piirkonda Alicante läheduses, ja üürisid korteri. See oli Ballardite jaoks esimene tõeline perekondlik puhkus, peaaegu idülliline suvi,„the kind of holiday where the high point is the day daddy fell off the pedalo“,[5] nagu ta hiljem ütleb. Mary saatis kirju Jamesi õele – haruldane žest nende peres, sest Ballard ise ei hoidnud sugulastega peaaegu üldse sidet. Kirjad rääkisid lihtsatest asjadest: palavusest, lastest, läheduses avastatud kuivanud jõesängist ja põrnikatest, keda lapsed vaimustusega majja tassisid.
Ent haigus hiilis juba tagasi. Mary enesetunne halvenes. Mingisugune infektsioon, võimalik, et seotud lõppkokkuvõttes tema operatsioonijärgse seisundiga, andis endast märku. Sümptomid ägenesid ja niitsid Mary jalust, tal diagnoositi raskekujuline kopsupõletik. Mary vajas lisahapnikku. Tema kõrval olid kogu aeg inimesed: kohalik arst, meditsiiniõde, kes peaaegu ei lahkunud ta juurest, ja konsultant Alicantest. Paraku jooksid nende jõupingutused liiva.
Mary sängitati Alicantesse väiksele surnuaiale, kuhu oli juba maetud Briti turiste – kes oli hukkunud jahiga purjetades, kes supeldes, kes mõnes muus kuurordis aset leidnud intsidendis. Mitmed inglased tulid koos Ballardi ja lastega Maryt ära saatma. Kirstu veeti surnuvankril. Mary ja James Graham Ballardi tütred Fay ja Bea on hiljem meenutanud, et kapjade klobin ja surnuvankri rataste krigin jäid neile eluks ajaks meelde. Lühikese teenistuse pidanud vaimulik kääris käised üles, võttis labida ja ajas ise haua kinni. Suvi oli lõppenud.[6]
Šokk, mille tekitas abikaasa ootamatu surm, võis provotseerida ka tahtmatuid retsidiivseid mälestusi elust Lunghua laagris (Ballard rääkis naise surmast nii, nagu oleks loodus toime pannud vägivallateo: röövinud temalt naise ja lastelt ema). Minu arvates just sellepärast läkski Ballardil veel üle kahekümne aasta aega, et ennast koguda ja võtta ette oma elukogemuse transformeerimine seiklusromaaniks. Pealegi oli ta kirjanikuna küpsenud. Saanud innustust Warholi töödest („The Death and Disaster Series“) ning laiemas mõttes sürrealistide, de Chirico ja Francis Baconi loomingust, niisamuti filmikunstist, kirjutas ta mu meelest oma parima romaani („Crash“, 1973).[7] Üldiselt omas kunst Ballardi jaoks samasugust kui mitte suuremat tähendust kui kirjandus. Seda on meenutanud Michael Moorcock, jutustades nende esimesest kohtumisest ühepäevasel ulmekirjanike konverentsil Londonis Bonningtoni hotellis. Ballard ei olnud raamatutest peaaegu üldse rääkinud ega jätnud paljulugenud inimese muljet: oli kõnelenud rohkem kunstist ja filmidest kui kirjandusest.)[8] Pärast „Kokkupõrget“ võis Ballard kirjutada ükskõik mida. Ajaline distants vähendab läbielatu survet. Mida rohkem aastaid möödub, seda kergemalt minevikule vaatad. Lõpuks osutub võimalikuks kirjutada enda minevikust seiklusromaan. Peaaegu et „Aarete saar“. Nii Ballard tegigi. Lugege „Päikese impeeriumi“ veel kord. Ei jää ju Stevensonile alla? Pealegi on Ballard ise nimetanud Stevensoni üheks oma lapsepõlve lemmikkirjanikuks.
Üht kõnekat stseeni ei ole ta mitte kirja pannud, vaid rääkinud intervjuus. Kui ta oli Shanghaist lahkumas ja siirdumas Inglismaale (ta ei tahtnud sinna minna – milleks talle Inglismaa, kui ta oli kasvanud Shanghais?), ei lehvitanud ta laevapardalt isale. Ta oli isale lehvitanud emast ja õest eemale astunud ja pea ära pööranud ning hiljem meenutas seda kahetsusega: „Ma ei tea, miks ma niimoodi tegin.“ (Tuletan meelde: Lunghuas elutsesid nad neljakesi uberikus, mis oli mõeldud ühele inimesele).
Inglismaa valmistas talle pettumuse: sõjajärgne viletsus, nälg, rusutud inimesed, igavus.
Selleks et kirjutada, peab lahti saama igasugusest inimeste mõjust ja kohalolekust, kes sulle midagi peale suruvad või kuidagimoodi (ükskõik kuidas) su kujutlusvõimet kammitsevad. Ilma täieliku sisemise vabaduseta pole võimalik kirjutada. Isa surm 1966. aastal andis Jamesile märkimisväärselt vabamad käed.
Kõige hullem on, kui su vanemad loevad sinu kirjutatud asju ja seejärel kommenteerivad. Enamasti on vanemad kõige ebameeldivamad kriitikud, norivad kõige kallal, ärrituvad, vihastavad, tüütavad: „see ei olnud nii“, „see sõna ei sobi kohe mitte“, „aga miks sa oled seda niiviisi kirjeldanud?“ jne.
Ühes oma varases lühijutus nimetasin ma Tolstoid naljatamisi jalgratturiks ja Dostojevskit jalakäijaks. Ei mäleta enam, millest lugu rääkis, kuid ei kahtle, et see oli sama ekslev nagu see praegune kirja-tükk. Tundub, et arutlesin sõiduvahendi mõjust kirjutamisstiilile. Tegevust oli seal veel vähem kui siin. Mu eraõpetajast peategelane (vanus alla kahekümne viie aasta) pidi ühe ebameeldiva subjekti (perekonnanimega Kabanov – ebaõnnestunud anagramm „Nabokovist“) lapse juuksurisse viima. Uksest kaugemale see lugu ei jõudnud. Tegelikult ei ilmunud ka poiss sellesse episoodi. Kõik toimus mu peategelase peas, kes mõtles õudusega, et peab saja krooni pärast oma laupäeva magama panema. See polnud isegi mitte novell, vaid romaanikatke. Sellegipoolest kavatsesin selle viia Radugasse – ajakirja toimetus asus toona Voorimehe tänaval. Trükkinud lehed ümber, laotasin need viimaseks ülelugemiseks lauale ja läksin poodi kaasi ostma. Tulen tagasi ja näen: kõikidele lehtedele on pastakaga kritseldatud, osadele ilmunud rasvased jutid ja lärakad. Gogol, keda ma olin võrrelnud konnakesega karbikeses, Sterne, Tolstoi, Dostojevski – kõik olid musta tušiga maha tõmmatud! Ma ei saanud mitu minutit šokist välja, ahmisin õhku. Kui olin end kogunud, asusin asja uurima. Uurida polnud õigupoolest midagi – peale ema ei saanud minu toas keegi käia. Tuleb välja, et sellal kui ma kaante järel käisin, oli ta mu tuppa tulnud ja jäänud kui liimitult laua juurde – ning tõmbas kõik, mis talle meele järele polnud, hoolega maha: „Niimoodi ei saa! Kuhu sa mõtlesid seda viia? Sihukest asja ei tohi kellelegi näidata. Gogol on konnake karbikeses... Sa oled hulluks läinud!“ Ma läksin marru, kuidvõtsin end kohe kokku ja pistsin novelli, midagi muutmata, kaante vahele. Astusin sepissaapa alt hoovi, ronisin puust keerdtreppi mööda üles, kägisedes ja oma põlvi siunates. Mind võtsid vastu kaks eakat daami, kes paiknesid otsekui linnukesed kahes tillukeses pööningutoakeses, mis olid otsast otsani täis kuhjatud selle ja teiste ajakirjade numbreid. Seal polnud ruumi ümbergi keerata; karedad, tumedad tõrvatud laetalad asetsesid nii madalal, et ma pidin pead all hoidma. Daamid (mõlemad kandsid lokitud parukat) liikusid ringi ruttamata, ettevaatlikult ja üllatavalt hääletult, otsekui kummitused. „Tulge sisse – ainult ettevaatust, ettevaatust, ärge midagi maha ajage!“ Viisakalt naeratades võtsid nad mu käsikirja vastu, tegid isegi lahti – ja mõlemad kangestusid. Pakkusin, et võin neile veidi ette lugeda, kuid nad keeldusid viisakalt. „Selleks puudub vajadus,“ ütles üks. „Me oskame ise lugeda,“ kostis teine. Ma seletasin, mismoodi need mustad jutid mu käsikirja tekkisid, ja palusin need alles jätta: „Palun avaldagegi niimoodi, koos nende rasvaste joontega! Paneme sellele nimeks „Parandamata novell“.“ Ma haarasin pastapliiatsi, tõmbasin senise pealkirja maha ja kirjutasin: „Parandamata novell“. Nad naeratasid kelmikalt: „Jajah, muidugi, nii teemegi,“ ütlesid nad ja vaatasid mind nagu nõdrameelset.
C. Priest, N. Allan, The Illuminated Man: Life, Death and the Worlds of J. G. Ballard. London, 2026.
Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
[1] C. Priest, N. Allan, The Illuminated Man: Life, Death and the Worlds of J. G. Ballard. London, 2026.
[2] Pean silmas kindral Konstantin Netšajevi juhitud 65. diviisi, mis kuulus Põhja-Hiina sõjapealiku Zhang Zuolini armee koosseisu ning lõpetas tegevuse 1920. aastate teisel poolel.
[3] J. G. Ballard, Päikese impeerium. Tlk O. Teppan. Tallinn, 2014.
[4] J. G. Ballard, Koleduste väljapanek. Tlk J. Kaus. Tallinn , 2021.
[5] Seda laadi puhkus, mille tipphetk on päev, mil issi vesirattalt maha kukkus.
[6] C. Priest, N. Allan, The Illuminated Man, lk 130–131.
[7] J. G. Ballard, Crash. Tlk O. Teppan. Tallinn, 2013.
[8] C. Priest, N. Allan, The Illuminated Man, lk 145.
