Riho Saard. Muusika, mis aitas uskuda, hingata ja võidelda. Eesti gospeli ja kaasaegse kristliku muusika alguskümnendid. Tallinn: Rahva Raamat, 2025. 255 lk. 29.99 €.
Mind on alati kõige rohkem huvitanud need muusikalood, mis heidavad valgust varjus ajalugudele – sellistele, mille olemasolu peale ise tingimata tullagi ei oska. Riho Saardi raamat just niisuguse nähtuse välja nopibki – popkultuurist mõjutatud kristliku muusika. Autor keskendub (hilis)nõukogude ajajärgule ja varajasele taasiseseisvumisperioodile, juttu tuleb gospelkooridest, bändidest, folklaulikutest, põgusalt rokist ja metalistki.
Mõne teise jaoks on see raamat ehk pigem usulistest protsessidest. Popmuusikauurijana lugesin seda pigem jutustusena kristlikust popist kui ühest muusikalisest subkultuurist ja selle toimimisest. Sest kirjeldatud protsessid, st muusika toimimine võimusüsteemides, ei ole sugugi omased vaid kristlikule muusikale. Samamoodi ei ole unikaalne ka muusika afektiivsus, jõud tuua inimesi teatud ideede juurde ja mingeid mõtteid võimendada.
Raamatu muudab sümpaatseks selle fakti- ja infotihedus, samuti hea viitestatus, autori valmidus tutvustada oma meetodeid ja allikaid, kuigi tegemist ei ole otseselt akadeemilise tekstiga. Sageli tunnen popi-teemalisi raamatuid lugedes kõige rohkem puudust just sellest – arusaamast, kuidas jutustus kokku on pandud ja kui palju ma teda usaldada saan. Siin on aga pilt selge – autor tugineb arhiividokumentide, fotode ja helisalvestiste kõrval ka suulistele ajalugudele, intervjuudele ja kirjavahetustele.
Tihtipeale rajanevadki popmuusika-uuringud just suulistel ajalugudel. Nende probleemiks on aga see, et olgugi põnevad, ei ole nad tingimata objektiivsed, vaid killustunud ja isegi üksteisele vastukäivad. Samas on suuline ajalugu seda tüüpi ainese puhul möödapääsmatu. Olen ka ise popmuusikat uurides kogenud, kui sageli on seda oluliselt vähem dokumenteeritud kui näiteks klassikalist. Popi n-ö marginaalsete alade puhul on kirjalikke allikaid tihtilugu veelgi vähem. Saardi raamatus käsitletud muusika mõjub omamoodi topeltmarginaalsena – esiteks oli kogu kristlik muusika nõukogude ajal äärealale tõugatud (ja on vist praegugi), teiseks aga oli popmuusikast mõjutatud kristlik muusika seda mitmekordselt.
Saard liigub läbi eesti kristliku popi ajaloo ühtaegu kronoloogiliselt ja stiililiselt. Tekst on mõtteliselt jagatud 1960.–1970. aastate perioodiks, kus prevaleerib gospel, ning stiililiselt killustunumateks 1980.–1990. aastateks. Autor vaatleb nii muusika loomist, retseptsiooni kui ka muusikat ennast, ühtlasi paigutades kohalikud nähtused globaalsesse konteksti. Sissejuhatuses visandatakse laia pintsliga kristliku popi globaalset tausta, kulgedes sujuvalt filmikunsti juurest hipiliikumiseni, sealt vastukultuurse jeesusrevolutsioonini. Kontekst on huvitav, isegi kui seosed jäävad pisut implitsiitseks, näiteks üleminekud USA jeesusrevolutsioonilt Euroopa sekulaarsete ühiskondade religioossusele ning sealt Nõukogude Liidu riiklikult ateistlikule ideoloogiale. Raamatu esimeses pooles tuleb globaalsete arengute suhe Eestiga sisse tagasihoidlikumalt, mida seletab vahest raudse eesriide olemasolu. Rohkem põimub Eesti lugu välisilmaga alates 1980. aastate lõpust, ilmselt seoses nõukogude ja hiljem taasiseseisvunud ühiskonna avanemisega laiemale maailmale. Soome mõju käib muidugi algusest peale kaasas.
Raamatus on mitmeid eraldi teemasid, mida autor põhjalikumalt lahkab, neist esimesena gospel. Oma üllatuseks lugesin, et selle juured Eestis ulatuvad juba 1960. aastate lõppu, mil tegutsema asus gospelkoor Effataa. Olemuslikult suulises ja puudulikult läbikirjutatud popmuusikaloos võivad lihtsasti levida müüdid. Mingeid eksiarvamusi kummutab seegi raamat. Näiteks mäletan oma ammusest ajakirjanikuajast nullindatel diskussioone, kas mingeid gospelprojekte lehes kajastada – ah, see on mingi võõras värk, no teeme ära, kui midagi paremat ei ole. Valitses usk, et gospel on midagi meile olemuslikult kauget, uuel ajal siia imporditut, umbes nagu sünteetilised narkootikumid ja värviline näts. Saardi raamat juhatab aga kätte gospeli kohalikud juured.
Effataa ja gospelansambel Selaga seostub teisigi huvitavaid alateemasid, mis asetuvad dialoogi laiema muusikateadusega, näiteks pillide essentsialism. Instrumentide n-ö soolistamine on maailmas väga levinud, umbes, et harf sobib tüdrukutele ja tuuba poistele. Ent samamoodi saab pille ka välistada teatud mõttesuundade järgi. Selles raamatus arendavad seda diskussiooni näiteks arutelud löökpillide ja helivõimenduse üle. Põrkuvad põlvkonnad, esteetika, mängukultuur – ja meelsus. Tsiteerides autorit: „[Sela ja Effataa] tegevuses oli oma annus kontrakultuuri, mis üheaegselt ateismile vastandudes võitles ka usukogukondade tardumuse ja enesega rahulolemise vastu.“
Aga loomulikult ei otsi ega leia noored usklikud endale sobivat muusikalist väljundit vaid gospelist. Raamatust selgub, et kristlikku mõtet on Eesti noored julgenud juba 1960.–1970. aastatel segada kõige erinevamate stiilidega, isegi progerokiga. Nii on eraldi peatükk pühendatud Sela kontserdile Haljalas, mille tarbeks harjutati Haljala kirikus Bachi tokaatale tuginevat Emerson, Lake & Palmeri lugu „The Only Way (Hymn)“. Samuti muudab raamatu väärtuslikuks, et sageli näitab see meile olulisi muusikategelasi juba enne, kui neist said need, kellena neid täna teame. Näiteks Erkki-Sven Tüüri lugu on meil tavaks alustada bändist In Spe. Siinkohal on kristliku progeroki sünnilugu põnev ja informatiivne, kui juttu tuleb Via Aviumist, mida Tüür veel koolilapsena tegi.
Ühe subkultuuri lugu võiks lihtsasti jutustada ka isoleerituna. Seda raamatut lugedes tekib siiski ohtralt seoseid teiste muusikaliste subkultuuridega, millest igaüht samuti iseloomustab oma filosoofia. Sel moel paigutub lugu kristlikust popist suuremasse pilti, käsitlust võib lugeda muusikalise subkultuuri kui sellise loona, mille elemendid tulevad tuttavad ette teistegi tollaste muusikaliste subkultuuride liikmetele. Nõukogude Liidu kontekstile omaselt on selle subkultuursuse keskseks teemaks vastupanu. Inimesi ühendasid samad väärtused ning võrreldes kaasajaga oli vastuhakk peavoolu elustiilile valdavamgi kui eneseväljendus.
Vastupanu toimub sealjuures kahel tasandil. Ühelt poolt jutustus sellest, kui raske oli olla kristlane Nõukogude Eestis. Teisest küljest näitab Saard kristliku kogukonna enda hierarhiseeritust. Ütleb autor ju eessõnaski, et selles raamatus räägib ta muusikast, mis oli sageli arusaamatu ilmalikule publikule ja stiililt vale ka kristlastele. Kahest teemast prevaleerib siiski viimane – siseelu ja -heitlused. Esmajoones on see just lugu kristliku popi toimimisest ja vastuvõtust kogukonna enda sees. Selle kirjeldamises on raamatu suur väärtus.
Välja joonistuvad sekulaarse ühiskonnaga paralleelsed protsessid, nõukogude ajale laiemalt omased hierarhiad – akadeemiline muusika oli rohkem väärtustatud ja vähem peljatud kui popmuusika. Need nähtused on ka ajastuspetsiifilised. Näiteks süüdistab üks kogudus ansamblit Oikumene, et need laulu ajal kehaga kaasa õõtsuvad ning et kitarrist jalga jõnksutab. Samamoodi tuleb kangesti tuttav ette kriitika, et muusikaline stiil ei tohiks piitsutada üles ürgseid instinkte. Muusikateadlane Leo Semlek taunib, et müra ja rütm annavad kokku biitmuusika, omanäolise küünarnukkidega rusikamuusika, millest nagu viinajoomisestki sünnib sügav järeldepressioon. Rütmimuusika ei vajavat kõrget intelligentsi ja olevat seotud füsioloogiliste momentidega. Üsna sarnases sõnastuses riieldi samal ajal lehtedes biit- ja rokkbändidega, et need tekitavat sõltuvust, vajadust üha tugevamate stiimulite järele ning juhtivat noored lõpuks narkomaaniani.
Seega peegeldab kristliku kogukonna n-ö peavoolu suhtumine kristlikku poppi mikrotasandil Nõukogude võimu suhtumist popmuusikasse üldse. Mõjub omamoodi paradoksaalselt, kuidas üks niigi marginaliseeritud kultuur leidis enda seest veelgi marginaliseerituma – ja andis selle pihta tuld. Ometi tundub seegi üsna tavapärane (ja pisut ka koolikiusajalik), et kiusatu leiab veelgi nõrgema, kelle omakorda ebasobivaks kuulutab. Ilmselt on see ka totalitaarse riigi eripära – kui tuntakse end ohustatuna, tekibki vist vajadus oma piire veelgi rangemalt kaitsta.
Vaadates nüüd teist kihti – seoseid laiema ühiskonnaga –, siis neist küll räägitakse, ent üsna markeerivalt. Mitmed küsimused jäävad õhku rippuma. Näiteks mainitakse kohe raamatu algul, et ka pärast stalinistlikku perioodi ei pääsenud ükski kirikumuusik repressioonidest. Eks ma keskealise inimesena, kes seda perioodi uurinud, aiman, mis need olla võisid. Ent mõeldes potentsiaalselt nooremale lugejale, võinuks pisut selgitada, milles repressioonid väljendusid. Samamoodi tundsin pigem religioonikauge inimesena vahest puudust selgitusest, milline üldse oli usuinstitutsioonide struktuur ja hierarhia nõukogude ajal ning kuidas põimusid need riiklike võimustruktuuridega. Oleks tahtnud paremini mõista, kes kellele allus, mis oli lubatud või keelatud, kuidas suhestusid omavahel eri kogudused, palju neid üldse oli jne. Samas on ka selge, et kõik need teemad lihtsalt ei oleks mahtunud raamatusse, mis on niigi paks ja infotihe. Ja vähesedki kirjeldused on väga huvitavad, mh kuidas süsteemist n-ö läbi libiseti, näiteks nimetades muusika ladinakeelsust „vanamuusika mõjudeks“.
Raamatus on veelgi põnevaid kilde, mis vihjavad kristlike kogukondade ja subkultuuride ristumiskohtadele. Näiteks kristlik hevi, millega Saardil isiklikum suhe näikse olevat. Autor mainib, et tegi kristliku hevimuusika masinakirjalise ajakirja proovinumbri – veel üks huvitav lisandus meie fännikultuuri ajaloole! Eriti võluvalt kõlas zine’ijuhtmõte – kui sul pole aega minna pastori vastuvõtule, siis kuula kristlikku hevi. Juttu tuleb ka punkaritest, keda Oleviste kirikus üksvahe kohata võis, ja Vello Vaherist, kes esitas kristlike fraasidega muusika taustal breiktantsu. Ja et kõik see toimub nõukogude ajal, avardab oluliselt arusaama tollastest fännikogukondadest (kristlikke punk- või hevibände, nagu raamatust selgub, meil siiski ei sündinud). Või peatükk kirikudiskodest. Võiks arvata, et juttu tuleb Anu Saagimist. Aga ei – 1970. aastate lõpus algatas Tarmo Soomere Pühavaimu kirikus plaadimuusika- ja aruteluõhtud, millele KGB 1984. aastal lõpu tegi.
Pisut tuleb jutuks Rootsi kristlik rokipunt Charizma – on omamoodi anomaalia, kuidas üsna kõrvaline bänd Eestis staariks tehti (muide, Eestis tegutses ka Charizma fännklubi, millest raamatus küll ei räägita, aga tegelikult oleks huvitav teada, kas kristlus ka klubitegevusse üle kandus). Loomulikult käsitletakse Sõnajalgu ja nende kassetti „Tulge kõik“. Sõnajalgade ja 1990. aastate usubuumi kirjeldus on ääretult huvitav. Siingi suudab autor jääda endale omaselt tasakaalukaks. Ta ütleb ühelt positsioonilt – Sõnajalad olid võltssiirad, mõjusid paroodiliselt ja illusoorselt. Ja vaidleb kohe teiselt positsioonilt vastu – asjas sees olijate jaoks olid need teemad just see, millest nad, usklikud, mõtlesid.
On eriti huvitav, kui autor jõuab ideede ja stiilide juurest reaalse muusikani, võtab muusikat ennast kontekstis analüüsida, näiteks Joel Remmeli ja Matis Metsala progeroki stiilis instrumentaalpala „Südametunnistus“. Väga täpse kirjelduse abil annab ta edasi, kuidas võimendavad muusika filosoofiat tekstid ning mis üldse teeb instrumentaalmuusika kristlikuks, vaimseks või evangeelseks. Kahju vaid, et paljudel puhkudel heli ennast üles pole võimalik leida (mida ma lollaka järjekindlusega teha üritasin). Ja mõni asi ikkagi üllatas. Näiteks sain raamatut lugedes teada, et Henry Laksi „Õpetaja“ räägib kirikuõpetajast! Nii et hea näide heast loost, mis kõneleb inimestega erinevates ajastutes ja kontekstides.
Saard on oma materjaliga ümber käinud tundlikult ja delikaatselt. Mida lähemale kaasajale, seda isiklikumaks läheb raamat, eriti 1980. aastatesse jõudes. Ometi ometi säilib sealgi ka teadlase pilk. Selle sümbioosi tõttu läks vahest ka raamatu teise poole lugemine allakirjutanul ladusamalt. Kas oli asi selles, et esimene pool kattis suuremat teadmislünka, mille taustal teine pool mõjus mikroajaloolisemalt? Või ongi asi nii lihtne, et endale põnevamad teemad lähevadki kiiremalt? Üldiselt hoiab autor kogu raamatu vältel iseennast tagaplaanil, väljendab end väga neutraalselt. Vahepeal sedavõrd, et lugesin mõnda kohta lausa kaks korda, et mõista – jutt on mõne loovisiku sügavast traagikast. Näiteks kui Saard nendib üsna emotsioonitult, et kristlaste suhteliselt kõrge kontsentratsioon konservatooriumis just tudengitena oli tõsiasi, sest teadaolevalt viimane religioosse maailmavaatega õppejõud Heimar Ilves oli vallandatud juba 1956. aastal. Rohkemgi veel kui endale mõtlesin sellistes kohtades noorele lugejale – tabab ta neid nähtamatuid seoseid, traagikaid? See neutraalsus, autori ülim leebus on korraga nii raamatu suurim pluss kui ka miinus. Kristlus on ühiskonnas jätkuvalt emotsionaalne teema, mistõttu on kirjastiili kerge distantseeritus sümpaatne. Autor kommenteerib vähe, laseb näidetel ja tsitaatidel maksimaalselt enda eest kõneleda, jätta järeldused lugejale. Aga mingil hetkel tekib tunne – mingi isiklik seisukoht ju autoril ikkagi on? Küllap ongi, sest juba sellise kirjastiili valik on seisukohavõtt. Ometi tahaks vahepeal pisutki julgemat kommentaari kirjeldatule.
Teinekord on lugedes tunne – ja edasi? Mis siis sai? Lugejana aiman ja mõnikord ka tean, et väga paljudel puhkudel on kahe napi lause taga peidus veel üks suurem lugu. Näiteks kirjeldab põgus mainimine, kuidas Gospelfestival arenes nõukogude aja lõpu massiüritusest 1996. aastal vaid 356 inimesega festivaliks, muutusi laiemas ühiskonnas. Kultuurielu on ühiskonna mikromudel, samamoodi usuelu. Meenutades 1990. aastate alguses tegutsenud Kašpirovskit, näitab autor, kuidas usk ja šarlatanid said kõrvuti tegutseda – maailmad, mis tänaseks vist jälle pigem lahus. Aga lugeja peab need tähendused suuresti ise juurde mõtlema.
Samas – neid väiksemaid küsimusi ongi väga keeruline esitada, kui alusuuringud on tegemata. On paratamatu, et kui teema on sedavõrd läbikirjutamata, siis kõigisse suundadesse areneda ei jõua, tuleb teha valikuid, kõik teemad ei mahu ühte raamatusse ära. Nende potentsiaalsete laiendustetagi on infohulk hiiglaslik, sest täitmist vajav lünk on lihtsalt nii suur. Nii et loodetavasti lubab selle raamatu sünd liikuda edaspidi kitsamate mikroajalugude poole.
