Gilles Deleuze. Nomaadlik mõtlemine. Koost. ja toim. Jüri Lipping ja Ott Puumeister. Prantsuse k-st tlk Eik Hermann, Mart Kangur, Hasso Krull, Marge Käsper, Jüri Lipping, Margus Ott, Ott Puumeister, Paul Raud ja Anti Saar. Tartu: Vabamõtleja, 2025. (Avatud Eesti raamat). 304 lk. 25.50 €.
1.
Käesolev tekstivalimik koondab prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i (1925–1995) artikleid, ettekandeid, intervjuusid, kirju, ees- ja järelsõnu. Valimik on koostatud kahe prantsuskeelse kogumiku „L’Ile déserte et autres textes (1953–1974)“ (2002, „Üksik saar ja teisi tekste 1953–1974“) ja „Deux régimes de fous: textes et entretiens 1975–1995“ (2003, „Kaks hullude režiimi: tekstid ja intervjuud 1975–1995“) tekstidest. Valiku sai eesti väljaande toimetajate sõnul teha nimelt neist kahest postuumsest kogumikust, mida ei pannud kokku Deleuze ise. Filosoofi enda koostatud valimikke ei lubanud autoriõiguse hoidja tükeldama hakata.
Üks koostajatest Jüri Lipping kirjutab oma järelsõnas pealkirjaga „Deleuze’i sajand“: „Meie taotlus oli kaasata kogumikku eelkõige tekstid, mis kõnetaksid eesti lugejat juba olemasoleva „delöziaana“ kontekstis kõige rohkem“ (lk 280–281). Seega käsitlevad „Nomaadliku mõtlemise“ tekstid samu teemasid, mis juba eesti keelde tõlgitud Deleuze’i teosed „Bergsonism“ (1966, eesti k-s 2008, tlk Margus Ott), „Erinevus ja kordus“ (1968, eesti k-s 2014, tlk Margus Ott), „Anti-Oidipus“ (1972, eesti k-s 2017, tlk Mart Kangur) ja „Mis on filosoofia“ (1991, eesti k-s 2014, tlk Anti Saar, viimase kahe kaasautoriks on Félix Guattari), või ongi tegu nende raamatute esmailmumisega kaasnenud tutvustavate intervjuude või vestlusringidega. Jutuks tuleb ka „Tuhat platood“ (1980), mis pole küll eesti keelde tõlgitud, ent on sedavõrd mõjukas teos – ilmselt ka Deleuze’i kõige populaarsem –, et on paljudele eesti Deleuze’i-huvilistele tuttav tõlkimatagi. Teised „Nomaadliku mõtlemise“ tekstid jälle pöörduvad Deleuze’ile oluliste filosoofide poole, kes on Eestis hästi tuntud: Hume, Kant, Nietzsche, Foucault. Lisaks on artikkel Gilbert Simondonist, kes pole kuigi tuntud ei Eestis ega ingliskeelses maailmas, ent kelle tööd mõjutasid Deleuze’i mõtlemist väga palju. Deleuze viitab sagedasti teistele filosoofidele kõigis oma töödes, aga käesolevas kogumikus leiduvad kolleegidele pühendatud artiklid aitavad iseäranis hästi asetada Deleuze’i laiemasse vaimuloolisse konteksti.
Teiseks aitab „Nomaadlik mõtlemine“ seada üksikuid Deleuze’i suuremaid töid tema enda loomingu terviku konteksti. See „Nomaadliku mõtlemise“ omadus paistab mulle olevat isegi tähtsam kui eelnimetatud filosoofialooline taust. Asi on selles, et Deleuze mitte ei lihvinud ega täiendanud teosest teosesse üht ja sama mõistestikku, vaid töötas praktiliselt igaks oma suuremaks tööks välja uue mõistestiku. Seetõttu ei ole vastus küsimustele „milline on Deleuze’i filosoofia?“ või „millised on tema kesksed mõisted?“ üldse nii sõnaselgelt ühetähenduslik – vaatamata sellele, et tema mõtlemine on „harukordselt sidus ja järjekindel“ ja tema puhul „ei saa rääkida suurtest perspektiivivahetustest, nagu näiteks Heideggeri, Foucault’d või Wittgensteini käsitledes“.[1] Deleuze’i eri teoste mõistestikke on omavahel kokku sobitanud ja rööbitanud näiteks Manuel DeLanda oma raamatus „Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia“.[2] Ehkki tegu on minu kogemuse järgi kõige süstemaatilisema ja selgema sissejuhatusega Deleuze’i filosoofiasse (võttes küll arvesse selle kallutatust kõvade teaduste poole), tahaks mitmete DeLanda mõistekõrvutustega ka vaielda. „Nomaadlik mõtlemine“ aitab ammutada koherentsust Deleuze’i mõtlemises otse algallikast. Kontseptuaalseid kõrvutusi Deleuze’i uute ja vanemate teoste vahel nõuavad välja Deleuze’i (ja Guattarid) intervjueerivad ajakirjanikud või pakub neid Deleuze ise, näiteks 1986. aastal kirjutatud eessõnas „Erinevuse ja korduse“ ingliskeelsele väljaandele, mis võimaldab filosoofil tagasi vaadata 20 aastat varem valminud teosele. Niisugused ühendusniidid aitavad lugejal nõeluda oma peas Deleuze’i suuremaid töid tugevamaks ja sidusamaks lapitekiks.
Selles seoses tuleks mainida üht toimetajate ebaharilikku põhimõtet „Nomaadliku mõtlemise“ koostamisel. Kuna tõlkijaid on raamatul lausa üheksa, on selge, et kõigis olukordades päris üks ühele samu tõlkevasteid nad loomuldasa ei eelista. Toimetajad jätsidki selle asja lahtiseks ega nõudnud ühe ja sama tõlkevaste osas kokku leppimist, põhjendades eessõnas: „oluline pole niivõrd kindla kontseptuaalse vaste lõplik kinnistamine, kui hoopis mõistelise varieeruvuse ja vibratsiooni teadvustamine ning põlise elutarkuse „kui tahad täpsust, kasuta sünonüüme“ praktiseerimine. Nõnda on prantsuse virtualité nii virtuaalsus kui ka väesolu, l’inconscient nii teadvustamatus kui ka mitteteadvus … jne.“ Jüri Lipping ongi artikli „Vastus küsimusele subjekti kohta“ tõlkes kasutanud sünonüüme, pakkudes üheainsa mõiste agencement tõlkevastetena välja korraga nii „seade“ (mis on eesti keeles juba võrdlemisi kodunenud) kui „kooste“ (lk 257). Mis puutub Deleuze’i juba nimetatud üht põhimisemat mõistet virtualité – mille viimane laenas Bergsonilt –, siis jätkub ka käesolevate kaante vahel olukord, kus Bergsoni enda teoste ja Deleuze’i „Bergsonismi“ ja „Erinevuse ja korduse“ tõlkija Margus Ott eelistab selle tõlkevastena maakeelsemat „väesolu“ (mis mullegi rohkem meeldib), sellal kui kõik teised tõlkijad on jäänud „virtuaalsuse“ juurde. Huvitava erandina on Ott Puumeister raamatu viimases tekstis „Immanentsus: elu“ kasutanud tõlkevastetena mõlemaid variante – lausa ühes ja samas lauses (lk 267). Täpsust taga ajades võib seegi lahendus olla põhjendatud („väesolu“ kui virtuel’i, „virtuaalsus“ kui virtualité tõlkevaste) – ma ei julge väga sõna võtta, kuna ei oska prantsuse keelt. Ent kahtlustan, et pühitsematutele Deleuze’iga esmatutvujatele ei pruugi see tõlkevastete kohatine ambivalentne virvarr elu sugugi lihtsamaks teha. Samas, ega elus ei olegi tarvis alati lihtsale ja laiale teele asuda.
„Nomaadlik mõtlemine“ algab artikliga Bergsonist, mille Deleuze avaldas 1956. aastal, kui oli umbes 31-aastane. See tekst sobib kogumiku alustuseks ka sel põhjusel, et lähtub kohe põhilisest metafüüsilises mõttes: küsimusest, mis on alguses? Tõsi küll, Deleuze kritiseerib – koos Bergsoniga – selle küsimise keskel paiknevat „on-i“. „Olemine on halb mõiste,“ ütlevad nad (lk 13). Küsimused nagu „miks on pigem miski kui eimiski, miks on pigem kord kui korratus“ on nende järgi libaprobleemid, kuna teevad olemisest muutumatu üldisuse, mida saab „liikumatusse tervikusse vangistatult eristada veel vaid eimiskist, mitteolemusest“. Ent „olemine on erinevus, ja mitte liikumatus või ükskõiksus ega ka vasturääkivus, mis on kõigest libaliikumine“ (lk 13). Niisiis alguses „on“ erinevus. Selle metafüüsilise väite kuristikku vaadates vaatab kuristik vastu ja ma ei väsi imestamast, kuidas saab Deleuze seda väites (mida ta teeb oma raamatutes mitmes kohas) nii rahulikuks jääda. Võimalik, et ta kuskil väljendab ka imestust – ma pole iga Deleuze’i teksti läbi lugenud.
Raamatupoodide kodulehtedel leiduvates „Nomaadliku mõtlemise“ lühitutvustustes sedastatakse: „tõlkekogumik sisaldab valikut kirjutistest, mis avaralt ja arusaadavalt ilmestavad prantsuse filosoofi olulisi ideid“. Päris ilma eelteadmisteta Deleuze’i mõtlemise kohta käesoleva raamatu enamiku tekstide puhul, kardan, hakkama siiski ei saa. Ent kui mingid eelteadmised on olemas, pakuvad mõned siinsed tekstid väga kompaktseid, tihedaid ja jõulisi kokkuvõtteid Deleuze’i mahukamatest ja kohati ka kurikuulsalt keerulistest põhiteostest – näiteks „Dramatiseerimise meetod“ ja „Gilbert Simondon“ Deleuze’i varasest põhiteosest „Erinevus ja kordus“, või „Millest tunda ära strukturalismi?“, mida võib teataval määral pidada „Mõtte loogika“ („Logique du sens“, 1969) kokkuvõtteks. Väga inspireeriv tekst on ka nimiettekanne „Nomaadlik mõtlemine“, mis käsitleb Nietzschet (viimast käsitleb ka intervjuu „Nietzschest ja mõttepildist“).
Mitu teksti on pühendatud Deleuze’i sõbrale ja kolleegile Michel Foucault’le. Kui teistest filosoofidest (Bergson, Nietzsche, Simondon, Hume) kirjutab Deleuze stiilis, mis jätab mulje, nagu nõustuks ta praktiliselt kõigega nende loomingus, siis Foucault’ puhul – sh viimasele kirjutatud kirjas – toob ta eksplitsiitselt välja ka nendevahelised erinevused ja teeb Foucault’ aadressil pisut kriitikatki. Ent kuidagi see hoopis kinnitab veelgi kahe filosoofi erilist ja lähedast vaimset suhet.
Võibolla pisut juhuslikuma ja ülekordavama mulje jätavad intervjuud ja arutelud, mis puudutavad Guattariga kirjutatud „Anti-Oidipust“ ja „Tuhandet platood“. Samas lugejad, kes on neid teoseid juba lugenud, saavad „Nomaadliku mõtlemise“ vastavatest tekstidest huvitavat lisainformatsiooni nende kahe raamatu sünniloo, kohati üsna tormilise (nii heas kui halvas mõttes) retseptsiooni ja ka erinevuste kohta.
Ott Puumeister väljendas „Nomaadliku mõtlemise“ esitlusel Tartu Kirjanduse Majas 3. veebruaril kahetsust selle üle, et „kunsti sai vähe“. Tõepoolest, „Kahe hullude režiimi“ ja „Üksiku saare“ arvukatest kirjatükkidest kirjanike, kunstnike ja kino kohta on „Nomaadlikku mõtlemisse“ jõudnud vaid üks: filmikunstist lähtuv „Mis on loov tegu?“. Kunstikäsitluste vähesusest on kahju põhjusel, et just selleteemalistes kirjutistes on Deleuze kuidagiviisi kõige ladusam ja intuitiivsem, samuti teeb ta neis midagi, mida ta teoreetilisemates ja filosoofilisemates tekstides teeb hulluksajavalt harva – toob näiteid. Kui on üldse Deleuze’i tekste, mille kohta julgeb öelda, et need ei vaja tingimata eelteadmisi Deleuze’i kohta, siis on need kunsti- ja kirjanduseteemalised tööd. Andrus Laansalu on (suusõnal, ühes seminaris) meenutanud kaugeid üheksakümnendaid, kui kaasaegses filosoofias väheharitud, ent selle järele janunevate noorte lugejate lauale ilmusid moodsate prantslaste raamatute eestindused: Derrida „Positsioonid“ ei istunuvat Laansalule eriti, ei haakinud ega hakanud tööle, ent Deleuze’i-Guattari „Kafka“ (1975, eesti k-s 1998, tlk Hasso Krull) haakis kohe ja tekitas suurt vaimustust. Mina olin „Kafkani“ jõudes juba oma esmase deleuziaanliku süütuse kaotanud, aga saan väga hästi aru, mida Laansalu silmas pidas. Samuti on Deleuze’i raamatud „Cinema 1“ (1983) ja „Cinema 2“ (1985) üsna hämmastavad nähtused: vägagi komplekssed, keeru-lised (st arvukaid läbipõimunud keerde täis) – aga samal ajal üllatavalt haarav lugemine, suuresti tänu rikkalikule näitematerjalile filmikunsti ajaloost. Ühesõnaga, jah, kahju, et „Nomaadlikku mõtlemisse“ kunsti vähe sai. Ent nagu pealkirigi sedastab, on kogumik pühendatud nimelt mõtlemisele, distsiplinaarsele filosoofiale, ning sellest lähtuvalt on tema kontseptsioon eesti filosoofiahuvilise lugeja ootusi silmas pidades hästi fokuseeritud, realiseeritud ja ka ajastatud: arvestades väikse keeleruumi kohta juba muljetavaldavat Deleuze’i tõlgete hulka oligi aeg küps niisuguseks ülevaatlikuks ja kokkuvõtvaks artiklikogumikuks. Vajalik on ta nimelt sellisena ning kunst ainult hägustaks distsiplinaar-filosoofilist kontseptsiooni, nii kahju kui sellest ka ei ole. Eks tuleb tõdeda päevselget vajadust uue, nüüd juba kunstile pühendatud Deleuze’i artiklikogumiku järele eesti keeles. Või miks ei võiks keegi tõlkida eesti keelde ka näiteks „Francis Baconi“ (1981), „Prousti ja märgid“ (1964) või kino-raamatud. Viimased ilmusid just eelmisel aastal muuseas läti keeles. (Olles seni ainsateks Deleuze’i lätindusteks raamatu kujul. Järgmiseks pidada neil tulema „Volt: Leibniz ja barokk“ (1988) – huvitavad valikud lätlastel.)
2.
Deleuze paistab olevat praeguse aja üks populaarsemaid ja mõjukamaid filosoofe maailmas. Seejuures pole ta ei lihtne ega ladus, nagu näiteks Byung-Chul Han, ega vaimukas oraator nagu Žižek. Ta on hoopiski päris kompromissitult kompleksne. Peale selle pole ta üle 30 aasta üldse eluski. Ka Jüri Lipping peatub oma järelsõnas Deleuze’i mõjukuse põhjustel. Tahaksin siin lihtsalt lisada Lippingu jutule väikse, aga olulise rõhuasetuse.
Lipping kirjutab oma järelsõna alguses: „Paljud viimaste kümnendite põnevaimad teoreetilised suundumused seostuvad otseselt, suhestuvad kaudselt või kulgevad rööbiti Deleuze’i visandatud immanentsusväljaga, seal leiduva rikkaliku ideestiku ja mõistestikuga.“ Ja Lipping reastab mitmed Deleuze’i mõttekäikude „vitaalsed jätked ja viljakad toimed tänapäeva teooriaväljal“: spekulatiivne realism, uusmaterialism, relatsiooniline pööre sotsiaalteadustes, ontoloogiline pööre antropoloogias, afektiivne pööre humanitaarias, kehastumuse ja laiendatud teadvuse teooriad, protsessiontoloogia, komplekssüsteemid ja kaoseteooria, toimijavõrgustiku ja assamblaažiteooriad, posthumanism jne (lk 269).
Mõned lugejad võivad arvata: mis need äsjaloetletud -ismid siis ära ei ole. Lihtsalt uued akadeemilised moevoolud, mis on mõne aastakümne pärast unustatud. Võibolla üks või teine konkreetne formuleering ongi. Aga kõik kokku annavad nad tunnistust paradigmanihkest – nimetatagu seda siis materiaalseks pöördeks, ontoloogiliseks pöördeks või kuidagi teisiti. 20. sajandi algul leidis sotsiaal- ja humanitaarteadustes aset keeleline pööre, mil tähelepanu nihkus maailmalt, reaalselt, keeltele jt märgisüsteemidele. Ferdinand de Saussure’i „Üldkeeleteaduse kursus“ (1916) pani aluse strukturalismile ja semiootikale, mille võidukäik kestis umbes 20. sajandi lõpuni, Eestis veidi kauemgi. Järgnes niisiis taas midagi uut – ontoloogiline, reaalne tuli jälle tagasi, ent seekord muidugi teisiti kui 19. sajandil. Ja Deleuze paistab olevat selle tagasituleku üks keskseid mõtlejaid.
Võidakse vastu vaielda: Deleuze oli ju samuti (post)strukturalist. See on üks esmaseid ja põhilisi tunnuseid, mida talle omistatakse. Näiteks ingliskeelse Wikipedia artikkel poststrukturalismist sedastab: „Kirjutajate hulgas, kelle töid iseloomustatakse tihti poststrukturalistlikuna, on Roland Barthes, Jacques Derrida, Michel Foucault, Gilles Deleuze ja Jean Baudri-llard“. Eriti sagedasti nimetatakse strukturalistlikuks Deleuze’i „Mõtte loogikat“. Ja tõepoolest, ka käesolevas tekstikogumikus leiduvas artiklis „Millest tunda ära strukturalismi?“ kirjutab Deleuze kõnealusest mõttevoolust ja selle esindajatest vägagi poolehoidvalt, eriti Claude Lévi-Straussist ja Jacques Lacanist. Ent sedamööda, kuidas artikkel edeneb, märkab lugeja, et see on üks päris omapärane strukturalism, mida Deleuze esitleb: ei mingit tähistajat ega tähistatavat, ei mingeid binaarseid opositsioone. Ja lõpupoole tuleb mängu „objekt = x“ („Erinevuses ja korduses“ nimetab Deleuze seda asjandust „tumedaks eelkäijaks“[3]), mis disparaatseid jadasid omavahel läbi käima paneb. Üheski sissejuhatuses strukturalismi te vaevalt millegi objekt = x-i sarnasega kokku puutute. Kuulsaks on saanud Deleuze’i pillatud mõttekujund sellest, kuidas ta teiste filosoofide ja koolkondadega nn vallaslapsi sigitas: võttis mõne endale rohkem või vähem meelepärase filosoofi, asus teda justkui tutvustama, ent selle käigus moondus filosoof olulisel määral: sündinud oli uus olevus, ebard. Deleuze’i strukturalistlik vallaslaps on oma seaduslikust vanemast iseäranis erinev.
Deleuze tegeleb märkide ja semiootikaga paljudes oma tekstides, ent tema semiootika erineb saussure’ilikust strukturalismist ja sellele järgnenud poststrukturalismist ühe olulise tunnuse poolest: selles on märkidega samavõrra olulised asjad, olendid, nähtused – mateeria. Deleuze’i strukturalistlikuks eeskujuks oli Hjelmslev, kes võttis Saussure’i tähistaja ning tähistatava, mille nimetas väljenduseks ja sisuks, ent jagas kummagi omakorda vormiks ja substantsiks. Eraldi tähelepanu pööramine substantsile oli midagi uut: rangelt saussure’ilikud semiootikud sellega ei tegelenud, neid huvitas vorm. Oma „Tuhande platoo“ peatükis „Moraali geoloogia“ jagasid Deleuze ja Félix Guattari kogu oleva aine kolmeks põhiliseks kihiks – eluta loodus, elusorganismid ja nn „alloplastiline“ kiht, mis koosneb peaasjalikult inimkultuurist – ning vaatlesid neid hjelmslevliku nelikjaotuse alusel.[4] Deleuze’ile on oluline olemise univooksus: tähendus ja märgid ei ole miski, mis asuks mateeriast eraldi. Kõik kehad – ka elutud – emiteerivad paratamatult märke, mis panevad kehad omavahel interakteeruma. Olemise univooksuse positsioonilt kritiseerivad Deleuze ja Guattari „Anti-Oidipuses“ teravalt näiteks oma kaasaegse psühhoanalüüsi keskendumist tähistatavale ja eriti tähistajale.[5]
Jüri Lipping kirjutab järelsõnas: „Deleuze’i filosoofiline sõnavara ja ontoloogiline raamistik, tema kompromissitu kriitika esindusmõtlemise ehk tervemõistusliku ideaali aadressil (riigifilosoofia, kuninglikud teadused, tõesed uskumused, tuumsed väärtused, tahked teadmised jne), tema kliiniline kultuurikäsitus elik kirjandusliku skisoanalüüs, genealoogiline dramatiseeriv meetod – kõik see tundub praeguse aja voos kõige värskem ja väekam lähenemine, mõtestamaks maailmas toimuvaid protsesse“ (lk 201–271). Mulle paistab, et äsjaloetletud tunnuseid (v.a ontoloogilist raamistikku) võiks omistada enamale jaole tuntud poststrukturalistidele või neid tunnuseid nt Derrida või Baudrillard’i ideedega vähemalt kõrvutada-rööbitada. Mis ent Deleuze’i sellest seltskonnast eristab, ongi nimelt ontoloogia, mida üks õige poststrukturalist kardab nagu vanakurat välku. Kui poststrukturalistid kaotasid ära tähistatava ja lasid tähistajad reaalsusekõrbe kohale lendlema, siis Deleuze sooritas sarnaseid operatsioone ontoloogilisel tasandil, asetades positivistliku „objektiivse reaalsuse“ asemele erinevuse, väesolu. Ka Lipping tõdeb: „Siiski, oma põlvkonnakaaslastest eristas Deleuze’i lähenemist süstemaatika ja metafüüsika varjamatu omaksvõtt – isegi kui need mõisted omandasid tal sootuks pöörase tähenduse: süsteem kui lakkamatu heterogenees, metafüüsika kui lakkamatu loov saamine“ (lk 277). Tahaksingi lihtsalt rõhutada, et see eristus näib olevat otsustava tähtsusega.
Ühesõnaga: võibolla nimelt oma ontoloogia, metafüüsika, materiaalsuse pärast ongi just Deleuze – erinevalt näiteks Derridast või Baudrillard’ist – tänapäeval nõnda populaarne, leides kasutust ka mitmete kõvateaduslike teooriate mõtestajana. Deleuziaanid John Protevi ja Mark Bonta kirjutavad eessõnas oma monograafiale „Deleuze ja geofilosoofia“, et Deleuze võib osutuda „meie aja Kantiks“ – filosoofiks, kellel on välja pakkuda alus kaasaegsele teadusele: „Nõnda nagu Kanti „Kriitikad“ olid epistemoloogiaks, metafüüsikaks, eetikaks ja esteetikaks maailmale, milles kehtisid eukleidiline ruum, aristotellik aeg ja newtonlik füüsika, nii pakub Deleuze välja filosoofilised mõisted, mis aitavad aru saada meie maailmast ühes selle fragmentaarse ruumiga (Mandelbroti fraktalid, Riemanni „lapitekid“), sõlmes ajaga … ja tasakaalutu termodünaamika mittelineaarsete tagajärgedega.“[6]
Tõsi, olen selles küsimuses „erapoolik“. See ontoloogilisus on minu jaoks väga isiklik teema. Positsioon, millelt käesolevat retsensiooni kirjutan, on nimelt läbikukkunud semiootiku oma. Alustasin veerand sajandit tagasi oma semiootikaõpinguid, olles inspireeritud Jean Baudrillard’i „Simulaakrumidest ja simulatsioonist“ ja Valdur Mikita pöörastest raamatutest „Äparduse rõõm. Keele- ja kultuurimänge“ (2000) ning „Rännak impampluule riiki“ (2001). Mikita tegi oma raamatutes ja kaasnevates intervjuudes semiootikale innukalt propagandat. Ent semiootikat õppides hakkasin tasapisi taipama, et mind ei huvita märgid, mind huvitavad „päris asjad“, olendid, kehad, nähtused. Maailm oli kogu aeg puudu (või maa, kui väljenduda rangemalt deleuze’ilikult) ja selle järele oli suur nälg. Võimalik, et ka Mikita raamatud ei inspireerinud mind algselt mitte keele-, vaid reaalsusemängudena, ontoloogiliste mängudena – vaatamata sellele, kuidas Mikita ise neid kontekstualiseeris. Ühesõnaga, olin teinud tohutu kategooriavea. Kuidagi vingerdasin semiootikastuudiumist siiski läbi, katsudes tegeleda võimalikult vähe semiootikaga. Seejärel tegin meeleheitliku katse sukelduda „päris maailma“, ent too kangastus mu piiratud silmaringile klassikaliselt positivistlikuna – täis esindusi ja olemusi, kui Deleuze’i keeles rääkida. Ma ei osanud hulga aastaid toda plassi olemustemaailma ja peadpööritavat, salapärast ja kütkestavat, ent täiesti kehatut poststrukturalistlikku tähistajamängu kuidagi kokku viia. Lõpuks aitas Deleuze selles osas tublisti hädast välja. Aga tundub, et mitte ainult mind.
[1] E. Hermann, Gilles Deleuze. Rmt-s: 20. sajandi mõttevoolud. Koost. E. Annus. Tartu, 2009, lk 731.
[2] Eesti k-s: M. Delanda, Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2019.
[3] G. Deleuze, Erinevus ja kordus. Tlk M. Ott. Tartu, 2014, lk 209–210.
[4] G. Deleuze, F. Guattari, A Thousand Plateaus. Capitalism and Schizophrenia. Tlk B. Massumi. Minneapolis; London, 2020, lk 39–74.
[5] G. Deleuze, F. Guattari, Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2017, lk 317–325.
[6] M. Bonta, J. Protevi, Preface. Rmt-s: M. Bonta, J. Protevi, Deleuze and Geophilosophy: A Guide and Glossary. Edinburgh, 2004, lk vii–viii.
