Eesti novell 2026. Koost. Maria Veske, Paul Raud, Margit Lõhmus, Alvar Loog. Tallinn: Puänt, 2026. 320 lk. 24.50 €.
Novellikogumik on jõudnud oma esimese juubeli lähistele. 9-aastane laps käib juba kolmandas klassis. Arvustaja ei saa maha salata, et on seitse aastat novelliraamatu tegemisega sama lähedalt seotud olnud nagu ema oma lapsega. Arminit võiks siis pidada isaks, selliseks eemalolevaks, kes annab raha ja vaatab, et lapsel millestki puudu ei oleks, aeg-ajalt tõmbab liistule, annab juhiseid. No ärme selle jutuga kaugemale tüüri.
Aga selleks, et rääkida konkreetsest kogumikust või novellidest üldse, peame ikkagi teadma, millest me räägime. Sarja esimesed viis raamatut tegelesid põhjalikult küsimusega, mis see novell siis ülepea on. Ilmusid erudiitide esseed, kuni tundus, et pole vist enam tahku, mida poleks läbi järatud. Esseed asendusid rahvasõbralike küsimuste-vastuste vooruga: kes kellega luurele läheks või kes tahaks kanda kelle kuube. Tagamõtteks muidugi see, et üks kirjanik laoks välja teise kirjaniku nime, kes talle sümpatiseerib. Kahjuks on autorid osavad nendest küsimustest mööda laveerima.
„Eesti novelli“ reklaamitakse tihtipeale kui sarja, mis ilmutab paremiku aastasaagist. Tegelikult oli algne idee anda võimalikult mitmekesine läbilõige võimalikest kirjutamisstiilidest, samuti katsuti kaasata igast eagrupist autoreid, ja seda mitte bioloogilise vanuse mõttes, vaid n-ö alustajaid või värskeid tulijaid, kellesarnaseid leiab Värske Rõhu veergudelt, keskmisi ehk laialt tuntud ja parasjagu peavoolu moodustavaid autoreid, ning vanameistreid, kes on kirjandusmaastikul figureerinud juba pool sajandit. Lisaks siis alatine saja aasta tagune lugu. Kohtasin internetis lugejamuljet, kus arvati, et see vana lugu on sisse pandud sellepärast, et keegi tänapäevastest hüppas alt ära. Võiks ju siis teha ka sellise „Eesti novelli“ sõsarväljaande, mis korjakski kokku vanu ja unustatud autoreid, sest millal meil ajaratas muidu Jüri Ehlvestini jõuab? Võib-olla kui novellisari teda meelde tuletaks, kasvaksid ka raamatukogude laenutusnumbrid, mõni aasta tagasi vaatasin, et Ehlvestilt oli välja laenutatud ainult üks eksemplar üle terve Eesti ja selleks oli detsembrikuule kohaselt „Päkapikk kirjutab“.
Käesolev kogu jätkab samal lainel. Siin ei ole esindatud paremik. Hea või halb on ju nagunii suhtelised kategooriad, selleks žürii iga mõne aasta tagant roteerubki, et löögile pääseksid ka need, kes eelmise neliku maitse alla ei mahtunud. Meeste-naiste suhe valimikus on peaaegu võrdne, ja kõik eelöeldu kehtib endiselt: kaasatud on laia stilistilise diapasooni ja erineva tuntusega autoreid. Müütiline ja poeetiline (Heinsaar, Valner), kaasaegne ja kehaline (Lõhmus, Tuulik), sarkastiline, groteskne (Kangro, Kõomägi, Voolaid), aega dokumenteeriv (Aareleid, fs), absurdielementidega (Tootsen, Õunapuu), sotsiaalkriitiline (Käär, Urgas, Raudsepp).
Aga et selgitada, mismoodi lugude mix antud lugejale ehk minule paistab, tuleb ikkagi teha miniümberjutustused. Me peame teadma, millest me räägime, kui me millestki räägime. Püüan kokkuvõtted kirjutada ilma puänti ära rääkimata.
Kuigi kogumik on segane ja kirju, võib siiski välja noppida ühendava niidi. Tegemist on vägagi kaasaegse kirjandusega. Enamik raamatu tekste räägivad identiteedist. Kes ma olen selles maailmas? Kuhu ma kuulun? Palju vähem küsitakse selle maailma enda kohta, novellile omaselt on enamasti keskendutud üksikisikule või üksikjuhtumile. Võimas erand sellest mustrist on Silvia Urgase „Eestimaa puit“, kus on suudetud novellivormi mahutada romaanimõõtu materjalihulk. See on üks vähestest tekstidest, milles indiviidi kummaline või valus kogemus avaneb suurema ühiskondliku süsteemi sees ja kus kõik väikesed ühenduslülid-detailid hakkavad üksteist kandma. „Eestimaa puit“ on kogumiku selgroog, mille külge kinnituvad teised lood nagu ribid ja muud luud-kondid. Hea tahtmise juures saaks enamiku ümbritsevaid jutte integreerida Urgase loo laiendatud osadeks.
Kogumiku avab Juhan Voolaiu „Inimhallitusjuust“. Pikaajaliselt töötule mehele ehk heitunule (eesti kirjanduse ja ka tegelikkuse trope) pakutakse väikesi ja vähetasustatud tööotsi, mis seisnevad tillukeste sigaduste ehk „vingerpusside“ korraldamises. (À la mine aja naaber närvi, teeskle liiklusraevu jms.) Ajapikku sigaduste skaala laieneb ja kasvavad tasudki, lõpuks kästakse tal pea saunaahju pista. Natuke löödud ja ühiskonnast väljavajunud mees, kes on valmis ütlema „jah“ peaaegu kõigele, sest valikuid pole. Aga kes siin keda ära kasutab? Kes on tegelikult siga? Või kui kaugele me oleme valmis minema, kui meile makstakse?
Järgmine on Mehis Heinsaare lugu „Sisenemised rännakul. Priidel, põld ja võluõlu“, mis pajatab statistikaameti töötajast, kes peab uurima eestlaste õnnekoefitsienti, kuid keda hakkavad painama kummalised poolunenäolised nägemused veidratest ennemuistsetest asjadest. Ülemus võtab mehe pihtide vahele, aga enne vallandamisotsust kallab too enesele kohvitassi kummuli pähe ja läheb mööda Eestimaad rändama. Ta jääb ühele viljapõllule hernehirmutiseks, seisab seal niiviisi kuni sügava sügiseni. Saab n-ö maaga üheks ja oskab talunikule soovitada, et sellel põllul kasvab kõige paremini õlleoder. Lõpuks juuritakse põldu kasvanud mees sealt lahti ja veetakse tallu, otradest pannakse õlu käima ja see õlu manab seda joonud inimeste suudele muistsed ja unustatud laulud. Edasine asjade käik on selline: mees-hernehirmutis põgeneb koos põllupidaja naisega Lätti, kus naine talle ühe oma kuritöö üles tunnistab. Priidel naeratab ja vastab, et tema ei mõista kohut, sest tema ei tea inimeste asjadest midagi, tema on ju põld.
Heinsaare põldmees nagu ei sobiks tänapäevasesse konteksti. Aga kui vaadata seda rida: statistikaametnik – hernehirmutis – õlleoder – muistsed laulud – Läti piir, on see küll totaalselt jabur, aga ilmselgelt täitsa tänapäevane. Kas inimene kuulub veel loodusesse? Kas tema sees elavad edasi keele ja mälu kihid? Kas ta on hea või halb? Heinsaare panteism on üks võimalus ennast päriselu irreaalsetest seadustest lahti haakida ja sukelduda teise võimalikku maailma, mida kirjanik pidevalt loob.
Kolmas lugu, pealkirjaga „Vanatydruk“, on „Eesti novelli“ püsiautorilt Margit Lõhmuselt, mis räägib kaasaegses internetikeeles sellest, kuidas boyfriend nimetab40-aastast naist vanatüdrukuks ja kuidas too end lennujaama WC-s tühjaks nutab.
Lõhmus on slängi kasutamisel tase omaette ja tema lood on kuidagi põrpivalt päris. „Vanatüdruk“ ei ole ju mingi neutraalne sõna, see kannab endas sajandite põlgust ja haletsust. See on haigettegemise sõna. Huvitaval kombel olen kuulnud samasugust ütlemist terve selle küla kohta, kus ma elan. „Rootsivere on ju vanatüdrukute küla!“ Ja kui nii juba öeldud on, ega seda enam maha ei pese. Ei loe see, kui paljud on abielus olnud või kui paljudel on lapsed. Vanatüdruk. Ja muidugi nutta ennast tühjaks lennujaama WC-s on klassikaline mitteruumi olukord. Sa ei kuulu kuhugi. Sul ei ole midagi. Ja sa võid endale ükskõik kui palju kordi kinnitada, et sul on kõik, sa oled ikka veel ilus, kuigi silmad on nutust paistes, ei usu sind keegi. Sa ise ka ei usu. Nuuks.
Maarja Kangro „Viimane tango Kiievis“ vaatleb grupi eesti luuletajate külaskäiku Ukrainasse. Pildistatakse langenute memoriaale, külastatakse Butšat, süüakse restoranis ja satutakse muuhulgas kohalikule tangoõhtule. Järgmisel hommikul jääb üks neist maha Eesti meediale intervjuusid andma, ülejäänud sõidavad edasi.
Kangro pakub intellektuaalset tulevärki nagu alati. Juba loo pealkiri on natuke liiga elegantne. Kõik tekitab ebamugavust, kirjutamise kerglane-eneseirooniline stiil, see, et minategelane teab, et ükskõik mis ta teeb, on see kohatu, aga keegi ei jaksa 24 tundi ööpäevas traagiline olla, sõda on ju ka natuke huvitav, kuidas nad seal elavad ja on. Mitte ühegi moraali-filosoofia järgi ei ole võimalik ennast selles situatsioonis comme il faut tunda. No ja tehaksegi üks fopaa teise järgi. Võetakse nina täis, vihutakse tantsu. Trendikatest teemadest kirjutamine on ka teadlik fopaa. Muidugi saab selline lugu igasse välistõlkekogumikku. Samas saab autor väga hästi aru, et kõnnib moraalselt õhukesel jääl. Ega see pole ainus lugu, kus Ukraina otsapidi sees on. Ka Kai Aareleiu loo eksmees on fotograaf, kes pildistab sõjakoledusi ja teeb nendest kunstilisi näitusi. Iidvana küsimus, kas koledus on esteetiliseks nautimiseks, ei kao kunsti eest kuhugi.
Emel-Elizabeth Tuuliku loo „Kuidas minust sai kusik“ peategelane on 14-aastane tüdruk, kes selleks, et mitte olla kusik, võtab vastu väljakutse minna kohtama mingi vanamehega, kes osutub transvestiidiks.
Pohhuistist teismeline, kes pole kusik, tegemas midagi ilmselgelt mõistusevastast ja ohtlikku. Nad teevad seda päriselus ka ja erilist põhjust selleks otsida pole mõtet. Sest kui koos on alaealine peategelane, seksuaalne olukord ja šokeerivad detailid, võiks ju küsida, miks nii? Miks see stseen siin on? Aga pole mingit loogilist seletust, miks mõned on pervod ja mõned armastavad mõttetuid riske. Ega ilmaaegu vanasti aadlipered oma lapsi nii usinalt valvanud, et nood tohtisid ainult saatjaga ringi käia. Sellest hoolimata panid nii mõnedki neist plehku, Romeo ja Juliaga eesotsas. Aga identiteet? Ta ei tahtnud olla kusik. Ja ei olnudki.
Fs-i „Stefan“ jutustab Sisters of Mercy fännist, kes käib järjepanu kõikidel bändi kontsertidel ja avab sedakaudu inimeste muutumist ajas, lahku- ja kokkuminekuid, kaasatakse ka lapsepõlv, kust kirg selle bändi vastu algas.
See lugu mõjub kuidagi eriti värskelt. Mitte sellepärast, et Sisters of Mercy oleks värske. Vastupidi. Vaid sellepärast, et see ei räägi fännist kui ekstsentrikust, vaid kasutab bändi aja mõõtmiseks. See meenutab natuke Richard Linklateri filme. Muutub inimene, mitte soundtrack. Umbes nii: esimesel kontserdil oled 18. Järgmisel oled armunud. Kolmandal lahutatud. Neljandal on laps kaasas. Viiendal kohtad kedagi, keda nägid juba kümme aastat tagasi. Kirjutatud peaaegu nullstiilis, stoppkaadritena. Fänlus on juba iseenesest emotsionaalne asi, milleks vinti peale keerata. Natuke nagu vana fotoalbum. Keegi ei kirjuta pildi alla: „See oli kohutavalt kurb.“ Seal seisab: „Leipzig, 2004.“
Loo kirjutaja on muidugi päriselt ka Sistersi fänn, kõik teavad seda. Aga ta ei räägi bändist, vaid kasutab seda raamina elukurbuse väljendamiseks. Samuti on see lugu ankrust. Mõnel inimesel on selline ankur mõni paik, mõnel raamat, meie tegelasel Sisters of Mercy.
Tõnis Tootseni „Ära hakka seda kiskuma“ räägib edukast mehest, kes on vanaproualt Kalamaja neljatoalise korteri välja petnud. Selles korteris tuleb tapeedi alt välja vana ajaleht, kus on artikkel ühest kadunud lapsest. Millegipärast hakkab see fakt meest painama, ta hakkab nägema hirmuunenägusid, kuutõbiselt käituma ja arvab lõpuks, et äkki koksas ta ise tolle tüdruku maha.
Tootseni novell viskab lauale nii palju kaarte, et pea hakkab ringi käima. Kui selles segadikus pisut orienteeruma hakata, koorub välja küsimus: „Kas inimene võib hakata endale minevikku ette kujutama?“ Vana ajaleht käivitab sündmuste ahela, mille käigus mees asub ise oma identiteeti maha lammutama. Pala koosneb tärniga eraldatud juppidest, mis on üsna iseloomulik, sest ka peategelase mõtted hüppavad ringi nagu kevadised konnad. Vahel võib paljude mõtete kokkukuhjamine anda tulemuseks rikkaliku koe, vahel aga lihtsalt segaduse.
Kaheksas lugu on Riste-Sofie Kääri „Alevipoeg“, mis räägib alevikust pärit naise meeleheitlikest pingutustest end oma sünnikoha kommetest lahti haakida. Alevit on kujutatud väga värvikalt ja üheselt negatiivse kohana. Paraku elab alevikus endiselt naise vend, kes nüüd helistab, et hakkab surema. Naine sõidab hommikuse bussiga kohale, ostab bussijaama parklas seisvatest valgetest Ford Transititest ühe värske tuulehaugi, kaks petuuniapotti ja taksikoertega voodipesukomplekti ning asub kodu poole teele. (Ärge unustage, et ma ei räägi ära lugude puänte.)
„Alevipojas“ on keskseks küsimuseks samuti identiteet. Kas inimene saab oma päritolust lahti? Kõik need asjad, mida naine ostab, on kodu asjad, asjad, millega näidatakse hoolimist, ja siis seda viimast sammu ei suudeta astuda. Päris valus.
Kai Aareleiu novell „Teine“ on lahkuläinud naisest, kes üle nelja aasta kohtub oma võõrsile kolinud mehega ning ööbib taas tema juures. Kõik tundub talle fotograafist ekskaasa juures muutunud, nihkes, mitte see, mis varem.
Mees pole enam see, kes ta oli. Ta on tahtnud saada kellekski teiseks. Küllap nainegi pole enam see, kes ta oli. Ehk laenates „Viimse reliikviast“: „Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna.“
Järgmine, kümnes lugu pealkirjaga „Ela!“ on Armin Kõomäelt. 60-le lähenev elustiiliõpetaja tuleb Tartu kooli loengut andma. Sõidab kohale kuldse allveelaevaga ja lahkub kuldse helikopteriga, soovitab lugeda Sirpi ja Müürilehte, Tammsaaret, teha nädalas kolm trenni, minna teatrist jala koju, süüa vähemalt 30 eri nimetust köögivilju nädalas jne. Kui ta loengu lõpetab, kallab ta endale õpetajate toas sisse Red Bulli ja sinna otsa kohvi. See paneb ta seedimise käima ja on vaja minna kohta, kus isegi keiser jala käib.
Kõomäe wellness-guru laseb inimestel käia oma sõnade, mitte tegude järgi.
Elo Valneri „Unejutt näidendist „Nälg““ räägib veidrast mehest nimega Püha Jüri ja tema emast Marist, kes moondub küll hundiks, küll toonekureks. Jüri teeb imelikke asju, masinaid ja supikausse, Mari püüab metsast jäneseid või muid loomi ja Jüri meisterdab nende nahkadest külarahvale riideid.
Valner võib küll kasutada heinsaarelikult mütoloogilist sõnavara, aga minu jaoks jääb see pala kogumiku nõrgemasse poolde. No igatahes süsteemi kuidagi asetub, nad on ka need, kes nad pole, pole päriselt inimesed ega päriselt loomad, vaid mingid veidrad vaheolendid. Kes oskab mulle selgitada, miks see lugu sisse võeti, kui välja arvata see, et autor tuleb Värskest Rõhust?
Ervin Õunapuu „Lendva“ on lugu Martin Linnust, kes dresseerib linde. Hetkel musträhni. Treenib teda nokalöökidega inimesi tapma. Pildi järgi sihtmärki ära tundma. Motiive ei selgitata. Linnu abil toimub kaks mõrva, teisel korral saab kõrvalmaja lapsuke tapjalinnu droonipildile. Martin Lind ja tema lind paljastatakse. Uurija teeb talle ootamatu ettepaneku tappa linnu abil peaminister. Tasuks hulga raha. Martin nõustub.
No mida siin öelda? Ega muud kui seda, et hiljuti nägin täpselt samasugust motiivi ühes Hiina seriaalis, seal oli tegelaseks müütiline karu, keda tema omanik suunas tapma kroonprintsi ja printsessi. Näitas näpuga nende peale ja ütles, et löö need kaks maha! Ei ole see eesti novell Hiinast nii kaugel midagi.
Silvia Urgase „Eestimaa puitu“ ei anna paari lausega ümber jutustada. Autor on sõlminud kokku nii palju ühiskondlikke valupunkte ja nii osavalt, et sellest moodustub keerukas kassikangalik tervik. Minajutustaja tuleb Haapsalust ja näeb puukoormaga rekat, mis veab Hiiumaalt võetud palke, mis rändavad pelletitehasesse, millega kütab tuba soojaks Taanis elav Pelle, kes kirjutab sotsiaalteaduslikke raamatuid, mida isegi tõlgitakse ja Pelle saab käia festivalidel, üürides vahepeal välja oma kaunist kodu ning magatades endast nooremaid muulasi. Pelle vanavanemad omavad logistikaettevõtet, millel on harusid mitmel pool, muuhulgas ka Baltikumis, Laagris. Laagris elab ka perekond, kes pidi puureka taga Tallinna sõitma, sest naine ei julgenud eriti möödasõitu teha, riskides kogu aeg sellega, et koormast mõni palk lahti pudeneb. Kõige selle sisse ja vahele on autor põiminud kõikvõimalikke ühiskondlikke ootusi, iseennast, võimalusi ja võimaluste luhtumusi.
Raamatu eelviimane lugu on Rein Orni „Sügis“. See pajatab elusügisesse jõudnud mehest, kellel pole oma kaasaga head läbisaamist, tema mõtisklustest ja vabatahtlikust minekust vanadekodusse.
Seda teksti loen ka keskmisest kehvemaks. Tema paigutamine enne sajandi-tagust lugu on eriti kõnekas – jutt mõjub hulga vanamoodsamalt kui Raudsepa oma, põhiliselt kuhjates üksteise otsa omadussõnu. Olen küll püüdnud siin hinnangutest hoiduda ja vaadelda vaid meetodeid ja ainest, aga lõpp läheb minulgi käest.
Sajanditagune novell see-eest on tõeline kirss tordil. Hugo Raudsepa „Johannes Niglase avantüür“ räägib eesti kirjaniku enesehinnangust ja selle purustamisest ühe kahtlase olendi Koiderlülli poolt, kes veab kirjaniku endaga kõrtsi, laob letti kõik eesti kirjanduse ja kirjanduskriitika head ja vead ning paneb vaese mustahabemelise sulesepa endas ja maailmas tõsiselt kahtlema. Pärast kogu seda tänapäevaselt kõlavat materjali saab temast omamoodi peegel: mis on kirjanduselus saja aasta jooksul muutunud? Selgub, et mitte midagi!
Selle võiduka noodiga lõpetamegi.
