Viis viimast on Eesti ühiskonna jaoks kergesti määratletavad aastad. See on hirmude aeg, mis algas koroonahirmuga, jätkus sõja- ja vaesusehirmuga ning lõppu pole näha. Kui vaadata selle aja ajalehti, olgu veebis või paberil, siis suurem osa sellest, mille abil sai määratleda eelnenud kümmeaastakut, on alles. Ja kahjuks enamasti hullemana. Kordan iseennast. Reklaamiraha kadumine, digimeedia ja klikkide valitsus, konfliktikesksus ja polariseerumine, vihakõne ja trollimine, fake news ja valetavad pealkirjad, reklaami ja ajakirjandusliku sisu piiri hajumine. Kokku ühendab neid endiselt üks märksõna: klassikalise kvaliteetajakirjanduse kriis. Tõsi, usaldus ajakirjanduse vastu on suurem kui varem, aga see on kriisiaja usaldus, mida ei saa hästi tavaaegadega võrrelda.
TURG. Alustame turust, kus on toimunud suured muutused, murdeaastaks 2023. Meediaturgu on tabanud uus kontsentreerumine. Pärast seda, kui H. H. Luik ostis aastal 2025 Õhtulehe, valitsevad Eesti erameediaturgu kaks suurt kontserni, Margus Linnamäe Postimees ja Luige Delfi-Õhtuleht. Nende kõrval jätkab kolmanda suurena ERR-i portaal. Lisaks mitmed nišiväljaanded nagu leheformaadis, aga ajakirja sisuga Müürileht või eklektiline veebiväljaanne Levila. Ja muidugi parteiajakirjandus. Kui Tallinna linnameedia suudeti valdavalt likvideerida, siis kristlikud-rahvuslikud-konservatiivsed Uued Uudised ja ametlikult sihtasutust esindav Objektiiv jätkavad nii ajakirjanduse kui ka kõigi neist erinevate mõtteviiside rünnakuid, muutudes üha raevukamaks ja kristlikumaks.
Erameedia võitlus lugejate rahakoti pärast jätkub. Endiselt kõneldakse reklaamiraha kadumisest maailmakontsernide ahnete lõugade vahele, mille vastu ei saa midagi teha. Endiselt tõusevad rusikad munitsipaalmeedia vastu reklaami pärast ja ERR-i vastu, kes erameedia sõnul ronib nende mängumaale oma meelelahutuse ja veebiportaali kaudu. Harva kerkib pinnale ka küsimus, kui palju raha noolib endale kohalike someliste üha paisuv maailm.
PABER. Paberlehtede langemisest sai mitme teguri koosmõjul surmaagoonia. Jaanuaris 2023 kadusid esmaspäevased paberlehed AS Eesti Posti (loe: Eesti Vabariigi) kojukandetasude tõstmise abiga. Samast aastast lõpetas paberlehe avaldamise 2020. aastal päevalehest nädalaleheks muutunud Äripäev ja sai ennekõike juhtidele ja investoritele määratud nišiväljaandeks. Kevadel 2024 kadus paberil Eesti Päevaleht, ja Delfi sünnib vist aastal 2023 ümber digitaalseks meediakaubamajaks. (Siin jääb nimetamata hulk väiksemaid lehti ja ka ajakirju, mis on paberil ilmumise lõpetanud või seda harvendanud.)
Nii on jäänud üleriigiliste päevalehtedena vaid konservatiivne Postimees ja kollane Õhtuleht. Kui eeldada, et paberilt loevad ennekõike vanemad inimesed, siis on sellega määratud ette ka nende maailma keskmed ja piirid. Aga vanaks jäänud ja mõttetuks muutunud onklite (peenemalt, seenioride) tõrjumine ühiskonna piirialadele ja nende taha on ju ka poliitikute, ametnike, kapitalistide ja progressiivsete noorte märg unistus.
Nädalalehed veel püsivad. Suuri üldnädalalehti on paberil sisuliselt viis: Eesti Ekspress, Maaleht, LP ning Postimehe ja Õhtulehe nädalalõpunumbrid. Aga kujutleda paberil nädalalõpulehtede maailma tulevikku on huvitav. Kõigepealt, praegused nädalalehed on väga rutiinsete rubriikidega, klišeestunud. Ellujäämiseks peavad nad ennast rutiinist lahti raputama (tegelikult kehtib sama ka erinädalalehtede, näiteks Sirbi kohta). Ja teiseks, Postimehe meediamaja peab tegema tõsiseid muutusi, et luua endale paberil nädalaleht. Kui ta muidugi tahab. Ja kui seda aega tuleb…
Lisaks, paberlehtede tiraažid liiguvad allamäge. Eesti Päevaleht jõudis enne lõppu seitsme tuhandeni, Postimees oma numbreid ei avalda, aga näiteks 2020 oli lehe trükiarv 38 000 ja järgmisel aastal juba 33 000. Õhtuleht on viie aastaga liikunud 42 000 pealt 27 000 peale, Eesti Ekspress 25 000-lt 15 000-le ja Maaleht 39 000-lt 29 000 peale. Ilusasti on näha, kuidas konservatiivsuse tõusuga maailmas on jätkunud ka varasem trükiajakirjanduse allamägetrend. Konservatiivne Maaleht müüb kaugelt enam kui liberaalne Ekspress, konservatiivne Postimees elab veel, aga liberaalne Eesti Päevaleht on surnud.
Lisaks tuleb rääkida paberpäevalehtede mahust (jätan suvehüpped jms kõrvale). Eesti Päevalehel see üldiselt püsis ja Õhtulehel ka (kui koroonaaegne langus maha arvata). Samas Postimehe põhileht, mis viis aastat tagasi oli teistest palju mahukam, laskus aegamisi 32 leheküljelt 24 leheküljeni ja on nüüd sama paks kui Õhtuleht ning nädalalõpuleht on õhenenud 76 leheküljelt 60-ni. Nii et kokku vähenes nädala maht ilma laupäevata 236 leheküljelt 156 leheküljeni ehk viie aastaga on kadunud kolmandik paber-Postimeest.
DIGI. Ajakirjanduse digistumine on saanud pöördumatuks. Ajalehed on muidugi ise kaasa aidanud, sest kogu aur on läinud veebile. Lood ilmuvad kõigepealt veebis ja alles hiljem paberil. Kui varem tähendas see tavaliselt, et veebi tuli lugu öösel ja paberil jõudis lugejani hommikul, siis nüüd jõuavad paberil lood kohale mõnikord lausa nädal hiljem. Eriti paistavad sellega silma Õhtuleht ja Ekspress. Kokkuvõttes on veebilehe lugejale paberlehe ainus väärtus veel krabina kuulamine hommikuse kohvi kõrvale (kui muidugi kohviraha on ja leht tuuakse).
Ühtlasi on veebilehendus sisuliselt tapnud 20. sajandi ja ka uue sajandi alguse ajakirjandusmudeli, mis jagas lehed kollasteks ja valgeteks ning tõstis esile selle, mis oli tegijate arvates oluline. Arvutite algoritmid muudavad lugusid tõstes ja langetades samal portaalil mõne hetkega kollasest valgeks või vastupidi, ning kõrvuti seisavad tipus kasvõi hukkunute arv Ukrainas ja kohaliku skandalistist suunamudija pangaarve suurus. Mul on tunne, et ajakirjanikud ei saa päris hästi aru, et see ajab inimesed puntrasse. Aga kui saavad, siis tuleb järeldada, et see ongi nende eesmärk. Nojah, inimese ajamine vastuoludesse on alati olnud manipuleerimise esimene aste, samas on ajakirjanikud andnud suure osa oma sõltumatusest masinatele, kes manipuleerivad süüdimatult nendega.
Lisaks, sama kurb on see, et veebiajakirjanduse tuleviku määrab 95% tehnoloogia areng, mida veab umbes viis USA ülifirmat. Eesti veebiajakirjandus saab ainult loota, kaasa nohiseda ja endale küsimusi esitada, kui soovib. Mis saab pärast haibi lõppu AI-st ja mida see hakkab tegema ajakirjanduses? Millal leiutatakse mõni uus lugemisvidin? Ja kas paberlehe lugejatel on veel järelkasvu? Kahjuks näitavad mitmed uuringud, et noored ei loe ka veebis ajakirjandusportaale, vaid hangivad oma info TikTokist. Ja ka paberil Müürilehe tiraaž on liikunud 4,5 tuhandelt 3,5 peale.
Juba eelmisel perioodil alanud jutt veebitellijate massi kiirest kasvust ei ole kuhugi kadunud. Endiselt on küll üsna ebaselge, kui palju on neis juttudes lihtsalt manipuleerimist arvudega. Endiselt müüakse mulle Brežnevi meediapakikesi, lisades mu tellimusele suvalisi ajakirju Kroonikast Pere ja Koduni. Endiselt pakutakse XXL perepakke, ehk siis soovitatakse tungivalt jagada oma tellimust pere ja sõpradega, et saada juurde lugeja-aadresse. Otse loomulikult kuulutavad lehed iga paberväljaande lõpetamisel uue hiilgava ajastu algust. Ma usun, et netti kolimine on paratamatu, aga mille poolest on parem see, kui paberil lehte enam ei ilmu? Peale omaniku rahalise võidu ei oska mina suurt midagi näha.
IDEOLOOGIA. Poliitiline-ideoloogiline polariseerumine ühiskonnas läheb lausa nädal-nädalalt hullemaks. Käib võitlus ideoloogiate, identiteetide, väärtuste vahel. Endiselt laenatakse ideed USA-st, ikka liberaalid ida- ja lääneranniku ülikoolidest, konservatiivid ja rahvuslased Trumpilt ja tema kaaskonnalt. Ja kui terav ääreliberaalsus on järele andnud, siis ultraparempoolsed-konservatiivid on tõusulainel, ees kumamas Donaldi kuldne kukal.
Ka Eesti meediamajade ideoloogiline kaklus on võtnud üha suuremaid mõõtmeid. Varem õõnestas nende jalgealust ennekõike ultrakonservatiivne seltskond, kelle jaoks peavoolumeedia oli (ja on endiselt) valetav, kallutatud, manipuleeriv jne. Sellele aitas omalt poolt kaasa portaalide muutumine sisuturundusega põimunud mimikrimeediaks. Nüüd püüavad mõlemad meediamajad järjekindlalt õõnestada teineteise usaldusväärsust. Ja on saavutanud kindlasti edu, jättes meelega või kogemata märkamata, et suur usaldamatus ajakirjanduse suhtes aitab ühiskonna polariseerumisele ja ka ajakirjanduse usalduse langusele ainult kaasa. (Ühe veidi varju jäänud saavutusena tuleb siin märkida Postimehe sisulist lahkumist ajakirjanduspreemiate ringist ja oma preemiasüsteemi loomist. Põhjenduseks arusaam, et Postimehe omi žüriides diskrimineeritakse.)
Samas, meediamajade ideoloogia on loomulik asi. Demokraatlikes riikides on alati olnud konservatiivsemad ja liberaalsemad, parempoolsemad ja vasakpoolsemad lehed, mille keskel peab käima keskteed neutraalne avalik-õiguslik ajakirjandus ehk Eestis ERR. Ideoloogia loob omanik, kes valib väljaandele peatoimetaja ja muidugi sellise, kes ei astu lehe ideoloogiale vastu. Aga peatoimetaja roll on ka tagada ja näidata, et lehe toimetus ei ole omaniku sülekoer. See nõuab mõnikord riski astuda omaniku arusaamadele vastu. Nii saab väljaanne säilitada usutavuse ja renomee. Siin on kaks portaali teravalt erinevad.
2012. aastal loodud Delfi-Päevalehe ühendtoimetust juhib algusest tänini Urmo Soonvald ja seal pole suuri probleeme olnud. Viimase viie aasta kaklus on koondunud ennekõike Postimehe ümber. Viie aasta eest oli Postimees kriisis. Käis peatoimetajate ringtants, mille käigus vahetus 2014–2022 suveni 10(!) peatoimetajat või toimetuse juhti. 2020 lahkus toimetusest pauguga rida ajakirjanikke, kes süüdistasid peatoimetajat ja omanikku sõnavabaduse ideoloogilises piiramises. 2020. aastal sai peatoimetajaks Mart Raudsaar, kes teatas, et Postimees peab olema erinevate arvamuste vaba turuplats. Raudsaar pidas vastu poolteist aastat ja tuli aastal 2023 tagasi arvamustoimetuse juhina, kes on väljendanud ka hoopis teistsugust arusaama. Hüplik aeg lõppes, kui peatoimetajaks sai senine Luige firma raudvara Priit Hõbemägi. See oli ilmselt lehejuhtide maailma suurim vapustus. Aga süüdistused omaniku ja Isamaa huvide teenimises kestavad. Naljakas on siin see, et kakskümmend aastat tagasi süüdistas Delfi Postimeest Reformierakonna huvide teenimises, sest tollane Postimehe juht Mart Kadastik on peaminister Andrus Ansipi sõber. Ja Luik pidi olema Isamaa suuvooder…
Aga ikkagi tuleb mu arust üha üle toonitada, et ajaleht ja ka meediaportaal ei ole kunagi ideoloogiliselt ühtsed ja leht on palju enam kui arvamustoimetus. Jah, Delfi on poliitilistes ja ühiskondlikes arusaamades vasakpoolne ja liberaalne ning Postimees konservatiivne ja mu arust on muutunud viie aastaga konservatiivsemaks. Küsimus on pigem selles, kas ja kui palju peab väljaanne pakkuma arvamiseks sõna teise serva arvajatele. Praegu ei paista laia skaalat kummaski portaalis. ERR on olnud selles osas paremas seisus. Teisalt, tavalistes uudistes ei paista ideoloogilist kallutatust kummaski portaalis ja kultuuriosas ma erilist vahet ka arvamustes ei näe. Samas on nii Delfi kui Postimees täis vaikset ja varjatud seksismi.
Omaette küsimus on selle juures lugeja meelsus. Kas väljaande püsilugeja on ikka sama ideoloogiaga kui ajaleht? Kas Postimehe püsilugeja ongi konservatiiv või Delfi lugeja liberaal? Ma ei tea, aga ei usu ka. Esiteks, üldjuhul loevad inimesed erinevalt paberiajastust praegu võrgust mitut väljaannet. Ja teiseks, inimesed ei ole mu arvates üldse lahterdatavad sellise ühe mõõtme alusel, seda tuleb pidada pigem manipuleerimise võtteks.
KLIKID. Lehetegijad on viimasel ajal kuulutanud, et klikkide aeg on ümber. Samas käib portaalides endiselt pidev lugejate monitoorimine ja neile meeldivate asjade ettesöötmine, oluliseks tulemuseks permanentne tekstide ületootmine. Siin oli suur muutja veebi-Õhtuleht, kes vähendas lugude arvu peatoimetaja sõnul 6000-lt kuus 2000-ni, aga portaalides midagi sarnast küll silma ei paista. Jääb endiselt mulje, et mingi nähtamatu käsi sunnib üha enam ja enam kirjutama. Muide, küllastunud turg panevat ajakirjanikke mõtlema kvaliteedile. Ei pane. Praeguses paberlehe numbris on umbes 30–40 lugu, aga veebis ilmub päevas 300–400 lugu. On ju selge, et toimetustes ei ole praegu kümme korda rohkem inimesi, mis tähendab, et kvaliteet ei saa olla seesama. Ja lisaks, kvaliteet ei ole müügiargument. Kõige rohkem müüakse maailmas Hiina ebakvaliteetset kaupa (ja mida aeg edasi, seda enam).
Teisalt, kuna tekste on nii palju, siis polegi portaalil vaja eriti mõelda sündmuste uudisväärtusele. Maailm on lahti ja nii ilmuvad üha ja üha suvalised maailmast tõlgitud või lausa plagieeritud lood. Teisalt ilmuvad kohalikud pisiprobleemide lood, nii et mõnikord oleks nagu üleriigilistest lehtedest saanud munitsipaalmeedia, mis tegeleb suvaliste Tallinna tänavate jms-ga, kusjuures ülejäänud Eestis ei toimu midagi. Kokkuvõttes, rong sõidab, aga kabiinis puudub ikka veel juht.
Endiselt on elus klikipealkirjade teema. Klikipealkirjad võib jagada kolmeks. Üks liik on otsene valetamine, millega tõstetakse esile loos olematuid fakte või seisukohti, sageli seetõttu, et loos pole midagi põrutavat. Teine, levinum sort on selline, mida kannab pealkirjade ja lugude skisofreeniline vastuolu. Pealkirjadeks kistakse lauseid, mis tõstavad esile mõne klikiväärtusliku konfliktidetaili (siit saame pealkirja, kuulutab ajakirjanik intervjueeritavale). Ja kolmas, valitsev rühm on ikka loo tuuma varjavad ja lugema meelitavad pealkirjad, olgu lünkpeakirjad, üldsõnad vms, mille kasutust hoiab üleval lootus, et siis astub lugeja ka kliki edasi. Loomulikult ei saa neile näiteks eetiliselt midagi ette heita, selliseid pealkirju on küllaga ka väljaspool ajakirjandust. Aga tuleb küsida, kas need tõstavad ajakirjanduse mainet, ei mõjuta seda või langetavad? Minu väide on, et langetavad. Kõigil peale Õhtulehe.
Klassikaline valge uudise pealkiri ütles loo tuuma ära. Kui lisada veel juhtlõik, siis sealt edasi polnud sageli vaja lugeda, kui detailid huvi ei pakkunud. Samas on mu arvates täiesti vale ikka ja jälle õhku visatav arusaam, et kui pealkiri kõik ära ütleb, siis inimene edasi ei loe. Pealkiri ei ütle kunagi kõike ära, sinna ei mahugi kõik. Ta ütleb olulisima ja lugeja avastada jäävad detailid, seletused, asjaosaliste arvamused jne. Teine klikipealkirja-fännide jutt on usutavam. Nimelt on nende sõnul klassikalised pealkirjad igavad, aga igavus on saanud sõimusõnaks. Üle kõige käivaks loosungiks on huvitav, sest ainult see aitab väidetavasti võidelda lugejate tähelepanu eest. Mis on lugejale huvitav, on omaette huvitav küsimus, praegu paistab, et see, mida palju klikitakse. Nõiaring. Ja kas ajakirjanduse roll siin ilmas on anda inimestele ainult seda, mis neid huvitab? Muide, huvitavuse loosungi ülimuslikkust kuulutas kollane ajakirjandus Eestis juba 1930. aastatel.
Eestis on äärmusi esindanud ERR oma klassikaliste pealkirjadega ja Delfi oma klikijanuga, millele mu arust isegi Õhtuleht konkurentsi ei pakkunud. Anno 2025 võttis Delfi vastu oma eetikakoodeksi, milles lubatakse muuhulgas klikipealkirju vältida. Elame, näeme, kas loetavus sellega väheneb ja kui väheneb, mida siis tehakse? Ja kui ei vähene, siis kas Postimees läheb sama teed? Praegu on nende portaal klikipealkirju kubinal täis nagu sarlakilöövet, mis on ju iseenesest huvitav konservatiivse väljaande puhul.
EMOTSIOONID. Klassikaliselt oli valge ajakirjanduse oluliseks normiks rahulik, argumenteeriv, tasakaalukas pilk maailmale ja kollasel ajakirjandusel emotsioonidele mängimine, põnevus, intriig, konflikt. Praegust maailma ja ajakirjandust valitseb emotsioon.
Jah, emotsioonid tuleb äratada, et saada inimesed lugema. See on tõde juba antiigist peale. Aga äratada emotsioone ja kasutada emotsioone ära on kaks eri asja. See viimane kuulub manipuleerimise kullafondi, millega seostub kaks probleemi: emotsioonide üleskütmine ja suvaliste inimeste emotsionaalne väljaelamine.
Klassikalises emotsiooniteoorias on välja toodud kuus põhiemotsiooni: rõõm, üllatus, kurbus, hirm, viha ja vastikus. Rõõmu pakub ajakirjandus haruharva, enamasti vaid spordis. Kurbus on vahetatud peenrahaks, kus käivad kõrvuti suured tragöödiad ja suvalise seltskonnatähe katkised küüned. Üllatused peaks olema üks uudisega kaasas käiv tunne ja mõnikord seda ka on. Aga selgelt valitsevad hirm ja viha. Vastikust kohtab õnneks pigem servaportaalides.
Hirm tõusis juba eelmisel kümnendil oluliseks märksõnaks. Alguses oli see hirm sõimu, ähvarduste, tühistamise ees, viimase viie aasta tuumaks on koroonahirm, vaktsiinihirm ja sõjahirm. Kui tühistamist ja sõimu vedasid üles someseltskonnad ja see puudutas vaid üksikuid inimesi, siis nüüd on hirmu-spiraali veetud kogu ühiskond.
Valitseb muidugi sõjahirm. Kui koroonaga tuli Eesti ajakirjandus üldiselt hästi toime, siis sõjaga on lood keerukamad. Kõigepealt, Eestis puudus sõjaajakirjanduse traditsioon ja teadmised. Kuidas hoida lahus propaganda ja info, kuidas lahendada allikate probleem, tsensuur ja enesetsensuur, objektiivsuse ideaal ja poole valik, tunnete vaoshoidmine ja üleskütmine, pagulased ja kohalikud hädasolijad jne. Kui üldjuhul oodatakse uudiselt täpsust, objektiivsust, tasakaalustatust, siis sõja puhul tõuseb väärtuseks maksimaalne täpsus maksimaalse kiirusega, samas objektiivsus ja tasakaalustatus taanduvad tagaplaanile.
Sõja alguses sai ajakirjandus asjaga hästi hakkama, aga praeguseks on jõutud vähemalt kahe probleemini. Esimene on inimeste matmine sõjainfo alla, tulemuseks infoväsimus või depressioon… Ühelt poolt on tegu vana ja tuntud sõjaväsimusega, mis on tabanud ühiskondi näiteks mõlemas maailmasõjas. Aga teine probleem kuulub uude aega. Iga väljaanne pakub oma infot, aga lugeja-vaataja surfab läbi mitme portaali ning info kuhjub ja kuhjub. Kuni inimene plahvatab.
Teine asi on seotud otseselt Eestiga. Alguses elasid ühiskonnas ja ajakirjanduses kõrvuti lootus ja hirm. Lootus, et Putin sureb kohe, Vene majandus kukub kokku, ja hirm, et Putin saadab aatompommi jne. Aja jooksul kadus lootus tagaplaanile (kuigi elab edasi) ja hirm tõsteti pjedestaalile. Selle tuumaks sai Eesti saatus. Kui alguses oli Eesti järgmise Vene rünnaku üks võimalikest sihtmärkidest, siis ühel hetkel tõsteti valitsema väide, et just Eesti on järgmine ja mitte võimalik, vaid kindel sihtmärk. Küsimuseks pidi olema ainult, millal. Nüüd on ka seda juba pakutud. Ja see sõjahirm ei ole ise sündinud ega ka täiesti arusaamatult kõlav sõnastamata ühiskondlik kokkulepe, selle hirmu on loonud poliitikud, sõjaväelased ja ajakirjandus üheskoos.
Pole ehk väheoluline, et sõja kõrval tõstis ajakirjandus üles ka kõik muud hirmud selle ees, mis võib tabada iga inimest siin ja praegu. Pidevad heitlused ärevusega, kehakaaluga, lastega ja lastetusega, väärkohtlemised ja igasugu haigused jalaseenest vähini. Lõpuks jäi mulje, et midagi muud enam ei olegi. Ja kui hirm on reageerimine ohule, siis vihast kasvab raev ja lisandub tahtmine rünnata.
LOOD. Juba selle sajandi alguspoolel hakkasid klassikalise uudise kõrvale ilmuma kollase uudise (või olemusloo) ehitusmalli järgivad uudised, mille tuumaks oli ja on lugu (see on rääkimata lugu…). Muidugi need meeldivad lugejatele, lugude jutustamine on ürgvana tegevus. Lood vajavad konkreetseid inimesi-tegelasi, konflikte ja nende lahendamisi. Aga mitte iga lugu ei tõuse üldistuseks ega prognoosiks. Vastupidi, suurem osa neist on just nimelt ja ainult konkreetsete inimeste konkreetsete teemadega lood.
Ühes nurgas on muidugi staarid ja staaritarid, kelle iga kääksatus läheb lehte. Tõsi, need ihud (mitte hinged) on üsna hästi ära õppinud, mis asi see lugu on ja kuidas seda luua, et ajakirjandus kahvlisse panna.
Teises nurgas on õiglust otsivate inimeste lood. Aga õigluse taga on kahjuks liiga sageli kaebaja oma õiguse tagaajamine õigluse sildi all või arusaam, et keegi peab olema kindlasti süüdi, et minul on midagi halvasti. Lisaks on inimesed õppinud standardselt valetama ja demagoogitsema. On kindlad punktid, mida saab enese kasuks keerata. Olgu see lapsepõlves toimunud väidetav ahistamine või ühiskonna kõrgeks kruvitud ootused või ka see, et keegi on naine (kui temast kui naisest pole juttugi). Ja seda kõike serveerivast ajakirjandusest saab õigluselaat.
Kolmandast nurgast astuvad valgusviirgu vaevlevad inimesed, kelle lugudes elavad koos nende elu intiimsed detailid, masohhism ja ekshibitsionism. Tuleb vaevelda, muidu pole elu õige. Aga veel olulisem on kõigile kuulutada oma vaevlemist. Sest mis mõte on üksi kodus vaevlemisel. Ja lõpuks ronivad uksest ja aknast sisse inimesed, kes tahavad näidata ennast teadjana, infoallikatena, saates kasvõi salajasi fotosid staar XX-ist lennujaama puhvetis.
Last and not least, üha enam elab suures osas lugudes kolkunud naisteajakirjade ja some enesekiitjate keel, milles kõik inimesed on säravad, stiilsed, seksikad, super. Kuigi pildilt vaatab mõnikord vastu paistes topis. Kunagi öeldi, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Praegusel piltide ajastul on asjad radikaalselt teisiti. Suur osa portaalide fotodest ei räägi üldse mitte midagi, kandes rutiinset allkirja, et foto on illustreeriv. Teine osa pakub inimesi ühetaolistes meelelahutusmeedia ja reklaami vormirõivastes, milles kõik peavad olema ühes ja samas naeratuste ja seksikate modellipooside kastmes, olgu lugu kõrval kasvõi sugulase surmast. Need pildid räägivad küll, aga hoopis midagi muud.
ARVAMUS. Ajakirjanduses on ikka olnud uudised, arvamuslood, intervjuud, analüüsid, olemuslood, taustalood, uurivad lood. Eesti ajakirjanduse ja ühiskonna suureks õnneks elab uuriv ajakirjandus edasi ja ajakirjanikku kardetakse endiselt. Mõnigi kord on ajakirjandus ainus lootus, kes aitab inimese bürokraatia haardest välja. Samas muude tekstiliikide osas üldpilt nii ilus ei ole.
Esiteks, tekib tunne, et tavaline uudis ei ole enam eesmärk omaette, vaid vahend mingite ajakirjaniku ja väljaande asjade ajamiseks (sama arusaama kuulutas muuseas Jaan Tõnisson aastal 1904).
Teiseks, üha segasemaks ja ähvardavamaks muutuvas maailmas tõuseb järjest olulisemaks sündmuste ja nähtuste lahtiseletamine ja taustainfo. Aga kui info ja arvamused tulevad netti ahvikiirusel, siis seletused ja taust jäävad krooniliselt hiljaks. Ja nii saavad võimu universaalsed taustaeksperdid somest, kes hakkavad juhtima mängu, mille suunda pöörata on raske.
Kolmandaks, üha enam levivad tekstid, mida nimetan parema sõna puudumisel artikliteks. Neis on koos uudislik materjal, analüüsid, taustaseletamised ja kirjutaja arvamused. Siin on seni kõik ilus, kuni ajakirjanik piirdub analüüsiga. Aga piir tuleb kätte, kui ajakirjanikust saab poliitik, arvaja või aktivist, kes topib loosse lisaks oma ideoloogiat, tavaliselt vaikselt ja poolvarjatult, lisades näiteks tema jaoks ebasobiva ideoloogiaga tegelaste nimedele ette negatiivseid täiendeid. Tulemuseks on järjest arvamusekesksem ajakirjandus. Lugejale topitakse arvamusi sisse eest ja tagant, tema võimaluseks jääb vaid nõustuda või vaikselt omaette vaielda (või on see üleskutse veebis räuselda?). Ja lõpuks kerkib küsimus, kus on poliitika, aktivismi ja ajakirjanduse vaheline piir? Mis juhtub siis, kui suuremast osast ajakirjanikest saavad ideoloogiatöötajad või aktivistid? Kas oleks vaja ka eesti ajakirjanduses liikuda selleni, et uudisajakirjanik ja arvamusajakirjanik peaksid olema eraldi inimesed?
SOME. Some võim veebiajakirjanduses pole midagi uut, aga see on kasvanud ja kasvanud, nii et eesti ajakirjandust täidab nii suur kogus lugusid somelastest, nagu ma pole kusagil mujal näinud.
Ühelt poolt on neli-viis sometari keeranud kogu kollase ajakirjanduspoole ümber sõrme ja neid tuleb selle eest tugevalt tunnustada. Aga ei maksa sealjuures seletada, et tegelikult teevad nad ka olulisi asju. Jah, juhuslikult. Nende kolmainsus on raha, seks ja sõim. Õnneks määravad nad ka suure osa lugejate suhtumise suunamudimisse. Ma ei hakka siin minema väga kaugele suunamudijate maailma, ma ei ole kunagi salanud oma tundeid nende vastu, lugege Marju Himma head ülevaadet ahistaja- ja pedofiilijahist suunamudijate moodi (Eesti Päevaleht, 27.05.2025).
Sealjuures on tippsomelased muutunud palju professionaalsemaks. Kunagisest „ise teen, ise toimetan, ise turundan“ elust on saanud tööstusharu, kus juutuuberi taga on terve meeskond nagu visuaalses meedias ikka. Aga endiselt valitseb seal arusaam, et igaüks on ise mõistus, au ja südametunnistus… Some on vabadus ja ütlen, mis tahan! Eetikakoodeks on ajakirjanduse jaoks (ja kett looma jaoks). Teiselt poolt toimetab ajakirjandus üha enam sümbioosis nende inimestega, osalt võimendades neid pidevate lugudega nende elust ja tegevusest, osalt laenates somevõtteid.
Kõigepealt, üha enam on tõusnud esile toetumine kontrollimata infole. Viimasel ajal paistab mõnikord, et isegi sõna „kuulujutt“ infoallika kohta on muutunud täitsa aktsepteerivaks asjaks (ja see ei ole enam Ekspressi klassikaks saanud valitud sahinad). Ei ole raske leida sellise allikakasutuse allikaid. Need on sometegelased, kes otse nõuavad: anna mulle gossi… Kardan, et vähemalt osalt selle tulemusel on saanud üheks lehetekstide lemmikverbiks võib … juhtuda. Kuidas saavutada see, et inimene ei usuks somesaasta? Kas ikka faktikontroll on tegelik faktide kontroll ja kui palju see meelitab hoopis lugema negatiivselt sildistatud uudiseid ja kas ainult neid, kelle usku ümberlükkamine ainult kinnitab, või ka teisi uudishimulikke, kes leiavad, et midagi selles ikkagi on…? Ja lisaks, kuidas toimida alternatiivmeedia infoga, mis võib olla ka tõene? Uhhuu elab endiselt mõlemas portaalis. Õnneks on ERR sellest vaba.
Teisalt on häda selles, et miljoni eestlase peale ei kraabi kokku isegi kümmet piisavalt tegusat kuulsusjanus someekshibitsionisti ja nii korduvad samad näod ja nende kaklused nädalast nädalasse. Ja kui muud pole, siis läheb käiku ka välja imetud kolmas põhjakaabe, näiteks XX-i eksmehe uus kihlatu. Ja ajakirjanduse lahke abiga ei saagi mingi staarinatukese kunagine elukaaslane meediast ja eksi staatusest lahti… Narkootikumide üledoos võib viia kergesti füüsilise surmani. Somelaste üledoos võib viia lugeja vaimse surmani.
Aga uus ja hullem mu jaoks on see, et on ilmunud välja ajakirjanikud, kes ülistavad selle maailma võtteid ja mõtteid: Te ei taipa, et uus aeg nõuab tekste, milles uudis ja kommentaar põimuvad üheks, reklaam ja sisu võivad olla eristamata jne. Te olete kümme aastat ajast maha jäänud, hoiate kinni traditsioonilise ajakirjanduse stampidest ega oska rääkida noorte keeles.
Nojah, noored ei käi pea üldse ajakirjanduses, väidavad asjaga kursis olevad inimesed. Nad saavad oma info TikTokist ja kui see alla käima peaks, siis mõnest muust liplapist. Ja seal jälgivad nad ennekõike tegijaid, mitte sisu. Paljusid noori ei huvita, kas tegu on varjatud reklaamiga või uudisemudija tootega. Kui asi on huvitav ja kasutatav, siis on kõik OK. Tulemuseks on manipuleeritud maailmapildiga inimesed. Noorte meediakirjaoskusest on räägitud aastakümneid, aga muutunud ei ole mu arust midagi. Ja kohati tekib tunne, et lehti valitsevad keskealised mehed ja naised, kes tahavad iga hinna eest olla nabani nooruslikud, ei saa ise aru, et nad on koomilised. Ma olen hea meelega kümme aastat ajast maha jäänud.
PS. Leidsin muuhulgas sellise märkuse ühe teksti alt: *Autori arvamus ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega! Selliseid lauseid panid nõukogude ajal toimetused selleks, et avaldada midagi, mis võis olla partei jaoks kahtlane. Huvitav, mis on selle mõte praegu? Aga küsida tuleb vähemalt: qui bono?
Selles loos on kasutatud mõtteid, mida olen esitanud muuhulgas Sirbi kolumnides ning intervjuudes Kaja Kärnerile, Anvar Samostile, Vilja Kiislerile ja Taavet Kasele. 2010. aastate ajakirjandusest olen kirjutanud loos „Ajakirjandus kahe kriisi vahel“ (Vikerkaar, 2020, nr 10/11) ja varasemast artiklivalimikus „Kommikoer ja pommikoer. Üksteist lugu eesti ajakirjandusest“ (2010). Pikemast perioodist on juttu kahes raamatus: T. Hennoste, R. Kurvits, „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ (2019) ja R. Kurvits, T. Hennoste, „101 eesti ajakirjanduspala“ (2019). Keni ülevaateid tegijate ja uurijate arusaamadest leiab Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamatust ja hea ülevaate statistikast saab raamatust „Eesti meediamaastik 2005–2024“ (2024). Lisaks on ilmunud üsna palju arvamusi ja analüüse mitmetes portaalides ja ajalehtedes.
