Kaur Riismaa. Väsinud valguse teooria. Tallinn: Varrak, 2025. 405 lk. 29.99 €.
Surm. Süütamised. Laastavad loodusjõud. Hämarad kinnisvaratehingud. Populistliku erakonna sünd ja varjatud rahastamine. Viljaka luuletaja, romaani- ja näitekirjaniku, mullu esseeskandaaliga üldsuse huviorbiiti lennanud Kaur Riismaa uusima teose, kirjanike liidu 2025. aasta romaanivõistluse võidutöö „Väsinud valguse teooria“ sisukokkuvõttest võib vabalt jääda mulje kui poliitilisest põnevikust värskelt taasiseseisvunud Eesti metsikutel alguskümnenditel. Märuli ja närvikõdi otsijad peavad siiski pettuma. Pigem on tegemist põlvkonnaromaaniga, mille tegelaste elud veerandsajandi jooksul risti-rästi üksteisega põimuvad, vahel küll dramaatiliste sündmuste kaudu, kuid siiski eestlasliku vaoshoitusega ja ilma erilise emotsionaalse tulevärgita.
Lugu hakkab hargnema 1997. aasta Tartu suves. Paavo Paavo („Keegi ei tea, kas Paavol on kaks ees- või kaks perenime“) saab isaks, leiab naise ning pageb ärikast ülemuse ja selle „kappide“ eest pealinna. Neli aastat hiljem viib saatus ta endise ülemusega taas kokku ning Paavo langetab otsuse astuda võitjate poolele: „ta isegi nautis, kuidas mingisugused ideaaliräbalad temas purunesid. Paavo tahtis osa saada. Paavo – tahtis – osa – saada“ (lk 75). Ometi ei kujune temast üheplaanilist edukultuse jüngrit; tema valikuid jäävad saatma mineviku varjud ja kahetsused.
Sama, 2001. aasta suvi toob lugeja ette ka teised kesksemad tegelased. Esmalt Paavo salatütre Loreta, kelle teekonda Taganurga küla südikast mudilasest filmihuvilise noore ja sealt edasi suunamudija ning lõpuks pesueht mõisapreilini romaani vältel jälgida saame. Oma influencer’i-karjääri alguses seisab Loreta silmitsi tundlikule teismelisele tüüpilise probleemiga: soov ennast väljendada on olemas, ent öelda pole justkui midagi. Kummatigi saab just sellest tema edu võti: sõnatult kaamerasse vaatamist tõlgendab publik ehedusena, „päris“-olemisena. Blake Snyderi menukas stsenaristikaõpikus „Save the Cat!“ („Kassi päästmine“) näpuga järge ajades oskab Loreta täpselt hinnata stseenide toimimist ja tegelaskuju arengukaart, ent lugu ennast ta alles otsib. Arvab selle leidnud olevat, eksib ja katsetab uuesti.
Kolmest peategelasest teeb suurima muutuse läbi Jan. Esmalt kohmetu teismeline, seejärel läbikukkunud tudeng ja kiirlaenuvõlglane, siis tõsielustaar, kes meelelahutusmaailma kuulsustele sõna otseses mõttes kõrge kaarega peale kuseb, ning lõpuks konservatiivse populistliku erakonna juht ja romaani peamine antagonist. „Valgus on teine, te olete nüüd teised inimesed“ (lk 90), ütleb Jani ja tema silmarõõmu reisil maalima juhtunud kunstnik. Peatükk lõpeb, eesriie langeb ning järgmises osas kohtamegi Jani juba uues valguses, teise inimesena.
Loo loogika seisukohast on Jani metamorfoos ujedast noorukist karismaatiliseks pahalaseks põhjendatud. Selle käivitab alateadvusest pinnale kerkiv traumaatiline mälestus, omamoodi personaalne epifaania. Elulises plaanis see areng aga lõpuni ei veena. Isikliku süütunde paisumine laastavaks ühiskonnakriitikaks, mille võtab kokku Taganurga külapoe viinaninalt laenatud juhtlause, et „kõigil on ükskõik“, mõjub mõnevõrra konstrueeritult. Samas võimaldab see autoril tuua mängu Eesti elu suuremad vastandused ning avardada romaani ühiskondlikku haaret. Siin põrkuvad esimene ja teine Eesti, võitjad ja kaotajad, omad ja võõrad. „Soros-fašistidele“, eurobürokraatidele ja igasugustele multikulti-kapitalistidele vastukaaluks prahvatab vimm, mis kogunend salaja, lehvib sinimustvalge ja saksa mõisnikule näidatakse trääsa, olgugi et pisut kohmetult ja selja tagant. Ent ka võitjad tunnevad, et on elus millestki ilma jäänud, olgu siis ideaalidest või pereõnnest. Riismaa tugevuseks võib pidada seda, et ta ei taanda ühiskondlikke pingeid päris mustvalgeks vastanduseks. Ka kõige küünilisemate võitjate tegutsemist suunab jätkuvalt kuskil sisimas kipitav kaotustunne.
Tegelaste motiivid ja käitumine mõjuvad valdavalt loogiliselt ja usutavalt, ühtegi peent psühholoogilist portreed romaan aga välja ei joonista. Sisekõne ja introspektsioon on viidud miinimumi, põhjalikku sissevaadet karakterite hingeellu ei pakuta. Nii jäävad tegelased lõpuni mõneti visandlikuks, jättes mulje pigem hoolikalt konstrueeritud tüpaažidest kui luust ja lihast inimesest. Erilist kaasaelamist nende tegemistele, läbielamistele ja omavahelistele konfliktidele ei teki. Ka tundepursked – karjumine ja uste paugutamine – jätavad lugeja võrdlemisi külmaks, traagilised sündmused mõjuvad pigem sedastuse kui vapustusena. Kõnekas on seegi, et romaan pühendab kümneid lehekülgi ühe peategelase koera haigusele ja kuhtumisele. Stseenid on oskuslikult kirjutatud, kuid emotsionaalse läheduse asemel tekitavad need lõpuks tüdimust. Nagu märgib oma arvustuses Ave Taavet: „Soojusest jääb puudu, ehkki valgus on ilus.“[1]
Pinget ja põnevust lubavatest koostisosadest hoolimata jääb romaani afektiivne temperatuur läbivalt kuhugi juunikuise Läänemere ning lauanurgale unustatud tee vahepeale. Seesugune emotsionaalne distants näib olevat teadlik valik, mida toetab romaani kasinuseni minimalistlik keelekasutus. Lopsakaid kirjeldusi – ei miljöö ega tegelaste kohta – siit ei leia. Olustikku antakse edasi poeetilise ökonoomsusega, sageli lühilausete abil: „Oktoobri algus. Õhtu. Pärast tööd. Jahe. Loreta on poe kinni pannud ja teeb estakaadil suitsu. Ta ei taha, aga teeb. Sajab“ (lk 306). Ühe peategelase välimusest saame aimu üksnes tänu sarnasusele ammu surnud aadlipreili portreega; ülejäänud tegelaste füüsiliste eripärade kirjeldamisele autor ruumi ei kuluta. Keegi on „eriti hot“, kellelgi on kena taguots, ja aitab küll.
Pettuda võib ka kaanekujundusest innustunud lugeja, kes avab raamatu lootuses saada nostalgiline retk 1990. aastatesse. „Väsinud valguse teooria“ ei ole Eesti lähimineviku kataloog. Jah, siin-seal vilksatavad Old Spice, kivipesuhallid tagid ja Tigermaster 2000 superstepper. Ajastu sümbolina pakub äratundmisrõõmu juba murenev, varisemisohtliku laega Linnahall. Ent need detailid jäävad üksikuteks orientiirideks, romaan ei paiska lugejat paarikümne aasta tagusesse olmesse ega rekonstrueeri õieti ka toonast vaimset ja kultuurilist kliimat. Elu Taganurgas veereb vaikselt ja omasoodu, peegeldades pigem Eesti külaelu kui konkreetse aastakümne karakterit. Lähimineviku olulisi pöördepunktegi tuleb otsida pigem ridade vahelt. Loomakliinikus läks kolmsada? Selge, järelikult on rahareform juba toimunud. Nii ei kasva raamat oma ambitsioonikast haardest hoolimata päriselt ajasturomaaniks.
Kui tegelased jätavad lugeja pigem külmaks, ajastu hõng jääb nõrgaks ja põnevus ei kerki kunagi päriselt esiplaanile, siis milles peitub romaani tugevus? Vastus on lihtne: dialoogides. „Väsinud valguse teooria“ on äärmiselt dialoogikeskne teos ning usutava, pea naturalistliku kahekõne loomine on Riismaa vaieldamatu forte. Kõik need väljajätted, möödarääkimised, katkised mõttekäigud ja libisev süntaks annavad suurepäraselt edasi suulise kõne loomulikku rütmi. Kui tegelaste mõttemaailmad jäävad kohati ähmaseks ja üksteisega sarnaseks, siis eri põlvkondade ja inimtüüpide – maanoorte, endiste kolhoosnike, inglihuviliste kohvikupidajate ja ärimeeste – kõnepruugi tabamisel on Riismaa erakordselt täpne.
Dialoogikesksus, sisekõne nappus, minimalistlik keel, märksõnadega markeeritud miljöö ning ühe peategelase kinnisidee tõlgendada elu filmiloogika kaudu annavad romaanile kohati pigem stsenaariumi kui proosateose ilme. Tõenäoliselt on seegi taotluslik. Autor näib olevat võimaliku etteheitega arvestanud juba ette, pannes raamatu lõpus ühe tegelase tõdema, et ta „ei oska kirjutada nii, nagu kirjutatakse romaane“, vaid täpselt nii, nagu õpetab Loreta jumaldatud stsenaristikaõpik (lk 375).
Riismaal oskustest puudu ei tule. Pigem näib talle huvi pakkuvat eri vormide ja žanride piiride kompamine. Lugedes on raske vabaneda tundest, et kusagil proosa taga luurab kaamerasilm. Tegelaste sisemaailm jääb sageli markeerituks, justkui ootaks tekst näitlejat, kes selle oma pilgu, hääle või vaikimisega lõpuni välja mängiks. Suurel ekraanil võiksid visuaalne rütm, atmosfäär ja näitlejatöö anda teosele selle intensiivsuse, millest romaanis kohati puudust tunneb.
Nii jõuame järelduseni, et „Väsinud valguse teooria“ ei mõju kõige tugevamalt ei põneviku, psühholoogilise romaani ega ajasturomaanina. Küll aga mõjub see veenvalt kui lugu, mis otsib teadlikult teed kirjanduse ja audiovisuaalse jutustamise piiril. Riismaa turunduslikku nutikust arvestades[2] pole küllap sugugi juhuslik, et romaani lugedes tekib korduvalt tunne, et järgmine loogiline samm oleks ekraniseering.
Ja lõpetuseks – nagu on märkinud ka Vilja Kiisler, on „Väsinud valguse teooria“ teise lugemise raamat.[3] Riismaa poetab kohe raamatu algusse arutluse Tšehhovi püssist ning annab sellega võtme kogu teose lugemiseks. Detailid, mis esmapilgul tunduvad juhuslikud, osutuvad hiljem tähenduslikuks; kõrvalepõiked leiavad õigustuse, motiivid hakkavad omavahel haakuma. Kui Riismaa lõpetab romaani Loreta sõnadega: „sina pead korraks minema tagasi. Kõigi asjade algusesse tagasi“ (lk 405), võib seda võtta ka juhisena lugejale. Nii, pane nüüd raamat kinni. Pööra see ümber. Ja ava uuesti esimeselt lehelt, kõigi asjade algusest.
[1] A. Taavet, Kuidas lavastada kirjandust. Sirp, 21.11.2025.
[2] Sellest on kirjutanud Pille-Riin Larm: P.-R. Larm, Ajad muutuvad ja kirjanduse turundamine ühes nendega. Sirp, 31.10.2025.
[3] V. Kiisler, Tubli, Nora Maria, hästi tehtud. Midagi on siiski puudu. LP, 27.10.2025.
