Eestis on saanud tavapäraseks, et loosungite, monumentide ja muude sümbolitega seotud juhtumite puhul tellitakse semiootiline ekspertiis, mis aitaks politseil või kohtul otsuseid langetada. 2004. aastal analüüsiti Lihula mälestusmärki, millele telliti kümme aastat hiljem uus ekspertiis, sest Eesti Leegioni Sõprade Klubi soovis seda taastada. 2006 valmis palju kõneainet tekitanud ekspertiis „Kommarid ahju!“ T-särgile. Ükski neist eksperthinnangutest ei leidnud, et analüüsitud objektid oleksid kahtlusteta õhutanud vaenu (mis ei tähenda, et need olnuksid ohutud). Kuna avalikkuses seostati nii Lihula monumenti kui punasärki siiski natsikuritegudega, võtsid ekspertiisi teostanud semiootikud 2004–2006 ka meedias sõna, et oma positsiooni selgitada.
Lihula monumendi hindamiseks vajalikke parameetreid selgitas toonane TÜ semiootika osakonna juhataja Peeter Torop. Ta rõhutas tervikliku mõõtme tähtsust mis tahes objekti väärtuse määramisel, seda, et ühiskondlik tähendus tekib detailide ja konteksti vastastikusest toimest. Seda toimet saab omakorda hinnata eri tõlgenduslikes raamides, näiteks lähtuvalt kunstilisest ideest või ametlikust ajaloonarratiivist. Tervikuid on niisiis mitu ning küsimuseks osutub, kuidas ja kes need omakorda ühte koondab – ehk kuidas tekib kultuuritekst.
Ühtlasi aga pööras Torop pilgu avalikkuse ja poliitikute reaktsioonide poole: „Ametlikke hoiakuid peegeldavate inimeste käitumises valitsesid hetkehuvid ja -motiivid. Nende käitumise kaootilisus kutsus algul esile hämmingu, siis aga tugeva iroonia. Nagu on kirjas eesti komöödiafilmi “Vanad ja kobedad saavad jalad alla“ DVD-plaadi ümbrisel: “Ilus kant. Toredad inimesed. Tõeline paanika.“ Lihula osutus tähtsaks USA presidendivalimistel, euroasjade ajamisel, suhetes Venemaaga jne.“[1] Ühes intervjuus aastast 2005 lisas ta: „samal päeval, kui meie käest tellitud ekspertiis teele läks, võeti kuju maha. Sel ei olnud tegelikult mingit pistmist ekspertiisi tulemustega.“[2] Võimukandjaid seega tulemused lõppeks ei huvitanudki, nad said kasutada „teadlase prestiiži“, viidata eksperthinnangule, kui kiirustasid ise pead kaotades kuju teisaldama. Ekspertiis samas kujul natsisümboolikat ei tuvastanud. Samale järeldusele jõudis 2024. aasta uus hinnang, mille teostas Martin Oja.[3]
Kritiseerides valitsejate ja poliitikute reflekskäitumist ning tegeliku arutelu puudumist avalikkuses, omandas Torop lisaks eksperdi rollile ka avaliku intellektuaali oma, kes lähtuvalt oma pädevusväljast on võimeline andma hinnangu parasjagu ühiskonnas toimuvale. Sellelt positsioonilt ei hinda semiootik enam mitte konkreetse objekti olemust, vaid olukorda, kus sellele antakse kultuuriline ja ühiskondlik tähtsus. Semiootiku jutt omandas ühiskonnakriitilise mõõtme, mis ei kattu enam eksperdile omistatud väljaga. Viimase piirid paneb paika tellimus (kas Lihula monument õhutab vaenu?), kriitika on aga suunatud just nende piiride küsimuse alla seadmisele: millises kultuuriruumis ja ühiskondlikus olukorras osutuvad need küsimused vajalikuks ning mida tehakse neile antud vastuste põhjal? Kuid kummaski rollis – ei eksperdi ega kriitikuna – ei ole semiootik ega saagi olla otsustaja. Tema ülesanne on aidata mõista, mis toimub ja miks toimub. Otsuseid võetakse tihti vastu ekspertiisidele vaatamata, nagu näitas Lihula kuju teisaldamine.
Veel enam, kultuurianalüütikul pole ka otsustamise pädevust, sest see maailm, milles ta töötab, ei luba lihtsaid jah/ei vastuseid. Seda on rõhutanud pea kõik ekspertiise teostanud või nendega seotud semiootikud, märkides näiteks, et „ei saa määrata ühegi märgi tähendust ühemõtteliselt. Uurida saab vaid seda, millistel tingimustel võib üks või teine tähendus osutuda tõenäolisemaks“.[4] Selle avalduse tegid Andreas Ventsel ja Martin Oja pärast seda, kui üks ekspertiis aastast 2024 oli andnud kindla ja ühemõttelise jah-vastuse küsimusele: kas väljend „jõest mereni, Palestiina saab vabaks“ on üheselt mõistetavalt inimsusevastase kuriteo, genotsiidi või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümbol? Pöördun selle juurde tagasi, kuid enne tahaksin peatuda „Kommarid ahju!“ T-särgi ümber puhkenud poleemikal, sest see võimaldab mõista, millise maailmaga semiootikud silmitsi seisavad.
T-särgi ekspertiisi teostasid 2006. aastal Peeter Torop ja Anti Randviir ning jõudsid järeldusele, et särk võib tähenduse omandada mitmes eri tõlgendusraamis. Vaadatuna iseeneses, üksikobjektina, on särk „vihkamisele kutsuv ja vägivalda tunnustavaid ideoloogiaid taastootev“, kuid konkreetses etenduslikus kontekstis – milleks oli Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio jalgpallimatš 23. septembril 2005 – „võib see sõnum osutuda teatraliseerituks“.[5] Eksperdid rõhutasid, et kontekstides, mis ei ole etenduslikud ja „karnevaliseeritud“, on T-särgil kujutatu igal juhul ohtlik, sest lülitub intertekstuaalsete seoste kaudu vägivaldsesse ideoloogiasse. Ainuvõimalik lõppjäreldus oli aga semiootiku seisukohalt see, et andmed ei ole ammendavad, et otsustada, kas särki kasutati teatraliseeritud ehk mängulises kontekstis – kuid just see otsus on määrav õigusliku hinnangu andmiseks. Loomulikult tõlgendati sellist järeldust meedias nii, et semiootikud ei pidanud särki vaenu õhutavaks.[6] Otsekui oleksid nemad võtnud vastu otsuse kasutuskonteksti kohta. Siin näeme jällegi teadlaste prestiiži ärakasutamist. Lühidalt öeldes, teadlasi on vaja, et legitimeerida otsuseid.
Säärase vastukaja tõttu avaldas üks ekspertiisi läbiviijatest, Anti Randviir, loo „Semiootilisest ekspertiisist“, kus selgitas, et „semiootika ei saa ära teha politseiniku tööd ega selgitada, mis kontekstis on mõni tekst tahtluse seisukohast tehtud“. Ta lisas, et semiootik analüüsib konkreetset teksti, mille ta „kultuuriajaloolisse ja ühiskondlikku konteksti asetab. See töö ei saa sisaldada „tegelikku konteksti“, mille väljaselgitamine on jõustruktuuride pädevuses“.[7] Sarnaselt Toropiga asub Randviir siin avaliku intellektuaali positsioonile, et vastustada neid piire, kuhu võimukandjad (sh meedia) on nende töö surunud.
Kuid tema tekstist kõlab läbi ka rahulolematus, „häiritus“ ekspertiisi suhtes, mis ei olnud piisav andmaks alust otsustada teisiti. Ta lõpetab oma loo nii: „On kurb, et politsei pole saanud antud tekstianalüüsi siduda kontekstianalüüsiga. Välistada ei saa muidugi seda, et tahtlustegur, mis seda konteksti peamiselt puudutab, ei sisaldanud kuritegelikku momenti. Igatahes pean semiootikuna käesoleva kõneteema puhul täpsustama, et analüüsides antud T-särki kui teksti kultuuris, on semiootik vaenu taunivale kodanikule oluliselt lähemal, kui avalik ruum teda viimasel ajal asetab.“
Mõlema analüüsi puhul on eksperdid silmitsi kultuurilis-ühiskondliku semiootilise reaalsusega, milles märgid, loosungid, sümbolid kordumise kaudu eri kontekstides pidevalt teisenevad. Säärane tegelikkus on nii metsik ja püsimatu, toimib niivõrd paljudes mõõtmetes, et selle kontrollimine ja reglementeerimine on praktiliselt võimatu. Märgid omandavad spetsiifilise – ainukordse ja paikapandava – tähenduse ainult konkreetses kasutuses ehk pragmaatilises mõõtmes. Et ühtesid ja samu märke kasutatakse korduvalt eri otstarbel eripalgelistes situatsioonides, siis ei saagi eraldiseisva märgi või loosungi tähendust üheselt määrata. Sellise olukorraga ei ole loomulikult rahul võimukandjad, kes sooviksid loosungeid ja lausungeid süsteemselt reguleerida. Näiteks võib tuua agressiooni õigustavate sümbolite keelustamise. Keelustada ja reguleerida saab heal juhul selliseid sümboleid, mida kasutatakse korduvalt sarnastes situatsioonides ehk mille semantika ja pragmaatika käivad ühte jalga (nt haakrist, Z). Kuid pragmaatika ehk kasutus teisendab pidevalt semantikat ehk tähendust, asetades märgid teistsugustesse korrastustesse. Teisisõnu, märkide, sümbolite, loosungite kasutus pageb pidevalt regulatsioonide alt, pidevalt leiutatakse uusi viise, kuidas oma meelsust väljendada. Katsed seda protsessi reguleerida viiksid absurdini, mis on iseloomulik autoritaarsele võimule, mis keelab sõnu endid, mitte nende kasutust (nt Donald Trump tsenseerimas valitsusametites sõna „süsteemne“).
Kultuurianalüütik ja võimukandja täidavad niisiis kahte täiesti erinevat positsiooni oma eripäraste eesmärkidega. Esimese jaoks on ühiskonnas ja kultuuris toimuv analüüsile allutatav ning parimal juhul ka mõistetav. Võimu eesmärk on aga toimuvat kontrollida ning reguleerida. Lähtuvalt neist eesmärkidest mõistavad semiootik ja võimukandja sotsiokultuurilist organiseeritust täiesti erinevalt. Semiootiku jaoks ei ole kultuur ega ühiskond korrastatud süsteemidesse, ei eksisteeri etteantud märgisüsteeme. Nagu ütlevad Gilles Deleuze ja Félix Guattari, siin ei ole mingit süsteemi, vaid „puder ja kapsad, üks segane lugu ja poliitiline afäär“.[8] Mitte märgisüsteem, vaid märgipuder. Süsteemsus on uurimise tulemus, tagajärg, mitte antus. Just sellepärast on vaja, et kõigepealt pandaks paika parameetrid, mille järgi alles saab hakata nähtustele hinnanguid andma ja väärtusi omistama. Kõigepealt oleme supi sees …
Pigem on võimukandjad ja reguleerijad need, kes eeldavad süsteemi ja hierarhia olemasolu ning et lausungeid saab kindlale tasandile fikseerida ja sinna jättagi. Ja et oma süsteemsuse tõttu võimaldab märgisüsteem reguleerimist. Siin on tähistajad ja tähistatavad asetatud vastastikusesse korrelatsiooni, nii et üks tähistaja vastab ühele tähistatavale ehk igal märgil on konkreetne tähendus. Ja märkide omavahelised suhted on samuti fikseeritud opositsioonilistes suhetes: laud on mittetool, arvamus on mitteteadmine, tõde on mittevale. Kuid säärane süsteem on tegelikust „märkide elust“ väga kaugel, see tuleb alles luua. Tähendusi saab fikseerida, oma kohale kinni lüüa, just seetõttu rääkis Michel Foucault võimu ja teadmise lahutamatusest: ainult jõustatud teadmine muutub tõeks. Jõustamine võib tähendada näiteks institutsionaalset tuge või seadustatust, mis käivad tavaliselt muidugi koos.
Võim ootab semiootikult reguleerimise ja kontrolli legitimeerimist, samas kui semiootik leiab end olukorrast, kus süsteemi asemel podiseb märgipuder, mis ähvardab igal hetkel üle keeda. Kui kultuurianalüütik pannakse eksperdi rolli, siis saab ta osaks haldusaparaadist. Siis eeldatakse, et ta võtab omaks võimule iseloomuliku arusaama ühiskonnast ja kultuurist kui süsteemist, mida saab timmida ja kontrollida vastavalt praegustele vajadustele. Talle öeldakse, et tuleb otsustada: jah või ei! 2004–2006 ilmunud artiklid andsid lootust, et semiootikud ei ole säärase rolliga päriselt nõus ning et nad on igati valmis küsimuse alla panema võimukandjate seatud piire. Nad väljendasid meedias arusaama, milleni jõudis ka Eneken Laanes, kes kirjutas 2006. aastal nendesamade ekspertiiside valguses semiootika kohast ühiskonnas: „Kultuurianalüüs saab juhtida tähelepanu märkidega tehtavate tegude iseloomule, mitte toita illusiooni, et nende juriidiline reguleerimine on võimalik.“[9]
Semiootiku kui eksperdi ja avaliku intellektuaali ehk kriitiku topeltroll on oluline. Täites küll tellimust, on ta võimeline pöörama kriitilise pilgu ka tellijate suunas. Ses topeltrollis saavad semiootikud osaleda ühiskondliku reaalsuse kujundamisel, keelduda kaasa jooksmast valitsejate hetkehuvidega. Kriitiline pilk peab laienema muidugi ka semiootikale endale, peab asetama küsimuse alla ka selle, kas ma olen pädev kõnealusele asjale hinnangut andma.
Seda üllatavam oli valmidus võimudega kaasa joosta 2024. aastal valminud ekspertiisis, mis telliti Semiootika Rakenduskeskuselt väljendile „Jõest mereni, Palestiina saab vabaks“. Käsitlen seda nüüd veidi põhjalikumalt ning üritan mõista, miks töö teostanud semiootik avalikkuses vaikis ega hõivanud intellektuaali positsiooni, kuigi võimalust ja nõudlust oli selleks enam kui küll.
Kõigepealt taustast. Kui 5. novembril 2023 Tallinnas toimunud meeleavaldusel Palestiina toetuseks hoidis Leore Lisann Klõšeiko käes pitsakarpi, millele ta oli selle loosungi kirjutanud, trahvis politsei teda 120 euroga. Ta vaidlustas trahvi ning asja menetleti Harju maakohtus, kus jõuti 11. juulil 2024 ekspertiisi tulemustele toetudes järeldusele, et Klõšeiko õhutas vaenu ja toetas inimsusevastaseid kuritegusid. Maakohtu otsus vaidlustati riigikohtus, kus otsustati Klõšeiko kasuks ning lõpetati 5. märtsil 2025 tema vastu väärteomenetlus. Ekspertiis oli asitõendina kasutusel ka teise samal meeleavaldusel trahvitu, Nasim T.m. Hamedi kohtuasjas. Talle määrati 160-eurone trahv, mille riigikohus 30. mail 2025 tühistas. Mõlema kaitsja oli Ronald Riistan. Klõšeiko ja Hamedi jaoks tähendas see poolteist aastat kohtusaagat, kuid võib öelda, et lõpuks pääses valitsema õiglus.
Ekspertiisi teostas aprillis 2024 Anti Randviir, selle tellis Harju maakohus kohtunik Liina Pohlaku määrusega kaitsja Riistani soovil. Ekspertiisi eest tasuti Tartu ülikoolile kokku 9760 eurot[10] (sh käibemaks), mis oleks trahvi jõustumise korral sisse nõutud Klõšeikolt. Riistan esitas eksperdile kokku viis küsimust, mis tahtsid teada, kas väljend „Jõest mereni, Palestiina saab vabaks“ on seotud inimsusevastaste kuritegudega, kas see on antisemiitlik ning mida see Eestis tähendab.[11] Neile vastab ekspert kõigest kolmel leheküljel (kokku 5 lk, teksti sellest 3), milles põhjendatakse ühemõttelist ja kindlat jah-vastust. Otsus tehakse kohe alguses ning siis asutakse seda põhjendama. Loogika peaks ometi olema vastupidine: kõigepealt uurimine ja siis järeldused. Jääb mulje, justkui uurimine olnuks midagi kõrvalist.
Algne valmidus toetuseavaldajaid karistada tulenes ilmselt Lääne meedia ja (ennekõike Ameerika Ühendriikide) poliitikute konsensuslikust toetusest Iisraeli korraldatud tapatalgutele. Eesti poliitikud peavad Iisraeli siiani „sõbraks“[12] ning meie president käis selle aasta alguses Iisraelis ametlikul visiidil, kui oli juba ammu selge, et Netanyahu eesmärk on palestiinlaste elu võimatuks teha. ÜRO on ohtratele tõenditele toetudes tunnistanud Iisraeli tegutsemise genotsiidiks[13] ning Rahvusvaheline Kriminaalkohus on väljastanud Netanyahu kohta vahistamismääruse, sest süüdistab teda sõjakuritegudes.
Kuid mingem tagasi 2023. aasta sügise meeleavalduse ja kohtuprotsessi juurde. Politseinik, kes meeleavaldajaid trahvis, väitis, et on üldteada, et „jõest mereni“ loosung on karistatav, kuigi ta sai ise sellest teada alles samal päeval.[14] Ekspert jõuab sarnasele järeldusele: üldiselt võiksid inimesed olla teadlikud, et „jõest mereni“ on antisemiitlik, inimsusevastaseid kuritegusid ja vaenu õhutav. Selle järelduseni jõudmiseks valib ta välja ühe n-ö ainuõige ja „kõige põhjendatuma“ tõlgendusraami, milleks on Hamasi harta.[15] Tsiteerin: „Kõige põhjendatum on selle fraasi tähenduse selgitamine Hamasi enda väljendatu kaudu.“ Kuid miks peaks olema Hamasi harta ainuvõimalik, mida otsustades kaaluda? Valikut põhjendatud ei ole.
See valik on eriti kummaline, kui võtta arvesse, et ka Likud on seda loosungit kasutanud 1977. aasta valimisprogrammis: „[M]erest Jordani jõeni saab valitsema ainuüksi Iisraeli suveräänsus.“[16] Ka 21. sajandil, enne 7. oktoobrit 2023, on Iisraeli poliitikud rõhutanud, et jõest mereni saab olla vaid üks riik, välistades nii igasuguse kahe riigi lahenduse.[17] Samuti olnuks vajalik käsitleda väljendit püsiva koostisosana Palestiinat toetavatel protestidel ja meeleavaldustel vägivaldse koloniaalrežiimi vastu. Tegu on ka vastupanu väljendava loosungiga, rõhuga „vabadusel“.[18]
Kuna ekspertiis valmis alles aprilli lõpus 2024, võinuks ekspert olla kursis ka sellega, et Iisraeli enese poliitikud kutsuvad täiesti varjamatult üles Gazat täielikult hävitama koos palestiinlastega, olenemata vanusest, soost ja staatusest. Kõigest mõned näited üleskutsetest, mille on kokku kogunud Arwa Mahdawi: „Kogu Gaza taristu tuleb hävitada selle alusteni välja ning nende elekter tuleb kohe välja lülitada. See ei ole sõda Hamasi, vaid sõda Gaza riigi vastu“ (sotsiaalse võrdsuse ja naiste võimestamise minister May Golan, 07.10.2023); „Terve rahvus vastutab. See retoorika, et on tsiviilisikuid, kes ei ole teadlikud ega asjaga seotud, ei vasta tõele“ (president Isaac Herzog, 13.10.2023); „Nüüd on meil üks ühine eesmärk: pühkida Gaza sektor maamunalt“ (Iisraeli parlamendi asespiiker Nissim Vaturi, 07.10.2023); „Gaza lapsed on selle iseendale kaela tõmmanud“ (opositsioonierakonna Yesh Atid parlamendiliige Meirav Ben-Ari, 16.10.2023); „Võidu saavutamisel tuleb täita kaks eesmärki, esiteks, et ei oleks enam muslimi maad Iisraeli maa peal“ (Likudi parlamendiliige Amit Halevi, 16.10.2023).[19] Ja nõnda edasi. Siin ei ole mingit ümbernurga ütlemist ega pehmendamist. Sõja algusest peale on üles kutsutud genotsiidile.
Arvestades, et osa sellest materjalist oli kohe olemas ka inglise keeles, vähemalt uudiste kaudu, peaks see olema põhimõtteliselt vabalt kättesaadav „absoluutselt kõigile inimestele“. Nii põhjendab ekspert oma materjalivalikut, lisades veel, et toetutakse „teadlikult“ infole, mis „on põhimõtteliselt kättesaadav igale eestlasele ja Eestis elavale inimesele“. Kuid nüüd tekib küsimus: miks peaks Hamasi harta olema kõigile vabalt kättesaadav, kuid laialdaselt uudistes tsiteeritud Iisraeli poliitikud genotsiidi õhutamas mitte? Ekspertiisist leiame väite, et Palestiina vabastamine „on antud dokumendis eufemism juutide füüsilisele hävitamisele“. Seda väidet ei põhjendata, selle tõlgenduseni jõudmise loogikat ei selgitata. On tõsi, et „vabastamine“ on vaieldav termin, kuid siis tulekski rääkida neist vaidlustest. Praegu jääb üle ainult uskuda teadlast, kes on juba oma pädevust tõestanud ning seda ilmselt praegusel juhul ise ära kasutab.
Semiootikuna pidanuks Randviir ometi ka Iisraeli diskursusega kursis olema ning kaaluma võimalust, et „jõest mereni“ on kasutanud ka nende poliitikud üleskutsena allutada kogu maa Iisraeli võimule. Nende poliitikute hulgast leiame ka Benjamin Netanyahu, mõni kuu enne ekspertiisi valmimist.[20] Tuleb ilmselt kaaluda võimalust, et sel korral jäi ekspert ise kinni Lääne meedia ja poliitika konsensuslikku tõlgendusraami,[21] mille järgi on Iisrael väike üksik „õige“ riik Lähis-Idas, kes ainult kaitseb ennast „terroristide“ eest.[22] Ainult see võiks kuidagi mõistlikult põhjendada ekspertiisis tehtud valikuid. Sest ka siin tehakse liigutus, millega võetakse palestiinlastelt ära rahva staatus: „‘Palestiinlased’ on Palestiina riigi loomisalgatuse käigus tekitatud kunstlik konstruktsioon.“ Selle konsensusega kaasaminek aitaks ehk ka põhjendada ekspertiisi „ebakvaliteetsust ja pealiskaudsust“, nagu tõi täiendavas arvamuses välja kaitsja Riistan riigikohtu kassatsioonimenetluses Hamedi väärteoasjas.
Pealiskaudsus väljendub ilmekalt selles, et kasutatud ei ole ühtegi piirkonna ajalugu käsitlevat teost[23] ega ühtegi teoreetilist käsitlust. Puuduliku „uurimistöö“ tulemuseks ongi ebakvaliteetsus. Pole ime, et Randviir ei ole meedias oma seisukohtade põhjendamiseks sõna võtnud ega Semiootika Rakenduskeskus ekspertiisi oma kodulehel tehtud tööde nimekirja lisanud. Siiamaani ongi ainuke semiootikute avalik sõnavõtt Ventseli ja Oja oma, kes pidid rakenduskeskuse nimel sisuliselt tehtu eest vabandama. Ekspertiisi küll eksplitsiitselt käsitlemata lükkasid nad selle järeldused ERR-i intervjuus kaudselt ümber.[24]
Säärane ekspertiis sai valmida ainult eeldusel, et esitatud väiteid võetakse vaieldamatu tõena – et otsus on juba ette tehtud. Selline eeldus saab enesestmõistetavana tekkida ainult kontekstis, kus õige tõlgendusraam on juba enne paika pandud: Iisrael võitleb terroristidega, kelle elud on „meie“ omadest vähem väärtuslikud. Didier Fassin on analüüsinud sellise konsensuse loomist ja olemust Lääne meedias, tuues välja ühe sellest johtuva võimatuse: „Kui inimesed nõudsid tapatalgute lõpetamist sel lihtsal põhjusel, et süütuid ju ei tapeta; kui nad nõudsid lõppu täielikule piiramisele sel lihtsal põhjusel, et inimesi ju ei näljutata; kui nad mõistsid hukka haiglate laastamise, sest haigeid ja haavatuid ei jäeta ju ravita; kui nad kritiseerisid koolide ja monumentide hävitamist, sest inimesi ei jäeta ju ilma oma kultuurist ja ajaloost, siis paistis, et paljude kommentaatorite jaoks oli võimatu valida teistsugune pool: elu pool.“[25] Oli ainult valida ennast kaitsva riigi ja terroristide vahel. Genotsiidi vastu hääle tõstmine tähendas terroristide eest kõnelemist. Ja tähendab siiani. Palestiina toetamine on senimaani „vastuoluline“, nagu näitavad Ameerika Ühendriikide ülikoolides tehtavad haarangud üliõpilastele või muusikute tühistatud kontserdid. Ekspertiisilt oodanuks sekkumist sellesse süsteemsesse segaputru, selle kehtivuse vaidlustamist – eriti kuna aprilliks 2024 oli täiesti selge, kes õhutab ja ka reaalselt teostab genotsiidi.
Klõšeiko ja Hamedi juhtumite puhul otsustas lõpuks riigikohus, et väljend „jõest mereni“ ei ole „keskmise mõistliku inimese seisukohast … Eestis sümbolina seotud juutide ja Iisraeli Riigi vastu toimepandud kuritegudega“.[26] Ning: „Kui sümbolit on võimalik isegi eksponeerimise aega, kohta ja viisi arvestades objektiivselt sisustada mitmeti, s.o sümboli peamise tõlgenduse suhtes ei ole ühiskonnas kujunenud selget seisukohta, tuleb teo koosseisupärasust eitada.“[27] Seega jõuti pärast pooleteise aasta pikkust kohtus käimist seisukohale, mis pidanuks olema semiootiku algpunkt: me ei tea, tuleb asuda uurima, tuleb paika panna tõlgendusraamid, mille alusel asi üleüldse uuritavaks teha. Kõige olulisemana aga peaks suutma või vähemalt püüdma põhjendada tõlgendusraamide ehk kontekstide valikut, vastasel juhul ei erine eksperdi töö kuidagimoodi arvamusliidri omast.
[1] P. Torop, Lihula semiootika. Eesti Päevaleht, 12.10.2004.
[2] R. Laurisaar, Peeter Torop: iga ajastu peab tegema valiku mäletamises ja unustamises. Eesti Päevaleht, 31.12.2005.
[3] 2024. aasta ekspertiisi täistekst on leitav siit: https://www.serake.ut.ee/Lihula/.
[4] A. Reimann, Semiootikud: ükski märk pole kunagi ühetähenduslik. Novaator.err.ee, 23.05.2024.
[5] H. Liivrand, K. Paulus, K. Kesküla, Kaua võib? Kommarid ahju! Eesti Ekspress, 26.10.2006.
[6] Nt M. Mäekivi, Semiootikud ei pidanud „Kommarid ahju!“-särki vaenu õhutavaks. Postimees, 25.07.2006.
[7] A. Randviir, Semiootilisest ekspertiisist. Eesti Päevaleht, 16.08.2006.
[8] G. Deleuze, F. Guattari, Kafka: Väikese kirjanduse poole. Tlk H. Krull. Tallinn, 1998, lk 71.
[9] E. Laanes, Semiootika kohast ühiskonnas. Sirp, 31.03.2006.
[10] A. Kõlli, Kohtuotsus: „Jõest mereni“ loosung toetab Hamasi, plakati eest tehtud 120-eurone trahv jääb jõusse. Delfi, 11.07. 2024.
[11] Küsimused on täiskujul leitavad: A. Pihlak, J.-R. Jõesaar, Ekspertiis: „jõest mereni“ loosungiga toetatakse inimsusvastast tegevust, Delfi, 09.05.2024.
[12] J. Voltri, Margus Tsahkna: Iisrael on Eesti sõber. ERR, 30.05.2025.
[13] Report of the Special Committee to Investigate Israeli Practices Affecting the Human Rights of the Palestinian People and Other Arabs of the Occupied Territories. United Nations General Assembly, 20.09.2024.
[14] A. Pihlak, Palestiina toetuseks meelt avaldanu selgitas kohtus tagamaid, trahvi koostanud politseinik jäi kentsakasse olukorda. Eesti Päevaleht, 08.01.2024.
[15] Täpsustuseks võib öelda, et ekspertiisis viidatakse 2017. aaasta hartale, mitte esimesele, 1988. aasta dokumendile. See on leitav näiteks siit: Hamas in 2017: The Document in full. Middle East Eye, 02.05.2017. (https://www.middleeasteye.net/news/hamas-2017-document-full).
[16] Likud Party: Original Party Platform (1977). https://www.jewishvirtuallibrary.org/original-party-platform-of-the-likud-party. Kui eksperti maakohtus üle kuulati, siis ta küll tunnistas, et loosungit on ka Likud ja Iisrael kasutanud, kuid jäi endale kindlaks, et seda saab siiski tõlgendada ainult Hamasi kontekstis.
[17] Vt nt B. Sales, „From the River to the Sea“: The Slogan that Led to Rashida Tlaib’s Censure, Explained. Times of Israel, 08.11.2023.
[18] E. Colla, On the History, Meaning, and Power of „From the River to the Sea“. Mondoweiss, 16.11.2023.
[19] A. Mahdawi, „Gaza Must be Eliminated“: Israel’s Airwaves Are Filled with Pro-Genocide Propaganda. The Guardian, 27.06.2025.
[20] A. Mahsa Varkiani, Benjamin Netanyahu Just Said „From the River to the Sea“. The New Republic, 18.01.2024.
[21] On märke, et see konsensus hakkab vaikselt murenema, ka Eestis Delfi näitel, kuid selgelt liiga hilja ja vähe: The Sudden Surge of Genocide Critique in the West. The Listening Post, Al Jazeera, 31.05.2025.
[22] Enesekaitse on Iisraeli retoorikas läbiv põhjendus vägivalla kasutamiseks. Vt nt: A. Fayyad, What Does Israel’s „Right to Self-Defense“ Actually Mean? Vox, 18.03.2025.
[23] Nii võibki uskuda, et ajalugu algas 7. oktoobril 2023, ning unustada täiesti ära, et Iisrael on okupeeriv riik, kes on kasutanud alaliselt süstemaatilist vägivalda, et Palestiina territooriume koloniseerida.
[24] A. Reimann, Semiootikud: ükski märk pole kunagi ühetähenduslik.
[25] D. Fassin, Moral Abdication: On Consent to the Obliteration of Gaza. Tlk G. Elliott. London; New York, 2024, lk 42.
[26] Nassim T.m. Hamedi väärteoasja lahend: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid? asjaNr=4-23-4298/83.
[27] Leore Lisann Klõšeiko väärteoasja lahend: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid? asjaNr=4-23-4296/32.
