Janar Ala. Purgisupp. Lugusid popist, kunstist & elust. Tallinn: Sihtasutus PoCo; Helios Kirjastus OÜ, 2025. 205 lk. 32.50 €.
„Purgisupp“ on tekstikogu, mille PoCo (Pop & Contemporary Art Museum) asutaja Linnar Viik tellis Janar Alalt ettepanekuga kirjutada muuseumi teostest oma vabal valikul ja äranägemise järgi. Osa nendest tekstidest on varem ajakirjanduses ilmunud, kuid kogus on nad terviku seisukohalt läbi kirjutatud. Raamatus on 61 teksti, millest igaühe lähtealuseks on tuntud (pop)kunstnike (Warhol, Haring, Mäetamm, Ozaki, Cauty, Merila, Magritte, von Lõngus, Basquiat, Koons, Kostabi, Katšanovskaja-Münd, Christo & Jeanne-Claude, Wesselman, Newton, Man Ray, Ai Weiwei, Tommy Cash, Banksy jt) teosed, mida kõiki saab tekstide kõrval korralikus äratrükis raamatust ka vaadata. Tegu on niisiis esmapilgul mõnevõrra tavatu muuseumikogu kataloogiga, kuid õigupoolest ja iseäranis ikka isikupärase autoriraamatuga. Oma tekstides ei tegele Ala mitte niivõrd nende kunstiteoste diskursiivse kontekstualiseerimise ja kriitilise tõlgendamisega (nagu harjumuspäraselt kataloogilt pigem oodata võiks), vaid eeskätt nende jooksutamisega läbi isikliku teadvusevoolulise seostevõrgustiku, mida iga üksik teos ühtlasi uuest kohast jõustab ja nähtavale toob. Popkunsti teosed on niisiis küll tema tekstide lähtealuseks ja korrastavaks fookuseks, kuid kiiresti saab selgeks, et iial ei tea, kuhu igaüks neist tekstidest välja võib jõuda. Selline ennustamatus on heade lugude tunnuseks – ning ütleb Ala oma teose alapealkirjaski, et just lugusid ta jutustab.
Midagi väga kütkestavat on nendes Ala tekstides. Need kisuvad kaasa ja kutsuvad edasi lugema ning tekitavad tugeva esmase tõmbe neist ka kuidagi kaasaloovas võtmes kirjutada, st antud juhul siis vaevatult ja lobedalt ja libisevalt ja heas mõttes süüdimatultki, veel enne kui pidurdav kriitiline sisehääl ütleb, et seda pole mõtet katsuda kodus järele teha, sest kui sa pole seda juba iseenesest varem tegema sattunud, siis on kindel, et sa ei oska seda, ning õppida pole seda kah võimalik. Aga mis neis siis täpselt nii väga kütkestab? Seda pole kõige lihtsam öelda. Pole vist võimalik, et selleks piisab ainuüksi popkultuuri ja -kunstiga seonduvast tavapärasest khuulist, ihade moodsast ja lihtsasti ligipääsetavast ühisusest, mida need tekstid teema ja käsitlusobjektide tõttu ju paratamatult vähemalt natuke sisendama peaksid. Pigem pakun, et põhjus peitub Ala kirjutusviisi vabastavas toimes, mis tema paljudes tekstides on kindla peale avaldunud varemgi, kuid mis siin jõustub tänu oma fookusele kuidagi erilises kontseptuaalses ühtsuses ja terviklikkuses. Kutsuksin seda kirjutus- ja kõneviisi vist popipoeetikaks või popilobaks.
Selle kirjutuse (aja)kirjanduslikuks tuumstseeniks on ilmselt tuhandetähemärgiline plaadiarvustus. Seal pole pealtnäha ruumi (ega ka aega?) üksikasjalikuks tõlgenduslikuks eriteluks, mis peaks popivormi pealispinnaalustest sügavustest lagedale tooma ja esile tõstma tolle varjatud tähenduse. Kiiresti tuleb kehtestada võimalikult paljuütlev kirjeldusfookus või võimalikult mõjus tujukujund, ümbritseda see kõige tabavamate seostega ning hinnata ettevõtmise õnnestumist. Ent plaadiarvustuse niisugune kokkuseadeei tulene õigupoolest tema vormilistest piirangutest. Pinna all peituva tähenduse vaevarikas fikseerimine, n-ö vertikaalne interpreteerimine, lihtsalt polegi popikirjutuse eesmärk. Miks ei ole? Kuna tema objekt mitte niivõrd ei representeeri midagi (tema pinna all ei ole tingimata midagi „tähenduslikku“), vaid pigem koondab midagi (koode) ja kehtestab midagi (ihasid). Aga mis siis on eesmärk? Vastaksin Susan Sontagi vaimus („Tõlgenduse vastu“): oma objektil olla laskmine. Kuidas see käib? Pakuksin: spetsiifilisel viisil mööda pinda libisedes. Ning millisel spetsiifilisel? Sellele vastab Ala ise, kui küsib oma raamatu sissejuhatuses: „Kas pinnalisusest on võimalik mõelda sügavuse terminites?“ (lk 4).
Muidugi ei kirjuta Ala oma raamatus plaadiarvustusi. Kuid plaadiarvustused on õigupoolest üksnes popiloba viimistletud intensiivsused, kuhu on kristalliseerunud elavad retoorilised mustrid ja registrid, mida pruugivad miljonid popifännid üksteisega suheldes iga päev üle kogu maailma. Nad kõik mõtlevad omal moel „pinnalisusest sügavuse terminites“ ning seda teeb ka Ala oma raamatus, kui käsitleb tuntud popkunstnike teoseid. Selline kirjutus, nagu Ala isegi ütleb, on „olemuselt tsitaadiline“ (lk 10). Põhiküsimus pole mitte „mida see tähendab?“, vaid „millega see seostub?“, „kuhu see asetub?“. Tekib kiusatus väita, et seostamine võtab popilobas tõlgendamise koha. Just seoseid pidi libisedes mõeldaksegi pinnalisusest sügavuse terminites.
Seoseid on mõistagi diskursiivsemat ja isiklikumat laadi. Diskursiivsed seosed jõustavad sõnastamata, kuid kanoonilise allhoovusena subkultuure (mille liikmed saavad kohe aru, kui sa seostad „veidralt“ või „valesti“ või asjatundmatult) ning on omandanud moodsa „statistilise kehastuse“ (või „kivistuse“) algoritmides, mis „tõenäoliselt meeldivat“ uut muusikat soovitavad. Isiklikud seosed on diskursiivsete seoste kanoonilisusest suuresti sõltumatud ning lubavad suuremat vabadust, loomingulisust, mängulisust, ootamatust, isikupära. Mul on tunne, et hästi libisev popiloba hoiab neid poolusi taktitundelises tasakaalus: kui rõhk langeks liialt eruditsioonil põhinevatele diskursiivsetele seostele, võib tekst kiskuda kuivaks ja üleolevaks; kui rõhk langeks liialt intuitsioonil põhinevatele isiklikele seostele, võib tekst mõjuda alusetult ja suvaliselt. Nendevaheline paras tasakaal aga vähendab selliseid ohte, lõimides (barthes’ilikus võtmes) diskursiivsete seoste studium’i isiklikest seostest tuleneva punctum’iga. (Seda muidugi ideaalilähedasel juhul – st kui ollakse erudeeritud ning kui intuitsioon on hea.)
Aga kuidas on kõnealuse tasakaaluga Ala tekstides? Mul on tunne, et ehkki igaüks neist annab käsitletava kunstiteose kohta ka mõningast taustateadmist, on neis põhirõhk selgelt isiklike seoste risoomsel tulevärgil. Nõnda õnnestub tal Marko Mäetamme teost „TV-set from Sony“ (1995) käsitleva vaevalt poolteiseleheküljelise teksti jooksul (mille valisin siia oma ainsaks näiteks peaaegu täiesti juhuslikult, lk 19–20) sundimatult üle ja läbi libiseda Marion Stokesist, kes võttis kunagi südameasjaks lindistada kõike, mis televiisorist tuleb, ning selle ettevõtmise borgeslikkusest; Andrus Kivirähki kirjutatud presidendi vastuvõtu paroodiast „13 000 klimpi“, kus pidu peeti Pääsküla prügimäel; televiisori ekraanidiagonaalist kui Suurbritannias käibelolevast stigmatiseerivast mõõtühikust; Marshall McLuhani televisiooni ja raadio võrdlusest; Bruce Springsteenist, kes laulis kord, kuidas tal on 57 kanalit, aga midagi ei tule; Beavisest & Buttheadist, kes arvasid, et ühest kanalist tuleb kogu aeg; Andy Warholi unistuste telesaatest „Nothing Special“; kriitikast ja kaasaelamisest kapitalismi Eestisse tulekule ning 1993. aastal Tallinnas vurama hakanud Coca-Cola trammist.
Mis on sellise seosliku libisemise ohud? Esiteks see, mida juba mainisin: et tekst võib hakata mõjuma alusetu või suvalisena (st popiloba asemel lihtsalt lobana). Selle vastu on Alal mõned kaitseventiilid. Esiteks, ta ei lase kunstiteosel kunagi täielikult silmapiirilt kukkuda, jõudes selle juurde enamasti lõpuks põhjalikumalt tagasi. Teiseks aitab teda kogu üldine kontseptuaalne piiritlus – asjaolu, et alati tiireldakse rohkem või vähem popkunsti teoste ümber. (Kui tahta siin kiiresti võrrelda, siis mul on tunne, et Ala ja Tõnis Kahu keele- ja kujundikasutus on mitmeski punktis võrdlemisi sarnane, aga Kahu on kontseptuaalselt palju rangem, samas kui Ala on seoslikult palju voolavam. „Purgisupis“ popkunsti ümber püsimine annab Ala seosteküllusele mingi keskme, mingi ranguse, mis tuleb üldkokkuvõttes kasuks.)
Aga teine ja suurem oht on sõnastatav küsimuseks, mille Freud kunagi retooriliselt esitas: „Keda huvitavad teiste inimeste unenäod?“ Sama asi on kellegi teise puhtisikliku seostevooluga: mis peaks neid minu jaoks sümboolselt autoriseerima? Siin on vastus üldisem ja hägusem: tegu on vähemal määral sekundaarkäsitlustega ja rohkemal määral kunstiteostega. Ning kunst on võib-olla ainus koht, kus mind „teiste inimeste unenäod“ huvitavad – ainus koht, kus neil on loomuldasa sümboolset voli. Seostesõlmed, mida eespool üles lugesin, ei vormistu ühe tervikteksti siseselt lihtsalt ja hakitult „üheks asjaks teise järel“. See on nauditav vool, flow, mille sujuvuse tekitamine ja alalhoid on omaette oskus, kuhu panustavad ilmselt paljud poeetilised asjaolud: (sõbralik) toon, (võrdsustav) hoiak, (raskesti kirjeldatav, kuid mõjus) rütmitaju, peenelt ambivalentne huumorimeel (halvasti öeldakse väga hästi), oskus seostejada (õigel ajal) tagasi kesksesse voolusängi tuua, oskus (õigel ajal) lõpetada, jne. Kuid „tähendusesõpradele“ tahan igaks juhuks rõhutada: iga Ala tekst kehtestab ka mõne mõjusa üldistuse. Tema popiloba libiseb pinda mööda, kuid ikka ja jälle saab selgeks, et pind ulatub põhjani välja. Ning midagi vabastavat, võrdsuslikku, suisa demokraatlikku kehtestub tolle libisemise tulemusena: kõrgendatud vastuvõtlikkus erinevusele, mis teeb iseärasustest tugevused. Hea on olla nende tekstidega.
Vähemalt „suurvormide“ põhjal otsustades on eesti popikirjutusel praegu väga head ajad. Vähem kui aasta jooksul on ilmunud mitu tummist käsitlust. Brigitta Davidjantsi „To the Cold Land“ (2024) näitab, kuidas üks punkalbum (J.M.K.E „Külmale maale“) võimaldab avada isikupäraselt siirdeajastu alguse ajaloolist konteksti ja olulisemaid tunnetuslikke jõujooni. Kiwa „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli“ (2025) näitab, kuidas ühe popikihistustest laetud ulmefilmi esteetilistesse üksikasjadesse ning kultuurilistesse, filosoofilistesse ja ajaloolistesse tagamaadesse süvenemine võib käivitada kaleidoskoopilise autopsühhograafia. Janek Kraavi entsüklopeediline „Post“ (2025) koondab nüüdiskultuuri tuumsete teoste, motiivide, tehnikate, voolude ja allhoovuste põhjalikke käsitlusi. Ning siia ritta asetub ka Janar Ala „Purgisupp“ (2025), mis mõtestab popkunstist mõeldes ühtlasi ka elu meie ümber. Nii väikeses kultuuriruumis nii lühikese aja jooksul on seda päris palju. Kriitik, kelle kutsumuseks oleks Fredric Jamesoni eeskujul „alati ajaloostada“, võiks siit edasi küsida, miks just nüüd. (Iseäranis arvestades asjaolu, et popipoeetika tuumvormil – plaadiarvustusel – ei ole kõige paremad päevad.) Kuid igal juhul on põhjust selle nüüd-hetke üle rõõmu tunda.
Mul on sõber, kes pakub igal aastal oma sünnipäeval külalistele Salvesti ilma lihata (klaas!)purgisuppi. Paneb suure paja tulele ja viskab kakskümmend purki sisse. Hakib maitsestuseks tilli ja rohelist sibulat kõrvale. See on üks nendest (pool)käsitsi tehtud purgisuppidest, millest Ala räägib oma raamatu sissejuhatuses. Midagi libisevat, performatiivset ja otsapidi (pop)kunstipärast on selleski. Nagu Ala raamatuski. Mis samuti (pool)käsitsi tehtud ja maitsev.
