1930. aastatel on Virumaalt pärit Hugo Viires aeg-ajalt püüdnud veenda Noor-Eesti kirjastust avaldama oma kirjutisi, mis lähtuvad üpris erinevatest ideedest ning žanridest – novellidest ja raamatututvustustest haritlasnaise vaimse profiili koostamiseni. 1939. aasta suvel on tal tekkinud mõte „kirjutada Märt Rauast kui meie suurima põlevkivitööstuse loojast ja arendajast umbes 150-leheküljeline teos. Teos sisaldaks tema eluloo ja tegevuse kuni tänaseni ja loeks üles tema kui juhtiva isiku saavutused. Tunnen M. Rauda hästi, samuti on mulle küllaltki tuttav ka põlevkivitööstuse elu ning käik. Arvan, et sarnane raamat, kui see varustada ka huvitavate piltidega Rauast kui inimesest ja tööstusest, peaks ostjaid leidma, seda enam, et seda ala on meil seni nii vähe puudutatud“.[1] Kirjastuse vastus, mis on saadetud Kohtla-Järve kaevanduse kontorisse, nendib, et ilma käsikirjaga tutvumata ei saa nad „teha isegi põhimõttelikku otsust“ (nõnda on kirjastus ennegi Viiresele kostnud). Kui Viires raamatu siiski kirjutanuks, sündinuks ühtlasi juubelimaiguline ülevaade sõjaeelsest Eesti põlevkivitööstusest. Sellega algusest peale seotud olnud toona 50-aastasel inseneril ja töösturil Raual, ehkki ta pidi aitama suunata mäe- ja küttetööstust ka okupatsioonide ajal, jäi elada vaid kuraditosin aastat, küüditatuna suri ta Hakassias kullakaevurite külas.
Hugo Viires (a-ni 1935 Kelmentsov, 1907–1974) tundis aga põlevkivipiirkonda tõepoolest hästi. 1934. aasta sügisel pürgis ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna vabakuulajaks ning avaldus rektorile markeerib kogu senist elukaart: sündinud Puru küla põlduri pojana, on haridus olnud olude sunnil tõsine „autodidaksia“, ise on ta õppinud ära soome ja saksa keele, töötanud Sompa algkoolis eratunniandjana, saanud sõjaväest velskri kutse, olnud karskuskasvatusinstruktor, aga nüüd on teda lõplikult ära võlunud kirjandus ja selleks, et kirjutada, oleks tarvis õppida, saati et tervis füüsilist tööd hästi ei võimalda. Oktoobris vabakuulajana vastu võetud ja õppemaksu tasunud, pidi Viires siiski koju sõitma, kuna isa oli haigestunud ja sügisesed talutööd vajasid tegemist; jaanuaris 1935 on ta aga naasnud ja taas õpiluba taotlenud.[2] Taotlusele on lisatud mõned avaldatud kirjatööd. Siis ja edaspidi avaldas ta kirjandusülevaateid, arvamuslugusid ja ka lühiproosat nii Kelmentsovi kui ka Viirese nime all (pseudonüümist sai kodanikunimi, seejuures isa Jürist sai Kelumets), tal on olnud ka kirjanikunimi Hamlet Viiking.
Viires oli seotud Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Virumaa haruga ning on toimetanud nende ühisalbumeid, nagu „Meie homme. Virumaa kunsti- ja kirjanduse album“ (1934) või „Nooruse rajad“ (1936), mis sisaldas ÜENÜ Sompa ja Kohtla-Järve osakondade omaloomingut. Albumid sisaldavad ka tema enda kirjutisi. Kirjandusringkondades tunti Viirest kuigivõrd kasvõi Virumaa kirjandusliku nooruse esindajana. Ka meeldis talle kirjanikega suhelda, ning „Nooruse rajad“ on näiteks avaldanud Tuglase kordustrüki.
„Nooruse rajad“ annab pildi pigem Sompa ja Kohtla-Järve (n-ö Eesti Ruhri) ÜENÜ osakondade kirjanduslik-kultuurilisest ühistegevusest kui sellest, millega noored igapäevaselt ja ka leivateenimiseks tegeleda võisid. ÜENÜ propageeris sporti, ent seegi ei mängi albumis põhirolli. Kaevanduspiirkonna puudet lisab läbivalt üksainus joon: Riigi Põlevkivitööstus, mis on albumi järgi toetanud ÜENÜ tegevust, aga ka üldse kohalikke noori, andis albumis kasutamiseks fotoklišeesid kaevandustest. Fotosid on kokku viis: „Tagapool näha elektrijõujaam ja õlivabrik“, „Pääsissekäik allmaakaevandusse“, „Destillatsioon ja õlivabrik“, „Sissekäik allmaakaevandusse“, „Kaevanduse kontor, tagaplaanil rahvamaja“. Inimesi on fotodel vähe, küll aga on kahel korral esindatud üks toona veel asendamatu kaevanduse töötaja ehk kaevandushobune. Neist tööloomadest on jäänud pigem vähe jälgi. Ungarlasest kunstnik Ernő Koch, üks viljakamaid põlevkivitööstuse kujutajaid 1930. aastatel, on maa-aluse hobu püüdnud ühele oma muidu moodsat kaevandustehnoloogiat presenteerivale kollaažile.[3] Võib-olla päästsid need loomad sõja ajal või pärast seda lahja leeme kujul mõne sõjavangist sunnitöölise-kaevuri elu ja ehk on neist viimast kujutatud sõjavang Kurt Siethi joonistusel „laagrihobu suremas“ (1947).[4] Ent kahtlemata olid nad pikka aega võrdselt inimestega rakendatud Eesti mäetööstuse teenistusse ja kujutavad niiviisi endastki üht omamoodi üleminekuetappi elusjõult masinatele.
Kohtla-Järve põlevkivitööstusega näib Hugo Viires olevat lähemalt seotud 1938. aastast, soovides sellest kirjutada – postki tuli talle kaevanduse kontorisse. Ei oska praegu ajaliselt klapitada, kas mõte võis kuidagi haakuda peaminister Kaarel Eenpalu kirjanikele korraldatud septembrikuise ekskursiooniga tööstusaladele, et neidki suunata tööstusprogressi kajastama – muljeid sellest käigust igatahes ilmus ning Viires kirjandusringkondadega ka suhtles.
Kaevandustöö lähem uurimine on viinud Viirese kõigepealt näidendi „Põlevkivikaevurid“ kirjutamiseni 1939. aasta kevadel, mille avaldas kirjastusühisus Tarvik. Kohaliku temaatikaga näidendeid oli nähtavasti teisigi, näiteks 1936. aasta sügisel lavastati Kohtla-Järvel täissaalile operetlikku ja tantsunumbritega varustatud tükki „Suvel Põlevkivilinnas“ (A. Kivi ja H. Sari), mida albumis „Nooruse rajad“ on võtnud põhjalikult arvustada Guido Vanaveski. Enim kiideti lavakujundust ehk N. Gerassimovi uusi dekoratsioone: „hämardus ja kui siis süttusid õlivabriku tuled lava tagafoonil, siis oli dekoratiivne efekt täielik“.[5] Albumi järgi otsustades on kohalik seltsielu tõeliselt pulbitsenud, tegeleti palju isetegevusega ning kahtlemata oligi tarvis publikut kõnetavat päevakajalist materjali.
Ei tea küll, kas ka Viirese näidendit sealkandis lavastati.[6] Lühidalt on lugu järgmine: taluperemees tahab oma tütart mehele panna korrumpeerunud vallavanemale, aga noored uljad kaevurid päästavad tüdruku sellest hirmsast saatusest. Lugu meenutab Koidula tükki „Sada vakka tangusoola“, ent kohati – ehkki kaevanduses töötamisest on juttu vähe, pigem talutöödest – vahendab tekst ka eluolu ja mõtteviise kaevanduspiirkonnas.
„Lydia [Laanepera, Pühajõe talu peretütar]: … Mulle meeldivad need tuled, neis on midagi kutsuvat, tõotavat. Nende ümber käib alalõpmata töö. Vaata, kuidas need vabrikud viskavad oma kuma vastu taevast. Kas nad ei tuleta meelde templeid?
Salme [Lund, külatüdruk]: Kenad templid! Põlevkivisuits ja nõgi matab vahet pidamata taevaalust, suvel on rohi põrgumust, talvel jälle ei saa juuste pesemisekski kamalutäit puhast lund, ja kanadki, tead, munevad seal musti mune. Temal veel templid. Tead küll, et inimesedki on seal mustad nagu noored rehepapid ja kange põlevkivilehk on neil alati taga.
Lydia: Ei tee see suits ega hais midagi. Kevadel käisime gümnaasiumi lõpuklassiga kõik vabrikud ja kaevandused läbi – haigeks ei jäänud küll keegi. Oo, seal on päris puhtaid ja ilusaidki maju, ja seal töötab tuhandeid inimesi. Lust on vaadata, kuidas murtakse kivi ning kuidas sellest saab õli. …“ (lk 12).
…
Liisi [Jänes, soosauniku tütar]: Siis nad teevadki seda paha lehka, mis enne teist ilma kaevandusest siiagi tuleb?
Ants [Varmak, kaevur]: Seda küll. Aga tühja sellest, peaasi, et nad õli annavad. Mis viga seda kallata välismaa kuiva kurku. Seal sõditakse ja köetakse läbi, aga meie kühveldame raha kokku ja ehitame. Varsti teeme põlevkivist lõhnaõligi valmis, saad veel sinagi…“ (lk 76).
Vastu kajab nii uutmoodi tööstusreostust (valgus-, lõhna-, õhu-) kui ka tööstuspropagandat, mainitud on kõrgtehnoloogilist põlevkiviõli tootmist, ekspordi olulisust ning isegi juba käima lükatud sõjamasinat – Natsi-Saksamaa sõjatööstuse tellimust. Kaevureid on kujutatud noorte uljaste kangelastena (määrdunud, savine, karbiidlambiga, aga seljas bajaan) ning nii nemad kui ka nende tegevusala vastanduvad kohalikele traditsioonilistele töödele ja töökeskkondadele. Aga näidendi lõpp, mis viib kokku Lydia ja Antsu, lõpeb idüllilises Kasemäe uudistalus, sest Ants on pannud kaevuriameti maha ja temast saab ka uus vallavanem (kõrvaltegelastest viib Salme endaga kaevandusasulasse kaevur Mihkel Päll).
Märt Rauale pühendatud raamatust ei saanud küll asja, ent mõttest kirjutada põlevkivitööstusest hargnes edaspidi siiski kaks ilmumata jäänud kirjatööd. Kaks aastat hiljem, Nõukogude okupatsiooni ajal 1941, saatis Viires Tuglasele kui Loomingu peatoimetajale käsikirja „Keha ülestõusmise linn. Elupilte Kohtla-Järve põlevkivirajoonist“, mis on säilinud Tuglase arhiivis.[7] Kaaskiri juuni algusest ütleb, et tegemist on kunagi antud lubadusega saata kirjeldus Kohtla-Järvelt ning et pealkiri tähendab masintehnika võidukäiku, mis vabastab inimese keha.
See on omapärane, justkui kohanduv tekst, mis kobab, kuidas tööstusest nüüd kirjutada tuleks, ja ei ole taas valmis, katkedes üpris ootamatult. Jätku on kaaskirjas küll lubatud. Mõningane sugulus justnagu oleks sel 1940. aasta hilissügisest kuni sõja alguseni Loomingus Tuglase tõlkes ilmunud Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi lennuka Ameerika-reisikirjaga „Ühekordne Ameerika“ (hiljem „Ühekorruseline Ameerika“). Või oleks see olukirjeldus? Võib-olla. Sündinud on tekst osalt võib-olla siiski Märt Rauast kirjutamise ideest, aga vahepeal on olud muutunud ja nüüd sisaldab see ka Raua, aga üldse kaevanduse juhtide vastu suunatud etteheiteid. Kord on autor kriitiline, teisal vaimustunud. Algpunkti on kujutatudki kui kolimist Kohtla-Järvele, et „Jääda siia pikemaks ajaks, et näha loovat tööprotsessi kuni töö aatomiteni välja“ ning „näha töötavat inimest maa all, õlitehases ja masina taga!“. Autor nendib kohe avalõigus, et „kivi, õli, nõe ja raua võimsa pealetungi eest ei ole enam pääsu“. Reisil Jõhvist Kohtla-Järvele on lennukalt üles tähendatud maastike muutumine, kaevanduste pealetung vahetab välja põllutöö. Mõni näide:„Kahelpool nahksiledat Tallinn-Narva maanteed sööstavad meile vastu kuldküpsed rukkiväljad küürutavate higiste lõikajate ja üksikute viisikute rividega. Naised ajavad ennast sirgu, pühivad laupa, tõstavad silmade kaitseks kas sirbi või viljakõrred ning vaatavad salajase hirmuga me kollast tömplohet, mille mürin mitte üksnes rikub nende uniste põldude ja talude rahu, vaid mille sisemuses sõidavad hullud, kes on asunud raua, elektri ja tulega pahupidi pöörma kogu idüllilise Alutaguse muinasmaailma! Alutaguse hallparun, keda kaevandused talust välja on kihutanud või kihutamas, neab alati päeva, mil leiti kuri maagiline element – põlevkivi. … Rukki- kartuli- ja kaerapõldudel ristlevad elektriliinid, postid tõusevad otse viljast. Nurmed on kõikjal täis kõrgeid surfe, millede kaudu meie all kivitunnelites töötavate sadade tööliste kopsud välja hingavad riknenud õhku“ (lk 6).
Leiab kirjeldusi kaevurite ja nende elurutiini kohta ning, ehkki välisvaatleja tehtud, on neid vahendanud keegi, kes koha peal elades seda keskkonda uurib, isegi kui ta autorina on pööraselt ilukõneline ja kontraste otsiv. Kellega ta seal kohtub? Laiaõlgsel kaevuril on taas savine piht ja karbiidlamp, tal on „tolmust kollased kummisäärikud jalas, soni, barett või kaabulott kuklas, kaevanduslamp konksupidi määrdunud õlal rippumas, ning tahma ja pritsmetega viirutatud näol väsinud, tülpimuse ilme“ (lk 5). Missugune on kaevanduslinna keskkond? Seda looritab tihti põlevkivigaas; laste pall ei ole punane, vaid sama nõgine nagu nende sääred ja käsivarred; müra karm rütm on lakkamatu; vesi ei kõlba hästi juua, sest on paks, kollane ja vahutab. Elu- ja haridustingimusi võiks parandada. Viires käsitleb kaevandusprotsessi kirjeldades lühidalt ja kriitiliselt ka põlevkivikunsti, juba mainitud Kochi ning Hugo Lepiku töid, mil on „raskuse, ränga massiivsuse painet, dünamo, kaljupuuri, hüdraulilise pumba alatooni“, ent tabatud pole „vaese töömehe alamuskompleksidest käristatud hinge seisukorda“ (lk 25).
Kaevandusse ta säilinud käsikirjaosas ei ole pääsenud, küll aga kohtab mälestust kaevandushobustest – seekord ei asu tööloomad maa all, vaid taevas, nad on kõndinud hobuste Kolgatal. Nimelt on Kohtla-Järve tuhamäe esiteks üles ehitanud just hobujõud, kellest jutustab autorile lõhkeainekeldri valvur: „Pikad vagonettide read, tuharongid, veeresid siin vahetpidamata päevast öösse, ööst päeva, ja ronge vedasid – hobused. Lahjad, närused, armetud loomakesed, kes millekski muuks enam ei kõlvanud. … Mägi leegitses üleni põleda – ja need vaesed loomakesed, siit-sealt kärsenud, karvata, verised, nahata, komberdasid tihti kapjadega tuhas ja tules. – … jumal jäi kurdiks: hobused vaevlesid edasi, ega saanud neist setukaist vist ükski taeva, kuigi liikusid iga päev päris taeva põhja all. Ja-jah, selles asjas tehnika ja masinad olid kangemad kui jumal, – üks noor insener pingutas viimaks natuke ajusid, ning hobused olid vabad, all right! Mul täpselt teada, olen vana ja targem. Et need pühad loomakesed seal pilvede all liikusid, siis nad saidki omale nimeks – taevased hobused“ (lk 21).
See on ka alapeatüki pealkiri ning episood tähistab masina kasutuselevõttu seal, kus enne tööd teostas elusolend.
Tuhamägi, sisemuses endiselt miilav, on muidugi üldse see koht, mille tippu pürivad kõik, eriti turistid, sest sealt näeb ära kogu suure kaevandusala mereni välja. Harjal märkab autor aga esimesi taimpioneere ning kirjutab: „Kui nõnda edasi läheb, on aastakümnete pärast terve mägi kaetud taimmantliga. Ja sajandite pärast – põlevkivitööstused on siis oma eksistentsi ammugi lõpetanud – leitakse siit äkki hiigelmäed, mida maa geograafiline kaart ei tunne“ (lk 25).
Autor leiab endale eluaseme Kohtla-Järve lihtsas tööliskorteris, kus üheks kaaslaseks on kilk. Raamatud kattuvad mõne päevaga musta tolmuga. Ühe akna taga on peatänav, Orient Veenus, kus patrullivad tööstuse kaunitarid „idapunaseks mingitud suu ja kitkutud slaavikulmudega“ (lk 27), teise taga Vere Tee, mis viib haiglasse, sest tööõnnetusi on rohkelt. Ta asetab lauale Continental-kirjutusmasina ja asuks tööle, ent jääb siis haigeks ja hakkab oma haiguse põhjusi otsima.
Järgmine alapeatükk kannab pealkirja „Lendav õli“ ning siit koorub välja haiguse põhjus, nimelt Kohtla-Järve ainus põletismaterjal põlevkivi. Seda on kõikjal – pliidi all ja ahjus, tuhana ja nõena õhus, tahmana toas, mustas vihmas. Viiresel diagnoositakse klimaatiline tõbi õlihaigus. Sest missugune on tööline seestpoolt? „…õhk, mida hingame, on must. Järelikult on mustad ka me kopsud, hingamisteed, bronhid, kapilaarid, kogu me keha, võibolla süda, sperma, verigi! Vähemalt neil, kes on elanud siin aastakümneid. Uus tõug inimesi – musta sperma ja musta hemoglobiiniga!“
Autoril kulub pea kaks nädalat, et kohaliku õhuga harjuda. Intrigeerivaim on seejuures haiglaõe poolt peetud tabel, mis seostab patsiendi palavikukõvera õhu liikumisega – näiteks lööb torm õhu puhtaks ja palavik langeb; siis aga tuul puhub tehaste poolt ja korteris on tuli pliidi all – ning palavik tõuseb! Tööliste palvel kirjutab autor probleemist ajalehte, et ära hoida uue töölisasula rajamist vahetu tööstusreostuse piirkonda, aga uudised lükatakse hiljem kaevanduse juhtkonna poolt ümber. Olnuks keskkonnakriitikat ka Raua-raamatus?
Peatükis „Romantiline doktor“ on kirjeldatud visiiti Siidisuka elamurajooni põlevkivitööstuse arsti Herman Kurba juurde, kes nimetab põlevkivi verekiviks.[8] Ehkki käsikirjas on ennegi mainitud töölisnaisi või kuidagi kaevandusega seotud naistöötajaid, esineb siin huvitav passus töölisnaise raseduse katkestamisest koduste vahenditega – kukkumine kivitrepil – ja arsti kommentaar seejärel rahvastikupoliitika kohta. Sellise põneva alapeatükiga käsikiri katkebki. Loomingus seda avaldatud ei ole.
Viires oli tunnistajaks ka 1941. aasta Suvesõja aegsele Sillamäe tööstuse hävitamisele põgeneva Punaarmee poolt, tähendades üles moodsa tehnika purustamist ning õhkulaskmise järgseid pigimusti suitsu- ja tulesambad.[9]
Nõukogude okupatsiooni uuesti alates arreteeriti Viires peagi ja aastail 1946–1955 oli ta parandusliku töö laagris Komi ANSV-s Sevželdorlagis. Viirese tegevust sõja ajal ja pärast seda on avastatud 21. sajandil,[10] ent 1964. aastast on säilinud veel üks avaldamata kaevanduseteemaline käsikiri. Viires on pakkunud ajakirjale Nõukogude Eesti Tervishoid (teaduslik meditsiiniajakiri, Eesti Arsti eelkäija) veel üht põlevkivi kaevandamise tagajärgi puudutavat kirjatükki pealkirjaga „Põlevkivibassein, looduse metamorfoosid, inimene“.[11] Varjunime all avaldamiseks on ta ajakirjale saatnud illustratsioonidega varustatud artikli, mis kõneleb põlevkivibasseini floorast ja faunast ning kaardistab tekkinud keskkonnaprobleeme, õhu-, vee- ja mürareostust ning maastike drastilist muutumist. On mõnevõrra mõistetav, miks Viires tahtis artiklit just meditsiiniajakirjale pakkuda: see puudutab tööstussaastet, mis võib otseselt mõjutada ka inimest. Lisaks on autor viidanud mitmele eksperdile, kelle töid ta on kahtlemata lugenud. Meditsiinitöötajatele suunatud ajakiri oli aga teistsuguse stiiliga, kasvõi juba illustratsioonide poolest, ja kaastööd vastu ei võtnud, pidades sobivamaks avaldamiskohaks Eesti Loodust. Säilinud on retsensioon Gustav Vilbastelt aprillikuust 1964. Esitades mõningaid parandusi ja soovitusi, näiteks täpsustades liiginimetusi eesti ja ladina keeles, on retsensioon kokkuvõttes positiivne ja viimane lõik ütleb: „Mina oleksin selle artikli avaldanud oma „Loodusevaatlejas“, sest selles on mõningaid uusi mõtteid ja tähelepanekuid.“[12] Artiklit Eesti Loodusest ei leia. Kirjatöö langeb ajaliselt täpselt kahe maailma suurima põlevkivikütusel töötanud soojuselektrijaama, Balti SEJ (1959) ja Eesti SEJ (1969) avamise vahele Ida-Virumaal, elektrijaamade varustamiseks avati hiiglaslik Sirgala karjäär.
Kirjutaja alustab taas sellega, missugune oli Alutaguse enne põlevkivi avastamist: rustikaalne, loodusrikkusi tulvil, veerikkaist märgaladest ja ürgmetsast puisniitudeni, „arhailine metsik suur roheline laik“. Sissejuhatuseks annab Viires ülevaate piirkonna geoloogiast. Temaatika sobinuks Eesti Loodusele sellegi poolest, et küsimused kaevanduspiirkonna veereostuse kohta ja ka näiteks puude istutamise vajadusest ammendatud kaevandusaladele hakkasid ajakirjas ilmuma kohe selle taas ilmuma hakkamisest 1958. aastal, ehkki reostuse põhjustele otsiti mõnikord üpris erinevaid tõlgendusi.[13]
Retsensent on muuhulgas nõu andnud pseudonüümi valikul. Viires oli pakkunud käsikirja ajakirjale pseudonüümi Tõrvik all, aga Vilbaste soovitab lisada eesnimi või initsiaal. Ent pseudonüüm on mitmeti kõnekas. Raamlugujutustab nimelt, kuidas Jõhvi kihelkonna talunik Jairus Samuel oli ehitanud sauna, mis esimesel kütmisel põles valges suveöös tõrvikuna maha – siitki vihje autori pseudonüümile – ning sellega kaasnes kõmu, uurimistöö ja põlevkivi tööstusliku kasutamise algus 1916. aastal. Viimane on kaasa toonud metsiku looduse taandumise ja suured muutused maastikus: see on muutnud vee- ja õhurežiimi, floorat ja faunat. Autor loetleb kaevandamise ja transpordiga kaasnevaid infrastruktuuri muutusi ja kaevandusjäätmete käitlust (terrikoonikud, aherainemäe lõputu põlemine), osutab muuhulgas sisse vajunud põldudele, kuivanud ojadele, mürale: hävinud looduskoosluste asemel laiuvad surnud kuumaastikud.
Alapeatükis „Võitlev floora“ on autor koostanud analüüsivad liikide nimekirjad taimedest, samblikest ja seentest, millest ühed kas kiduvad ja välja surevad ja teised mahajäetud kaevandustes neid asendama hakkavad. Kordub tuhamäe harjalt leitud taimpioneeride motiiv, aga küllap jääb valdavam mulje kaotuste kirjeldustest. Õhureostus ei ole jäänud Viiresel mainimata üheski siiani mainitud tekstidest, aga siin on see mõningate arvandmetega (vääveldioksiid, tõrvained, väävliühendid) varustatult lahti kirjutatud peatükis „Kahjustav õhk“: reostust ei talu eriti okaspuud, ent see hävitab või piinab ka aiataimi, see-eest niitudel kasvavate taimede silmapilkse surma toob kaasa põlevkivi reovesi, mis jõuab ka jõgedesse. Kordub koguni kunagine viide erilisele kaevanduspiirkonna õhule – „kukersiit-kliima“.
Alapeatükk „Fauna taandub võitluseta“ ei tekita illusioone metsloomade ja putukate kohta, analüüsides taandumise põhjusena elupaikade vähenemist, plahvatusi ja vibratsiooni, müra üldse, suitsu, haisu ja valgusreostust. Linnustiku osas on mõned liigid nagu ööbik, öösorr, kägu või pääsukesed veel säilinud, ehkki viimaseid on vähem, aga juba kadunute asemele on tulnud linna ja asulaga harjunud liigid nagu varblased ja tuvid.Kohalike jõgede Kohtla, Erra ja Purtse kohta kasutab autor väljendit „bioloogilised hauad“.
Muljet võimendavad autori tušijoonistused ning üks foto koos allkirjadega: „Lopsakas lehtpuumets tungib soomaastikule peale sedamööda, kuidas allmaakaevandus soo all edasi läheb“, „Surnud kuumaastik Kohtla-Nõmmel“, ,„Kohtla-Järve suur tuhamägede grupp“, „Paeterrikoonikud Kohtla-Järvel“ ja „Paeterrikoonikud Kävas“.
Hugo Viires, Paeterrikoonikud Kävas. Tušijoonistus,1964
Viimane alapeatükk või isegi kokkuvõte „Tulevik“ on aga vastuoksa ootamatult lootusrikas, kujutades protsessi inimese kui suure looduse ümberkujundaja võiduna, argumenteerides veidi metsastumise ja maade taastamise võimaluste üle. See tekstiosa satub ülejäänuga kontrasti, ehkki siingi nenditakse suurt tööstusreostust. Ring saab omamoodi täis, sest taas on mainitud Kohtla-Järve vana tuhamäe lage ning seda, et nüüd kasvavadki seal pajud ja kased. Elu võit, Suure Kujundaja Inimese võit. Ühtpidi on tekst keskkonnamurede otsekohene püstitaja, keskkonnatrauma peegeldus, teistpidi on katsutud kasutada optimistlikke tööriistu, mis aidanuksid sel avaldatud saada.
Hugo Viires, Paeterrikoonikud Kävas. Tušijoonistus,1964
Inimesed sel maastikul? Läbi lipsavad nukrad aednikud ja „põlevkivirahvas“, aga muidu on tekst üpris elutu. Siin ongi masin võitu saanud ja Alutaguse uut olemust iseloomustavas nimistus on inimene agentsena loetelus viimasel kohal: „kraanad, metallsõrestikud, ekskavaatorid, buldooserid, traktorid; tuhanded inimesed kummisäärikuis ja kaevurimütsidega“. Säilinud käsikirjad dokumenteerivad aga mitte ainult tööpõldude ja maastike muutumist, ruumitraumat, vaid lisaks inimese moonutamist – seda ka üleskirjutajana.
[1] EKM EKLA, f 92: 281: 16.
[2] Kelmentsov, Hugo (matrikli nr 763). EAA.2100.1.4809.
[3] Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi kogu. L. Kaljundi, Eesti teaduspildi pärand ja poliitikad. Vikerkaar, 2022, nr 7/8.
[4] Kurt Sieth, 1992. Kohtla-Järve 1945/49. Als Kriegsgefangener der UdSSR in Estland. Näitusekataloog.
[5] G. Vanaveski, Kohtla-Järve teatrikiri. A. Kivi ja H. Sari „Suvel Põlevkivilinnas“ kaevanduse rahvamajas. Rmt-s: Nooruse rajad. Ü.E.N.Ü. Sompa ja Kohtla-Järve osakondade omaloomingu album. Sompa; Kohtla-Järve, 1936, lk 14. Vanaveski nimi figureerib pärast sõda paaril korral ajaleheuudistes kui Keto Vanaveski, spordihuviline poolkoksistamistsehhi tööline Kohtla-Nõmmelt, kelle lapsed tegelesid suusatamisega ja tütar Eha Vanaveski (hiljem Kotov) on enne ülikooli astumist olnud tööl Käva kaevanduses kui põlevikivirikastaja.
[6] Näidendite andmebaasi järgi on tükki mänginud 1939. aasta sügisel Võru laulu- ja mänguselts Kannel.
[7] EKM EKLA, f 245: 255: 13.
[8] Viires on 1939. aastal kirja pannud tema mälestusi Jõhvi ümbrusest Vabadussõja ajal (Kurba, Herman, arst – Mälestusi Vabadussõjast. Kirikukellade kumina all. ERA.2124.3.499, 19.04.1939). Jõhvi vallast pärit Kurba teenis arstina Vabadussõjas ning oli seejärel arst Virumaal, töötades 1937. aastast Kohtla-Järve kaevanduse haiglas, aastast 1938 selle juhatajana. Suri Tjumeni oblastis asumisel.
[9] H. Viires, Elujälg. Tartu, 2011, lk 92–93. Ta on neid päevi kirjeldanud ka artiklisarjas „Verine rõngas tõmbub koomale: ühe virumaalase elamusi ja tähelepanekuid punase impeeriumi hukkumise pöörises“ (Eesti Sõna, 1942, nr 63–68, 70–71, 73–81, 83).
[10] Eesti Ajalookirjastus on koostanud raamatud „Huntide reekviem“ (2010) ja „Elujälg“ (2011). Lisaks Hugo Viirese enda kirjutistele sisaldavad need eluloolisi käsitlusi, mille detailid vajaksid siiski täpsustamist.
[11] EKM EKLA, f 152: 180: 16. Leheküljed nummerdamata.
[12] EKM EKLA, f 152, m 140: 15. Loodusevaatleja oli populaarteaduslik ajakiri, mis ilmus 1930–1938, Vilbaste oli selle väljaandja.
[13] Näiteks avaldati 1958. aasta 5. numbris Ingeborg Jürgensoni (hiljem Veldre) artikkel „Tööstuslikud reoveed ja nende toime looduslikele veekogudele“, mis puudutab ka Purtse jõe olukorda. Juba 1956 oli aga Pravdas ilmunud Juhan Smuuli ja Rudolf Sirge artikkel „Sinine põld“, kus seoses kalapüügikvootide suurendamisega Eestis puudutatakse ka Purtse jt jõgede saastatust ning Eesti ajakirjandusse ilmus siis samuti põlevate jõgede teema. Tänan nende osutuste eest geograaf Mait Seppa.
