Ta pani vana Yarise käima, tagaakna sulama, keeras soojuse põhja ja tuli autost välja. Kliima, tõepoolest, aga sügavkülmunud auto oli liiga rõve.
„Lalutama! Leba ka!“ Mia hüppas auto kõrval hõredalt kruusatatud jääl ja vehkis vildist rebasega, mis oli zombistunud ja mille nimi oligi Sombi-Leba.
„Jaa, jalutama! Las auto läheb soojaks.“
Ta võttis Mial käest, pisikesed neoonroosad kindad, mis ei maksnud peaaegu midagi. Tee peal libistada ei saanud, ainult koperdada mööda jäätunud jalajäljemustrit. Aga jah, mõnisada meetrit kõndida, asi seegi, saab laps ka natuke õues olla, sest muidu oleks Rimi parkla ja siis järgmine parkla mängutoa kõrval ainus õuesolek täna. Ta kandis rohelisi, kõrge kontsaga nahksaapaid, mis ta kunagi Londonist oli toonud. Ta tahtis Kaspari sünnal paista pikem, sest Kaspari emme oli mingi 185, sihukesed tšikikesed koos. Võis muidugi karta, et lollakas mängutoas peab ikkagi jalast ära võtma.
„Leba ippa! Leba läheb kiiku!“ Mia kargles osavalt, lootes võidunud rebasega hõbekuuskede alla kiikede juurde jõuda. Tal oli kahe aasta ja kahe kuu kohta ikkagi hämmastavalt suur sõnavara. Ta oskas oma nime kirjutada, tundis täishäälikutähti ja megahea ruumitaju oli tal ka, lego- ja puitklotsidest pani ta kokku geniaalseid linnu. Kurat, jah, geenius. Võib-olla oligi, võiks olla küll, miks ei võiks, mõtles Keit, mina võiksin osata tast geeniuse teha, tema hoiabki mind püsti. Mina olen vaba nagu ori, sest tema läheb tulevikku.
Mingid kilked kostsid. Hele, ekstaatiline poisinaer. Iiuh! Khehhee!
Ta pööras ümber.
Nägi veel rohelist mütsitutti. Autouks mütsatas, vrnnn, vrnnn, vrnnnn, tegi Yaris vabakäigul.
See ei ole võimalik!
„Kas te saate sealt minema!“ karjus Keit. „Välja! Kohe!“ Ta oleks tahtnud karjuda „sitapead“, „sitanäod“, „sitanokad“, sitt tuli talle halvavas raevus pähe, aga ta oli ju nüüd raamatukogutädi.
„Poisid, kaduge välja! Kuulete!“ Hääl läks vahkvihast kähedaks, kontrollimatuks.
Väikesed türapead olid saanud käsipiduri maha ja auto nihkus kallakul tahapoole.
Keit kahmas Mia sülle ja hakkas üle jää jooksma.
Pvvump-pvump, tegi Yaris ja hüppas nüüd otsustavalt ettepoole, raagus sirelitesse.
Jalge all libises mingi tükk, algul tundus Keidile, et teise jalaga saab ta kohe tasakaalu tagasi, aga persse, raisk, sile tald ja konts panid sihukest uisku, et ta ei kontrollinud liikumist enam üldse. Ta oleks võinud kukkuda selili, kui tal poleks olnud süles Miat, kes tõmbas raskuse ettepoole, nii et hoopis kõhuli lendas ta, idiootlikule jääteele, Miale otsa.
Korraks arvas Keit, et nüüd on kõik. Ta on lapse lömastanud, on sandistanud omaenda väikese ime, lapse ribid on puruks, luutükid kopsu tunginud. Aga Mia röökis, purustatud kopsudega laps nii ei röögi. Roosa nägu pakatas nördinud elujõust.
End põlvili ajades ja Miat püsti tõstes nägi Keit, kuidas poisiraisad maja taha putkasid, nüüd juba vaikselt, kilkamata. Oliver muidugi, ja hernerohelist tuttmütsi kandis see uus poiss, Hugo, kes elas otse nende vastas ja polnud varem nii arulage tundunudki. Pigem isegi nagu tsiviliseeritud laps, oli Keit tolle eluka kohta arvanud. Oliver käis väikeklassis, seda Keit teadis, sellest oli talle looduskaunis kohas kohe räägitud. Et tol ilusal, kõhnal, terase näoga blondil poisil on ATH, neurodivergentsus, düsleksia, düsgraafia ja ilmselt ka midagi hullemat: ta ei suuda midagi lugeda, kirjutab kümneaastaselt „järiekort“ ja kiusab. Paar korda oli Oliver koos teistega raamatukokku sattunud, õpetaja oli nad kohale kupatanud, Keit polnud poisi käitumises midagi imelikku tuvastanud. Too ütles talle sestsaadik alati korralikult tere. Kui need kõige külmemad päevad olid, miinus kakskümmend neli, olevat ta tulistanud pensionär-õpetaja Sirje kassi suurest veepüstolist, et näha, mis saab: kas loom jäätub ära.
Kuradi sitanahad, Keit oleks nad ära tapnud, roheliste kontsadega, rusikatega, haamriga!
„Kätu! Kätuuu!“ karjus Mia. Nii tark laps oli ta, et oskas kaheaastaselt, ise veel täielikus šokis, kohe öelda, mis koht haiget teeb: paljud ei oska kuueseltki.
Väikeste sitanahkade, düsfunktsionaalsete eluõite pärast sõitsid nad Kaspari sünnipäeva asemel traumapunkti. Ei olnud Keit sinna tite sünnipäevale kippunud, jumala eest, aga Mustamäe EMO-sse veel vähem. Nad istusid kahekesi helepunasel toolil nagu varjendis, nagu sõjapõgenikud autokastis. Mia oli tal süles, eriti ei soigunudki enam, ja nad vaatasid värvilisi naeratavaid mesimumme seinal. Sinine, roosa, roheline. Kui need ikka olid mesimummud ja mitte tulnukad.
Keit kiigutas Miat tasakesi, hästi tasakesi süles, et liikumine valutunnet hajutaks.
„Mis sa arvad, mis selle rohelise mesimummu nimi on?“
„Loheline!“
„Jah, aga mis ta nimi võiks olla?“
„Ta nimi on Ats!“
„Ahaa, Ats! Võib-olla tõesti.“
„Ei, Aat-ts!“
„Aa, Ants.“ Ants oli Keidi kursavenna lapse nimi. Miast veidi noorem, aga tõesti selline mesilase moodi, ümmargune ja muhe elukas. Vaene väike haavatud Mia – kas Keit ise oli üldse kunagi osanud nii hästi seoseid ja mustreid näha? Oli ta kunagi nii loov olnud kui tütar kaheaastaselt?
Ants oli hea nimi, tegelikult. Ta oleks võinud Miale ka mingi eestilikuma nime panna, hipsterlikuma, haruldasema, aga talle meeldis Mia nime tähendus. Mitte romaani keelte possessiivpronoomen, mis oli jama, liiga possessiivne, vaid kreeka „üks“, µια. Üks ja ainus, imekombel kätte saadud väike geenius, ja raisk-kurat, ongi geenius! Rohkem neid ei tule, et ta selle raseduse suutis lõpuni kanda, oli ime.
Kes Mia isa on, olid nad püüdnud looduskaunis kohas uurida. Klassika. Tema irvitas ja ütles, et Sander, kui see teile midagi ütleb. Sander oli küll ainult sotsiaalne isa, bioloogiline isa oli anonüümne venelane. See oli Keidi saladus. Neli korda in vitro’t, üle neljakümnesele rämeda papi eest. Neljandal korral oli ta palunud tuua doonorite tabel. Kui kõik oli perse kukkumas, võis ta korra proovida ka sertifitseeritud spermaga. Miski moraalne argument ei öelnud, et ei või, Keit oli see, kes maksis. Tabelist meeste näolappe ega nimesid ei näe, seal on pikkus, kaal, silmade värv, haridus, rahvus. Tema valis pruunisilmse, tumedapäise venelase – las isa olla geneetiliselt nii kauge kui võimalik. Ehk on mõni ilus tatarlane, ehk ei ole jukagiir või nösus karunägu, nagu ENE rassitabelis valgemere-balti tüüp. Kuigi jukagiirilaps on parem kui üldse mitte laps.
Ime juhtus, embrüo implanteerus, laps tuli ilusa näoga. Sander kuulis asjast poole aasta pärast. Sorry, vat ei olnud sinu külmutatud embrüo.
Emapalga lõppemise ajaks oli Keit otsustanud, et läheb hulluks. Orjaks tahtis ta hakata, proovida vähemalt, nii hõrk, õõvas ja vanaaegne tundus see mõte. Kolida mõnda neetud looduskaunisse kohta, ajutiselt, aga ikkagi, hakata üksi võimlema nüristava hooletööga, täisvereliselt, kahetsuseta. Mitte olla avalikkuse ees, mitte olla kunstiline juht, mitte olla nõukogu liige, mitte meedias sõna võtta, mitte oma otsuseid põhjendada. Otsuseid teeb nüüd Mia, tema otsustab, kuidas saadakse selleks, kes ollakse, tema peab jõudma kuhugi, kus Keit pole olnud. Keit on nüriduse varjus vaba nagu ori.
See oli ka veel, et magamistoast pidi paistma mets, mitte Pronksi tänava hoov. Aga Tallinna ümbruses ei saanud ühtki normaalset kuuti odavalt, Saue vallas maksis maaküttega kahetoaline 385 euri kuus, kolhoosiaegses kortermajas, kus elutoa ukseava oli 90ndate kitš, kaarjaks lõigatud nagu muinasjutus. Kui Keit kommunaalid ära maksis, ei jäänud Pronksi kuuüürist kaht sottigi kätte. Mets oli akna taga ja düslektikud ümberringi.
Ja tema ei pannud väikesi ahve tähele, ja nüüd jõllitavad nad EMO-s
mesilasi.
Keit oli alati kartnud neid liblikaid, karusid ja siile lastekliinikute seintel ja ustel. Lõbusad loomad, kellest ei saanud aru, mida nad pidid tähendama. Kas nad polnud mitte hävingu, kuhtumise, valu ja surma saadikud, kes kurje sõnumeid mahendasid? Nende naeratus peegeldas saatuse ebaõiglust. Mõni laps karjus meningiidivaludes, mõnel tõmmati põletikuline hammas paistetavast näost välja, mõnel oli võõrasisa kolba puruks löönud või tuvastati neerupuudulikkus. Mõnel olid ainult punetised, aga teine sai leukeemiadiagnoosi. Mesimummud seintel tunnistasid kõike naeratades. Ära karda: sa sured niikuinii, laps.
„Vaata, see roosa mesimumm väga tahaks su valu ära võtta. Mis sa arvad, mis häält ta teeb?“ küsis Keit Mialt.
Mia vaatas talle otsa, lõpetas vaikse vigisemise ja tegi heleda häälega „uu-uu-uu.“
„Sa oled juba nii tark, kullake. Muidugi, tal on suu torus.“
Kullakesel tuvastati küünarluu murd.
Söömisküps avokaado 3.99, neli tükki, sittagi nad söömisküpsed on, aga olgu.
Laps istus ostukäru-autos ja talus vasaku käe ortoosi jumaliku stoilisusega. Uuris selgete pruunide silmadega kätt ja ütles: „Luu läks katt-ki!“ Ei heitnud seda kellelegi ette, lihtsalt sedastas.
Ma vaatan oma last nagu jumalat. Mul on igati õigus vaadata oma last nagu jumalat. Me oleme niimoodi programmeeritud loomad, ja mina tahan nüüd mõnuga välja võtta oma loom-olemise pileti.
Kui nad koju jõudsid, oli parklas Helery, Oliveri ema. Keit oli mõelnud, kas läheb talle ukse taha, aga ei läinud. Nüüd ütles too Helery, et tal on kahju selle autoasja pärast, ta olevat juba Oliveriga rääkinud ja pidi veel rääkima, ja nädalavahetusel pidi tulema Oliveri isa ka: küll ta siis loeb sõnad peale. Vahi, mihuke kujundlik keel, mõtles Keit, kes see neile küll tehnikumis eesti keelt õpetas. Veel ütles Helery, et see ka ei ole okei, et käivitad auto ja jätad selle siis suvakalt järelvalveta, ei ole okei ju.
Kõhn naine, küllap perses ambitsioonidega naine looduskaunis kohas Tallinna külje all, kus sulailmaga oli näha kogu see läikiv praht, mida kohalikud lapsed jaksasid osta ja hange pilduda. Keit vaatas naisele otsa ja muigas.
Ära sa märgi, plärtsud ka veel, lollakas mimm, kes sa ei suuda oma retardi kasvatada.
„Ma ei istu ju lapsega jääkülma autosse.“
Ta pööras ringi ja nägi, kuidas kõrvalmaja ees viskasid Hugo ja kaks väiksemat poissi lumepalle vastu ukseklaasi, hõisates „Ohio“ ja „Ohio“. Mida kuradit.
Lisann oli tal raamatukogus tubli laenutaja. Võttis sihukesi raamatuid, mille muidu oleks pidanud maha kandma: „Abakusest arvutini“, „Küünlast kvartskellani“ ja „Seitsekümmend Hiina imet“. Ta oli saanud vabariiklikul mataolümpiaadil mingi koha, kas teise või kolmanda, ja võitnud Hea Lapse unenäojoonistamise võistluse. Ema oli tal mataõps, hüüdnimega Rott, sedagi oli Keit juba kuulnud, ühelt nooremalt õpetajalt, kes teda raamatukogus tüütamas käis, ja Lisann oli samuti veidi roti moodi, pika ninaga, süütult asjaliku ilmega. Selline tüdruk võiks tunnikese Miat hoida küll. Imelik, Keit oli pärast maalekolimist Miast nii vähe lahus olnud. Ta oli lapsevankriga jooksmas käinud, vankri järel löntsimas õieti, kilomeeter 7’05’’.
„Emme on ainult natukene ära. Lisann viib sind kiikuma. Ja kelgutama, rebane saab ka mäest alla sõita! Tšau!“
Mia vaatas tõsiselt ega teinud piuksugi. Terve, tugeva psüühikaga laps oli ta, ei mingit hüsteerilist seotusehäiret. Siit ei tule mingit neurodivergenti.
Keit kõndis, suusad näpus, mööda konarlikku jääteed sinnani, kus kruusateri enam tee peal polnud. Pani Fischerid alla, need klabisesid valgel maanteel libedalt. Staadioniservast algasid suusarajad, kus ta siis lihtsalt läks, mööda valget avarust, mida liigendasid ainult põllult kokku tassitud kivihunnikud hõreda võsaga. Ta ei sõitnud päris mõteteta, see ei õnnestunud, aga mõnusa nüri sihinaga liikus ta üle lageda, miinus kolmeteistkümnene tuul oleks võinud olla ebameeldiv, aga seda polnud tundagi, Keit hakkas higistama. Lageda peal oli parem sõita kui metsas, tuulist valget lagedust eelistas ta sündmustele ja liigendatusele, mida tekitasid puud. Kas ta aju oli ikkagi väsinud? Kas ta ei tahtnud endaga rääkida? Valge, nüri. Ära tule, mõte!
Võib-olla sõitis ta üheksa kilomeetrit. Või kümme. Päris mitu ringi. Ta pulsikell oli tühjaks saanud ja ta ei teadnud täpselt, kui pikad need rajad siin olid.
Kui kruusaterad hakkasid kriipima, tonksas ta saapad kepiotsaga suuskadest lahti. Ühe klambriga läks kolm korda mööda, kaua polnud teinud. Ta ootas hetke mõnusas tardumuses, nagu oleks ta iseendale võõras inimene, salapärane, üksik, läks viis siis ilusad neoonrohelised suusad trepikotta ja jalutas ise kiikede juurde, kus Lisann parajasti Miaga hängas.
„Hei, tšauuu, kullake!“
„Tau-tau!“
Keit tõstis Mia sülle.
„Kuidas teil läks?“
Lisann vaatas talle otsa, suht kohtlaselt, naeratamata. Vähe imelik.
„Ilusti läks.“
„Suured tüdrukud on ju toredad, eks ole, Mia.“ Keit üritas silma pilgutada, mida ta ei osanud. „Olite kogu aja väljas või käisite toas ka?“
„Väljas olime.“
„Ossa, jube tublid, et kogu aja väljas.“ Ta uuris, ega Mia põskedel pole külmakahjustusi, korra oli nii juhtunud. Aga ei, lapse põsed olid ühtlaselt, elutervelt roosad.
„Kuule, oota siin.“ Keit tõstis Mia tee peale. „Ma jätan korraks veel Mia sinu hoolde, üks hetk. Jah, oota, tibu, emme käib korra üleval ära, jaa. Ma kohe-kohe-kohe tulen!“
Ta koperdas jäikade suusasaabastega trepist üles nagu robot, läks sobras suures köögikapis, mõtles, kas vahetab saapad ära, aga koperdas nendega alla tagasi.
„Näed sa. Väike vaevatasu ka.“ Ta ulatas tüdrukule Raffaello paki. Ta oleks neid komme ise ka hea meelega söönud, pealegi olid Raffaellod läinud mõttetult kalliks, Rimi kaardiga 3.99. Aga võib-olla läheb Keidil veel lapsehoidjateenust vaja, midagi peab ikka andma. Miakesele ei hakka ta veel niipea suhkrut pakkuma.
Lisann vahtis talle otsa, suu kolmnurkselt, totakalt lahti nagu multifilmirotil. Võib-olla ta ikka ei olnud nii taibukas, nagu räägiti.
„Ega sul mandliallergiat ei ole?“
„Mkmm. Aitäh.“
Ikka vahtis too olümpiaadi-plika, suu totralt lahti.
„Mis on, Lisann? Sa tahad midagi öelda?“
„Ee. Tegelikult. See on veidi nagu awkward jutt.“
„Mis mõttes?“
„Et nagu poisid…“
„Jah?“
„Oliver.“
„Olige! See noku!“ hüüdis Mia tõsiselt.
„Noku?“
Noku jah. Lisann oli vahepeal käinud kodunt teisi kindaid toomas, sest sõrmikutega oli ikkagist külm, mingi miinus neliteist ju, või jah, kolmteist siis, ja ta oli jätnud Mia trepikotta ootama. Korteriuks oli samas lahti, Lisanni korteriuks, Mia oleks saanud teda kohe hüüda, kui midagi on. Samal ajal hängasid trepikojas poisid, Oliver ja Hugo ja Robyn, ja tegelt Chrystella ka (mhm, raamatukogust teadis Keit küll, kuidas neid nimesid kirjutati, nomen est sotsiaalne oomen), ja kui Lisann tagasi tuli, oli Mia vaadanud sellise natuke nagu jahmunud näoga ja Oliveril oli olnud, mu-hh, ee, noku püksist väljas, ja kõik teised naersid, mispeale Mia hakkas nutma, kusjuures ta nuttis alles teiste naeru peale, mitte seepeale, mis enne oli juhtunud, nimelt olevat Oliver oma noku talle suhu toppinud, oli öelnud, et see on nii magus, proovi noh, maitse, see on nagu maasikajäätis, ausõna.
Mia kuulas nende juttu tõsiselt. Ta ei ärritunud, ütles ainult väärikalt „Tita läätis ei ole!“ ja raputas pead.
Keit tundis, kuidas nägu tõmbas kuumaks. Adrekas plahvatas. Ta kummardus, võttis Mia sülle, silitas lapse kollases kapuutsis pead. Surus ta enda vastu, nii ei saa ta vähemalt lollakale plikale virutada. Sihuke töllakas. Mida Keit just praegu oli teinud: kinkinud Raffaellod juhmile plikale selle eest, et too oli lasknud kümneaastasel debiilikul tema last ahistada? Kuradi väike munn. Jäle düslektiline väike munn!
„Ja mida sina siis tegid?!“ Ta kähises vihast. „Kuidas sa jätad väikese lapse maniaki juuresolekul valveta!“
Sõna „maniakk“ peale tõi Lisann kuuldavale justkui naerumühatuse, ülipõgusa, ja vastas kohe tõsiselt: „Ma ei teadnud, et ta… mingit siukest asja teeb.“
„Sa käid taga ühes klassis?“
„Ta käib väikeklassis. Aasta tagapool. Mina olen üksteist. Tal on ATH ja Asperger, aga mingit nokuteemat pole nagu enne olnud.“
„Tast saab ümbruskonna terrorist varsti.“
Lisann nohises ja vaatas oma käsi. „Ema oli need kindad sahtlisse ära pannud ka, ma ei leidnud kohe üles.“
Keit ei teadnud, mida peaks tegema. Plikat kõvasti õlgadest raputada, seda ta oleks tahtnud. 3.99€ kommid tagasi võtta.
„Okei,“ ütles ta. „Aga sa lähed räägid nüüd Heleryle, Oliveri emale kõik ära. Sina nägid seda pealt ja räägid ära, mis juhtus. Okei?“
Mia kilkas ka: „Okei!“ Ja peitis miskipärast näo Keidi õla sisse. Tõstis siis jälle pea püsti, itsitas ja kilkas: „Okei!“
„Te peate kõik sellest debiilikust eemale hoidma,“ ütles Keit. Raamatukogutädi ütleb lapse kohta debiilik, jumala eest ei huvita.
Debiilikud, imbetsillid, fenüülketonuurikud. Idioodid IQ-ga alla 25, nagu neile koolis oli õpetatud (ja kust see 25 punkti siiski kätte saadi, eks ole, kas oskusest kuhugi kasti suvaline linnuke teha). Ta hingas sügavalt sisse-välja. Mhm. Jaa. Kas juba Juhan Torgi eestiaegne uuri-
mus ei väitnud, et suurte linnade lähiümbruses elavad need kõige lollakamad? Suurem linn on nagu tsentrifuug, viskab endast räbu välja, valglinnastumine pole gentrifikatsioon, see ei õilista räbuvööndit. Mõte väänles kurjalt nagu uss, niimoodi mõtlemise eest võiks Euroopas trahvi küsida, aga keda kotib.
Tuleb maha rahuneda, hingamisharjutusi teha, enne kui ta ise tolle Helery ukse taha läheb. Strateegia tuleb läbi mõelda, et mitte naisele lihtsalt lõuga sõita.
Nii ehe oli see. Kuidas algab ahistamine. Kuidas algab naeruvääristamine. Kuidas see võimendub, muutub endastmõistetavaks. Väike tark tüdruk teeb ukse lahti ja juba nad naeravadki, haa, tema on ju see meie lolla, tule lutsi vorsti!
Ei, raisk, ei. Kõik need naised, kel ei jää muud üle, kui teha ohver olemisest oma karjäär. Tule kuula ja loe mu lugu, mind ahistati, mõnitati, pisendati, kasutati ära! Raisk, ei, tema tütrest ei saa sellist.
„Hugo!“ Vastaskorteri uksele klopiti. „Hugo!“
See oli Oliveri hääl.
Hääl, erinevalt kloppimisest, oli veidi summutatud, aga siiski: praegu julges väike saatananahk nende maja koridori tulla? Et nagu oligi debiil? Keit seisis paar sekundit tardunult ja hüppas siis korteriuksest välja. Astus Oliveri juurde, kes oli just arutu prõmmimise lõpetanud.
„Tere, Oliver.“
„Tere.“ Poiss vaatas talle vilksti otsa ja pööras siis pilgu ära, heleroosale seinale.
„Hugot ei ole kodus,“ pomises ta.
„Ei ole,“ ütles Keit. „Aga kas sa tahad mulle ka midagi öelda?“
„Mida.“
„Mida sa Miaga… kuidas sa Miaga käitusid?“
„Kuidagi ei käitunud.“ Poiss vahtis maha, aga Keit märkas, et korraks ilmus ta näole midagi totra irve taolist. Kuradi Buratino!
Ta kahmas poisil õlast, kummardus ja vaatas talle silma sisse.
„Mida sa tegid, ah?“
„Mida. Ma ei teinud midagi.“
Poiss oli nüüd nii lähedal, kleenukene, ilusa puhta näoga. Füüsiliselt omamoodi täiuslik, nagu nukk. Keit pigistas ta õlga.
„Argpüks oled. Mida sa tegid?“
Ta surus sõrmed tugevasti poisi õlalihasse.
Poiss kiunatas ja mühatas siis:
„See mingi lollakas beebi või.“
„Misasja? Mis lollakas beebi? Sa veel kraaksud vastu ka!“
„Sibau, raisk.“
„Mis sibau?“ Keit raputas nüüd poissi mõlemast õlast, kõvasti. Oliver laperdas ta käes nagu kaltsunukk, Keit ajas hambad irevile. Poiss vaatab praegu teda lähedalt ja ta on nagu koletis. „Mis sibau?!“
„Sibau, kuradi lollakas vanaeit!“ karjatas poiss ja püüdis ta haardest välja rabelda, isegi talle virutada. „Mu – hh – isa – hh – tapab su ära!“
Keidil hakkas veri kõrvus taguma.
„Sa vastik väike munn! Kuhu sa topid oma väikest munni!“
Ta kahmas raevukalt poisil jalgevahest kinni, kahmas kinni väikesest munnist, mida oli tema kaheaastasele tütrele suhu topitud, pigistas seda vihaga, ja see oli pehme nagu munapuder, nagu bubert oli kõik see kokku: väike munn ja munandid. Hallide dressipükste all.
Kuidagi nii vähe oli seda õrna ja keerukat liha, mis on vist maailma kõige kirutum organ. Mida see nokuke hiljem elus veel teeb, kuhu sisse ta läheb, kui mitmeid tuhandeid kordi?
Poisi silmad läikisid, pisar jooksis põsele, Keit laskis ta lahti, äkki tuli ta trepikoja roosade seinte vahel teadvusele. Laps. See on laps. Lapse noku. Oliver jooksis nohinal trepist alla, Keit ei öelnud enam midagi, seisis tardunult nagu tont, kuulis nagu unenäos, kuidas Mia elutoas järjekindlalt skandeeris: „Em-mee, tuu-lee, em-mee, tuu-lee!“
Keit ei liikunud.
„Em-mee!“
„Jaa.“ Ta köhis hääle puhtaks. „Jaa, tibu, kohe.“
Sellal kui Mia kahvliga vehkis, ökotatart ja kanatükke laiali loopis, guugeldas Keit sõna „sibau“. See kõlas nagu mingi Moldaavia linn. Aga guugel küsis: „Kas te mõtlesite: sybau?“
Shut your bitch ass up.
Mis kuradi lause. Mis bitch ass.
Ta vaatas, kuidas Miake sööb. Tomatit I Love Eco, loobib laiali ja sööb. Inimene sööb, tähendab, elu läheb edasi. Kuniks ta läheb, elu, kallis elu.
Reede õhtu oli juba päris hiline, korralik inimene sellal enam külla ei tulnud. Aga nende uksele koputati, neli korda järjest, nõudlikult. Hetkeks vaikus, siis jälle neli korda. Filmides koputas niimoodi politsei, FBI koputas, NKVD, aga Keit teadis. Ta läks tõmbas sahtli lahti, pistis omale liigendnoa dressipluusi taskusse.
„Kas jõuluvana?“ küsis Mia.
„Mkmm. Ole köögis, kullake. Emme läheb vaatab, kes see on.“
Ta lükkas kunstnahast polstriga ukse lahti.
„Aa. Tervist. Oleme vist kohtunud.“
„Kas oleme või? Ma ei mäleta.“
Blond, kõhna näoga, mustas jopes mees. Keit tundis, et ta pea käib jõhkralt ringi. Kas tüüp ei esinenud tema festil? Ta hakkab ilmselt segi minema.
„Ma olen Derek, Oliveri isa.“
Nii ilus mees, ja ongi ehitaja?
„Ma tahtsin oma pojast rääkida.“
Sa, bitch, vist olid teda käperdanud?
Ta noks on nüüd su pigistusest lilla!
Sa ikka tead, et sa võid kinni minna?
„Ah soo. See on vist tõesti pakiline.
Me sättisime juba magama.“
„Ma lähen homme vara jälle sõitu,
seepärast tulin parem õhtul läbi.
Et asi puudutab siis Oliveri.“
Alrighty, nugissilm, mul on ju nuga.
„Ma kuulsin, mis ta eile õhtul tegi.
Üks tüdruk rääkis poisi emale.“
Keit laskis liigendnoa pihust lahti ja võttis aeglaselt käe taskust välja.
„Mul Mia oli sellest täitsa šokis.“
„Ma usun. Enam niimoodi ei juhtu.“
„Ei osanud ju teda hoiatada.
Et mõni laps teeb sedalaadi nalja.“
„Poiss keeras seekord ikka täitsa ära.
Me rääkisime taga tõsiselt.
Et kus on naljategemise piirid,
ja kuidas teiste piire austada
ja miks peab mõni asi jääma tabuks.“
Keit mõtles, kas ta kuuleb valesti.
Düslektik, kelle isa räägib nii?
Nüüd tuli Mia köögist, uuris onu. Ja vaatas Keidi poole küsivalt.
„No tere, neiu! Aga ma siis lähen.
Ja veel kord, tõesti väga vabandan.“
„Aitäh, et tulite. Ja – kõik on korras.“
Huu, olgu, nagu on, kuid üks on kindel:
poiss polnud Keidist talle rääkinud.
Küll ta ehk sinist munni häbeneb
ja vaikib sellest nüüd ja igavesti.
Või usaldab ta siiski vanemaid?
On tal hea episoodiline mälu?
Hüpata, üle oma varju. Alla oma varju. Hüpata iseenese varju. Seda püüdis Mia praegu teha, kalpsata oma varju sisse ja siis jälle selle eest taganeda. Ta oli nüüd nelja ja poolene. Keit polnud ka suutnud omaenda varjust välja saada. Ta tahtis olla tähtis kultuuritegelane, sinna polnud midagi parata.
Tuul oli tõusnud, liiv hakkas lendama, nii et enam polnud rannas väga mõnus olla. Kloogaranna vetikas haises, seda oli elevandikookidena veeservale kokku kogutud. Kolleegilt laenuks saadud raamat, mis enne oli olnud uus ja sire, „Toxic Organizational Cultures and Leadership“, krõbises liivast. Aga ta tahtis veel korra ujumas käia, muidu oli ka nagu mõttetu. Sander oli just Miaga päris pikalt vees olnud, et Keit saaks nüüd üksi minna, sest koos mudilasega plähmerdamine pole ju mingi ujumine.
Ta hakkas kaldaäärsest soojast supist eemale sobrama.
„Tere.“
Merest kerkis talle vastu helesiniste salkudega tüdruk, imeilusa figuuriga, pika ninaga.
„Ma ei tea, kas te mäletate mind.“
„Aa. Jaa… Lisanne? Kuidas sul läheb nüüd?“
„Hästi. Ma olen siin lähedal joogalaagris.“
„Ahaa, lahe. Muidu elad ikka N. külas?“
„Ikka, jah.“ Tüdruk naeris peaaegu vabandavalt.
„Kuidas seal siis läheb praegu?“
Lisanne, õieti vist ju Lisann hakkas rääkima. Ta pidi nüüd seitsmendasse klassi minema, aga tahtis võib-olla juba järgmine aasta kooli vahetada, natuke kõvemat taset tahtis ta. Raamatukogus pidi nüüd töötama mingi kohalik tšikk ja Lisann oli terve hunniku mahakantud raamatuid omale saanud. Mhm, mhm. Keidile tundus see kõik praegu nagu unenägu, peaaegu midagi Covidi-aegse isolatsiooni laadset. Kas või see korter, kus ta koos Miaga oli oma paguluses elanud, sealse köögi kohvipruunid seinad ja betooniimitatsiooniga linoleum. Sürr, aga ikkagi cool, et ta sihukest tagasitõmbumist oli proovinud, kas või ainult kolmveerand aastat: täitsa teistlaadi kogemus, see oligi elukogemus.Aga need poisid, küsis ta lõpuks, see Oliver – kas temast on kah mingit asja saanud? Oih, Oliver, jah, ütles Lisann. Temaga läks natuke kehvasti. Isa oli talle kinkinud elektritõuksi, ja teistel poistel olid seejärel kah tõuksid tekkinud, nendega nad siis kimasid ringi, kuni tegid võistluse, kes jõuab ristmikul viimasena auto eest läbi kihutada. Oliver ilmselt võitis, sest ta sai prügiautolt löögi. Kusjuures see juhtus just kaks nädalat tagasi, ta on praegu koomas. Samas on Heleryl juba uus laps, väike tütar Amalia.
„Koomas,“ kordas Keit. Ja siis täitsa mõttetult: „Amalia.“
