Eesti muusikalugu 1. Peatoimetaja Toomas Siitan. Autorid: Kristel Pappel, Toomas Siitan, Anu Schaper, Anu Kõlar, Heidi Heinmaa, Tiiu Ernits, Aleksandra Dolgopolova. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kirjastus, 2025. 535 lk. 49.99 €.
„Eesti muusikaloo“ esimene köide on tähelepanuväärne sündmus mitte ainult Eesti muusikateaduses, vaid Eesti kultuuriajaloo uurimises laiemalt. Tegemist on esimese nii ulatusliku katsega koondada sidusaks looks Eesti ala muusikaelu alates kristliku misjoni algusest 12./13. sajandi vahetusel kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni. Raamatu haare, allikapõhisus, läbimõeldud pildivalik ja uudne lähenemine annavad head tunnistust sellest, kui suure arenguhüppe on Eesti vanema muusikaloo uurimine viimastel aastakümnetel teinud.
Olgu kohe öeldud, et ma ei pea ennast pädevaks arutlema koguteose konkreetsete muusikateaduslike tõlgenduste üle ega hindama selle repertuaarianalüüside või muusikalooliste detailide täpsust. Mind huvitab pigem see, milliseid üldisemaid kultuuriajaloolisi küsimusi raamat võimaldab tõstatada. Või teisiti öeldes, milline on see „Eesti muusikalugu“, mida teoses esitatakse, ning millistele alternatiivsetele muusikakultuuri ajalugudele võiks see tulevikus aluse panna.
Raamat ise pakub selliseks vaatenurgaks hea põhjenduse. Eessõnas määratletakse köidet „kirjaliku muusikakultuuri ajaloona“ (lk 9), mis ei huvitu üksnes küsimusest, mida mängiti või lauldi, vaid ka sellest, kus muusikat tehti, kes seda esitas, miks seda tehti, kuidas seda vastu võeti, kuidas see levis, kuidas kujunesid metropoli ja perifeeria suhted ning milliste ideede toel jõuti lõpuks rahvusliku professionaalse muusikakultuurini (lk 9). Sama lähtekohta toetab sissejuhatus, mis algab küsimusega, „millist muusikalugu – või -lugusid – me vajame“ (lk 11). Põhjendatult rõhutatakse, et muusikalood vananevad mitte ainult uute allikaleidude tõttu, vaid „veel rohkemgi oma vaatepunktide ja käsitlusviiside tõttu“ (lk 11). Koguteos ei esita niisiis kohalikku muusikalugu üksnes heliloojate, teoste ja stiilide ajaloona, vaid asetab need avaramasse muusikakultuuri ajaloo raamistikku.
Köite sünnilugu ulatub tagasi 1990. aastatesse, mil Urve Lippuse eestvedamisel hakati Eesti muusikalugu uuesti läbi mõtlema ja selle allikalist alust laiendama. Selle töö oluline vaheetapp oli sari „Eesti Muusikaloo Toimetised“, mille üheksa köidet ilmus aastatel 1995–2008; pärast Lippuse ootamatut surma jätkus projekt Toomas Siitani juhtimisel. Raamatu ilmumisjärgses intervjuus (Sirp, 20.06.2025) on Siitan meenutanud, et koguteose ettevalmistus algas tema jaoks juba 1990. aastate alguses ning et raamatu aluseks olid nii mahukad eeltööd kui ka rahvusvahelised arutelud uute regionaalsete muusikalugude kirjutamise üle, eriti Skandinaavia kolleegidega.
Raamatu ülesehitus on kronoloogilis-temaatiline. Esimene suur osa käsitleb muusikakultuuri Eestis kristliku misjoni algusest Põhjasõjani, teine Vene võimu kehtestamisest 19. sajandi keskpaigani ning kolmas ühiskondlike muutuste aega 19. sajandi keskpaigast omariikluseni. Selle jaotuse sees avanevad väga erinevad muusikakultuuri avaldused: keskaegne liturgiline laul (lk 29–36), hiliskeskaegne linnamuusika (lk 37–40), reformatsioonijärgne kirikulaul (lk 53–62), Rootsi aja muusikaelu ametid (lk 76–84), luterlik laulurepertuaar (lk 85–88), muusi-kaga teatrietendused 17. sajandil (lk 127–137), 18. sajandi kodanlik muusikakultuur (lk 165–201), 19. sajandi muusika seltsiliikumises ja kontserdielus (lk 203–244), muusikaelu taasavatud Tartu Ülikoolis (lk 249–260), 19. sajandi muusikateater (lk 261–272, 361–408), talurahva muusika- ja lauluharrastused (lk 273–280), kooriliikumine ja laulupeod (lk 305–332), muusikaharidus 19. sajandil ja 20. sajandi alguses (lk 409–434), professionaalse muusikakultuuri kujunemine (lk 467–498) ja palju muud. Raamat on kirjutatud seitsme autori ühistööna, kuid selles on siiski tajutav selge toimetajakäsi ja üldine kontseptuaalne raamistik.
Kõige olulisem nihe eelnenud muusikalookirjutusega võrreldes näib seisnevat selles, et raamatu keskmes ei ole enam eesti muusika teleoloogiline arengulugu. Varasem lähenemine kaldus sageli minevikust otsima Eesti kultuurilise küpsemise edulugu: kuidas rahvalaulust, kooriliikumisest ja esimestest haritud muusikutest jõuti lõpuks kutselise heliloomingu ja rahvusliku kunstmuusikani. Selline jutustus oli omas ajas vajalik ja mõistetav, ent see allus paratamatult tagantjärele tarkusele: minevikku hinnati selle põhjal, kuivõrd see valmistas ette rahvusliku muusikakultuuri sündi.
Uus köide paigutab rahvusliku professionaalse muusikakultuuri kujunemise pikemasse ja mitmekihilisemasse arengusse. Baltisaksa, kiriklik ja linnalik muusikakultuur ei esine siin eesti rahvusliku muusika eelloo või kõrvalliinina, vaid Eesti ala muusikalise mineviku põhikihistustena. Neid mõistmata ei saa seletada 19. sajandi teisel poolel kujunenud eestikeelset kooriliikumist, rahvuslikku seltsikultuuri ega professionaalse muusika ambitsiooni. Raamatu fookus langeb muusikakultuuri toimimisele Eestis: institutsioonidele, ametitele, esituspraktikatele, repertuaarile, kuulajatele, haridus- ja kirikuelule, teatritele, seltsidele, nootidele, pillidele ning muusikat vahendanud ja viljelenud inimestele. Heliteosed ja loojad ei kao seejuures vaateväljalt, vaid asetuvad avaramasse sotsiaalsesse ja kultuurilisse konteksti.
Selline rõhuasetus tõstatab ühtlasi küsimuse, kuidas mõista raamatu pealkirjas sõna „Eesti“. Kas tegemist on „eesti muusikalooga“ või pigem „muusikalooga Eestis“? Õigupoolest sõnastab raamatu sissejuhatus selle kõhkluse ise, märkides möödaminnes: „Enne kui alustada eesti muusikalooga või pigem muusikalooga Eestis“ (lk 12). Pealkiri „Eesti muusikalugu“ võib viidata rahvuslikule muusikaajaloole, mille keskmes on eesti rahvusliku muusikakultuuri kujunemine. Köite tegelik haare, nagu öeldud, on siiski avaram. „Eesti“ tähistab siin ennekõike ajaloolist ruumi, kus põimuvad ladina kiriklik kultuur, hansalinnade saksa linnakultuur, luterlik kirikulaul, Rootsi riiklik ja hariduslik kord, Vene impeeriumi institutsioonid, baltisaksa mõisa- ja teatrikultuur, eestikeelne kooli- ja koguduselaul ning õigeusu ja vennastekoguduse helimaailmad.
Selles mõttes kirjeldaks teose sihti ehk kõige täpsemalt väljend „muusikakultuuri ajalugu Eestis“. Pealkiri „Eesti muusikalugu“ kannab paratamatult rahvusliku muusikaloo sleppi, ent köide avardab seda traditsiooni seestpoolt. Eesti muusika kujunemislugu seotakse siin palju laiema küsimusega: kuidas muusika Eesti alal kõlas, levis ja toimis – mitmes keeles, mitmes konfessioonis, eri sotsiaalsetes ruumides ja mitme poliitilise korra all. Eessõna sõnastab selle püüdluse väga selgelt: „Võõrast ja Oma vaadeldakse selles käsitluses tervikuna – niivõrd kui see on võimalik“ (lk 9). Tõepoolest, Eesti muusikalugu püütakse raamatus käsitada osana Läänemere-ruumi, saksa kultuuriruumi, Rootsi ja Vene riigi, protestantliku Euroopa, baltisaksa linnakultuuri ja hilisema eesti rahvusliku liikumise ajaloost.
Järgmine oluline küsimus puudutab periodiseerimist. Miks algab Eesti muusikalugu just 12./13. sajandi vahetusel? Raamatu vastus on selge ja arusaadav: sealt algab kirjalikult jälgitav muusikakultuur Eesti alal. Nii nagu ajaloolaste jaoks tähistab 13. sajandi algus sageli Eesti kirjakultuuri ja kirjalikult dokumenteeritava ühiskonna algust, nii määravad ka siinses käsitluses alguspunkti kõige varasemad säilinud kirjalikud allikad. See on metodoloogiliselt põhjendatud valik, kuid kindlasti mitte enesestmõistetav. Valitud alguspunkt ei tähista muusika kui helilise loometegevuse algust Eesti alal, vaid hetke, millest alates saab muusikakultuuri järjepidevamalt dokumentide najal jälgida.
See valik tuletab meelde, et iga muusikalugu on ühtlasi allikate ajalugu. See, mis on säilinud, ei ole kunagi lihtsalt minevik ise, vaid institutsioonide, võimusuhete ja kirjaliku asjaajamise toodetud jäljed. Kirjalikud allikad eelistavad kiriklikku, linlikku, haritud ja sageli elitaarset muusikakultuuri. Nad teevad nähtavaks selle, millel oli ligipääs kirjalikule vahendusele: liturgilised raamatud, kantorite palgalehed, linnamuusikute ametikohad, teatriarved, kontserdikuulutused, nooditrükid, lauluraamatud, koolide ja seltside dokumendid. See kõik on mõistagi väga oluline, ent ei kata kogu ajaloolist helimaailma.
Seetõttu jääb suur osa helilistest ja muusikalistest praktikatest paratamatult varju. Suuline laulutraditsioon, töölaulud, rituaalsed loitsud, argised pillimängud, tantsumuusika, turu- ja tänavahelid, kõik see, mis ei jätnud endast kirjalikke jälgi või mida kirjakultuur ei pidanud säilitamise vääriliseks, ilmub kirjalikus muusikaloos ainult kaudselt. Raamatu koostajad on sellest piirist selgelt teadlikud ja just seetõttu näiteks otsustanud mitte käsitleda rahvamuusikat osana Eesti varasest muusikaloost.
Eriti õpetlik on selles seoses regilaulu küsimus. Vanem muusikalugu kaldus kujutama regilaulu kui eesti muusikakultuuri ürgset kihistust, millele hiljem kasvas peale kirjalik ja professionaalne muusikakultuur. Selline mudel on ahvatlev, sest pakub näiliselt selget arengujoont: rahvalaulust kirikulaulu ja koorilaulu kaudu professionaalse heliloominguni. Ent tegelikkus on palju keerulisem. Suuline ja kirjalik muusikakultuur ei järgne teineteisele lihtsas ajalises reas, vaid eksisteerivad väga pikka aega kõrvuti. Regilaul ei ole üksnes muusikaloo „eelajalugu“, vaid omaette ajalooline praktika, mille tähendus ja iseloom muutuvad ajas ning mis võib olla korraga vana ja kaasaegne.
„Eesti muusikalugu 1“ paneb laiemalt mõtlema sellele, mida me üldse muusikana mõistame. Kas muusikalugu peaks piirduma organiseeritud heliga, mida selle loojad, esitajad või hilisemad uurijad tunnevad ära muusikana? Või tuleks muusikat uurida laiemas helide keskkonnas, kus kunstilised, rituaalsed, argised, töised ja tehnilised helid on omavahel põimunud? See küsimus määrab suurel määral selle, millised allikad meid huvitavad, milliseid institutsioone me uurime ja kelle helid saavad ajalooks.[1]
Siin tundub õpetlik paralleel kunstiajaloo arenguga. Viimastel aastakümnetel on klassikaline kunstiajalugu avardunud üha enam visuaalkultuuri ajalooks. See ei tähenda, et maal, skulptuur või arhitektuur oleksid tähtsuse kaotanud, vaid et neid vaadeldakse üha enam laiemas pildilises ja materiaalses keskkonnas, koos tarbeesemete, märkide, müntide, rõivaste, monumentide, rituaalide ja vaatamispraktikatega. Samamoodi võiks muusikalugu tulevikus kasvada üle avaramaks helikultuuri ajalooks. See ei pea asendama tingimata klassikalist muusikalugu, vaid asetaks selle laiemasse kuulmise, heli, meedia ja tehnoloogia arengu konteksti. Sest muusika ei kõla kunagi vaakumis. Ta kõlab koos teiste helidega, kindlas ruumis, kindlal ajal, kindlate kuulajate ja kindlate reeglite keskel.[2]
Selline helikultuuri ajalugu võiks näiteks pöörata tähelepanu sellele, mis rolli mängivad helikultuuris kirikukellad, turuhääled, raekoja mehaanilised kellad, sõjaväeorkestrid, tänavamuusikud, raudteejaamade helid, tehaseviled, grammofon, raadio jne. Need ei ole kõik näited muusikaloomest kitsas tähenduses, kummati kujundavad need kõik ajaloolisi helikeskkondi. Kirikukell andis rütmi nii päevale kui kogukonnale, tehasevile lõikas linnaaja tööstuslikeks ühikuteks, raudteejaam tõi avalikku ruumi uued tempod ja helid. Fonograaf ja raadio muutsid omakorda seda, kus, kuidas ja kellega muusikat kuulati.
Raamatut lugedes tekib veel teinegi mõte. Et Eesti muusikalugu võiks käsitada ka sotsiaalsete kuulamisruumide ajaloona. Kirik, kool, linn, gild, mõis, teater, kodu, seltsimaja, kontserdisaal ja lauluväljak on kõik muusikakultuuri aktiivsed kujundajad. Iga ruum seab helile oma reeglid: kes võib laulda või mängida, kes peab kuulama, milline repertuaar on sobiv, milline heli on püha, milline pidulik, milline meelelahutuslik, milline lubamatu või häiriv. Kirikus on heli seotud rituaali, õpetuse, kalendri ja konfessionaalse identiteediga. Koolis muutub laulmine distsipliini, hariduse ja kollektiivse kasvatuse vahendiks. Linnas on muusika seotud ametite, pidustuste, turgude ja tänavatega. Mõisas tähendab muusika seltskondlikku eristust, haridust ja Euroopa maitsevormide omaksvõttu. Teatris põimuvad muusika, näitlemine, keelepoliitika ja linna avalikkus. Seltsimajas saab laulust ühistegevuse, enesekasvatuse ja rahvusliku mobilisatsiooni vorm. Laulupeol muutub muusika kaasavaks, ruumiliselt korraldatud ja poliitiliselt laetud ühiskogemuseks. Sissevaated nendesse ruumidesse on raamatus enamasti olemas, kuid sageli eri osades laiali: kirik ja kool eriti reformatsiooni, Rootsi aja ja talurahvakooli peatükkides (lk 50–74, 85–118, 273–288), linn Rootsi aja muusikaelu ja avaliku kontserdielu peatükkides (lk 119–127, 178–201, 227–247), teater 18. ja 19. sajandi peatükkides (lk 182–201, 261–272, 361–408), seltsimajad ja laulupeod 19. sajandi teise poole käsitluses (lk 203–226, 305–332, 441–466).
Raamat ärgitab arutlema, kas muusikaloo kirjutamisel võiks vaatepunkti muusikalise vastena kasutusele võtta mõiste „kuulmispunkt“. Nii nagu ajalookirjutuses küsitakse, kust minevikku vaadatakse, võiks muusikaloo puhul küsida, kust ja kelle positsioonilt muusikat kuulatakse. Sama heliline sündmus võis tähendada erinevat kogemust lauljale ja kuulajale, pastorile ja koguduseliikmele, mõisaperele ja teenijaskonnale, laulupeo korraldajale ja osalejale. Selline lähenemine aitaks kirjutada muusikalugu kuulaja vaatenurgast ning nihutada tähelepanu muusika loomiselt ja korraldamiselt selle vastuvõtule. Oluline pole üksnes see, kes muusikat lõi ja esitas, vaid ka see, kuidas õpiti kuulama, millal tuli vaikida, millal oli lubatud kaasa laulda ning millist tüüpi kuulajaid kujundasid kirik, kontserdisaal või laulupidu.[3] Avaliku kontserdielu kujunemise peatükis tõuseb see eriti selgelt esile, sest seal seostub muusika üha enam esteetilise kuulamiskogemusega (vrd lk 178–182).
Muidugi võib küsida, kas nii mahukas ja mitmekihiline teos oleks vajanud tugevamat kokkuvõtet. Raamatu lõpuosas jõutakse Eesti muusikakultuurini omariikluse künnisel, ent lugejana oleksin soovinud ulatuslikumat järelsõna, mis võtaks kokku, mida see pikk teekond Eesti kultuuriajaloo seisukohalt tähendab. Raamatus on küll napp järelmärkus „Lõpetuseks“ (lk 499), kuid üldisemaid metodoloogilisi ja kultuuriajaloolisi järeldusi oleks võinud koondada veelgi nähtavamalt. Millised on Eesti muusikakultuuri peamised pikaajalised arengujooned? Milline on kiriku, kooli, linna, mõisa, teatri ja seltsi suhteline kaal Eesti muusikakultuuri kujunemisel? Kuidas muutuvad sajandite jooksul muusika kandjad: vaimulikud ja koolipoisid, linnamuusikud ja kantorid, mõisamuusika harrastajad ja teatritrupid, seltsitegelased ja koorilauljad? Selline kokkuvõttev vaade aidanuks lugejal paremini näha, milline uus Eesti kultuuriajaloo pilt sellest mahukast ainesest välja joonistub. Aga võimalik, et see kokkuvõte on mõeldud esitamiseks muusikaloo järgmises köites.
Kui mõelda siinse köite põhjal tulevastele uurimissuundadele, siis esimene neist võikski olla Eesti helikultuuri ajalugu. See võiks hõlmata kirikukellade ja tornimuusika ajalugu, avaliku heli ja linnaruumi helirežiime, käsitöö ja tööstuse helisid, raudtee ja sadamate akustilist mõju, kooli- ja kirikulaulu distsiplineerivaid praktikaid, sõjaväemuusika ja paraadide helivõimu, koduse musitseerimise ja koduste helitehnoloogiate ajalugu, fonograafi, grammofoni ja raadio tulekut jne. Kõik need teemad ei mahu tingimata muusikaloo sisse, kuid nad aitavad mõista, millises helilises maailmas muusika ajalooliselt kõlas.
Teine suund võiks olla kuulamise ajalugu. Kuidas muutusid kuulamise normid ja tavad keskajast 20. sajandi alguseni? Millal oli muusika ühistegevus ja millal individuaalne esteetiline kogemus? Millal oli kuulaja osaline ja millal vaikiv publik? Kuidas erinesid kiriklik, kodune, seltskondlik, teatri-, kontserdi- ja rahvuslik kuulamine? Kuidas õpetati lapsi laulma ja kuulama? Kuidas distsiplineeriti koorilaulja keha, häält ja tähelepanu?[4] Laulupidude ajalugu võiks selles võtmes olla mitte ainult kooriliikumise või rahvusliku mobilisatsiooni ajalugu, vaid ka massilise kuulamise ja kollektiivse heli korraldamise ajalugu.
Kolmas suund puudutab muusika materiaalsust. Muusika ei levi ainult ideede ja annete toel, vaid vajab väga konkreetseid materiaalseid ja institutsionaalseid tingimusi: oreleid, harmooniume, klavereid, muid pille, noodipaberit, trükikodasid, lauluraamatuid, koolivõrke, õpetajate seminare, prooviruumide olemasolu, kontserdisaale, reisivõimalusi, pileti- ja reklaamisüsteeme. Selline muusikaelu aineliste võimaldavuste ajalugu aitaks näha, kuidas muusikakultuur kasvab välja mitte ainult esteetilistest püüdlustest, vaid ka materiaalsest, majanduslikust ja administratiivsest maailmast.[5]
Need soovid ei kahanda koguteose väärtust, pigem osutavad selle inspireerivale väele. Hea üldkäsitlus mitte ainult ei koonda senist teadmist, vaid loob ka uue lähtekoha edasiseks aruteluks. Kui püüda sõnastada „Eesti muusikaloo“ suurimat saavutust, siis võiks öelda, et kohalik muusikalugu avaneb siin mitmekeelse, mitmeruumilise ja mitmehäälsena. See pole sirgjooneline teekond rahvalaulust kutseliste heliloojate ja suurteosteni, vaid paljude paralleelsete helimaailmade põiming. Nende helimaailmade koostoimes kujunebki see, mida võib nimetada Eesti muusikakultuuriks – ja mille esimese suure ülevaate see köide veenvalt pakub.
[1] Hea historiograafilise ülevaate sellest, kuidas muusikaajalugu on avardumas heliajalooks, pakub: C. Vendries, De la musique au son: nouvelles perspectives, nouveaux regards. Revue historique, 2020, nr 3, lk 191–212.
[2] Näiteid sellisest avaramast lähenemisest muusikaloole leiab uuemast kultuuriajalookirjutusest mitmeid, vt nt Hearing the City in Early Modern Europe. Toim. T. Knighton, A. Mazuela-Anguita. Turnhout, 2018; Testing Hearing: The Making of Modern Aurality. Toim. V. Tkaczyk, M. Mills, A. Hui. Oxford, 2020; Acoustics of Empire: Sound, Media, and Power in the Long Nineteenth Century. Toim. J. Q. Davies, E. Lockhart. Oxford, 2024.
[3] Hea näite sellesuunalisest lähenemisest rahvusvahelises erialakirjanduses pakub koguteos: The Oxford Handbook of Music Listening in the 19th and 20th Centuries. Toim. C. Thorau, H. Ziemer. Oxford; New York, 2019.
[4] Väga põhjaliku ja õpetliku valiku kuulamisega seotud tekstidest antiigist 19. sajandi lõpuni esitab prantsuskeelne koguteos: L’Écoute: De l’Antiquité au XIXe siècle. Une anthologie. Toim. M. Kaltenecker. Pariis, 2024.
[5] Ühe hea näite sellisest lähenemisest pakub: J. G. Papenburg, Listening Devices: Music Media in the Pre-Digital Era. London, 2023.
