Janek Kraavi. Post. Esseesid nüüdiskultuurist. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025. (Studia litteraria Estonica; 27). 376 lk. 22.50 €.
Kes tahab, võib vastu vaielda, aga esimene „post“, mis sellele raamatule konteksti võiks anda, on too raksatav heli, mis märkis Eesti lahtimurdumist Nõukogude Liidust. See, mis nüüd nähtavale tuli, oli tegelikult oodatust pingelisem, värvilisem ja palju rohkem mitmesuguseid kihistusi täis. See polnud õnnelik lõpp, vaid vihje edasi liikuda. Liiguti kohati kahes suunas – ühed tarbijana, teised analüüsivalt. Mõnel juhul need kaks teekonda ei kohtunudki. Aga mõnel teisel moodustusid sõlmed ja kobarad ja aeg-ajalt tuli minna teekonna algusse tagasi, et üldse millestki aru saada.
Janek Kraavi raamatut pealkirjastav „post“ (mida võib, aga ei pea, „postmodernismi“ mõistega siduma) kannab sellise pideva kasvamise ja kujumuutmise märke. Protsess kestab ja nõnda ei ole ka Kraavi raamat valmis, pigem jõuame vahefinišisse, joogipausini. Janu kustutavad vähemalt ajutiselt enam kui 300 lehekülge peamiselt Sirbis ilmunud esseesid erinevatest teemadest, tendentsidest, nihkumistest kultuuris. Ja nagu janukustutusega ikka, tuleks seda teha tasapisi ja keskendunult. Võtta ette üks essee nädalas, lugeda väga aeglaselt, teha märkmeid. See võiks meenutada õppimisprotsessi, valmistumist seminariks. Kes on oma mõtted läbi mõelnud, lingid üle vaadanud ja muljed kirja pannud, pääseb klassi ja edasi jõuame me juba kuhugi mujale, järgmiste ideedeni. Sellisena on „Post“ väga sotsiaalne raamat.
Millises positsioonis Janek Kraavi meie jaoks olla võiks? Austraalia kultuuriteoreetik Meaghan Morris on kunagi ühes oma uurimuses välja pakkunud mõned viisid kultuuritekstide lugemiseks. Üks oleks näiteks teksti sisse kuulumine, immersioon, kirglik osalus. Võib ka olla, et seda tohiksime fännipositsiooniks lugeda. Seda siin hetketi on, aga siiski pigem vähe ja ma teen sellest juttu veidi hiljem. Võtame praegu teise võimaluse – distantseeritud vaate, „etnograafilise pilgu“ väljastpoolt. Kraavi kirjutab paljuski sellest, mis püsib ajas ja ruumis meist eemal, mis on juba paigale fikseerunud ja lubab enesele toetuda. Aga samas loeb ta neid seoseid aktiivselt üha uuesti. Nii tundubki, et kõige paremini sobiks teda kirjeldama hoopis Morrise pakutud kolmas ehk „võlutud kirjeldaja“ vaatenurk.
Millest siis Kraavi võlutud on? Ma arvan, et kõige enam sellest, kuidas tekivad seosed eri käsitlusobjektide, teemade ja kihistuste vahele. Samas oleks nagu tunda, et neile objektidele ta otse otsa vaadata ei tahagi. Neid on näha osalt, fragmentidena. Ehk siis vaid juhul, kui mingi seos, mingi tõlgitsusviisi surve nad pilgu alla esile kutsub. Vaatlusobjektidena pole nad samas tihti püsivad ja ainulaadsed. Siit tulebki minu järeldus, et Kraavi pole tingimata too fännitüüpi vaatleja. Fänni iseloomustab teatav monomaaniline kalduvus just ainulisuse ja kordumatuse suunas. See on segane ja häiritud suhe, mis paljuski tõrjub selgitusi ja usub ilmutusse, mis peaks juhtuma siis, kui kiindumusobjektile pikalt otsa vaadata. See oleks ehk midagi sellist, mida ütles oma „Armudiskursuse fragmentides“ Roland Barthes – et „armastaja kõne on üksildane kõne“. Ma arvan, et fänni oma on seda nõndasamuti. (Mulle meenub mu enda isiklik kiindumus Šveitsi industriaalsesse metal-bändi The Young Gods – see kirg toetus 1980. aastate lõpul paari-kolme kriitiku kirjeldusele. Seejuures polnud ma kuulnud ansamblilt tol hetkel veel ainsatki nooti.)
Ma arvan, et mõnesugust umbusku tolle fänniliku positsiooni vastu on Kraavi kirjutatu puhul näha ka sellest, kuidas ta viisakalt põikleb popkultuuri ülevoolava kontseptsiooni eest. Või ei – täpsem oleks öelda, et ta ei taha, et post-kultuur ja popkultuur oleksid kuidagi samastatud. Tegelikult on suur osa sellest, mida ta kirjeldab, ka mingil moel popkultuur, kuid kõrge ja madala suhted (või näiteks küsimused „rahvast“ kui sedasorti kultuuri valdajast) huvitavad teda vaid väga põgusalt ja ajuti. Ning justkui trotslikult (ja isegi irriteerivalt) nimetab ta popkultuuri siin-seal „massikultuuriks“.
Kuid tegelikult on muidugi nii, et just sel moel aitab ta meil lahti saada kõige kasutumatest lihtsustustest, mis (pop)kultuuri siit ja sealpool ümbritsevad. Kui Kraavi analüüsib näiteks zombide fenomeni, siis ei usalda ta tingimata seda, mida näeb, aga ei liitu kindlasti ka nendega, kelle jaoks zombi on (näiteks) moodsa ajastu kultuurilise ja poliitilise ajusurma sümbolkuju. Samasugust manööverdusoskust näitavad siinsed sissevaated inglite või vampiiride fiktiivmaailma, aga ka erootikasse ja pornograafiasse. Minu jaoks on sellised käsitlused virtuoossed, sest nad hoiavad loovat diststantsi. Umbes nagu tennises – autor teab, kuidas liikuda, et mitte rumalalt pihta saada. Analüütilist arrogantsi siin kindlasti on, aga kindlasti mitte rohkem kui hädapärast vaja.
Küllap parimaks näiteks selle kohta, kuidas Kraavi tegelikult otsib midagi muud kui popkultuuri tarbimisskeemid, on see, kuidas ta võtab rääkida Thomas Pynchoni romaanist „Raskusjõu vikerkaar“. Kui see teos on postmodernistlik, siis jah, las olla. Aga me peaksime täpsustama, mis ta selliseks teeb. Sest Kraavi instinktid on vastuvaidlematult õiged selles mõttes, et „postmodernism“ peaks tegema midagi meie elus keerulisemaks ja mitte lihtsamaks. Nõnda on meile kasulik, kui saame lugeda Kraavi heitlust Pynchoni suurteosega – sa ei saa seda kaane alla, see ei mahu kuhugi ära ja isegi riiulis võtab ta üleliia palju ruumi. Sa ei pruugi oma analüüsiga kuhugi välja jõuda, sest see on lõputu tegevus. Kui ma ise Kraavi kõnealust teksti lugesin, leidsin sealt siiski ka seda, mida ma siin eespool justkui ära ei tundnud – fänni pihtimust, kirglikku kaitsekõnet millelegi, mida teised ehk ei suudagi veel mõista.
Kraavi tekstidega on muidugi üks paratamatu probleem, mis tuleneb nende Sirbi tarvis paika pandud ülesehitusest. Ehk täpsemalt öeldes sellest, et nad on ikkagi valgustatud tarbija, connoisseur’i monoloogid. Jah, see virtuaalse seminari formaat tundub õige – seal tuleks hapnikku väljastpoolt juurde. Praegu on kohati siiski nii, et teatud eeldused annavad ette teatud järeldused – eriti puudutab see selliseid tekste kogumikus, kus uuritakse mõnd loometehnilist võtet. See on huvitav ja lubav ja tasub tähelepanu. Kuid kui näiteks võtta kas või kaks-kolm näidet Kraavi raamatu teemadest – brikolaaž ja veaesteetika või ka avantpop –, siis nad kõik tegelikult nõuavad lisaküsimusi. Ma saan aru, et Kraavi arutleb siin ikkagi eeskätt võimaluste üle – talle pole nii oluline, mil moel väärtuslik on konkreetsetest meetoditest välja kasvanud kunstiteos.
Kuid natuke tunnen puudust poleemikast, tihedalt pähesurutud kriitikukübarast. Aastate jooksul olen näinud, kuidas olgu või kõik need kolm siin lõigus mainitud strateegiat on tootnud sujuvaid ja turvalisi manifeste, kuid komistanud kohe, kui keegi neilt küsib, kui „hea“ see tulemus ikkagi kokkuvõttes on. Mis on brikolaaži vastand kultuurilises praktikas? Või mis on see pop, mis ei ole avantpop? Ma toonitan veel kord, et need pole tegelikult (seminari)küsimused Janek Kraavile, pigem meile teiega. Ma ise lihtsalt ei usu, et avangardsed praktikad garanteerivad midagi – kunstis konkreetsemalt, elus üldisemalt.
Mingem siitkaudu ühe minu jaoks olulisema teksti juurde siin kogumikus. Üsna raamatu algul, päris esimeste märksõnade seas, kirjutab Kraavi pealispinnast. Siin on tal varjus mitmeid alateemasid – näiteks pealispind ja tema (ilmselt) ebameeldiv kõrvalnähe pealiskaudsus. Lugedes tundus, et tahaksin sellest veel palju rohkem teada. Kraavi täpsustab mõistet ja ütleb: „Pealispind pakub korraga elamuse ja sõnumi, mis ideaalkujul peaks olema kõigest liigsest puhastatud, terav ja mõjuv“ (lk 33). See oleks siis täpselt pealiskaudsuse vastand – kontsentratsioon, lõpp-punkt, apokalüptiline selgus. See ei ole päris seesama kui väita, et pealispindsus ise võikski olla too ideaalseisund, aga midagi sellist võib öeldu varjust isegi oletada. Sest Kraavi räägib pealispindsusest kui „pinna struktuuri kuuluvast sügavusmõõtmest, pinnaalusest ruumist, kus liiguvad ajastuomased esmased tähendused ja emotsioonid“ (lk 34).
Mis tekitab edasi küsimusi sellest, kas pealispindsus on lihtsalt struktuuri omadus või on see midagi, millel on ka oma autentsus ja ekspressiivne loogika? Kas pealispindsus võiks olla sügavam või vähem sügav? Ja kas esimesel juhul kaoks tolle sügavuse tõttu ikkagi ära too pealispindsuse kvaliteet? Ja kuidas selles kontekstis vaadata mõnd MTV-s jooksnud muusikavideot, mis räägib siirusest ja loomulikkusest just pealispindsuse kaudu? (Hollandi kunstnik Anton Corbijn käis just sellise esteetikaga hiljuti Eestis.) Ma arutlen selle üle mitte ainult põhjusel, et see teema on mulle isikliku kultuurikogemuse seisukohalt oluline. Sest tegelikult on see oluline kogu Janek Kraavi ettevõetud projekti jaoks. Ehk nagu ütles Jaak Tomberg oma hiljutises Sirbi-intervjuus Kraaviga: „Libisedes kõigepealt pinda pidi jõuame lugedes äratundmiseni, et pind ulatub põhja välja.“ See on kindlasti tõsi ja pealegi ilusasti sõnastatud – nagu ka nood Kraavi enese laused ülalpool. Aga isegi kui tõepoolest pealispindsust ja sügavust mitte vastandada, tekib ikkagi vajadus ära tunda tolle seisundi vahepealsus. Ja siin tuleks veel korra minna tagasi mõiste „post“ juurde.
Jutuksolev raamat tõi mulle meelde ühe Stuart Halli intervjuu millalgi 1990. aastatest. Hall, nn kultuuriuuringute (Cultural Studies) teoreetiline nurgakivi, kasutas sõna „post“ koos asjakohase osutusega Antonio Gramscile. Gramsci oli kirjeldanud seisundit, kus „vana sureb ja uus ei saa veel sündida“. Vaatles ta seda aga kui interregnumit, kus kohtume suure hulga „morbiidsete sümptomitega“. Kui küsida, mis need „morbiidsed sümptomid“ olla võiksid, siis vaadakem enese ümber. Võtkem midagi argist, kindlasti hoopis-hoopis erinevat sellest, mida Gramsci ise silmas pidas – näiteks korduvad tõdemused, et noored ei loe enam raamatuid. Või et enam ei kuulata isegi poplaule lõpuni. Tegelikult ka see, et näiteks toosama popkultuur ei luba ennast enam mõista sündmuste ahelana, vaid pigem konstantse voolamisena, afektide logistilise jadana, osana majandusest ja mitte enam kultuurist.
Selle skeemi järgi ei tähenda „post“ mitte mingit silti, vaid justnimelt kestvat kriisi. Võib ka öelda, et tegu on „tunde-struktuuriga“ (veel üks kultuuriuuringutest tuttav kontseptsioon). Just „tunne“ ongi siin keskne operatiivmõiste, ärkamine tolles vahepealsusehetkes, orientatsiooni kadumine, emotsionaalne ammendumine, pidev „post!-post!“ halastamatu rütmina kõrvus tagumas. See on ka olukord, kus keel, mille järele kirjeldusteks haarame, jääb justkui alati hiljaks. Eelmise sajandi teises pooles kujundas kultuur välja hulga „alternatiivseid“ strateegiaid – vastuseid vahendite ebaühtlasele (ja ebaõiglasele) jaotusele. Kraavi uurib seda oma tekstides, aga ma pole kindel, et sellist vahendite nappust enam üldse on. Kultuuri tarbija osaleb ühtaegu mitmes erinevas hüpersegmenteeritud sektoris ning elab palavikulises, ülelaetud keskkonnas. Või siis teine teema – küsimus naudingu ja ideoloogia suhetest. Konkreetselt siis sellest, kas mõnutunne, mida me tarbijatena saame, peidab eneses tegelikult ideoloogilist domineerimist. Ka see vastandus – mida postmodernism oma mängulistes vormides aitas lammutada – ei kehti enam. Võib olla leidub valesid, mida paljastada, aga ka need on afektiivses mõttes resultatiivsed. Ehk siis võib-olla me ei tea enam, mida öelda. Võib-olla pole muutuvas olukorras sõnu. Just selliseid, mis näeksid kultuuri mingis erilises ja esile tõstetud positsioonis.
Teisalt ei pea me seda kriisi tunnistama. Meil vist pole muud valikut kui rääkida ja kuulata ja uurida üha lähemalt. Mõlemad mainitud näited viivad meid tegelikult tagasi tolle pealispinna ja tema sügavuste juurde. Võib jah öelda, et siin on vastuolu, aga too vastuolu ei takista ära tundmast, et Janek Kraavil on oluline sund neist vastuoludest kirjutada ning meil mitte vähem oluline tahtmine neist lugeda.
