Kitš kitši pääl, klišee klišee pääl, ilma erilise sihita

Mikk Pärnits. Must mägi. Tallinn: Tänapäev, 2019. 220 lk. 19.95 €.

RAUNO ALLIKSAAR

Mikk Pärnitsa värskeim romaan on kultuuriajakirjanduses seni pälvinud vaid mõõdukat tähelepanu. See on kooskõlas autori kaliibriga, sest olgem ausad: ehkki oma mitmesuguste väljaütlemistega on Mikk Pärnits pälvinud ohtralt tähelepanu, ei ole ta laiema avalikkuse ees oma ilukirjandusteostega just silma jäänud, hoolimata sellest, et tal on neid – nii proosa- kui luuleraamatuid – juba terve rida trükivalgust näinud.

Seda enam torkab silma, et see vähene vastukaja on olnud äärmiselt polariseeritud. Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja Priit Hõbemäe sõnutsi on Mikk Pärnits eestimaise pulp fiction’i kuningas.[1] Arvustuse võrdlemisi ülistavat tooni veidi tasakaalustab küll kirjutaja varasem kommentaar Õhtulehe raadiosaates „Jutupaunik“, kus ta nimetas Pärnitsat „vastuoluliseks ja skandaalseks kolumnistiks“ ning teost klassikaliseks pulp fiction’iks, meelelahutuslikuks, žanripuhtaks sopakaks, mille läbilugemisele järgnevat mõte „mees mõtleb ikka igasuguseid asju välja“.[2] Valulikumalt reageeris luuletaja Kelly Turk, kelle arvustus päädis lausega „Kirjanik Mikk Pärnits, mida ma tahan öelda, sinu teos on läbikukkunud.“[3] Kui Hõbemägi hindas ennekõike raamatu ilukirjanduslikku potentsiaali lobeda ajaviitelugemisena, siis Turki häiris Pärnitsa küündimatus kirjeldada ajastukonteksti ning tema teose kahvatus võrreldes sarnaseid teemasid puudutanud kirjanikega.

Ühest küljest ei saa tõesti salata: „Must mägi“ on väga lobe lugemine, jutt jookseb autoril igatahes kenasti (kui väikesed keelelised lapsused kõrvale jätta). Narratiivi ehitamise ning jutustamise mõttes on Pärnitsale raske midagi ette heita. Sõna valdab ta hästi ning see, et žanriliselt on otsustatud just põneva ulmejutu kasuks, annab niigi hästi voolavale loole ainult juurde. Tegelased on isevärki, nende veidrused ja eripärad kenasti esile tõstetud, sündmustik on pingestatud, action’it on omajagu. Aga oh häda! See kõik ei vii eriti kusagile. Raamatu kulminatsioon on mannetu mis mannetu. Klišeelikul kombel sekkuvad muidugi võimuesindajad, kes „suure asja“ maha salgavad ja avalikkusele valetavad, et midagi sellist pole kunagi olnud. Nojah, eks ta ole. The truth is out there!

Ega sellest muidu olekski midagi, aga kokkuvõttes keerab säärane etteaimatav lõpplahendus mõnevõrra tuksi ka kogu eelnenu. Tekib üsna klassikaline olukord, kus positiivne mulje millestki seni veatust (või vähemasti igakülgselt talutavast) ühe n-ö suure vea pärast täielikult kokku variseb. Mõõduka antikliimaksi järel näeb lugeja järsku pimestava selgusega tervet hulka kohti, kus teos lonkas. Ja neid kohti jätkub.

Ühe väiksema ja võimalik ka, et (vähemalt osaliselt) kunstiliselt põhjendatava probleemkohana tuleb mainida autori keelepruuki. Kuigi lugu jookseb ladusalt, torkab ometi silma hulk keelendeid, mis ei mõju eesti keeles kuigi loomulikult. Olgugi et jutt on pandud tegelase suhu (ja eks kõnes on ju kuuldud tõelisi veidrusi), mõjuvad nt lk 197 „natukene staatikat“ (tähenduses „sahinat“ – static), lk 93 „telefoni spiiker põhjas“ („kõlar“ – speaker), või sageli korduv „sigil“ juba liiga veidrana. Heakene küll, võibolla on kirjanikuhärral olnud kavatsus oma tegelased sihilikult konarlikku ja võõrmõjulist keelt rääkima panna. Raamatu viimasel (!) leheküljel pruugitud lause „Ebamäärane gelatiinne (minu esiletõst – R.A.) mass sirutas Andu poole“ tekitab aga küsimuse, et kui autor on keelelises mõttes pime ja kurt, siis kus on olnud keeletoimetaja silmad ja kõrvad? Isegi häälduspärastatud „želatiinne“ ületaks juba nii mõnegi keelepuhtuse (ja keelelise tervemõistuslikkuse) armastaja taluvusläve, ent sellisel viisil süüdimatult pruugitud vorm, mis ei ole seejuures ka otsekõne osa, võiks autorist nii mõnegi lugeja silmis suisa eesti keele hauakaevaja teha.

Keelevigadest ja -küsitavustest olulisem on aga see, mida tahaks esimese hooga ebaoriginaalsuseks nimetada, kuid mida nii mõnegi piisavalt kultuurispetsiifilise elemendi (Uku Masingu prillid, Friedebert Tuglase päevik) olemasolul ehk kuidagi teisiti nimetama peaks, ent mis sellest hoolimata olukorda palju paremaks ei teeks. Süžee, mida võiks skemaatiliselt kirjeldada kui „valitsuse paranähtuste programm ja selle järelmid → suur ja ohtlik paranähtus → ootamatud kangelased (ja okultse iseloomuga „reliikviad“, mida nad oma seiklustes kasutavad) → intensiivne kulminatsioon → valitsus salgab toimunut“ on nii kulunud, kui olla saab. Seda on loetud lõpmatust hulgast pehmekaanelistest ajaviiteromaanidest ning korrutatud ka kõikvõimalike filmide ning telesarjade stsenaariumes. Mis on Pärnitsa variandis erilist? Olgu, peab tunnistama, et harjumuspärase „Salatoimikute“ stiilis looga tõesti tegu ei ole – sündmustik hargneb Nõukogude Eestis (tagasivaade ja ajalooline taust) ning praeguses Eestis. Omaette murekoht on muidugi Kelly Turgi tõstetud küsimus ajaloolise konteksti autentsusest ja täpsusest. Nimelt laseb Pärnits siin oma fantaasial lennata, aga side tegelikult toimunuga (Nõukogude paraprogrammide olemasolu pole ju ometi mingi saladus) jääb nõrgaks. Sellise lugeja jaoks, kes midagi ajaloost jagab ning mõtlemisvõimet täielikult välja lülitada ei oska, hakkab see kipakas-kohmakas konstrui üsna kiiresti lagunema.

Sama nõrgaks jäävad Pärnitsa tegelased. Mitte nõrgaks teoses tegutsevate inimestena, vaid nõrgaks just tegelastena. Põhiprobleem seisneb siinkohal selles, et lugeja ei saa ühestki neist just ülemäära palju teada. Jah, see, mille poolest nad normaalsetest inimestest erinevad, on selge, ent see on ka kõik. Napid ekskursid nende minevikku või kujunemislukku ei anna just palju juurde. Tegelased on täielikult ohverdatud sujuva narratiivi – lobeda loo – kirjutamisele. Nad on taandatud oma eripäradele ning toimivad vaid nende teenistuses. Ilmselgelt ei ole üks põnevuslugu koht, kus hakata lahkama peaaegu action-kangelaslike tüüpide elulugusid, ent neisse kübekese enama inimlikkuse lisamine tulnuks ainult kasuks, et raamat ei mõjuks odava B-kategooria ulmepõnevikuna. Keskmise märulifilmi peategelane kipub olema palja ülakeha ja kummipumbatud rinnalihastega relvakangelane, kes niidab automaadivalangutega pahasid nagu loogu (ja see on suuresti kõik, mida ta üldse teeb, sest üldiselt sellest piisab, et kriisiolukord lahendada), aeg-ajalt ehk peatudes, et kellelegi ka lõuga anda või mõnd seina mööda üles ronida. Võimalik, et kusagile mahub ka põgus tagasivaade raskesse lapsepõlve / flashback’id traumeerivast elusündmusest / kättemaksule sundinud ülekohtu meeldetuletus. Pärnitsa tegelased on selles mõttes üsnagi sarnased – nad on võrdlemisi ühemõõtmelised ning nende ainus roll on olla paranormaalsete võimetega või muu kiiksuga. Lõppkokkuvõttes lahendavad nad olukorra, mis on lugejale vahepeal juba lootusetuna tundunud, ehkki lugeja muidugi teab, et lõpuks pääsevad kangelased siiski katastroofist. Ja lugeja teab, sest kogu eelnev ehitustöö on olnud kas äärmiselt viljakas või täiesti viljatu. Täiesti viljatu juhul, kui autoril on olnud mingisugunegi kavatsus teose sisuga midagi öelda. Äärmiselt viljakas, kui autori eesmärk on olnud kirjutada etteaimatavat ja mõtlemist eriti mittenõudvat sopakat. Mitte ükski (põgus) filosoofiline passaaž ega kultuurilooline kild või motiivike, mida süžee vääramatu ja ettemääratud lõpu poole viivatesse peatükkidesse vahepaladeks puistatud, ei oma siin enam vähimatki tähtsust.

Lühidalt – tegu on filmiliku sopakaga, mida päästab vaid (enamjaolt) ladus ja lugeja närve mõnusalt kõditav sõnavool, aga seda muidugi vaid juhul, kui lugeja suudab oma umbusumeele välja lülitada. Jääb see tööle, pole raamatul lootustki, sest intellektuaalset stimulatsiooni sellest ei leia või kui, siis vaid teose tekstuaalsel analüüsil. Kusjuures, Pärnitsa varasema romaani „Kaotaja“ tagakaanetekst rõhutab, et teosel on „film noir stiilis süžee“. Filmilikkus näib niisiis Pärnitsa jaoks olevat midagi taotluslikku ja iseloomulikku. Paraku peab „Musta mäe“ puhul nentima, et välja on kukkunud üsna lahja straight-to-video teos.

Ligi kümme aastat tagasi kirjutas Mihkel Kunnus Pärnitsa debüütromaani „Hundikutsikaeetika“ arvustades ühe näidislõigu kohta: „Loomulikult pole siin mingit süsteemi ega loogikat. Sidususe annab emotsioon ja kohati isegi riim. … Mingis mõttes on analüütiline lähenemine või lähilugemine sellise teksti puhul sama kohatu ja sündsusetu nagu tõlkesubtiitrid Eurovisioni lauluvõistluse ülekannetel: ilma vastava muusikalise joobeta, ilma sama emotsioonita jääb järele vaid piinlik totrus; samavõrd naeruväärne kui kohata kaubamajas riiulite vahel ostukäru lükkavat Lordit, sarved peas ja nägu kummi täis.“[4] Kahjuks peab nentima, et ülemäära palju just muutunud pole, tekst põrutab lugeja pihta endiselt vaid lihtsakoelisuse ja toore jõu (pinge) kombinatsiooniga, aga mõttetegevust eriti ei soosi. Mikk Pärnits võiks oma kunstilisi nuge teravamaks ihudes vabalt pälvida lihtsat ja põnevat lugemist otsiva publiku tähelepanu (kui endale teatavat labasust lubada, siis võetagu filmimaailmast võrrelda kasvõi Michael Bayga, kelle kassahittidest filme kriitikud üsna üksmeelselt maha teevad). Aga selleks tuleb teha ka vastav otsus, mitte kõõluda kahe maailma vahel, kumbagi õieti kuulumata.

Kirjuta pealegi sopakaid, Pärnits, aga jäta siis vähemalt ajalugu ja Masingu prillid rahule.

[1] P. Hõbemägi, Eesti pulp fiction’i kroonimata kuningas. Eesti Ekspress, 28.08.2019.

[2] Jutupaunik, Episood 16: Üks võimas rahvusvaheline hitt kindlustab kirjaniku elu lõpuni, 08.08.2019.https://bit.ly/35Ygv67.

[3] K. Turk, Mida uut on Nõukogude Liidus? Kultuur.err, 24.09.2019.

[4] M. Kunnus, Stepihundikutsika dialoogi ihkav monoloog. Uue põlvkonna arvustus. Sirp, 29.01.2010.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht