Loomulikku stiili kohates oleme meeldivalt üllatunud, sest uskusime, et kohtume autoriga, aga leidsime inimese.
Tähendused saavad oma väärikuse sõnadelt, mitte ei anna seda neile.
Blaise Pascal, „Mõtted“
Nagu iga arutlejat, juhib ka siinkirjutaja sulge isiklik veendumus neist tingimustest, mis muudavad erialase käsitluse mõttekaks. Kui uurimisküsimus ei ole puhtalt teoreetiline, vaid puudutab elanud inimest (ja mingil moel puudutab see meie erialal alati andekaid surelikke), on minu huvi keskpunktis olnud looming ja eriti inimene selle loomingu taga. Kui tegemist on kriitikuga nagu Hanno Kompuse puhul, on tekst parim ja provokatiivselt külluslik abivahend isiksuse ja tema mõttemaailma mõistmiseks. Kompuse tekstidest võime välja lugeda mitmesuguseid ja tihtipeale vastandlikke mõttekonstruktsioone, kuid just tänu nende ambivalentsusele ja muutumistele avaneb nii tema isiksuse kui ka aja dünaamika.
Kompuse pärand on korduvalt äratanud mitte ainult teatri-, vaid ka kunstiteadlaste huvi.[1] Nad kõik on tunnustanud Kompuse tekstide kujundirikkust, küpsust ja teoreetilist taset mitmesuguste probleemikobarate analüüsijana. Tõepoolest, 1910.–1930. aastatel pani ta aluse eestikeelsele professionaalsele kunstikriitikale. Tema tekstides oli imetlusväärset haaret. Kui jätta täiesti kõrvale Kompuse tegevus teatrikriitiku, lavastaja ja teatrijuhina,[2] kuulusid ta huvide ringi kujutav ja tarbekunst, raamatuillustratsioon, arhitektuur, ruumi- ja lavakujundus. Kompus kirjutas arvustusi peaaegu kõigi toonaste kunstinäituste kohta. Jüri Hain on talle omase võluva pedantsusega kokku arvanud, et ainuüksi Päevalehes avaldas Kompus ajavahemikus 1919–1940 üle 120 artikli, see aga moodustas kõigest murdosa kogu kriitiku tekstiproduktsioonist.[3]
Küsimus ei ole siiski ainult loomingulises viljakuses, vaid ennekõike isiksuse vaimse maailma ammendamatuse illusiooni loovas mitmekülgsuses ja arvustuste kõrges tasemes. Kõige vaimukamalt on seda rõhutanud (ka ise väga võimekas sõnaseadja) Märt Laarmann ühes oma 1927. aasta eesti kunstikriitikat käsitlevas artiklis. Kolme toonast kunstikriitika põhifiguuri – Kompust, Alfred Vaga ja Rasmus Kangro-Pooli – iseloomustas ta lühidalt kokku võttes järgnevalt: Kompus on avara silmapiiriga ja mitmetel kunsti kontinentidel rändav professionaal, Alfred Vaga ilmapiiri varjutavad Noor-Eesti mäed ja Rasmus Kangro-Pool lihtsalt kirjutab.[4]
Kompuse võimas enesejagamine eeldas mitmekülgset isiksust, missioonitunnet, muljete ja kogemuste ahmimise käigus välja kujunenud asjatundlikkust, mille saavutamine juba 20ndates eluaastates sunnib mõtlema sedavõrd kiire küpsemise põhjuste üle. 1917. aastal ilmus trükis artikkel „Eesti kujutav kunst 1916“, milles avalduvad juba peaaegu kõik kriitiku vahendusviisi iseloomustavad elemendid: süsteemsus, täpsed ja laia haardega esitatud võrdlused ning ilukirjandusega võistelda suutvad kirjeldused. Lisaks suurele andele, töökusele ja kohusetundele mängisid kirjutusstiili mõjukaks lihvimisel muidugi oma osa Kompuse vaimse kujunemise tingimused ja eriti noorpõlve tung kujuneda moodsat aega väärivaks inimeseks. „Mõtted, tundmused, igatsused ja ihad koonduvad iseennast-hävitavate jõudude keraks. Distsipliini on vaja sellesse konvulsiivselt tuikavasse chaosesse. Meie, Uue Aja inimesed, peame olema oma enese insenerid ja jõudude rägastikku, mis meie oleme, korraldama süsteemiks täis sajaseid pingutusi – nagu suured raudsillad, kus kõik pingul ja vinnas on uskumata kergusega ja kuulmata elegantsiga,“ kirjutas ta arvatavasti 1912. aastal Riiast.[5] Ta pädevus ja silmaring, kunsti vaatamise ja tõlgendamise oskus kujunesid välja järjekindla, kurnava kirglikkusega teadmisi ja muljeid akumuleerides, oma võimeid järjekindlalt arendades. 1919. aastaks, mil Kompus ametnikuna Eesti kultuuriellu astus, on tema „süvamina“, kui kasutada Henri Bergsoni terminit, enam-vähem välja kujunenud.
Eneseloomine
On suur vedamine, et kriitiku noorpõlve elutunde kirjeldamiseks on olemas autentset arhiivimaterjali. Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis on säilinud Kompuse kirjad omaaegsele Torma kooliõpetajale Maria Lentsole (Arakule), neist esimesed saadeti teele ilmselt 1912. aasta paiku. Kahe noore inimese tutvust kinnitavad ka Kirjandusmuuseumi fotoarhiivis asuvad Kompuse kodukohas Rannus üles võetud fotod, millelt leiame mõlemad järgnenud tiheda kirjavahetuse peategelased. Lentsost kujunes noore mehe vestluspartner, tema mõtete peegeldaja ja esimeste ilukirjanduslike passaažide lugeja. Paradoksaalsel kombel võlgneme nende kirjade olemasolu 1917. aastal katkenud suhtele, mis päädis teineteisele saadetud kirjade tagastamisega. Õnneks hoidis Kompus tagastatud kirjad alles. Me ei tea täpselt suhtluse hääbumise põhjust, kuid säilinud epistolaarse pärandi ja luuletuste toonist aimub romantiliste tunnete kulmineerumist 1914. aasta kevadsuvel ja sellele järgnenud saatusega leppimist. Maria kirjade sisu üle saame otsustada ainult Kompuse pärandis sisalduvate vastupeegelduste põhjal, kuid lisaks tundlevatele olustikukirjeldustele sisaldasid need ilmselt toona päevakajaliseks muutunud aruteludest inspireeritud mõtteavaldusi naise ja tema loomuse üle. Teisiti oleks raske mõista, miks võtab Kompus oma kirjas jutuks Marta Sillaotsa teose „Anna Holm“ (1913), mis pakub osutatud teemade arendamiseks rohkelt inspiratsiooni. Samas kinnitab see kirjavastus, et toonane Riia Polütehnilise Instituudi arhitektuuritudeng oli küllaltki hästi kursis kaasaegse ilukirjandusega. Kompus ise vahendab kirjades, tihti lausa pateetiliste loosungite abil, eelkõige oma eluprogrammi ja argielu muljeid. Argistele hetkedele pühendatud tähelepanekuteski on Kompuse jutuvool kõrgelennuline. Kui ta iseloomustab kirjasõbra head kirjutusstiili, siis pole raske aimata, et samade asjade poole püüdleb ta algusest peale ise oma kõigis, ka tulevastes erialastes tekstides: „Tunnete kavaluseta lihtsus, keele kujukus ja voolavus ühes peenelt antud võrdlustega, faabula jõudsasti rühkiv arendus – väikene lihvitud kalliskivi, millest voolab sügav sinine hiilgus …“
Keskendudes kirjavahetuse-aastatele, on siiski mõistlik esile tõsta mõned Kompuse varasemat isiksust kujundanud mõjujõud. Sündimine Rannu köster-kooliõpetaja perekonda tähendas vedamist, sest siin arvestati noore inimese loomispakitsusega: toetati muusika- ja kirjandushuvi, aktsepteeriti tingimusteta tema joonistusharrastust. Johannes (Hanno) Kompuse nimi ilmuski esmakordselt 1912.–1913. aasta Käsitöölehes publitseeritud Põhja-Eesti lillkirja motiive kasutanud tekstiilikavandite juures.[6] Aastail 1901–1908 Tartu reaalkoolis õppides tegeles ta viiulimänguga sedavõrd tõsiselt, et võis musitseerida poolprofessionaalsetes orkestrites.[7] Riia Polütehnilise Instituudi arhitektuuriõpingute ajal lõi Kompus kaasa Riia Eesti Seltsis näitleja ja näitejuhina ja teatritöö kujuneski alates 1920. aastast üheks ta põhiliseks leivateenimise alaks. Kui instituut Esimese maailmasõja jalust 1915. aastal Moskvasse evakueeriti, jõudis Kompus oma elu esimesse maailmalinna. Kuigi Riia kunstielu oli Tallinna ja Tartu omaga võrreldes tunduvalt elavam, avanesid Moskvas talle suurepärased kunstikogud ja näitused. Metropoli kunstielu pingelisus täitis ta energiaga kujutava kunsti uurimiseks, teoreetiliseks enesetäiendamiseks ja kunstist kirjutamiseks. Otsese tõuke kunstist rohkem kirjutama hakata olevat ta aga saanud Jaan Koorti esinemisest Moskva kunstinäitusel 1916. aasta veebruaris.[8]
Täiuslikuks inimeseks saamise teema, teo ja mõtte koostoimimine küttis pidevalt Kompuse meeli: „…ainult kõik võimed üheskoos teevad täieliku inimese. Ainult kõigi võimete teol olles elab inimene täielikult. Ainult täielik elu võib meile tuua rahuldus- ja mõnutunnet.“ Ta püüab kõigest hingest vältida vaimset laiskust, tahtmatust eneses selgusele jõuda. Kui lisada antud tsitaadile kirjadesse korduvalt sisse lipsavad „Energia/eluenergia“ ja „tahte“ mõiste, on põhjust oletada, et ajavaimu survel kujundasid ta eluprogrammi teiste seas Friedrich Nietzschelt ja Henri Bergsonilt pärit ideed. Mõlemad olid sel ajal oma kuulsuse tipus ja vaimustasid paljusid toonaseid (Eesti) intellektuaale. Mõeldes Bergsoni kahele juhtmotiivile kestusele ja saamisele, tunduvad noore Kompuse elupüüdlused neid lausa kehastavat. Tema kirjades järgneb üks mälestuspilt teisele, kogemused kuhjuvad, täpsustuvad ja põimuvad. Nii vormub unistaja sisemine mina tema täiskasvanuea alguses harmoonias eluhoo ja tegutsemistahtega. Nagu osutab Bergson, kulgeb kogu inimese elu tegutsemis- ja unenäopiltide vahel. Noore Kompuse vaimse elu algul valitseb sedavõrd intensiivne akumuleerimine ja kogetu efektse vahendamise püüd, et tegutsemisfaasi jõudnuna, ametniku, kriitiku ja lavastajana kandis ta endas mälupanka, millest oli võimalik ammutada kogu ülejäänud tööelu vältel. Kõigest, mida ta nägi, koges või tundis, lõi ta oma hingelis-intellektuaalset pagasit, toimides omamoodi filtri ja resonaatorina, valikuprintsiibina.
Bergsoni mõttekonstruktsioonis on oluline osa vaistul-intuitsioonil. Kui otsustada kirjades esitatud elupildikeste põhjal, treenis ta ka süvamina tasandil vaistlikult tabatu väljendamist. Nii kirjeldab ta oma kaastunnet, välja kannatades Riias hinge vaakuvat koolivenda: „Mustad juuksesalgud ümbritsevad kahvatut otsaesist, nägu on läinud kitsaks, nagu peenemast vahast näib ta voolitud olevat, kõik jooned on läinud nii peeneks, nina küür on nagu suurenenud – see annab tema näo ilmele enne olemata suurtsuguse sügava tõsiduse, vapustava … Palaviku läbi lõhenenud kitsastelt huultelt pudenevad aegajalt üksikud sõnad … ruttu, ruttu, nagu aetaks neid taga … Arusaamatut kõneleb ta.. Hingab kiiresti, raskesti nagu aurukatel. Nagu oleks midagi surma majesteetlikkusest, midagi taganemata, liikumata, võitmata valjusest ja hääletult vaikimist nõudvast tõsidusest tema näol heljunud.“ Pidades silmas hilisemat tööd kriitikuna, loominguinimestega suhtlemist, on ehk olulisemgi, et tal jätkus juba siin vastuvõtlikkust mõista kannatuse mõju psüühikale. Loomispalanguga kaasneva emotsionaalse plahvatuse, kunstniku rolli meediumina tundis ta ära 1914. aastal viiuldaja Eduard Sõrmuse kontserdil: „Tema mängus tundus häbi ennast nii alasti näidata, oma valu ja igatsust, oma nuttu ja ka natuke naeru, nii kõigile näidata – ja siis selle häbi äravõitmine tunnete jõu ja kauniduse ja tahtmise läbi kinkida, oma kaastundmust kinkida, oma armastust kõigile südamesse laulda ja see pühitses tema mängu preesterlikuks, see laskis teda hääli leida, mis omas helluses tundusid, kui helisev õhk ja omas õrnuses, kui surejad päikese kiired. – Ma näen veel ja saan veel kaua nägema tema kuju kitsast saledat siluetti kõigist neist kurbadest, nutvatest, kallistavatest, hõiskavatest, tõsistest helidest vintsutatuna, enesesse kokku vajuvana ja jälle end tähtede poole sirutavana, kui maisuse kütkes vaevleva igatsuse…“ Nii selles kui kõigis teisteski ilukirjanduse ja esseistika ambitsioonidega tekstides on neid külluslikuks muutvat meelte sidestatust, neis on värve, valgust, lõhnu, kõnet, taktiilseid aistinguid, žeste, helisid. Kompuse kirjeldustes korduvad kaasaegsete sümbolistide-dekadentide romantilised kujundid: preester, päike, sünd, surm ja taassünd, igatsus, sild.
Dekadentsi vaimuga seostub ka meeste ja naiste vaheliste suhete psüühilistesse võngetesse eelarvamusteta sisseelamise soov. Kirjavahetuses vilksavad mitmete omal ajal tuntud kirjanike ja teadlaste teoste pealkirjad, nt saksa romaanikirjaniku ja kirjandusteoreetiku Friedrich von Spielhageni 1861. aastal ilmunud romaan „Problematische Naturen“ (Probleemsed loomused), mis oli omal ajal Venemaal väga populaarne. Noorte inimeste seas nautis populaarsust ka Hans Wegeneri „Wir gegen jungen Männer. Das sexuelle Problem des gebildeten Jungen Mannes vor der Ehe“ (Meie noorte meeste vastu: Haritud noormeeste abielueelsed seksuaalprobleemid; raamatu esimene väljaanne ilmus 1906. aastal), kus omaette peatükis selgitatakse lugejatele ka naisesust. Kirjadest tuleb välja, et ta oli tuttav ka Karl Oetkeri 1909. aastal ilmunud uurimusega „Die Seelenwunden des Kulturmenschen vom Standpunkte moderner Psychologie und Nervenhygiene“ (Kultuurinimese hingehaavad moodsa psühholoogia ja närvihügieeni vaatepunktist). Kui mõelda sellele, et Kompuse esimeste arvustuste kunstnike (nt Janis Rozentālsi, Konrad Mäe, Nikolai Triigi) teosed peegeldasid moodsas kunstikeeles nimelt usu, soo ja inimvaimu keerukaid suhteid, tundub nimetatud tekstide uurimine hädavajaliku erialase ettevalmistusena.
Juba tsiteeritud tekstides kirjutab Kompus Uuest Ajast, moodsast kaasajast. Kaasajatunnetus ja loova isiksuse mõttemaailma mõistmine tegid temast algusest peale ühe esimese asjatundliku ja järjekindla moodsa kunsti kaitsja ka siis, kui Eesti Vabariigi aegsed ideoloogilised suundumused eeldanuksid kujutava kunsti hindamisel suuremat konservatiivsust. Isegi kui ta hakkab kasutama hilisemas kriitikas sageli esinevat vormelit „eesti stiil“, annab ta endale aru, et selline konstruktsioon sai ülepea võimalikuks tänu moodsale kunstile. Eelkõige originaalsusele suunatud moodsa maalikunsti käsitlemisel ei sobinud varasemate kunstiajaloo teoreetikute stiiliühtsuse printsiip. Moodne kunstnik sundis kriitikut tunnustama modernismiaja kunstile iseloomulikku stiililist varieeruvust ja homogeensuse puudumist ühe kunstiteose kui terviku raames. Kirjeldades 1913. aasta suvel Bakuust saadetud kirjas sealseid naftapuurtorne kogu nende funktsionaalses võimsuses, mõistis ta, et see „on hoopis modern ilu, millest vanad mõteldagi ei mõistnud“. Modernistliku kunsti radikaalseid ilminguid tundis Kompus hästi juba tudengipõlves, nendega suhtlemine andis talle veel ühe kriitiku jaoks vajaliku kogemuskillu, arusaamise sellest, et vabadust kui modernistliku kultuuri üht alusväärtust tuleb igal juhul kaitsta. Isegi oma 1920. aastate lõpul ja järgmise kümnendi algul kirjutatud tugevasti ideoloogiliselt laetud propagandistlikes artiklites, kus kõlasid sellised toonase poliitilise kommunikatsiooni stampväljendid nagu kunsti „tegelikud ülesanded“, „reaalsed nõuded“, „rahvuslik töökorraldus“, „viljakad eluülesanded“ ja „rahva ilumõtted“, usaldas ja hindas ta kunstnikku kui omapärast isiksust ja ainsat, kes suudaks neid „ülesandeid“ kunstiväärselt teostada.
Stiil(sus)
Kompus pidas väga lugu stiilsest eneseväljendusest. 1913. aasta septembris saatis ta Riiast kirjasõbra läkitusele vastuseks imetleva passaaži: „Ma ütlen Sulle päris avalikult ja Sa pead seda uskuma, ükski Sinu kirjust pole mulle nii meeldinud kui see. Siin on elegantsi elastilisust, nagu florettivehklejal.“ Seejuures oli ta eriti nõudlik nimelt kirjaliku eneseväljenduse suhtes, mida tuleks „isiklisest kõrgemaks, idealimaks pidada, sest et … meelte mulje mõtete ja tundmuste vastuvõtmist ja väljendamist ei sega; niiviisi ühendus puhas-vaimliseks jääb … kõik, mida ütelda tahaks, piinlikumalt proovitakse, karvapäälsemalt kaalutakse, valjumalt valitakse, sest et kõneldud sõna ebameeldiv mulje kergem kustutada…“
Nii arendab ta öeldu vaimus oma väljendusoskust, kasutades mitmeid retoorilisi võtteid, et täita üht kõnekunsti olulisemat ülesannet – veenda. Juba esimeses 1913. aastal kirjutatud artiklis Janis Rozentālsist võib ära tunda hilisemat ekfraasimeistrit. Kunstniku ühe tuntuima maali „Kiusatus“ (1913, Läti Rahvuslik Kunstimuuseum) dekadentsikunsti mürgist hõngu haistvais sõnamaalinguis avaneb nii lugu kui ka tõlgendus: „Eeva kuulatab hinge kinni pidades, avardatud ninasõõrmil, silmad vaatavad imeliku kuum-külma hiilgega kuhugi kaugele, suu tuksatab närvilikule naeratusele ja oma pikad juuksed on ta rahutuil kätel ümber kaela mässinud – ümberringi aga löönud õitsele imelikud paks-lihavad mürgililled, tumepurpursed ja rohekalt hiilgavad kui jaani ussid … ta ei näe neid; ja teisel lõuendil jälle puhkevad laiali uhked-toredad sarlakpunased lilled, justkui sümboliseerides Eeva au ja võimu himulikke mõtteid – ja ussi valged hambad välguvad kurja naeratusega õhtu-ehas lõkendavas näos.“[9] Kompuse tekstides on rohkelt kõnekujundeid: parallelismi, võrdlust (silmad nagu suured soojad meepruunid suitsutopaasid läikivas pärlmutris), irooniat, metafoore, metonüümiat (soe päikene naeris), hüperbooli (mägede elanikud oma nägusas, nõnda öelda hoogsas ülikonnas), värvikaid epiteete. Niisugusteks kirjeldusteks olid toona suutelised ainult sümbolismi-dekadentsi kalduvad eesti kirjanikud. See sunnib tähelepanu pöörama veel ühele kirjavahetuse kaustade vahele koondatud tekstikorpusele. 1914.–1915. aastast on säilinud kümneid Kompuse luuletusi, mis sisaldavad liigagi palju sümbolistlikule luulele (aga ka kujutavale kunstile) tüüpilisi klišeid.
Ma tahan altar olla, millel püha Puhtus loidab!
Ma tahan tempel olla, milles püha Ilu elab!
Ma tahan kannel olla, millel püha Heli kõlab!
Ma tahan taevas olla, millel püha Valgus koidab!
Ja tahan Rõõmu rinnus kanda, ja Armu südames!
Ja Tahtmist mäeharjadele viia võidule!
Oo, suudle otsa ette mind!
Ja pühitse, mu Päike, minu elu!
22. IX 15
Nii mõnedki neist armastusluuletustest nõretavad peegeldavatest võrdlustest ja epiteetidest, mis ei kõnele ainult stiili-harjutusest ja sümboliterikast väljenduslaadi soosivast ajast, vaid ka noore inimese kirglikkusest, mille siirus ja jõud ei lubanud luuleridade kargemateks taltsutamist. Tundub, et talle oli lähedane Friedrich Nietzsche mõte, et meeleülendusseisundit, paatose sisemist pinget tuleb märkide, sealhulgas ka märkide tempo varal edasi anda, selles seisneb stiili mõte. Hea on iga stiil, mis siseseisundit tõepäraselt edasi annab.[10]
Luuletustes on muidugi palju jäljenduslikku, aga siin kordub taas Kompuse kirjade üks püsimotiive – kellekski saamine. Kompuse „Viis tankat Mimosale“ ilmusid Arthur Valdese nime all „Siuru“ albumis. Nagu selgub kirjast Friedebert Tuglasele, ei soovinud autor neid oma nime all avaldada, arvatavasti osalt delikaatsusest, osalt enesekriitika tõttu.[11]Igal juhul osutusid kriitiku noorusaega jäänud ilukirjanduslikud katsetused tõhusaks kirjutamiskooliks, sõnade tähendust loova jõu kaalumiseks. Kõigi nende katsetuste olulisus sai selgeks siis, kui Kompus artiklitesse hakkasid ilmuma õlimaalide kujundistule täpselt vastavad sõnamaalingud.
Objektiivsuse huvides tuleb lisada, et kujunemisaastail andis Kompus endale aru sellestki, et kunstiteose tähenduse vahendamiseks ei piisa täpsest elegantsest kirjeldusest. Stiili mõistet selgitas ja vahendas ta nii endale kui ka lugejatele toona peamiselt saksa kunstiteoreetikute Wilhelm Worringeri ja Heinrich Wölfflini, eriti viimase seisukohtade abil. Neilt võttis ta üle stiili kui teema kujustamise (Gestaltung) idee ja selle seostamise „isiku, rühma, rahva, ajajärgu maitse, elukäsituse ja ilmavaatega“.[12] Nii sidus ta stiili kogemusruumiga, mille üksikute soppide uurimise oli ta Riias õppides tõsiselt ette võtnud. Tavaliselt seatakse stiili kirjeldamisel esikohale teose aines, idee, millele kunstnik hakkab selle edastamiseks otsima sobivat vormi. Grupistiili puhul, mida Kompus hiljem oma mõistemetafoorile „eesti stiil“ suunatud tekstides nõudis, arvestas ta pealtnäha ainult superindividuaalseid aspekte, abstraheerides need isiklikust. Samas näib ta tunnistavat, et nii toimides muutub kunst ühe radikaalse eesmineja stiili jäljendamiseks. Vähemalt käsitletavatel kujunemisaastatel oli Kompus veel kindlalt isikliku vabaduse, isiksusliku omapära taga. Vahepealsed kunstipoliitiku ja ideoloogi aastad selja taha jätnuna tundub ta 1930. aastate lõpul selle juurde naasvat. Oma mitmetes mõtteavaldustes tunnistab ta sisu ja vormi (stiili) lahutamatust, kuid ei kannusta neid teineteisele vastandama või üht teisele allutama. Ta mõistab stiili kui võimalust rääkida kunstiteose terviklikkusest, mõte, mida Kompus teoseid külluslikult kirjeldades algusest peale järgib. „Stiil on hing, ja paraku omandab hing meis kehalise kuju,“ väidab Jean Cocteau.[13] Kui tunnistada, et meie nähtumusviis on ka meie olemisviis, avaneb tee rikkale kujundlikule esseistlikule väljendusele. Hea stiilitajuga Kompus mõistis ja hilisemates tekstides ka kirjutas, et vale on kujutelm, et kunstnikul on vabalt valida, kas stiili omada või mitte. See ei ole ei kvantitatiivne ega ka kunstlikult lisatud. Kunstiteos on suveräänne asi, mitte ainult tegelikkuse selgitus. Kunsti luues lahendatakse maailmas olemise pingeid.
„Eesti kujutav kunst 1916“
Oma esimese pikema eesti kunsti ülevaate – „Eesti kujutav kunst 1916“ – kandis Kompus ette 1917. aasta jaanuaris Eesti Kirjanduse Seltsis ja see ilmus samal aastal trükituna Eesti Kirjanduse Seltsi Aastaraamatus. See kriitiku lendutõusu tähistav üllitis on üles ehitatud toona traditsioonilisele žanride kaupa käsitlemise printsiibile, aga oluline on muu. Just selles artiklis saame esimest korda ammendava tõestuse, et Kompuse enesekujundamine on kandnud küpseid vilju. Selles korduvad motiivid, mis läbisid kirjavahetust, aga kui otsustada rohkete prantsuskeelsete vormelite ja osutatud nimede põhjal, kajastub selles üha enam prantsuse kultuuriruum, millele me kirjadest viiteid ei leia. Artiklisse poetatud nimed – Turner, Monet, Pissarro, Rodin, van Gogh, Gauguin, Cézanne, Picasso – tähistavad tõmmatud kunstiparalleelide suunda. Ta tsiteerib Baudelaire’i, nimetab Oscar Wilde’i ja Edgar Allan Poe’d. Filosoofidest vahendab ta Henri Frédéric Amieli mõttekäiku „iga maastik on hingeseisund“ kinnitusena oma arvamusele, et maastikumaalija kasutab vorme ja värve kõrgendatud hingeseisundi kujustamiseks. Tsitaat pärineb moralistist Šveitsi mõtleja postuumselt pealkirja „Journal intime“ (Intiimne päevik) all ilmunud mõttepäevikutest, mis pärast autori surma 1881. aastal üleeuroopaliselt tuntuks said.
See varane eesti kunsti ülevaade väärib vaatlemist juba ainuüksi seetõttu, et võtab kokku nii Kompuse pürgimused kui ka talle iseloomulikud jooned kunstist kirjutajana: probleemide kiire taipamise, läbinägelikkuse, erakordselt täpse ja intelligentse analüüsi, kunstipubliku harimise püüde. Ja muidugi sisaldavad juba ta varased tekstid, nagu eespool seisab, vaimustavaid, eelnenud kogumisaja mõjujooni kokku võtvaid kirjeldusi: „Kõik elab, liigub, sünnib, sureb, ajab end metsikult üles või tõmbab end aralt kokku, karjatab võikalt või vaikib õudselt, kuhjunud täis salapärast jõudu, mis tuhandevõrra asjadesse kildununa neissamus kildudes iseenesega heitlemas … Võtke Mäe Saaremaa rannamaastikud nende siniselt põlevate meredega, mille randadel mürgisena mädaneb merekõnts, nagu hõõgudes punases muhenemislõkkes, kõrvu süütult-valgelt helkivate päikese pleegitud kivikestega, kus kasvab hobitult-lopsakalt laiade puhmastena sinikasroheline merikapsas, oma eluküllust imedes randa uhutud merikasvude väetatud maast – kas nad ei ole elavad? Kas neis ei avaldu kogu looduselu sentimentaalsuseta dramaatika, kus üks sünnib teise surmast, et ELU ei lõpeks?“[14]
Eesti moodsat kunsti oli artikli ilmumise ajaks napilt pooleteise aastakümne jagu, ometi tabas Kompuse tundlik vaim mitmeid teemasid, mille üle arutavad eesti kunstiteadlased tänase päevani. Esimeses põhjalikult eesti kunsti läbikaaluvas artiklis püstitas ta küsimuse esteetilisest sarnasusest, hingelise ja argise, kujutamise ja jäljendamise suhtest. Ta käsitles keha kui hinge võimsat instrumenti, mille kaudu avaldub kunstnike maailma- ja elukäsitlus. Ta tõstatas kunsti hindamise ajaloolise konteksti teema, väites, et üksteisest arusaamine on hinnangute subjektiivsusest hoolimata võimalik, kuna ühel ajal elanud inimesed on ühesuguste ajalooliste olude saadused, mistõttu nende psüühilises struktuuris on küllalt ühiseid kokkupuutepunkte. Selge sihiga võttis ta üles tänapäevalgi paljusid kunstiteadlasi huvitava perifeeria ja keskuse teema, mis oli teravalt päevakorras ka eesti modernismi algusaegadel. Veelgi enam:selles tekstis andis ta nt lisaks Mäele ka Triigi ja Koorti loomingule sedavõrd tabavaid iseloomustusi ja hinnanguid, mida on korratud (ja mitte Kompuse tekstist inspireerituna) järgnenud sada ja rohkemgi aastat. Kõiki neid teemasid puudutas Kompus selles käsitluses kaasaegse moodsa kunsti ja kunstniku kaitsja positsioonilt.
Teisalt on artiklis sees mitmed varasemad hoiakud ja kinnismõtted. Ta on asendanud sõna „kunst“ järjekindlalt sõnaga „taie“, välja arvatud väljendeis (nt kujutav kunst = bildende Kunst), mida ta ilmselt käsitles kunstiajaloos juba välja kujunenud mõistena. Artiklis leiutas Kompus tabavaid metafoore. Spontaanselt maalivat Paul Burmanit nimetas ta „südameimpressionistiks“, lõi esseistlikule kirjutusviisile sobivalt üha uusi kõnekujundeid, et võimalikult palju ära kasutada keele võimalusi tähenduste loomisel. Eesti keele ja rafineeritud väljenduse sidumise teema mõlkus ta meeles ja veelgi enam tunnetes ilmselt pidevalt. 1912. aasta septembris Riiast Mariale teele pandud kirjast võib lugeda: „Tead, ma mõtlen vahel, et oleksin pidanud studeerima keeleteadust – nii vangistab mind praegu teoksil olev Eesti keele rikastus, peenendus, suurtsugustus. Peent mõnusust tunnen Grünthali ja Aaviku sellekohaseid töid lugedes. … Tahaksin näha meie emakeelt peenena, varjundirikkana nagu peene, tundliku moderni naese ilmekas näomäng, hoogsana, vägevana nagu kannukseid kõlistava ratsuväe kihutus, rahulikuna, suurena, nagu kõrgete mäetippude valdav vaikus.“ Nördinult kirjeldab ta seda, kuidas Postimehe toimetus on tema Rozentālsi näitust käsitlevas artiklis asendanud sõna „taie“ sõnaga „kunst“: „ühes numbris lasevad nad mind „taide“ poolt ja „kunsti“ vastu propageerida ja siis parandatakse järgmises kirjatükis kõik „taie“ „kunstiks“ ümber.“ Ta kirjutab isegi Johannes Aavikule: „Kuna „kunst“ oma kuhjatud konsonantidega, mida tume u-gi kõlavamaks teha ei suuda, mingi artikuleerimata, võimetu ümisemisena kuuldub, heliseb „taie“ vokaalirikkas kerguses, ju kõlaliseltki vastates oma ülevat ja suurtsugu aatelist sisu. … Kuid esimeseks ja raskemaks ebakohaks on see, et „kunst“ kõigi oma tuletustega on võõrast algupära! Tal ei ole meie keeles esivanemaid, kui nii ütelda lubate, on mujalt sissetikkunud nurjatu värdjas.“[15] Nagu tänapäeval teame, jäi ta selles keelevõitluses alla.
Olgu lõpetuseks Kompuse stiilinäitena ja tema modernsusetaju kinnituseks kirjavahetusse peidetud Bakuu ümbruse kirjeldus: „Ja kui siis veel kuhugi linna ümbrusesse naftalinna välja sõita … Siis ütled veel õietigi – Amerika. See on midagi hoopis isepärast naftalinna uulitsail käia. See hiiglaobeliskide linn, mis eemalt paistab nagu metsatukk. Siin seisab üks nn „võška“ teise kõrval, laudadest kokku löödud obeliskina üles kerkides. Ja vahepääl seisavad hõõguvad, puhkevad, lõõtsuvad katlamajad, tänava külgedel ja üle tänava looklevad torud, milledes imelikult luksub, plõksub, hoigab, ägab … Siin ei ole midagi ülearust, kõik on puhtalt ilma kõrvalmõtteta mingi ülesande teenimiseks ehitatud ja siiski ehk, kes teab, just sellepärast elavad need hooned ja ehitused nii tugevat elu. … Keegi, kes mitte päritud mõtteis ja mõistetes kinni ei ole, ei saa sulguda selle omapärase, olgugi kareda ilu eest, mis kogu selles korraldatud ja produktiivses jõus elab! See on hoopis modern ilu, millest vanad mõteldagi ei mõistnud!“
Kompuse teekond kunsti mõistmise ja selle mõistmise mõistust ja hinge puudutava vahendamiseni oli lõpule jõudnud.
[1] Esimese tõsisema katse kriitiku kunsti puudutavat tekstikorpust mõtestada tegi 1984. aastal Vappu Vabar oma Tartu ülikooli lõputöös (Hanno Kompus kunstikriitikuna aastatel 1914–1940). Reet Varblane lisas Kompuse uurimisse 1989. aastal artikli pealkirjaga „Hanno Kompuse kunstiteoreetilised vaated“ (Tartu Riiklik Kunstimuuseum: Kogude teatmik. Tartu, 1989, lk 36–50). Järgmisel aastal ilmus Jüri Haini ülevaade „Hanno Kompus ja tema vaated kunsti ühiskondlikkusele ja rahvuslikkusele“ (Looming, 1990, nr 3, lk 412– 421).
[2] Kompus töötas aastail 1920–1922 Estonia dramaturgi ja lavastajana, 1922–1936 samas ooperilavastajana ja mõned aastad ka teatri direktorina. 1936–1940 pidas ta Riigi Ringhäälingu saatekavajuhi ametit ja naasis seejärel 1940. aastal taas Estonia teatrisse.
[3] J. Hain, Hanno Kompus ja tema vaated, lk 418.
[4] M. Laarmann, Märkeid publikust, kriitikust, kunstnikust. EKKKY viis aastat. Tallinn, 1927, lk 118.
[5] Siin ja edaspidi pärinevad kõik viitamata tsitaadid Eesti Kultuuriloolises arhiivis säilitatavatest Maria Lentsole (Arakule) saadetud kirjadest, mis asuvad Hanno Kompuse fondis. EKM EKLA f 212 m 26:6.
[6] A. Viires, Eesti rahvakunsti avastamine 20. sajandi algul. Rmt-s: ENSV Riiklik Kunstimuuseum: Kogude teatmik. Artikleid 1985. Tallinn, 1987, lk 14.
[7] J. Hain, Hanno Kompus ja tema vaated, lk 412.
[8] Sealsamas.
[9] H. Kompus, Läti maalija Jan Rosenthal. Rmt-s: H. Kompus, Maailm on sündinud tantsust. Koost. H. Runnel. Tartu, 1996, lk 67. [Postimees, 04.03.1914, nr 51(Lisaleht)].
[10] F. Nietzsche, Ecce homo. Tlk J. Undusk. Tallinn, 1996, lk 64.
[11] Kiri Friedebert Tuglasele 24. augustil 1917. aastal Moskvast. KM EKLA f 245 m 36:4, l 1.
[12]12 H. Kompus, Eesti kujutav kunst 1916. Rmt-s: H. Kompus, Maailm on sündinud tantsust, lk 234. [Esmalt ilmunud: Eesti Kirjanduse Seltsi Aastaraamat IX, 1916. 1917, lk 125–154.]
[13] Tsit. rmt-s: S. Sontag, Vaikuse esteetika. Tlk B. Vaher. Tallinn; Tartu, 2002, lk 49.
[14] H. Kompus, Eesti kujutav kunst 1916. Rmt-s: H. Kompus, Maailm on sündinud tantsust, lk 230–231.
[15]15 Kiri Johannes Aavikule 19.09.1913. EKLA, f 275 m 9:4, l 2.
