Murca. Kaks hunti. Tallinn: Hunt, 2025. 106 lk. 14.99 €.
„Kaks hunti“ on seni peaasjalikult slämmiluuletajana tuntud murca esimene raamat. Mitmed luulekogu tekstid pärinevadki tema lavarepertuaarist, nii mõnigi teine võiks samuti vabalt sinna kuuluda. Mis luuletusega juhtub, kui see lavalt lehele kolib? Mida see kaotab? Mida saab juurde?
murca esikraamatus on lavalt tuttavat avameelsust ja kelmikust, (enese)irooniat ja leebet ühiskonnakriitikat, rohkelt köitvaid kujundeid ja sõnamänge. Raamatuformaat annab võimaluse neid lähemalt imetleda, lemmikkohti üle lugeda, murca vahedat pilku ja nõtket keelt täiel rinnal nautida. Siin on jõulisi, peaaegu häbematuid värsse: „tõusen uuena / nagu tuhast tõusevad roostes naelad / tõusen nagu munadepüha ime / nagu jeesuse erektsioon / tõusen nagu elukallidus / ja lumehanged parkla invakohal / tõusen nagu tõuseb / pisaraid pelgava alfaisase käsi ta naise vastu“ (lk 38–39). Aga ka haprust, õrnust: „ma tahan pimeduse pehmust / mahedat öösse sulamise ülekerepaid“ (lk 27); helget-nukrat mõtlikkust: „asjad, mis ei mahu /…/ terve tuldud tee tahavaatepeeglisse / kõik head mõtted ühte pühapäeva“ (lk 100–101). murca vahetab registreid mängleva kergusega, kaotamata seejuures viivukski veenvust. „ma pole piiritusest huvitatud / piiritus on vale / see on petlik peitusemäng / räägi, kus su piirid on / kus sa algad ja lõpped /…/ näita mulle oma eisid / kuidas need helisevad“ (lk 88) – nii hea!
Kõik raamatus aga sama hästi kui laval siiski ei tööta. Mõned slämmiõhtutelt tuntud palad jäävad lehel ootamatult vaguraks, kaotavad meediumivahetuse käigus oma särtsakuse. Markantseim näide on eespoolgi juba tsiteeritud luuletuse „Metamorfoos“ kulminatsioon: libaülev „ülestõusmislugu“ lõpeb ridadega „ja lausun oma esimesed / ajalukku minevad / sõnad selles uues seisundis / kuule, kas sa kohvi tegid juba vä?“ (lk 39). Kui lavaversioonis[1] lööb viimane värsirida rõhutatud pausi järel muutunud hääletooni ja hoiakuga lausutuna luuletuse lustakalt uppi, raputab kuulaja oma üllatava emotsioonitusega slämmitransist üles, siis trükis valmistab luuletuse lõpp pettumuse. Eelnev on kruvinud teksti tempo üles, paus jääb vaikselt omaette lugedes liiga lühikeseks ning „süžeepööre“ mõjub ennemini odava triki kui kavala puändina. Asi pole liiga kõrgetes ootustes – lugesin raamatut enne, kui YouTube’ist murca esinemisi vaatasin. Ehk õigupoolest tuleks esialgne sedastus teisipidi pöörata: mõnigi tekst, mis raamatus erilist muljet ei jätnud, sai autori esituses (isegi ekraani vahendusel) hoopis uue hingamise (pun intended), värske energia. Lava-murca natuke kohmakas teatraalsus mõjub siira ja sümpaatsena ning annab ka rabeda(ma)tele tekstikohtadele armsa veetluse. murca on lavaluule olemuse üle mõtiskledes isegi täheldanud: „See pole tegelikult teater, kuigi mulle tundub mõnipäev, et sel on näitlemisega rohkem pistmist kui luuletamisega.“[2] Jah, lava jaoks loodud tekstidesse on sisse kirjutatud vajadus kehalisuse, vahetu kohalolu ja tundeelamuse järele, milleta luuletus minetab paratamatult osa oma sisendusjõust.
Slämmiformaadi mõju on tunda ka tekstide pikkuses. Luuletused kipuvad venima, kordused, mis aitavad live’is publiku tähelepanu hoida, hakkavad paberil häirima. Kui laval mõjub selline lahedam, kõnekeelsem tihendamata kompositsioon orgaaniliselt, lubades kuulajal teksti hõlpsamini seedida, siis raamatus kahandab see luuletuse löövust, eriti kuna pinevuse puudumist pole kompenseerimas elava ettekande emotsionaalsus. Selle asemel et lõpuridadega rabada, nagu näib suuremalt jaolt olevat eesmärgiks, väsib luuletus kusagil kolmveerandi peal ära. Nii juhtub näiteks muidu tabavate ja teravmeelsete paladega nagu „Müügiks“ ja „Kiimakatastroof“.
Nõrgad lõpud on probleemiks mujalgi. Luuletuses „Unetu öö“ loetletakse põhjuseid, miks luulemina magada ei saa. Meeldivalt mõrumagus, korraga valuline ja vaimukas mõtisklus jõuab võimsa kulminatsioonini: „olen oodanud hommikut / sõbagi silmale saamata / sest türgi kohv / sest kuu tõusis üle metsa ja otse silma sisse / sest sääskede mitmehäälne armulaul / sest rumal rahutus või / öö ise / ja sõnad ses“, seevastu järgnev „aga / enamasti olen magamata / puhta kogemata“ (lk 24) pole üksnes ülearune, vaid muudab ka teksti tervikuna lahjemaks. Ootamatu pinge mahakerimine ei anna soovitud efekti, luuletuse lõpp ei pane muigama, vaid õlgu kehitama. Iga tekst ei pea ilmtingimata (humoorika) puändiga lõppema. murca tõestab seda isegi, näiteks kogumiku tõenäoliselt kõige siiramas ja tundehellemas palas „Vanaema köök“ (lk 61), mis on ühtlasi ka kenasti kompaktne. Siin pole teistesse luuletustesse pahatihti siginevat üleseletamist, seda debüütkogude tavapärast häda. murca tekstid on keelemängude ja muude „väikeste vimkade“, mille eest tagakaanel hoiatatakse, kiuste äärmiselt klaarid ega vaja seda põrmugi.
„Kahe hundi“ luuletused järgivadki suuresti üht ja sedasama formaati: luulemina tõstatab teema ja hakkab sellega seostuvat üles lugema, kõnekaid pisiasju ja pildikesi üksteise otsa kuhjama. Osa tekste koosnebki vaid loeteludest: „Suur südametunnistusel olevate asjade väljanäitus“, „Voodi all“, „Jumal tänatud“, „Puutetundlikud asjad“, „Asjad, mis mahuvad väga hästi“, „Rebasekarva“, väikeste mööndustega mitmed teisedki. Kui slämmiõhtul, mil ühelt esinejalt kuuleb maksimaalselt kahte-kolme teksti, see ei sega, siis sajaleheküljelises raamatus küll. Võte kurnab end viimaks täiesti ära, paneb kogumiku lõppu jäävatele luuletustele ülekohtuselt karmi pilguga vaatama ning muudab üldpildi üksluiseks. Tjah, võib-olla tegin lihtsalt valesti, et raamatu ühe jutiga läbi lugesin, ehk vajab see mõõdukamat, paar-pala-korraga lähenemist. Samas, murca tekstide lobe ja ladus keel lausa kutsub neid neelama. Võta siis näpust.
Eelnevast võib jääda mulje, nagu „Kaks hunti“ ei oleks mulle üldse meeldinud, või, veel hullem, et see pole hea raamat. Sugugi mitte. Siin on tõelisi maiuspalu: „Kehaosa“, „Vürtsita oma abielu nende lihtsate nippidega“, „Küllus“. Üks ägedam kui teine! On tähelepanuväärne, et lisaks tugevalt regilaulumõjulisele „Küllusele“ kuuluvad „Kahe hundi“ õnnestunumate tekstide sekka ka õige mitu teist lavalisemat laadi pala: samuti rahvaluuletraditsioonist eeskuju võtvad „Loits“ ja „Ajaraisk“, räpplüürikat matkiv „Tubli tüdruk“ ning (näiliselt) laulusõnadeks kirjutatud „Jazzluuletus“ ja „Üks linn“. Need lisavad kogule veidigi hädavajalikku vormilist mitmekesisust. Eredaimad on seejuures rahvalaulupoeetikale toetuvad tekstid, mu isiklikuks lemmikuks just „Küllus“, mis pole lavalt[3] lehele kolides kaotanud kübetki oma hoost ega ülbest sarmist. Mida lavalikum murca endal olla lubab, seda mugavamalt end tunneb ning efektsem ja efektiivsem saab lõpptulemus.
Juhtusin hiljuti Müürilehest lugema lühiintervjuud noore luuletaja Triinu Kreega, kus too vastab Maia Tammjärve küsimustele „Millist luulet sa hindad? Millist luulet on maailmale vaja?“ äärmiselt sümpaatselt: „See võib kõlada äratõusnult või sõrme viibutavalt, aga minu jaoks isiklikult teeb inimese praeguses maailmas tõsiseltvõetavaks äng, mis ei ole seotud ainult tema enda eluga. … Maailm vajab ühiskonnakriitilisust, vana taasmõtestamist, elupunki, millegi omakasupüüdmatu poole küünitamist, tahet mingitki millimeetrit paremaks muuta.“[4]Just! murca luules on kõike seda, aga nii näpuotsaga. Tagantjärele tahtnuks enamat – murca võiks oma terase pilgu ja terava keelega mõne millimeetri maailmast soovi korral etemaks luuletada küll. Praegusel kujul on „Kaks hunti“ ikkagi tüüpiline „enesekeskne“ esikkogu, kus peamiselt tegeletakse isiklike rõõmude ja murede peegeldamisega. Ent eks esmalt peabki iseennast tundma õppima, oma minas ja luules (ja luuleminas) kodunema, alles siis saab suuremad asjad ette võtta.
Tahtmist rohkemaks näib murcal olevat. „Kahe hundi“ tagumisel kaanel kuulutatakse: „murca julgeb kirjutada asjadest, mida me võib-olla mõtleme, aga ei söanda välja öelda, kogeme, aga vaikime maha – veel enam, ta kannab need valjult ette!“ Praegu teeb murca seda siiski üpris taltsalt – ehkki luulemina ütleb end olevat „kasvatamatu / nagu hundi tagumine jalg“ (lk 84) –, vähemalt paberil veel üsna vaikse häälega. Kuid, nagu tõdetud, potentsiaali on murcal kuhjaga. Üldisemaltki. Tema esikteoses leidub lubatud „lusti ja nalja“, vähem kraami, mis jääks „kauaks kummitama“, tekstide tase on alles kõikuv ja üldmulje veidi tahumatu, aga aval ja innukas luuletajahääl kahtlemata võluv. „Kaks hunti“ on igati asjalik debüüt, ehkki päris lava-murca esituste tipptasemele see tervikuna ei kerki. „ma olen ammu valmis / koor puitunud ja kare / seest õõnes kumisev / … head palki must ei saa,“ kirjutab ta (lk 84). Valetab!
[1] Vt TarSlämmi finaal 2022: Murca „metamorfoos“ / „the metamorphoses“. YouTube, 28.12.2022.
[2] häbitu enesepromo (raamat). mmurca.blogspot, 14.12.2025.
[3] Vt Slamovision 2023: Tartu – Murca „Küllus“ / „Abundance“. YouTube, 05.12.2023.
[4] M. Tammjärv, Kiirkohting: Triinu Kree. Müürileht, 2026, nr 159.
