Kunstiloo ja -teaduse oluline probleem on ajast aega olnud silmaga nähtavate ja käega katsutavate teoste „tõlkimine“ tekstiks, kunstikirjutuseks. Sellest saadik, kui Homeros „Iliases“ Achilleuse kilpi kirjeldas, on retoorikas kõneainet pakkunud ekfraas – kunstiteose (või ka muu objekti, isiku või paiga) representeerimine kirjasõnas. Samas ei ole ekfraas pelk kirjeldus. Ühelt poolt äratab see lugeja kujutlusvõime, luues kirjeldatavast vaimusilma ees ettekujutuse, mentaalse pildi. Teisalt on ekfraas alati kirjutajapoolne tõlgendus.[1] Kunstiteose vahendamiseks on sellest (hästi) kirjutamine seega kriitilise tähtsusega. Eesti alal hakati esimesi teateid kunstist avaldama 18. sajandi lõpus, veidi pikemalt ja enam aga 19. sajandi alguses. Oluline osa oli selles Tartu ülikooli professoril Karl Morgensternil. Millised olid need esimesed tekstid, mis ajakirjanduses kunsti kohta ilmusid? Millest kirjutati ja kuidas?
Kultuuriajakirjandus ja lugejaskond 18. sajandi lõpust alates
Eesti linnades ilmunud kultuuriväljaannete ajalugu võib pidada enam kui paarisaja-aastaseks, kui arvestada varasemat saksakeelset perioodikat. Mitmed väljaanded 18. sajandi teises pooles olid suunitluselt üldteaduslikud või kohaajaloolised, näiteks August Wilhelm Hupeli Nordische Miscellaneen.[2] Teisalt andsid tooni kirjanduslik-meelelahutuslikud ajakirjad, millest väljapaistvamaks on Indrek Jürjo nimetanud väljaannet Für Geist und Herz: eine Monatschrift für die nordischen Gegenden.[3] See oli nii kodumaal kui kaugemal tuntud näitekirjaniku ja kultuuritegelase August von Kotzebue esimene ajakiri, mis ilmus Tallinnas Glehni kirjastuses 12 vihus alates juunist 1786 juunini 1787. Ajakirjal oli mitu eesmärki: pakkuda lugejatele iroonilisi, särtsakaid kommentaare ümbritsevast elust, anda võimalus vaimukate kirjanduslike tekstide (ka Kotzebue enda tekstide) avaldamiseks, harida lugejaid ehtvalgustuslikus vaimus nende silmaringi avardades, aidata kaasa haritlasringi kujunemisele Kotzebue arusaamade järgi.[4] Kas kõlab nagu 18. sajandi lõpu Vikerkaar? Kahjuks vaid aastakese järel lõpetas Kotzebue oma pingutuse, kurtes kaastöötajate vähesuse ja tsensuuri üle, ent pettudes ka oma publiku kitsuses.[5] Õnneks naasis ta väljaandmistegevuse juurde hiljem veel korduvalt.
Tartu esimeseks kultuuriajakirjaks on nimetatud tsaar Paul I aegset, 1796. aastal ilmunud Livländische Lesebibliotheki.[6] Selle väljaandja, Tartu Jaani koguduse ülempastor ning linnakooli inspektor Friedrich David Lenz (1745–1809) nägi ajakirja eesmärgina üldkasulike, peamiselt kodumaad puudutavate teadmiste levitamist, nagu tiitellehel sedastatud. Ajakirja esimene number algas Katariina II valitsusaja ülevaatega ning lõppes draamateksti ja paari luuletusega. Päris viimastel lehekülgedel oli väljaandja vabandus, et esimene number viibis talle ettenägematute takistuste tõttu.[7] Lugejate ootustega tuli arvestada, kuivõrd 18. sajandi viimasel veerandil oli Balti linnades ajalehtedele ja ajakirjadele kujunemas aktiivne lugejaskond.[8]
Tollastele ajakirjadele oli omane tänapäeva uurija jaoks äärmiselt kena tava märkida ära ettetellijad. Tavapäraselt oli noid ajakirju võimalik nimelt „subskribeerida“ ja sel juhul kanti tellija nimi koos tiitlite ja/või ametinimetustega ajakirja ees või taga ära toodud nimekirja. Enamasti need nimistud ajapikku täienesid ja hõlmasid lõpuks üle sajakonna nime. Näiteks tol August von Kotzebue esimesel ajakirjal oli ettetellijaid esmalt 115 ja hiljem 147. Kotzebue küll kurtis ajakirja kuuendas vihus, et mõnigi neist näis tahtvat vaid oma nime tellijate nimekirjas näha või väljaandjale meeldida, sest ajakirjale järele ei tulnudki või lasi ära tuua vaid kolm esimest vihku. Tusane Kotzebue palus lugejatel-tellijatel teada anda, kas ollakse ajakirjaga jätkamisest ülepea huvitatud.[9] Ka eelmainitud pastor Lenzi vabandus ajakirja viibimise pärast oli suuresti suunatud ettetellijatele, keda oli tähestiku järjekorda asetatuna nimetatud 133. Tellijaskonnas oli erinevate elualade esindajaid pastoritest lugemishuviliste aadlike, sõjaväelaste, assessorite, kaupmeeste, apteekrite, advokaatide ja tollidirektoriteni Moskvast Königsbergini. Ajakirja tellis ka kunstnik August Pezoldi isa vend, Palamuse pastor Sigismund Pezold.[10] Peale ettetellimise sai noid ajakirju osta ka raamatukauplustest, mida toona oli vähe. Niisiis jõudsid need väikeste gooti tähtedega ajakirjad laia, kuid kogu ühiskonda arvestades siiski kitsa, haritud saksakeelse lugejaskonnani.
Morgenstern ja Dörptische Beyträge
Pärast Paul I aja rangetest tsensuuripiirangutest vabanemist hoogustus kultuurielu ja -publitsistika tsaar Aleksander I ajal, kui eriti tänu ajakirjanduse edenemisele said valgustuslikud ideed Baltikumis laiemalt levida.[11] Liivimaal või isegi kogu Venemaal andis olulise tõuke kultuuriellu Tartu ülikooli taasavamine 1802. aastal. Pärast pikemat pausi taas sisse seatud Vene keisririigi ainuke saksakeelne kõrgkool vajas edukaks toimimiseks sobivat kaadrit, kes kutsuti ülikooli ülesehitamise intellektuaalselt ahvatlevale tööle peamiselt Saksamaalt. Pärast mõningast kaalumist võttis sellise suure elumuutuse vastu ka Magdeburgis sündinud Johann Karl Simon Morgenstern (1770 Magdeburg – 1852 Tartu). Halles õppinud ja seal 1797. aastal erakorraliseks filosoofiaprofessoriks saanud Morgenstern jätkas karjääri 1798. aastal luule ja kõnekunsti professorina Danzigis. 1802. aastal Tartusse kõnekunsti, esteetika, kunsti- ja kirjandusloo ning klassikalise filoloogia professori kohale asudes oli ta juba endale nime teinud teadlane. Teda kannustas lisaks õppetööle võimalus lüüa kaasa ka ülikooli muuseumi ja raamatukogu ülesehitamisel – kõigis neis valdkondades kujunes Morgensterni roll tõepoolest teedrajavaks. Lisaks haldas ta mastaapset kirjavahetust paljude teiste õpetlaste, kunstnike ja kirjameestega ning nagu muuseas lansseeris ühes tähtpäevakõnes 1819. aastal ka kirjandusloos tuntud mõiste Bildungsroman (kujunemisromaan).Kuigi asjaolu, et tema on selle mõiste autor, taibati alles hiljem, on see nüüdseks kujunenud peamiseks, mille kaudu Morgensterni nime rahvusvaheliselt tuntakse.[12]
Vapper professor ei piirdunud aga sellega ning tegeles lisaks veel ajakirja toimetamisega. Tema žurnaal kandis nime Dörptische Beyträge für Freunde der Philosophie, Litteratur und Kunst, mida on eesti keelde tõlgitud mitmel moel: nii ‘Tartu toimetised’, ‘kaastööd’ kui ka ‘Tartu lisandusi filosoofia, kirjanduse ja kunsti sõpradele’. Arvestades väljaande mitmekülgset sisu, ent ka asjaolu, et Morgenstern täitis ise suure hulga lehekülgi ega kogunud vaid kaastöid, tundub variantidest sujuvaim ja kohaseim ehk ‘toimetised’. Orienteerumine filosoofia, kirjanduse ja kunsti sõpradele annab aimu ettevõtmise laiast ampluaast ning mõjub tänasele pilgule avatult ja demokraatlikult – igaüks võis ise otsustada, kas temas säärane sõprussuhe on. 1813. aastal arvas nii vähemalt 96 isikut või asutust, kes olid ajakirja esimese numbri enne sama aasta novembrit ette tellinud ning leidsid vastavas nimekirjas äramärkimist. Praostid ning pastorid (kokku 19) moodustasid neist suurima osa, samuti igat masti nõunikud (nagu õue-, maa-, titulaar-, kolleegiumi- ja riiginõunikud) eri auastmetes. Asutustest silmatorkavamad olid Viiburi keiserliku gümnaasiumi ja Vilniuse keiserliku ülikooli raamatukogud (hiljem lisandus veel mitu õppeasutust), lisaks paar bibliotekaari eraisikuna. Nimekirjas oli veel 8 õpetajat, 5 koolidirektorit ja -inspektorit, 4 tudengit, kohtunik, apteeker, kaupmees ja notar, aga ka muid kandidaate või studiosus’eid. Mitmed olid Tartu ülikooliga seotud, seal õppinud või ka töötavad isikud nagu Morgensterni kolleegid, professorid Gustav Ewers ja Friedrich Ledebour. Lisaks oli nimekirjas Morgensterniga kirjavahetuses olnud admiral Adam Johann Krusenstern. Esimesest nimistust leiame ühe daami – madame Jänischi Viiburist –, kellele hiljem sekundeeris proua von Mannteuffel Kuramaalt. Suurem osa ettetellimusi oli Eesti- ja Liivimaalt, aga ajakirja loeti ka Peterburis ja Soomes. Kultuuri ja tarkuse sõpradeks peeti end nii tudengite kui parunite hulgas, juristide ja füüsikute ning muidugi humanitaaride seas, eri ühiskonnakihtide ja valdkondade esindajatena. Varem nimetatud väljaannetega võrreldes oli Morgensterni ajakirja lugejaskond vähemalt ettetellijate arvukuselt ja üldiseloomult sarnane, kuigi pisut ehk akadeemilisemat laadi. Seda, kui palju kasutati võimalust osta ajakirja raamatukauplejate juurest Leipzigis, Tartus, Riias, Jelgavas, Tallinnas, Peterburis ja Viiburis, kahjuks teada ei ole. Ajakiri maksis esmalt kaks hõberubla, kuid trükikulude ja kasvanud mahu tõttu tõusis hind peagi kahele ja poolele.
Tartu toimetised ilmusid kolmes aastakäigus, millest igaüks oli kaheosaline: esmalt 1813, siis 1814 ning kolmas aastakäik oli planeeritud 1816. aastaks, kuid avaldati tegelikult alles 1821. Katkendliku ilmumise ja lühidaks jäänud eluea kompenseeris väljaande maht. Ajakiri oli väikseformaadiline (trükituna umbes 19 cm kõrge), kuid iga aastakäik sisaldas ligikaudu 500 lehekülge. Sisu jagunes valdavalt kolmeks: pikemad mõnd teemat lahkavad artiklid, kirjavahetused ning kroonika ja teated teadus- ja kultuurivallast. Põhjalikumad filosoofia-, ajaloo- või filoloogiaalased, kümneid lehekülgi hõlmanud käsitlused võisid ilmuda ka mitmes osas eri köidetes. Nende autoriteks olid peamiselt õpetlased ja ülikooli professorid, näiteks Morgensterni sõber filosoofiaprofessor Gottlieb Benjamin Jäsche. Kirjade seas oli katkeid kirjadest Morgensternile endale, mida ta pidas kultuuriliselt huvitavaks ka teistele. Mõnedki neist pärinesid kunstnikelt (näiteks Karl Grassilt) või käsitlesid kunstiga seotud teemasid, nagu Pariisi antikvaari ja arheoloogi Aubin-Louis Millini kirjad Itaaliast. Morgenstern avaldas aga ka kirju Immanuel Kantile, mille olid kirjutanud Gottlieb Fichte, Johann Caspar Lavater, Johann Georg Sulzer, Moses Mendelssohn ja paljud teised toonased tuntud mõtlejad. Toimetaja sõnul avaldati need esmakordselt. Kolmandaks sisaldasid Tartu toimetised alati kroonikat ja uudiseid teaduse, kultuuri ning kunsti vallast. Eraldi kroonika ilmus Tartu ülikoolist, milles kajastati uusi väljaandeid, kogude täiendusi ja infot ehitustööde või ülikooli töötajaskonna kohta.
Millises formaadis ajakiri lugejateni jõudis? Kuidas võis olla seda käes hoida? Eesti raamatukogudes on Tartu toimetisi mitmes variandis, osa neist üsna kapsastunud pehmeköitelised vihikud, mida on päris hoolikalt loetud. Oletatavasti oli ajakirja toonane vorm kõige ehedamal ja esmasemal kujul just selline. Mõningaid eksemplare on hiljem kõvade kaante vahele kokku köidetud, näiteks üks justkui juhuslik kooslus 1813. aasta esimesest ja 1814. aasta teisest numbrist, mis on aga tänaseks peaaegu sama eemaletõukav nagu 15 aastat järjepanu kasutuses olnud kooliõpik. Atraktiivsemad ja pidulikumad on kaks täielikku köidetud versiooni (Eesti Kunstimuuseumis ja TLÜ akadeemilises raamatukogus), millel on ühesugused pruunikirjud, kuldjoonte ja punase värviga kaunistatud seljad ja kullatud leheservad. Nende kompaktne octavo-formaat on tõepoolest ergonoomiliselt käes hoitav ja mõnusasti sirvitav, kui seda ei takistaks lugeja aupaklikkus möödunud kahesaja aasta vastu. Pehme hallikas, veidi säbrulisi kiude sisaldav paber laseb vastu valgust vaadates oma õrnalt reljeefsed triibud nähtavale, asetades elegantselt trükitud väiksed gooti tähed kohakuti – raamatuarmastajale pakuvad need igal juhul nii taktiilset kui ka visuaalset naudingut. Nähtavasti laskis Morgenstern selliseid eksemplare teha spetsiaalselt kinkimiseks, kuivõrd mõlemas ühesuguses komplektis on ka tema omakäelised pühendused: EKM-i kogus proua von Wahlile Kabinast maist 1831 ning TLÜ variandis ülikooli kuraator parun von der Pahlenile septembrist 1829. Pahleni köite teevad vahetumaks veel Morgensterni tindiplekk pühendusel ja raamatu vahele laiaks litsutud väike herilase moodi putukas.
Morgensterni tekstid kunstist
Arvukate trükistega on Morgenstern jätnud olulise jälje mitte vaid 19. sajandi alguse publitsistikasse, vaid ka kunstikirjutusse, panustades tublisti kunstikontakti loomisse (haritud) kirjutaja ning publiku vahel. Oletatavasti on tema 1805. aastal Tartus Grenziuse trükikojas avaldatud väike kogumik „Über einige Gemälde“ ehk „Mõningatest maalidest“ üldse kõige esimene ainult kunsti käsitlev väljaanne siinmail. Selles käsitles Morgenstern lähemalt viit maali, mida oli vaadelnud eri paigus ja eri aegadel. Raffaeli „Sixtuse madonnat“ ja Correggio „Püha ööd“ ehk „Kristuse sündi“ nägi ta Dresdenis 1798. aastal; toona Raffaelile atribueeritud, kuid tegelikult Agnolo Bronzino maalitud „Püha perekonda“ oli vaadelnud Stroganovide palees Peterburis juulis 1804; Angelika Kauffmanni hertsoginna Anna Amalia portreed nägi ta Rooma majas Weimaris 1801. aastal; ning kunstniku ja kunstiajaloolase Johann Dominik Fiorillo „Lucreziat“ oli Morgenstern näinud 1797. aastal Göttingenis „ühe noore Liivimaa aadliku juures“, kelle surma tõttu liikus pilt tagasi tema isa, Raadi mõisniku von Lipharti kätte.[13]
Morgensterni on nimetatud „unustatud saksa kirjutajaks“, kes väärib aga eraldi käsitlemist tänu arvukatele pildikirjeldustele ajavahemikust 1798–1822.[14] Mitmetest tänagi tuntud maalidest, sealhulgas Raffaeli „Sixtuse madonnast“ või Correggio Parma katedraali kupli freskost, kirjutas Morgenstern kui mitte esimesena, siis ühena esimestest. Võib nõustuda saksa uurija ning kuraatori Oliver Kasega, et tema tekstid moodustavad huvitava üleminekuala „diletantide kvaasireligioosse Kunstschwärmerei“ ehk sentimentaalse vaimustuse ja algava professionaliseerumise vahel (olgu ka öeldud, et diletant toonases kontekstis[15] ei olnud negatiivne määratlus).[16] Tärkavad ning järjest jõudu koguvad kunstididaktilised aspektid seostusid Morgensterni õppejõutööga, ent pidasid siiski silmas ka laiemat publikut. Seda kinnitab asjaolu, et ta publitseeris oma kunstitekste ka eraldi ega piirdunud teadmiste esitamisega ainult loengutes või õppematerjalides.
Dörptische Beyträges ilmus aastate jooksul viis eraldiseisvat kunstiteemalist teksti. Neist kolm puudutasid tollal kunstiheeroseks tõstetud Raffaeli teoseid, neljas tänase Läti alalt pärit Karl Grassi kirjavahetust ja loomingut ning viies Antonio Canova, toonase staarskulptori loodud „Rahujumalannat“, mille oli tellinud riigikantsler krahv Nikolai Rumjantsev. Selle artikli esimene pool oli Morgensterni sulest, teine aga luuletajalt ja kunstikriitikult Nikolai Gneditšilt (tõlgitud vene keelest saksa keelde). Artiklid Raffaelist kirjutas Morgenstern ise, nagu ka kommentaari Karl Grassi kirjavahetusele, kuhu lisas ülevaate tolle eluloost ning Liivimaal leiduvatest maalidest. Raffaeli töödest käsitles Morgenstern põhjalikumalt kolme: „Püha Ceciliat“ (või „Püha Cecilia ekstaasi“, 1514), „Madonna dell’Impannatat“ (1513–1514) ja „Sixtuse madonnat“ (1513–1514). Kõiki neid oli ta näinud varem Euroopas reisides.
Aastatel 1808–1810 võttis Morgenstern ette reisi peamiselt Prantsusmaale ja Itaaliasse, kus külastas mitmeid kunstikollektsioone. Aluse säärasest sõidust unistamiseks andis juba professoriks asumine Danzigis 1798. aastal, millega kaasnevalt lubati reisivõimalust. Napoleoni sõjakäigud rikkusid aga selle plaani, mis aktualiseerus taas pärast Tartu ülikoolis professuuri saamist. Kui Morgenstern siis 1806. aasta talvel pikema puhkuse võtmiseks luba küsis, sai ta aga ülikooli kuraator Friedrich Maximilian Klingerilt eitava vastuse, mis koos rektor Georg Friedrich Parroti osavõtmatusega oleks võinud nende sõpruse maksma minna.[17] Paari aasta pärast õnnestus kavandatu siiski teoks teha, ning saatuse irooniana sai ta 1809. aastal Louvre’it külastades seal näha just teoseid, mille Napoleon oli vahepeal käskinud Itaaliast kaasa tuua (ja mis 1815. aastal ka itaallastele tagastati). Nende seas olid ka „Püha Cecilia“ ja „Madonna dell’Impannata“, millest Morgenstern oli algselt tahtnud kirjutada juba väljaandesse Leipziger Bibliothek der redenden und bildenden Künste, kuid too suleti enne. „Sixtuse madonnat“ oli ta näinud Dresdenis kümmekond aastat varem ning avaldanud selle kohta artikli juba 1798. aastal NeueTeutsche Merkuris, mille ta nüüd – koos enda kirjaga Gerhard von Kügelgenile – uuesti publitseeris Tartu toimetistes.
Emotsionaalsuse ja faktitäpsuse põiming
Morgenstern lasi end oma tekstides kunstiteosest kaasa kanda, vaheldades vaimustuse väljendust asjaliku faktitäpsuse, isegi puhutise pedantsusega. Kuidas see Tartu toimetiste artiklites avaldus?
Raffaeli „Pühast Ceciliast“ kirjutades alustas ta teose põhiandmetest ning jätkas kompositsiooni analüüsiga. Ta kirjeldas Cecilia rõivaid, maas lebavaid muusikainstrumente ning teisi pühakuid tema ümber. Neis osades valitseb rahulik vaatlus, mis on küll siin-seal läbi põimunud sisuselgituste ja mõningate väärtushinnangutega, ent jääb toonilt siiski üpris neutraalseks. Morgenstern oli kindlasti teadlik muudest kirjutistest samadel teemadel ja tõi oma tekstides tihti välja teiste arvamusi. „Püha Cecilia“ puhul nimetas ta näiteks Friedrich Schlegelit, kes oli pidanud Ceciliat üsna sarnaseks Sixtuse madonnaga. Morgenstern nõustus sellega mingi piirini, kuid rõhutas, et Sixtuse madonna on siiski märksa õrnem ja taevalikum ning ilmutab puhtaimat madonnalikkust. Kohati võis Morgenstern säärases „arveteklaarimises“ vägagi detaili laskuda, mis demonstreerib küll tema õpetatust, ent jätab tausta mitte jagava lugeja korraks üksi.
Morgensterni kirjutistes on tihti esil mitut tüüpi teadmisi või mitu eri viisi kunstiteosele lähenemiseks. Neutraalsema kirjeldavama osa järel arutles ta näiteks, kuidas taevas hõljuvate inglite laul pühakutele mõjub, ja suundus teoses nähtuvate emotsioonide juurde. Püha Augustinus oli tähelepanelik, Paulus mõtlik, Johannes liigutatud, ent Maarja Magdaleena jäi rahulikuks ja harmooniliseks. Nii jäi Cecilia teose keskel inglite laulu mõju kõige selgemalt väljendama, seesmiselt suisa põledes. Selleni jõudes muutus ka autori toon ilukõnelisemaks, kasutades lühemaid kiillauseid ja hüüatusigi, et lugejat kaasa tõmmata. Ta kirjutas, et taevas on enamat kui pelgad helid, enamat kui vaid poognavärin või flöödisirin. Sinna üles, puhaste inglihäälte juurde! Ja nüüd üllatab Morgenstern lugejat: „Nii kõneleb, kuigi vaikides, see Cecilia“, muutes kogu eelneva, ehkki toonimuutuses juba vihjamisi kajastunu äkki Cecilia sisekõneks.[18] Autor arutles värvi üle, rõhutades punaste toonide tähtsust teose emotsionaalse mõju edasiandmisel. Ta mainis selle maali järgi valminud gravüüre, näiteks tuntud renessansiaja graveerija Marcantonio Raimondi oma, ning lõpetas katkega „kunstiajaloo vanaisa“ Giorgio Vasari „Kunstnike eludest“ itaalia keeles.
Sarnaselt mõjub ka Morgensterni tekst Raffaeli „Madonna dell’Impannata“ kohta. Sealgi andis ta teose põhiandmed, arutles kompositsiooni, värvide ja palju muu üle. Üldmuljelt meenutab see tekst aga õpetlase blogipostitust. Alguses luuakse isiklik seos, nimetades kohta ja asjaolusid, kus ja kuidas autor maali nägi. Sellele järgnevad muljed ja arutelu. Kohati on mainitud ka teisi, kes sellest kirjutanud. Lisatud on erisuguseid, hooti üsna põgusalt esitatud mõtteid ja tekst lõpeb suhteliselt ootamatult. Võimalik, et mõningase katkendlikkuse võib panna just ajakirjandusliku formaadi arvele, kuivõrd Morgensterni teised, eraldi avaldatud tekstid olid tihti rohkem läbi komponeeritud. Blogilikkus kogus tuure ajakirja rubriigis „Themata und gelegentliche Bemerkungen“ (Teemad ja juhuslikud märkused), mille Morgenstern jättiski igasugu eri teemade lühidaks lahkamiseks, mõtteterade või -välgatuste, aga ka niisama uitmõtete tarbeks. Võib oletada, et kui tal oleks olnud sotsiaalmeediakonto, oleksid need leidnud koha tema profiililehel või säutsudena. Sisu jäi küll õpetlasele kohaseks – näiteks arutles ta kreeka- ja saksakeelsete sõnade päritolu ja tähendusvarjundite üle. Teisal aga pani paika kogu inimelu: „Kahekümne viienda eluaastani kestab inimesel õitseaeg, kevad. Tema elu põhiidee peaks selleks ajaks juba selge olema. Kahekümne viiendast neljakümnendani kestab suvi. Siis on karakter valmis. Järgnev sügis annab viljad, mis suvel on küpsenud.“[19] Mõni sissekanne meenutab tarkuseteri salmikust või sõbrapäevikust: „Nende puhul, kes meelsasti siseelu ilminguid talletavad, leitakse sageli, et nad välisilma vaid vaevaliselt mõistavad ja esitavad. Ja vastupidi. Füüsik on harva psühholoog.“[20] Arveid sai klaarida ka kunstiloolastega: näiteks arutles Morgenstern ühest Johann Joachim Winckelmanni kirjast pärineva lause põhjal lühidalt, kas saab ikka olemas olla Platoni kirjutiste Glasgow’ väljaanne, nagu Winckelmann väitis. Morgensterni kokkuvõte: „Kahtlen selles“.[21]
Eelmistest erinev on tekst „Sixtuse madonnast“. Esimest korda juba 1798. aastal trükki jõudnud kirjatöö kajastab tõesti noore mehe nn Kunstschwärmerei’d, tugevalt tormlevatest-tunglevatest romantikutest mõjutatud harrast sentimenti jumaliku kunstiteose suhtes. Esmatrükile on Tartu toimetistes lisatud kiri Gerhard von Kügelgenile, saksa romantikute sõbrale ja ühele esimestest professionaalsetest kunstnikest siinmail (augustist 1811). Morgenstern meenutas nende taaskohtumist Dresdeni maaligaleriis 1808. aasta oktoobris, kui kunstnik oli parajasti „Sixtuse madonna“ ees koos ühe naisõpilasega koopiat maalimas, ja kasutas võimalust arutleda teiste Raffaeli järgi valminud koopiate üle. Seejuures rõhutas ta, et Gerhard von Kügelgen on võtnud raskeks ülesandeks kujutada „Sixtuse madonnat“ mitte selle praegu nähtaval kujul, vaid nii, nagu selle lõi Raffaeli hingestatud käsi. Sellega olevat kunstnik saanud suurepäraselt hakkama. Sõpru ühendas Raffaeli teosest jäänud võimas mulje. Morgensternile avas see „taeva, igavesti puhta ja selge, mida olin vaevalt osanud aimata tihti sünge ja liikuva pilvemassi taga; see, mida minu silmad siin nägid, oli mulle kui armsamate unistuste ootamatu täitumine: et need häirimatu vaatluse tunnid … kuulusid minu elu kaunimate hulka ja et esimese lahkumise hetk kaua igatsetust, lõpuks leitust oli üks mõrkjasmagusamaid, valusamaid ja siiski (kuna tundsin, et võtan osa viimaks silmitsetust sisimas endaga kaasa) ka õndsamaid kogu mu elus. Puhaku kirjatööl, mille Sulle siin saadan, vähemalt nõrk kuma rõõmsast kiirgusest, mis tookord Sinu sõbra noore hinge täiesti täitis.“[22]Morgensterni tekstis leidub kohati ka afektiivseid „performatiivseid akte“ või retoorilisi võtteid. Näiteks ärkab ta pärast pikka arutelu ühe Ermitaažis oleva seepiatehnikas koopia üle justkui unest ja hüüatab „Siiski, kellele ma seda räägin?“ ning pöördub taas sõbra poole, talle lõpetuseks kõike head soovides.
Artikli maalist endast jättis Morgenstern põhiosas nii, nagu see Neue Teutsche Merkuris 15 aastat varem oli ilmunud, kuid lisas nii teksti sisse kui ka märkustesse üht-teist, milleks sõbraga kohtumine põhjust andis. Paari nädala vältel kohtuti iga päev ja vaadeldi originaalteost taas ja taas (!). Vähemalt korra roniti ka redeli otsa, et suuremõõtmelist maali (265 cm × 196 cm) lähemalt uurida. Tänapäevasele justkui alati kättesaadavate digireprodega harjunud pilgule on niivõrd intensiivne kunsti, eriti ühe teose vaatamise viis võõraks jäänud, kuid annab olulise tausta mõistmaks, miks ühelt poolt toona nõnda jõuliselt originaale ja vastavalt kunstiteose „aurat“ väärtustati ja kuidas see teisalt praktikas välja nägi. Jõulisemad kirjeldused emotsionaalsetest elamustest jättiski Morgenstern Raffaeli tööde tarbeks, millest eriti „Sixtuse madonna“ puhul kõlab igas reas imetlus renessansikunstniku geniaalsuse vastu. Tundeid võimendab raamjutustus sellest, kuidas autor ise viimast korda enne (ilmselt Danzigisse) lahkumist Dresdeni maaligaleriisse astus, tõld juba väljas ootamas, ning kuidas sealt pisarais lahkus. Kaunid tööd teistelt meistritelt kõnetasid Morgensterni sõnul vaid silma ja jätsid lahkumishetkel jahedamaks, kuid hingele ja tunnetele mõjunud madonnapilt jäi igaveseks temaga. Ehkki algteksti emotsioon on uusväljaandes alles ja jõulisemad kohad muutmata, on Tartu toimetiste versiooni kohandatud asjalikumaks. Pisteliselt on ära jäetud mõni üksik õhkav sõnapaar siin-seal ja peamiselt lisatud arutlevat nooti. Teose kirjeldus on pisut detailsem ja põhjalikum, ent eriliselt torkab silma varasemast palju aktiivsem suhestumine teiste kunstist kirjutajatega, näiteks Winckelmanniga. Sellest nähtub, et autor on 15 aasta vältel kunstist kirjutajana küpsenud ning lugemust kasvatanud, muutudes eeskätt analüütilisemaks.
Oma kaasaegsetest teostest, näiteks Canova „Rahujumalannast“ kirjutades asetas Morgenstern rohkem rõhku teose tutvustamisele, nimetades isegi, kui palju kunstnik tasu sai ja kui palju kuju transport maksma läks. Vähem sai mahtu pühendada kahekõnele eelnevate samast teosest kirjutajatega, kui neid tollal ülepea oli. „Rahujumalanna“ puhul andis Morgenstern skulptuurist esialgu üsna neutraalse detailse kirjelduse, millesse hakkas tasapisi lisanduma hinnanguid. Näiteks meenutasid sandaalidesse kängitsetud jalad antiikskulptuuri, nn Medicite Venust – „nõnda kenad on nad“.[23] Kokkuvõttes meenutab kõnealune tekst enim kunstikriitikat – Morgenstern langetas nii selle kui teisal muudegi kaasaegsete kunstnike tööde puhul hinnanguid töö teostusele. Tehnilise lahenduse osas oli ta Canovaga igal juhul rahul, kiites tema oskust paljastatud ja rõivastatud kehaosi marmoris eristada ning matte ja läikivaks häilitud pindu vaheldada. Huvitavalt võrdles Morgenstern seda õnnestumist kvaliteetse vaselõikega, kus samuti on eri kangad ja värvid hõlpsasti tuvastatavad.
Üks Morgensterni kaasakiskuvaid võtteid oli komme alatasa kohe artikli alguses jagada, millal, kus ja kuidas ta mõnd teost näinud oli. Tihti kirjeldas ta seda sündmust piisavalt detailselt, loomaks – kuigi põgusalt – peaaegu fenomenoloogiliselt tajutavat atmosfääri. Näiteks võis näha krahv Nikolai Petrovitš Rumjantsevi kabineti taga, kus too oma Peterburi majas tihti viibis, läbi klaasukse graniittahukat, millel seisab kolossaalne Rahujumalanna marmorkuju, mille „näo puhastes, õilsates vormides valitseb sügav rahu“.[24] Nii pakkus Morgenstern teavet teose asukoha ning seda ümbritseva miljöö kohta, kuid püüdis ühtlasi ka tuua teost lähemale lugejale, kes seda ihusilmaga näha ei saanud. Seetõttu nimetas ta tihti reproduktsioone, olles väga hästi teadlik, et tema väljaannetes pilte ei olnud. Reproduktsioonidele andis ta samuti hinnanguid – näiteks itaallaste loodud „Rahujumalanna“ vasegravüüri ta õnnestunuks ei pidanud, kuna kaduma olid läinud originaali graatsia ning näo puhtad kõrged jooned. Oma põhjalikemas kunstitekstis, mis ilmus eraldiseisva väljaandena 1822 ja käsitles Raffaeli „Issanda muutmist“, lahkas ta pildiküsimust eraldi. Siin põhjendas Morgenstern reproduktsiooni puudumist kahel moel: esiteks olevat maal lugejaskonnale juba hästi tuttav, ent teisalt ei suudaks ükski reproduktsioon asendada originaali. Nii asetas ta taas rõhu emotsionaalsele kohtumisele teose endaga.
Ülekanded ühest meediumist teise
Kuigi tehniliselt oli illustratsioonide lisamine võimalik ka Balti provintside trükikodades, jäeti need tihti ära – võimalik, et kõrge hinna või ka teostamisraskuste (sobivate elluviijate puudumise) tõttu. Eriti luksuslikud olid tonaalseid üleminekuid võimaldavad vasegravüürid, mida tuli trükkida eraldi lehtedena, mis sestap dikteerisid ka trükise formaadi. Raamatutesse ja kalendritesse oli võimalik paremini integreerida väikseid puugravüüri- või puulõiketehnikas vinjette, mida vastavalt üha enam kasutati. Maalide reprodutseerimiseks need aga ei sobinud, kuna võimaldasid kujutada vaid lihtsaid, mitte kuigi detailseid stseene. Nii jäi pinge sõna ja pildi vahel üsna tugevaks. Teose pildilisest edasiandmisest küll huvitatud ja teadliku Morgensterni tööriistaks jäi siiski kirjasõna.
Niisiis teeb Morgenstern ülekande pildimeediumist teise, trükimeediumi, millest saab kontakttsoon teoste ja lugejate vahel. Peategelaseks jääb tekst: pilt on tõlgitud kirjasõnasse, esile tõuseb ekfraas. Seejuures ei ole tegu eraldiseisva, vaid sidusalt kirjutusse põimitud osisega. Ekfraasil on oma toimemehhanism: see peaks suutma lugejat emotsionaalselt kaasa haarata ja kutsuma esile visuaalseid assotsiatsioone,[25] olles samal ajal orienteeritud teose terviklikkusele, mitte vaid üksikelementidele. Siiski püüdleb ekfraas võimatut – pakkuda lugejale teksti, mis peab pilti asendama. Terviklikkusetaotlus on petlik, kuna pildist (sh skulptuurist) erinevalt ilmneb tekst lugejale mitte sünkroonselt, vaid sõnadeks hakitud lineaarse jadana, jäädes nii paratamatult fragmentaarseks.[26] Teatav fragmentaarsus oli omane ka Morgensterni tekstidele. Teisalt oli tema taotluseks originaalteost lugejale muljet luues ja edasi andes võimalikult terviklikult ja intensiivselt vahendada – emotsionaalne kaasahaaravus teenis just seda eesmärki.
Maalikunsti ja luuleteksti – ut pictura poesis („nagu maalikunst, nii ka luule“) – on võrreldud alates Horatiuse „Luulekunstist“. Kui Horatius toetas luule ja maali samastamist, siis aja jooksul ilmnes eelmainitud vastuolu sünkroonse pildikogemuse ja lineaarse teksti vahel üha selgemalt. Tuntuks sai Gotthold Ephraim Lessingi (Laokoon ehk maalikunsti ja poeesia piiridest, 1766) sedastus: „ajaline“ kunst ehk luule rullub lahti järk-järgult, samas kui „ruumilist“ ehk pilti on võimalik haarata hetkes. Kunstist kirjutajatele pakkus see arusaam luule- ja maalikunsti olemuslikust erinevusest uusi väljakutseid, aga ka põnevust, kuna esile kerkisid iga meediumi eripärased omadused, mida sai kõrgendatud tähelepanuga lahkama asuda.[27] Noort teadust – esteetikat[28] – õpetavale Morgensternile oli see problemaatika tuttav. Lahenduseks valis professor mikstuuri emotsionaalsest kontaktist, kainelt arutlevast kompositsioonianalüüsist ja faktoloogilist täpsust (et mitte öelda pisiasjugi) armastavast lähenemisest, põimides erinevad toonased taotlused kohati sidusamaks, kohati fragmentaarsemaks talle omaseks kunstist kirjutamise viisiks.
Ajakirja lõpp, kunstikirjutuse jätk
Mis aga Morgensterni „blogist“ sai? Kui ajalehed võisid ilmuda aastakümnete vältel, jäid ajakirjad tollal tihti vaid üksikuteks numbriteks.[29] Eriti kirjanduslik-meelelahutuslike ajakirjade puhul oli tegu tihti „ühemeheettevõttega“.[30] Kuigi suurte mööndustega, meenutab toonane ajakirjandusmaastik omal moel 1990. aastaid, kui uuenenud olukord võimaldas ettevõtlikel pealehakkajatel mitut sorti algatustega lagedale tulla, mis võisid aga jahedates majanduslikes tõmbetuultes tihti pärast mõne numbri ilmumist hukkuda ja mida aastakümneid hiljem paljud mäletadagi ei pruugi. Ka 19. sajandi alguse publitsistika tundub suurel määral toetuvat entusiasmile, ehkki erinevalt kauboikapitalismist küll valgustusideedest kantud missioonitundele. Tellijate-ostjate vähesus, sisendmaterjalide hindade tõus ja tegijate väsimine kummitasid aga neidki ajakirju.
Ka Morgenstern takerdus samasse võrku. Asjaolud muutusid ja ajakirja ilmumist ei olnud võimalik varem mõeldud ajakavas hoida, mida ilmselt pärssis ka professori enda aktiivne õppetöö. Trükkimine oli läinud kavandatust kallimaks tõusnud paberi- ja trükikulude tõttu. Morgensterni sõber, ülikooli hoonete arhitekt Johann Wilhelm Krause osutas, et ajakirja numbrite ilmumist oodati küll suure huviga, kuid huvi vaibus hiljem ning ajakiri jäi kahjumisse. Väljaandja ise nägi oma peamiste teenetena panustamist kirjanduslukku, kirjavahetuste ja kirjafragmentide ning teaduslike käsitluste avaldamist. Teadete rubriigis oli antud ülevaade nii ülikooli tegemistest kui ka olulisematest küsimustest Tartu õpetlaskonna seas. Kirjavahetusi polnud ainult Vene keisririigi ülikoolilinnadest ega ainult Balti provintsidest, vaid ka välismaalt, ning teaduslikud käsitlused säilitavat nende teemade „sõprade jaoks“ „alatiseks oma väärtuse“.[31] Nii nägi toimetaja oma tööl pikaajalisemat tähtsust, mis pakkus küllap leevendust säärase monumentaalse ettevõtmisega kaasnenud pingutusele. Morgenstern oli ise kogunud muljetavaldava hulga infot, kirjutanud arvukalt artikleid (ehkki osalt valmisid need muu tegevuse käigus) ja koostanud ise ka uudised. Lisaks lõi ta ning hoidis kirjavahetuste kaudu alal mastaapset akadeemilist võrgustikku ning korraldas ise ka ajakirja väljaandmist ja levi. Hinnatav on Morgensterni roll teaduse populariseerijana, kuivõrd Tartu toimetistes jõudis publikuni teave mitmetest valdkondadest, aga eriti kunstist ja arheoloogiast. Seejuures olid nii esteetika ja kunstist kirjutamise akadeemiline diskursus kui ka kunstiajakirjandus just 19. sajandi alguses alles kujunemas, ja mitte ainult Baltikumis, vaid kogu Euroopas.[32] Tartu professor panustas jõudsalt neisse kõigisse.
[1] Põhjalikumat ekfraasi eri aspektide analüüsi vt B. Bernstein, Ekphrasis’est. Rmt-s: Muutumisi kunstis ja selle mõistmises. TKÜ ja Eesti-AICA 1994–1995 sügiskonverentside materjalid. Eesti Kunstiakadeemia Toimetised, 1996, nr 4, lk 5–19.
[2] Ilmus 1781–1791, jätkuväljaandena Neue Nordische Miscellaneen 1792–1798. Vt Balti kirjakultuuri ajalugu. Keskused ja kandjad. 1. Koost. L. Lukas. Tartu, 2021, lk 170.
[3] I. Jürjo, Aufklärung im Baltikum. Leben und Werk des livländischen Gelehrten August Wilhelm Hupel (1737–1819). Köln, 2006, lk 192.
[4] M. Saagpakk, „Mit Bitterkeit werden wir nichts bessern“ – die Tallinner (Revaler) Zeitschrift Für Geist und Herz des Aufklärers August von Kotzebue. Rmt-s: Von Kotzebue bis Fleming. Sprach-, Literatur- und Kulturkontakt im Baltikum. Koost. M. Tarvas. Würzburg, 2012, lk 83–84.
[5] Sealsamas, lk 84–85.
[6] M. Salupere, 200 aastat Tartu kultuuriajakirjandust. Postimees, 06.01.1997.
[7] F. D. Lenz, als Redakteur. Livländische Lesebibliothek, eine Quartalschrift zur Verbreitung gemeinnütziger, vorzüglich einheimischer Kenntnisse in unserm Vaterlande. 1796, nr 1, lk 145.
[8] Balti kirjakultuuri ajalugu, lk 162.
[9] [August von Kotzebue], Nachschrift des Herausgebers. Für Geist und Herz eine Monatschrift für die nordischen Gegenden. 1786, kd 2, nr 1, lk 285.
[10] Alphabetisches Verzeichnis der resp. Pränumeranten auf die livländische Lesebibliothek. Livländische Lesebibliothek, 1796, nr 1, lk VII–XIV.
[11] Balti kirjakultuuri ajalugu, lk 172.
[12] Morgensterni leidurluse jälgi segas see, et Wilhelm Dilthey seda terminit 50 aastat pärast Morgensterni eraldiseisvalt kasutama hakkas. J. Barkhoff, Karl Morgenstern Bildungsroman’i termini ja mõiste loojana. Rmt-s: Qui vult, potest. Karl Morgenstern 250. Koost. J. Anderson. Tartu, 2020, lk 161.
[13] K. Morgenstern, Über einige Gemälde. Dorpat, 1805, lk 30.
[14] O. Kase, Mit Worten sehen lernen. Bild-beschreibung im 18. Jahrhundert. Petersberg, 2010, lk 258.
[15] Sellest vt põhjalikumalt: K. Polli, Valgustuskunst. Balti kunstiharrastusest ja joonistuspraktikatest 18. ja 19. sajandi vahetusel. Tartu, 2019.
[16] O. Kase, Mit Worten sehen lernen, lk 258.
[17] M. Rand, Karl Morgenstern (1770–1852) im Spiegel seiner Privatkorrespondenz. Rmt-s: Geisteswissenschaften und Publizistik im Baltikum des 19. und frühen 20. Jahrhunderts. Koost. N. Angermann, W. Lenz, K. Maier. [Schriften der Baltischen Histori-schen Kommission, kd 17; Baltische Biographische Forschungen, kd 1]. Berliin, 2011, lk 65–100, lk 83.
[18] K. Morgenstern, Rafael’s Cecilia in der Gemäldegallerie des Musée Napoléon. 1809. Dörptische Beyträge, 1813, kd 1, nr 1, lk 121.
[19] K. Morgenstern, XIV. Themata und gelegentliche Bemerkungen. (Fortsetzung). Dörptische Beyträge, 1813, kd 1, nr 2, lk 341.
[20] Sealsamas, lk 342.
[21] K. Morgenstern, 7. Zweifel. — X. Vermischte Nachrichten litterarischen und artistischen Inhalts. Dörptische Beyträge, 1813, kd 1, nr 1, lk 208.
[22] K. Morgenstern, XIII. Rafael’s Madonna in der Gallerie zu Dresden. An den Geschichtmaler Gerh. v. Kügelgen. Dörptische Beyträge, 1813, kd 1, nr 2, lk 320.
[23] K. Morgenstern, XLIX. Ueber Canova’s Friedensgöttin. I. Dörptische Beyträge, 1821, kd 3, nr 2, lk 451.
[24] Sealsamas, lk 450.
[25] B. Bernstein, Ekphrasis’est, lk 10.
[26] Sealsamas, lk 13.
[27] G. Boehm, H. Pfotenhauer, Einleitung: Wege der Beschreibung. Rmt-s: Beschreibungskunst – Kunstbeschreibung: Ekphrasis von der Antike bis zur Gegenwart. Koost. G. Boehm, H. Pfotenhauer. München, 1995, lk 9.
[28] Mõiste ‘esteetika’ võttis 18. sajandi keskpaigas kasutusele saksa filosoof Alexander Gottlieb Baumgarten (1714–1762). Baumgarten lähtus kreeka keeles meelelist taju tähistanud aisthesis’est, kuid sätestas selle eraldi uurimisvaldkonnana.
[29] Balti kirjakultuuri ajalugu, lk 168.
[30] Sealsamas, lk 175.
[31] K. Morgenstern, Vorrede zum dritten Bande. Dörptische Beyträge für Freunde der Philosophie, Litteratur und Kunst. In drey Bänden. Dritter Band. Hrsg. K. Morgenstern. Dorpat; Leipzig, 1821, lk V.
[32] Kunstiajaloo isaks kutsutava Johann Joachim Winckelmanni (1717–1768) olulised teosed „Gedanken über die Nachahmung der Griechischen Werke in der Malerei und Bildhauer-Kunst“ (1755) ja „Die Geschichte der Kunst des Altertums“ (1764) ilmusid küll 18. sajandi keskpaigas, kuid akadeemilise kunstiajaloo alusepanijaks peetakse Johann Dominik Fiorillot (1748–1821), kes sai 1799. aastal erakorraliseks professoriks Göttingeni ülikoolis, kus avati maailma esimene eraldiseisev kunstiajaloo õppetool. Fiorillo avaldas ka 5-köitelise kunstiajaloo koguteose „Geschichte der zeichnenden Künste von ihrer Wiederauflebung bis in die neuesten Zeiten“ (Göttingen, 1798–1808). Kunstiajakirju avaldas teiste seas näiteks Johann Wolfgang von Goethe. Need ilmusid samal ajal kui Morgensterni tekstidki: ajakiri Propyläen 1798–1800 ning Über Kunst und Altertum 1816–1832.
