John McDowell. Vaim ja maailm. Inglise k-st tlk Tiiu Hallap. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025. (Avatud Eesti raamat) 276 lk. 26 €.
Üks äng käib ringi mööda mõtlemist. Nimelt tahaks ju arvata, et kui me mõtleme, siis mõtleme tihtipeale maailma asjadest … aga kas ikka mõtleme? Millest me mõtleme, peaks lõppkokkuvõttes näitama kogemus … aga saab ta ikka seda üldse näidata? Sellistest ähmastest kõhklustest täpsemalt on kõnealust ängi keeruline sõnastada, tegemata juba ette kaalukaid filosoofilisi oletusi, seega tuleb appi võtta kujundid. Öelgem siis, et me näime soovivat, et mõtleva vaimu ja maailma vahel leiaks aset mingisugune hõõrdumine. Millal hõõrdumine on? Noh, julgemini saab öelda, millal seda pole: seda pole siis, kui mõtlemine on täiesti vaba; kui miski mõtlemise-väline seda ei piira ega suuna.[1]
Siiski ei taga mitte igasugune väline piiramine vajalikus mõttes hõõrdumist. Igatsetud hõõrdumine on midagi enamat kui see, et mõtlemise-väline sunnib meid mingitel viisidel mõtlema, põhjustab mõtlemise-välise kohta mingeid arvamusi. Hõõrdumine peab olema selline, et annab meile õiguse maailmast teatud viisil mõelda, ega tohi olla lihtsalt meie mõtlemise suvaline siia-sinna pillutamine. Ja veel: kõnealune õigus pole mitte lihtsalt see, et niisugusel viisil mõeldes oleme süüst priid; hõõrdumine peab olema miski, mis on võimeline õigustama – see peab andma aluse või põhjenduse, näitama, et teatud viisil maailmast mõelda on hea.
Äng paneb liikuma filosoofilise pendli. Pendli ühte äärmusse jõudes võime hakata arvama, et kõik on korras – meil on ju maailmas ringi toimetades ikkagi tajukogemused, mida me ise oma mõtlemisega sugugi vabalt ei vormi, vaid mis on meile lihtsalt antud; selliste maailma poolt vägisi ette antud kogemuste-kaemuste kaudu saamegi õigustada oma uskumusi maailma kohta. Ent ikka ja jälle ilmuvad välja filosoofid, kes hakkavad rääkima sellest, kuidas kaemus ilma mõisteteta on pime ning ei õigusta ise midagi,[2] või kes kuulutavad selle väidetava antuse pelgaks müüdiks[3] ja lisavad, et uskumusi saavad nii ehk naa õigustada üksnes teised uskumused.[4] Seda tehes nad ühtlasi vihjavad, et me ei peakski tolle ähmaselt mõistetud hõõrdumise pärast ülearu palju muretsema. Nii jõuab pendel teise äärmusse. Ometi jääb valdaval enamusel meist soov eelkirjeldatud hõõrdumise järele püsima ka pärast nende filosoofide lugemist – me ei taha manduda hõõrdumiseta pöörlemiseks tühjuses – ja pendel alustab tagasiteed esimesse äärmusse. Sellises pendeldamises äng avaldubki; tundub seega, et ängist vabanemiseks oleks vaja mingit stabiilset keskteed, mis paneks pendli seisma.
Selline kesktee on laias laastus see, mida John McDowell, üks nn Pittsburghi
filosoofiakoolkonna keskseid esindajaid, püüdis pakkuda oma 1991. aastal Oxfordis peetud John Locke’i loengutes. Loengud said 1994. aastal (ja uuesti 1996. aastal) kaante vahele, kasvades nõnda mõjukaks raamatuks, mida nüüd Tiiu Hallapi harjumuspäraselt suurepärases tõlkes ka eesti keeli lugeda saab.
McDowell alustab probleemi väljajoonistamist ühe Kanti eristuse toel. Väga visandlikult: vaimul on spontaanne ja retseptiivne pool. Spontaansus on kõik see, mida vaim teeb ise. Teisisõnu, spontaansus tähistab seda sfääri, kus vaim on vaba. See sfäär kujutab endast mõistetega toimetamist – mõisteliselt struktureeritud mõtete mõlgutamist, selliste mõtete üksteisega seostamist ratsionaalsuse normide valguses, põhjendatud või põhjendamatuid üleminekuid ühtedelt mõtetelt teistele. Tegemist on niisiis vaba liikumisega nn põhjenduste loogilises ruumis – kujund, mis pärineb teiselt tuntud Pittsburghi filosoofilt Wilfrid Sellarsilt. Seevastu retseptiivsus tähistab meelekogemuse passiivset vastuvõtmist. Traditsiooniliselt on sellest mõeldud nii, et tegemist on kogemusega enne, kui too spontaanse aru poolt mõisteliselt liigendatud saab. Selles etapis meil vabadust pole; meeleaistingud lihtsalt tulvavad meile peale.
Häda on nüüd selles, et retseptiivsus, mis küll piirab meie vabadust, ei ütle meile kantiliku pildi korral ise maailma kohta midagi, põhjendamisest rääkimata. Selleks et ütleks – ütleks, et asjad on nii-ja-nii –, peab spontaanne aru esmalt retseptiivsuse meelelise toormaterjali mõisteliselt liigendama („asjad“, „nii-ja-nii“). Ent sellega oleme astunud juba vabaduse sfääri – spontaanne aru võib seda algset sisendit lahti lõigata eri viisidel, kuidas ise heaks arvab. Näib, et kõige selle kirjeldamisel saab rõhutada kas üht (retseptiivsust, välismõju, puhast aistingulisust) või teist (spontaansust, vabadust, mõistelist mõtlemist), aga päriselt rahuldavat seletust meie ratsionaalsele maailmaga lävimisele ei saa tuletada kummastki rõhuasetusest. Siit siis mulje dilemmast, mille harude vahele filosoofid pendeldama jäävad.
Pendeldamisest pääsemiseks pakub McDowell keskteed, mille põhikujund on kaasatus: nimelt tuleks meil aru saada, et mõisted on kaasatud juba retseptiivsuses ehk siis meelekogemuses selle kõige tooremal kujul. (Siin ei maksa samas sõnasse kinni jääda, tihti väljendab McDowell seda mõtet ka muudel viisidel: nt et spontaansuse mõistelised võimed on „mängus … kogu teekonnal kuni empiirilise otsustuse aluspõhjani välja“ (lk 105, minu rõhutus), et spontaansus „läbistab meie tajulisi toiminguid maailmas otsast lõpuni“ (lk 107–108, minu rõhutus) jpm kujundid.)[5] Tundub seejuures, et see on tõesti üks järjekordne lõpp-punkt, kus kujundlikust kõneviisist mööda ei pääse – kõnealusele kaasatusele näib olevat olnud raske mingit täpsemat positiivset seletust või lahtipakitud kuju anda; pigem on jällegi lihtsam öelda, mis ta ei ole. Mõistelise mõtlemise kaasatus kogemuse tasandil ei tähenda, et kogemisele laieneks sellisele mõtlemisele muidu omane vabadus (sest sel juhul pöörleksime jälle täiesti vabalt tühjuses). Ometi ei tähenda see ka, nagu tegemist polekski seetõttu päris sellesama spontaansusega, nendesamuste mõistelise mõtlemise võimetega täisverelisel kujul, mida me ka vabalt mõtiskledes rakendame – on küll (lk 39). Kuna mõisted on kaasatud, siis „[k]ogemuses võidakse hoomata seda, kuidas asjad on“ (lk 56) – aga jällegi, see ei tähenda, et hakkame asju, s.o loodust, taas teadusrevolutsiooni-eelsel viisil lummustatuna käsitlema, justkui peituks mingi tähendus või ratsionaalne kord kogetavates loodusnähtustes endis. Ja nii aina edasi. Selle suure eitamise pinnalt võib tekkida tahtmine öelda, et kõnealune kaasatus lihtsalt on, mis ta on – inimeste mõisteliste võimete sui generis kaasatus meelekogemuse tasandil –, ja jutul lõpp.
Samas võib McDowelli lahenduse selline pisikokkuvõte olla (ja väga tõenäoliselt ongi) minu poolt ebaõiglane lihtsustus. „Vaim ja maailm“ on kurikuulsalt tihe lugemismaterjal, mida on tunnistanud (ja ette heitnud!) ka raamatu ja autori suurimad austajad. McDowell ise nendib selles asjas kuivalt: „[O]len pidanud tõdema, et ta on raskemini mõistetav, kui arvasin“ (lk 12), mistõttu ta lisas juba esimesele väljaandele mahuka järelsõna ja teisele väljaandele veel ka sissejuhatuse, mida samuti eesti keeles lugeda saab. Nendes aga McDowell pigem laiendab kui selgitab öeldut; näiteks seotakse seal loengud veelgi rohkem Donald Davidsoni filosoofilise raamistikuga, mis on McDowellile tegelikult sümpaatne peaaegu lõpuni välja – kuni see lükkab pendli ühte äärmusse (s.o hõõrdumispretensioonita ja üksnes koherentsusel põhinevasse teadmis- ja tõeteooriasse). Pigem toimib siin abistava teejuhina tõlkija saatesõna, mis muuhulgas avab üksikasjalikumalt Kanti spontaansuse ja retseptiivsuse eristust ning tutvustab ka raamatu vastukaja.
Ängipendli äärmuste talumatust näib McDowell enesestmõistetavaks pidavat ja lugeja veenmisele selles aega väga ei kuluta; pigem on raamat mõeldud näitama, kuidas tema kesktee on eelistatav just teistele võimalikele kesktee-kandidaatidele. (Muide, ehkki McDowell armastab rõhutada, et seda näidates ei tegele ta konstruktiivse filosoofiaga, vaid hoopis filosoofiatungi väljaposimisega à la Wittgenstein ja Rorty – st ei filosofeeri, ei ehita sildu vaimu ja maailma vahele, vaid püüab meid filosoofiast ja sillaehitamisvajadusest vabastada –, on tema näite puhul piir nende kaht sorti intellektuaalse ürituse vahel minu meelest õhkõrn, kui seda üldse on.)
Üks alternatiivne kesktee, mida McDowell käsitleb, on kogemustele mittemõistelise sisu postuleerimine, nagu seda filosoofidest on teinud näiteks Gareth Evans. Nõnda hoiame igasuguse spontaansuse kogemusest eemal, aga laseme kogemusel sellest hoolimata maailma kohta käia (isegi kui seletame seda maailma kohta käimist lõppude lõpuks ehk teistmoodi kui mõistelise sisu puhul). McDowell on Evansi vastu aupaklik, kuid peab Evansi pakutud alternatiivi lõppkokkuvõttes pelgaks siltide mänguks; mittemõisteline sisu on McDowelli järgi lihtsalt uue nimega kaemuslik antus, millele ratsionaalne põhjendamine tugineda ei saa; kõik, mis pole mõisteline, lihtsalt ei kuulu nn põhjenduste loogilisse ruumi.
Teine alternatiivne kesktee või õigemini viis kogu pendlit lihtsalt eirata on nn ilustamata naturalism (bald naturalism): arusaam, et juttu mingist eraldiseisvast „spontaansusest“ või „põhjenduste ruumist“ ei tohiks üldsegi tõsiselt võtta ja et kõik inimesse puutuv, sealhulgas mõisteline mõtlemine ja meie mõtete maailma-kohta-käimine, peaks lõppkokkuvõttes saama kirjeldatud loodusteaduste ja -seaduste keeles. Ent selline vaateviis suhtub McDowelli arvates eelkirjeldatud ängi juba liiga kergelt ega võimalda näidata, millest see (enamikul?) tekib, mis on selle ajalooline taust ja kuidas vabanemise poole liikuda. Asi on selles, et põhjenduste loogiline ruum, mida struktureerivad ratsionaalsuse normid ja mitte uusajal peamiseks seletusparadigmaks tõusnud loodusseadused, on siiski tõeline.
Omajagu võhma paneb McDowell ka selle alla, et kaitsta oma ettepanekut ühe kergesti kerkiva kahtluse eest: nimelt, kas tema enda väidetav keskteegi lõpuks ühte või teise äärmusse ära ei kuku? Kui mõisteline mõtlemine ulatub põhjani välja, kas siis tulemuseks pole mitte idealism – arusaam, et maailm ongi mõtlemine? Või siis vähemasti vohav platonism, leppimine sellega, et lisaks loodusnähtustele on olemas ka mingid salapärased mõtlemisnähtused? Just siin läheb McDowelli käsitlus eriti peeneks. Idealismisüüdistuse tõrjumiseks on talle oluline rõhutada, et õige tajukogemus on välismaailmale otse avatud ehk hõlmab sisuna maailma ennast, mitte aga ei näita maailma mingi vahendava representatsiooni kaudu. Kohe kerkib klassikaline küsimus, et kui õnnestunud tajukogemus on selline, siis millega on tegemist ebaõnnestunud tajukogemuste, illusioonide puhul, hallutsinatsioonide puhul? Lühike vastus on, et igal juhul millegi hoopis muuga (vastus, mida tuntakse tajufilosoofias disjunktivismi nime all). Vohava platonismi vältimiseks on vaja aga näidata, et mõisteline mõtlemine ja põhjenduste ruum pole loodusteaduslikult kirjeldatud maailma taustal midagi kõhedat; näidata, kuidas üks loodusteaduslikult kirjeldatud loom võib kujuneda selliseks, et tema kohta on õige öelda: ta toimetab põhjenduste ruumis. (Nii et teatavas mõttes ikkagi sillaehitus vaimu ja looduse vahel?). Siin tugineb McDowell Aristoteleselt laenatud teise loomuse mõistele. Asja tuum on väga lühidalt selles, et mõisteline mõtlemine ja põhjenduste ruum on miski, mille me saame kaasa inimkultuuris üles kasvades.
Teatud taustaga lähenedes, teatud prillide läbi vaadates on sellised arusaamad inimeste erilistest „maailmahõlmavatest“ (taju)seisunditest tugevalt ebaintuitiivsed, ning asi pole tingimata mingis uuesti pealetikkuvas epistemoloogilises ängis. Kui uurida inimest psühholoogi kombel ja tunda huvi, kuidas välised stiimulid põhjustavad aistinguid, aistingud põhjustavad mõtteid, mõtted põhjustavad käitumist ja nii edasi ja tagasi ja risti ja rästi, siis tundub McDowelli põhimõtteline piir mõistelise ja mittemõistelise vahel liiga jäik. Siis on näiteks üsna keeruline alla neelata ka mõtet, et kaks seisundit, millel on samasugune vahetu põhjus, samasugused tagajärjed, taustal samasugused ajuprotsessid ning subjektile samasugune tundumisviis, on midagi täiesti erinevat lihtsalt selle tõttu, et üht neist on juhtumisi kohane kirjeldada kui maailma suhtes tõest. Võiks ju püüda heauskselt öelda, et filosoofid-epistemoloogid (või McDowelli masti „terapeudid“) tegelevad lihtsalt hoopis teise asjaga kui psühholoogid-naturalistid, aga see eeldaks kahtlast dubleerimist – ütlemist, et on tajuseisund McDowelli tähenduses ja on tajuseisund naturalisti tähenduses ja et need kaks on sootuks eri asjad –, ja ma pole kindel, kas selline asi McDowellile meeldiks.
Sama lugu on kategoorilise erinevusega, mida McDowell näeb mõisteliselt mõtlevate inimloomade taju ja nn lihtloomade taju (või peaks ütlema „taju“?) vahel. Muidu ju arvaks, et see, kui inimene näeb enda ees laual küpset banaani, on mingis olulises mõttes väga sarnane sellega, kui inimese lähisugulasest primaat näeb enda ees laual küpset banaani – aga nüüd lahutaks neid kaht justkui kuristik. McDowell laveerib siin jõuliselt, aga ei saa öelda, et ta kahtlase pidevusetuse muljet lõplikult hajutada suudaks. Tekib küsimus, kas tajusüsteemide uurijad selliseid arusaamu väga tõsiselt võttes endale juba ette mõningaid uksi ära ei sulgeks. Aga eks need ole lihtsalt ühe „ilustamata naturalismist“ rikutu eelarvamused. Kui esiplaanil on parajasti mure tolle erilist laadi hõõrdumise näilise võimatuse pärast, võib McDowelli lugemine ehk tõesti leevendust pakkuda. Rikkalikku mõtteainet igal juhul.
[1] Kaldkirjas väljendid siin ja edaspidi on McDowelli raamatu kesksed kujundid.
[2] I. Kant, Kritik der reinen Vernunft, A 51 / B 76.
[3] W. Sellars, Empirism ja vaimufilosoofia. Tlk A. Unt. Akadeemia, 2010, nr 9, lk 1713–1736; nr 10, lk 1905–1928; nr 11, lk 2091–2112; nr 12, lk 2279–2291.
[4] D. Davidson, Tõe ja teadmise koherentsusteooria. Tlk A. Unt. Rmt-s: D. Davidson, Põhjuslikkus, tõlgendus ja teadmine: Valitud filosoofilised artiklid. Koost. J. Kangilaski, B. Mölder; tlk T. Hallap jt. Tallinn, 2012, lk 411.
[5] Olgu lisatud, et tegelikult läheb McDowelli ettepanek tajust kaugemale ja laieneb ka teisesuunalisele lävimisele maailmaga – tegutsemisele. Inimese (kavatsuslikku, mõtestatud) tegutsemist ei peaks tema sõnul kirjeldama nii, et kõigepealt leiavad peas aset mingid mõistelised protsessid, mis seejärel põhjustavad teatavaid liigutusi; jällegi, mõistelised protsessid on liigutustesse endisse kaasatud (vt 5. loengut), kuidas iganes siis seda kaasatust täpsemalt mõista tuleks. Mõisteline mõtlemine läbistab justkui kogu inimolemist. Aga kuna põhifookus on siin raamatus ikkagi tajul, siis keskendun minagi sellele.
