Urmas Vadi. Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee! Näidendid. Tallinn: Kolm Tarka, 2025. 360 lk. 28.50 €.
Urmas Vadi näidendikogumik „Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!“ seisis kodus kirjutuslaua peal. Vaatasin raamatule hommikuti mõtlikult otsa. Tundus, et raamat vaatab vastu. Ja nii kohe päris mitu aega. Kui raamatu lõpuks lahti tegin, hakkas hingel hea.
Näidendibaasis Vadi tekste vaadates võtab silme eest kirjuks. Kui ka dramatiseeringuid ja stsenaariume mitte arvestada, jääb ikkagi enam kui 30 näidendit. Selles kogumikus on neist kuus. Näidendid on valminud aastatel 2014–2023, need põhinevad ühel või teisel moel kodumaisel kirjanduslool. „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, „Millest tekivad triibud?“, „Sada grammi taevasina“, „Imelikud pikad rajad“, „Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad)“, „Pink“. On Liiv ja on Vilde, on Alliksaar ja Viiding. Elin Toona ja tema kaudu Ernst Enno. Lisaks posu peamiselt meeskirjanike loodud naistegelasi („Head tüdrukud…“).
See kombinatsioon tähendab muu hulgas mahlakat kirjandusviidete rägastikku. Eessõnas pealkirjaga „Kummardus minu inimestele“ kirjeldab Urmas Vadi, kuidas nad arutasid raamatu toimetaja, Eesti Draamateatri kirjandusala juhataja Ene Paaveriga, kuidas ja kas ära märkida tsitaadid. „Tervete luuletustega on selge, kelle omad need on, aga kui üles märkida kõik vihjed-viited-tsitaadid, mis läbi lipsavad, läheks asi väga kribuks ja segaks lugemist“ (lk 11). Loetavuse huvides jäid viited siiski viitamata. Tundub mõistlik otsus, mis jätab ühtlasi vaatajatele-lugejatele mõnusad ahaa-hetked, aga millele mitte pihta saamine ka midagi vähemaks ei võta.
„Head tüdrukud lähevad taevasse“ teeb viidete metsa loomisel ilmselt kõige suurema töö. Lavale astuvad naistegelased Pille Riin, Teele, Mari, Lilli, polkovniku lesk, Tiina. Seoseid tekib nii otse kui kaude. Viimase osas: Teele monoloog suurest armastusest, mida ta eneses kannab ja mida jagub paljudele, meenutab omakorda Marie Underit, kes on üheks kõrvaltegelaseks Vadi näidendis „Millest tekivad triibud?“. Kõige otsesema kultuurilooliste vihjete kollektsioneerimisega tegeleb Pille Riini monoloog. Selgub, et ta on olnud Lars von Trieri, Lermontovi, Bulgakovi ja paljude teiste muusa. Just tema tegi Dostojevskist Dostojevski. Rääkimata Beethovenist, Mozartist, Salierist… Ent ajaloolistest tegelastest enam on sel tegelasel hingel Ekke Moor. „Hõikasin talle järele, et ta võiks kirjutada oma elulooraamatu. … Aga ei midagi. Ta läheb tagasi koju, ema ja vana pruudi juurde, kus temast ei saa Dostojevskit, vaid tavaline naisepeksja“ (lk 291).
Jäin seepeale mõtlema, et tegelikult võiks kogumikust vabalt olla põhjalike viidetega paralleelversioon. Õppematerjaliks! Kõrvalepõige: sain hiljuti tuttava raamaturiiulist näppu Helene Hanffi võluva raamatu „84 Charing Cross Road“. Kes pole raamatule või selle põhjal tehtud samanimelisele filmile peale sattunud: tegemist on New Yorgis elava kirjaniku pikki aastaid kestnud kirjavahetusega ühe Londoni raamatupoe töötajatega. Ühes paljudest kirjadest kirjeldab Hanff, kuidas ülikooliõpingud jäid tal küll lõpetamata, aga seda asendas üks loengute kogumik. Iga lehekülg sisaldas rohkelt viiteid teistele tekstidele, mille lugemiseta oli omakorda keeruline käsilolevast tekstist täielikult aru saada. Hanff kirjeldab seda protsessi umbes nii, et raamatu läbimine ühes kõikide vajalike kõrvalpõike-raamatute lugemisega võttis küll mitu aastat, aga see-eest oli see parem haridus, kui ta ülikoolist saanuks.
Urmas Vadi tekstid ei eelda lugejalt põhjalikku taustatööd, aga kahtlemata võimaldavad seda.
Küllap saaks kogumiku põhjal üles ehitada terve kirjandusloo kursuse, mis lõppeks mõistagi Rasmus Merivoo „Tulnukat“ vaadates ja kuulates, mida Marie Under ja teised oblikate vahel tegid.
Küllap võiks sel kursusel arutada sedagi, kuidas näidendeid üleüldse lugeda. Mida see kogumik ikkagi nii pikalt minu laua peal tegi, ilma et teda lahti oleksin võtnud? Mis sest, et paljud tekstid lavale pandunagi nähtud. Vastus on õigupoolest rumalalt lihtne. Sattusin kuulama saadet „Loetud ja kirjutatud“, kus saatejuht Maarja Vaino Urmas Vadiga just sellestsamast kogumikust vestleb. Seal leiab Vaino, et näidendeid loetakse erinevatest kirjandusvormidest vististi kõige vähem. Jah! Selles asi vist ongi. Miskipärast kartsin vormi. Nii et mul täpselt sama jama! Mingi mõtteline takistusrada tekib hoolimata sellest, et näidendeid töiseltki üsna palju lugema olen pidanud.
Mis nende näidenditega siis ikkagi on? Ühtpidi võiks pakkuda, et lugemine lugemise pärast ei olegi paljude näidendite peamine eesmärk. Küllap nad tahavad ikkagi lavale saada. Samas on see vaid pooltõde. Näidend ei eelda à priori seost lavastusega. Küll aga eeldab näidend lugejalt kujutlusvõime tõhusalt töösse rakendamist. Näidendi lugeja ei saa olla passiivne. Remargid võivad küll kujundada taustale ruumi, sellega ühes atmosfääri ja tegelased sinna sisse. Ent ei pruugi.
Maarja Vaino ütleb eelmainitud saates kohe sedagi, et Urmas Vadi näidendikogu puhul hirmud ei päde. Sellega olen samuti nõus. Ehk siis noogutan kaasa nii sellele, et näidendid ei pruugi olla kuigi lihtsalt ligipääsetav vorm, kui ka sellele, et Vadi näidendid seda siiski pigem on. Mulle tundub, et need on nii lugeja-, näitleja- kui lavastajasõbralikud. Mõtlen, juhul, kui viimast rolli ei täida parajasti Vadi ise.
Lugeja seisukohalt tasuvadki eraldi mainimist remargid, millest mõnigi ilukirjanduslikku võlu lisab. Kord taovad Eduardi ja Linda südamed „nii, et neil on tunne, et isegi mantlite alt on seda näha“ (lk 135). Või on hoopis nii, et „Mehe peast hüppab välja ahv, kes hakkab kahte vasktaldrikut kokku peksma“ (lk 200). On vihm, mis hakkab „ka ema lokke sirgeks nõrutama. Vihmapiisad muutuvad aina raskemaks ja suuremaks, nii et ei saagi ühel hetkel enam täpselt aru, kas need, mis langevad, on vihmapiisad või pommid, aga need piisad-pommid justkui laulaksid“ (lk 237). Ja nii edasi.
Korraks pildikeelest. Näidenditele, ees- ja järelsõnale lisaks on raamatus fotod. Lavastustest, mis näidendite põhjal valminud on. Need on mustvalged ja samal paberil, millel tekst. Oletan, et valiku põhjuseks on raamatu omahinna madalamana hoidmine. Aga natuke kahju on ikkagi ka. Mitmed fotod tunduvad mulle lihtsalt millegi enamana kui kõigest lavastuse jäädvustusena. Näiteks Gabriela Järveti teatrifotod on täiesti omaette maagiline maailm. Fotodest ainus, mis uhkemale pjedestaalile saab, on esikaane pilt, Maris Saviku foto Lena Barbara Luhsest lavastuses „Sada grammi taevasina“.
Tagasi maailmade juurde, mida need fotod osaliselt jäädvustanud on. Ene Paaver leiab järelsõnas: „Mälestustes on alati ruumi fantaasiale, mine tea, võibolla on kogu mäletamine üks kujutlemine, ikka on faktirida katkendlik ja tõsiasjade esitamine tõlgenduslik“ (lk 347). Jääb nõustuda. Fantaasial on aga Vadi tekstides alati oluline koht. Ei ole tema elulugudel põhinevad näidendid varem ajaloolist realismi taotlenud, ei taotle ka nüüd. Mulle tundub suisa niipidi, et tõetaotlusega tekstid eksitavad lugejat/vaatajat sageli rohkemgi, sest illusioon tõest on kiirem tekkima ja seda kahtluse alla seada on keerulisem. Muide, Ene Paaveri saatesõna on eraldiseisva väärtusega tekst. Et oleks öeldud.
Vadi maailmaloomise viisist on selles kogumikus ehk kõige illustratiivsem näide „Sada grammi taevasina“. See näidend on ühtlasi Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse aastaauhinna laureaat. Alliksaare tekstidel põhinevas näidendis ei ole Artur Alliksaar kui tegelane õigupoolest kuigi olulisel kohal. Pigem on oluline luuletaja unenäoline sisemaailm, kaootilise aju ulmad. Siin on unenäolisust, rõõmu mängimisest. Küllap rõõmustavad kirjandusõpetajad ja need õpilased, kes gümnaasiumi ajal päeval ja öösel Alliksaart on lugenud ja peast tsiteerinud.
Dialoogid on krapsakad, remargid ilukirjanduslikud, äratundmist võimaldavaid vihjeid ja viiteid jagub, faktide ja fantaasia põimimine võlub. Ent üks oluline osa selles retseptis on minu meelest veel. Vadi tekstidest õhkub lisaks mängulisusele veel mingit iselaadset soojust. Ja see ei küsi otseselt sellest, et näidendi teema või tegelased ise kuidagi hirmus optimistlikud peaksid olema.
Eessõnas kirjutab Vadi kirjanike üksildusest kõrvuti teatriga seotud koostöisusega. Näitlejaid, kunstnikke, lavataguseid jõude silmas pidades ütleb ta, et „Kui selline kokkuhoidev kooslus tekib, on see võimas tunne, õlg õla kõrval hakatakse koos läbi tiheda võsa minema, kedagi ei jäeta maha, kõik on ühe asja eest väljas, kellelegi ei tehta haiget, selle oleku ja tunde pärast tasus end kirjutuslaua tagant välja ajada! Ja ka end kirjutuslaua taha ajada!“ (lk 7–8). Äkki teen liiga suurejoonelisi järeldusi, aga võibolla teeb need tekstid ligitõmbavaks nende tagant kumav armastus inimeste vastu?
