Mu pea on nii must, et varsti hakkavad seal ussid kasvama.
Pesta või mitte, pesta või mitte, pesta või… Iseenesest on meil positiivne esmamulje juba paigas, kivisse raiutud, seda enam ei hävita, pealegi läheme matkama, mitte kuhugi, kus saaks ninasid üksteise juustesse suruda, diivanile nussutama, voodisse. Teen hobusesaba, tõmban pärast nokatsiaugust läbi ja korras. Enam ei viitsi nii palju vaeva näha nende deitidega, nagunii asi kuigi kaugele ei lähe. Pikk ajalugu on korduvalt näidanud, et kui ma ise kellelegi meeldin, taipan varem või hiljem, et tema ei meeldi tegelikult mulle, kui aga see ainuke liblikas minu kõhus tiiba juba lootusrikkalt sirgu hakkab ajama, ütleb mees kõige ootamatumal hetkel, just siis, kui end turvaliselt tunnen, et tahaks tegelikult vist ikka üksi olla. Pole eksist üle saanud, ei tunne seda õiget sädet. Ei tunne iseennast.
Esimese kategooria juhtumite alla kuuluvad ka need üliobsessiivsed tüübid, kel hüppab kruvi lahti, kui ma pärast esimest kohtingut minuti pealt sõnumitele ei vasta; incel’id, kes on tegelikult ammu naistes pettunud ja iga järgmise juures eelmise vigu otsivad, märke sellest, et naised on „kõik ühesugused“: valelikud, litsakad, edevad, alati näljased tähelepanu ja kiituse järele. Mehed, kes mind kontrollivad, jälitavad, aeg-ajalt tappagi ähvardavad. Oota. Kellega sa siin pildil oled, miks nii lähestikku, mis kahtlane helk sul silmas on. Miks see tüüp sind Instagramis kommenteerib. Kus sa kaks tundi olid, et sõnumile ei vastanud. Kellega. Helista mulle. Kohe. Ei. Kohe.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui mees on ilus, tark, edukas ja vallaline, siis ähvardab mind vaid kaks suuremat ohtu. Ta murrab kas mu südame või selgroo. Olen naine, luuletaja, alati valmis, et midagi minus murdub.
Harri oli kuus, ma viis. Ta jooksis mu kõrvale diivanile ning tegi hoo pealt mu põsele musi – nagu oleks oma tulevast tegu pikalt vaaginud ja lõpuks otsusele jõudnud: nüüd või mitte iial. Olin paar sekundit halvatud, täielikus šokis, juhtunu õudus voolas vaikselt minuni, kui püüdsin oma viieaastase mõistusega hoomata, mis juhtus. Siis jõudsin olukorda arvestades parima lahenduseni: tormasin kasvatajale kaebama, blondid patsid jooksmise tuules laiali. Kasvataja, appi! Kasvataja!! Harri tegi mulle musi!!! Tundus, et mu elu on läbi, nagu ei saaks minuga kunagi midagi hullemat juhtuda, aga kasvataja nii ei arvanud. Ta lobises oma abilisega, seistes nõukaaegses heleroosade plaatidega vetsus, tittede kraanikausid põlvini. Mõlemad naised puhkesid mu dramaatilisuse üle naerma, üks neist ütles, et aga see on ju nii tore, kui poisid musi teevad! Aga ma ei tahtnud ju. Aga ma ei tahtnud!! nutsin edasi nagu väike tüütu kärbes. Ah, ära pirise. Kasvataja tõsines. Tublid tüdrukud ei pirise niimoodi, ilmaasjata. Fui, kui kole.
Järgmine oli keskealine kloun Haapsalu jaanitulelt. Kloun vajas publikust vabatahtlikku, kes aitaks tal mustkunsti teha, pere utsitas mind lavale. Mine-mine, ära karda. Ma ei kartnud. Tegin kohusetundlikult kõik trikid kaasa, püüdsin olla tubli tüdruk, ja etteaste lõpus käskis kloun enda põsele musi teha. Näitas sõrmega: siia. Sihtisingi huultega põse poole, aga viimasel sekundil keeras mees oma suu ette, nii et meie huuled kohtusid. Publik pahvatas naerma, kloun pilgutas silma ja pani sõrme suule: tšššš! Selle kelmika näo taga oli aga teinegi, erutunud ja paheline nägu, mille taga hingati raskelt ja mõeldi asjadest, mida väikeste tüdrukutega teha ei tohiks. Aga seda nägi ainult lähedalt, sealt, kus mina seisin – nagu sedagi, et jaanileegid olid muutnud klouni näo higiseks ja vastikuks, valge krohviga kaetud karedal pinnal leemendasid tillukesed poolläbipaistvad piisad. See oli minu esimene suudlus, olin kümneaastane.
Mis sul siin on? küsis vanaema pärast kodus, tegi taskuräti tatiseks ja hõõrus mu lõualt punast huulevärvi: klouni ahne suudlus oli mööda mu nägu huultest kaugemalegi libisenud.
Märtsis on rabas jahe. Panen matkapükste alla retuusid, natuke paksemad sokid, kampsuni alla pikkade varrukatega T-särgi („Fight like a girl“), pärast muidugi jope, salli, kindad, nokatsi. Ja tossud – arvestades võimalust, et mul tuleb laudteel joosta. Kunagi ei tea. Vaatan peeglisse, olen kole kui kotermann, aga meiki ei tee. Naisena on tihti parem olla kole – eriti kui lased poolvõõral end autoga tsivilisatsioonist kaugele viia. Tunnen end kõige turvalisemalt just nii nagu praegu: juuksed pesemata, aknearmid väljas, keha pikkade pükste ja kampsuniga täielikult kaetud. Lühikese seeliku ja kontsadega annad kellegi meelest ikka põhjust. Otsid tähelepanu – ole siis valmis ka seda vastu võtma. Ole tubli tüdruk. Ära pirise.
Viimane kord kandsin teksasid ja nahktagi, see juhtus ühes Annelinna trepikojas. Olin purjus peaga terve tee Pirogovi baarist koju kõndinud, nagu ikka kogu aeg kõnnin. Öösiti jalutamine on mõnus, eriti Tartus, augustikuus, väikese vine all. Muusika mängib klappidest, pime, hubane tänavavalgustus, Emajõgi, romantiline nostalgia, magus valu, mõnus. Tolgi korral keerlesid mõtted parajastise crush’i ümber, kellelt sõnumit ootasin, midagi armsat äsjase õhtu kohta. Kas ta juba igatseb mind? Kas ma meeldin talle, mida see õhtu tähendas? See oma suitsulõhnase ja sooja nahktagi pakkumine, mulle Piros õlle toomine, „Sul on tugev hing“. Sümpaatia viivitas sõnumiga, mis siis, ka fantaseerida oli mõnus. Kuulata Vennaskonda ja kasutada küttematerjaliks kavalat pruunisilmset pilku, millega terve õhtu kontaktis olin, juhuslikuks maskeeritud puudutusi. Originaalseid komplimente.
Märkamatult olingi maja ette jõudnud. Mõisavahe. Trepikoja uks käib kiibiga lahti, avasin selle ja hoidsin enda taga olevale mehele ust lahti, ta lipsas kiiresti sisse, aga ootas, et ma ees läheksin. Tegin paar sammu trepist üles oma korteri poole, kui mees haaras käega mu jalgade vahelt ja tõmbas treppidele pikali, olin selili ja tema ähvardav kuju kerkis mu kohale nagu saatus, millest ei pääse. Hakkasin appi karjuma, nii et kogu trepikoda kajas, ja saatus põgenes mu pealt. Nagu ta poleks uskunud, et niimoodi reageerin. Nagu oleksin pidanud end lõdvaks laskma ja vaikides ära ootama, mis plaanid tal minuga on. Trepikojas oli äkki jälle vaikne, ümbritsevatest korteritest ei kostnud kõssugi, ükski uks ei avanenud. Kell lähenes kahele öösel, keerasin toaukse lahti, värin hinges, mehed peast pühitud, välja arvatud tema, kehal mitte kriimugi. Hommikul ärkasin sõnumi peale. Tõuse ja sära, sa tugev hing! Tead. Ma nägin sind unes.
Üks varasem kord oli ka Annelinnas, sattusin öisel koduteel mingi võõra noormehega rääkima. Ta tundus sõbralik, aitas mul seljakotti kanda ja me bondisime kuidagi nii, et jõudsin lõpuks tema korterisse, väga loll, aga olingi loll, 21-aastane, purjus, seiklushimuline ja loll, ja ega ma temaga midagi plaaninud, pidime lihtsalt poolelijäänud teemadel edasi rääkima, aga kui esikusse jõudsime, pani ta ukse lukku ja võtme oma taskusse, nii et ma ei saanud ära minna. Ta proovis mind suudlema hakata, sealsamas esikus, aga ma puiklesin, samal ajal hakkas mind vaikselt edasi magamistoa poole tüürima, ja sain aru, et olukord on tegelikult päris halb. Aga püüdsin rahulikuks jääda ja lõpuks rääkisin end vabaks. Hästi ettevaatlikult, psühholoogiliselt, et mitte kuidagi provotseerida või kiskjas instinkti äratada. Ühel hetkel võttis ta taskust võtmed, keeras ukse lukust lahti ja ütles: okei. Mine siis, kui nii väga tahad. Mu kott. Võta.
Kuulan kogu aeg true crime’i taskuhäälinguid ja vaatan videoid. Nende juhtumite puhul on hästi tüüpiline, et mees võrgutab naise ära ning meelitab ta oma koju, olles tegelikult sarimõrvar, kellele meeldib kolpadest kruuse teha või inimnahast toolikatteid-vöösid-rahakotte-lampe. Mul on väga palju sünnimärke, minust saaks nii ilusa tähnilise lambi.
Annelinn. Kõndisime peolt koju, mina ja U. Kolm vene tüüpi tulid vastu, ütlesid, et pean nendega kaasa minema. U ütles, et ega ikka pea küll. Olime mõlemad joonud. Üks haaras mu käsivarrest ja vedas kaugemale, proovisin sõrad vastu ajada, aga kontsad polnud piisavalt stabiilsed, mind sai lohistada nagu lehma tapale. Varsti nägin, kuidas teine tüüp pärast lühikest mõttevahetust U-le rusikaga näkku lõi, nii et see kukkus kõnniteele pikali. Kõik käis nii kiiresti, ma ei tabanud täpselt nende dialoogi, mäletan ainult vastikut tuhmi heli, kui lööja sõrmenukid U näoga põrkusid, ja U roppu sõimu, mis kõlas moonutatult, kuna tema nina oli hetkeks rusikaga lömmi pressitud. Sekund hiljem ukerdas ta maas, proovides end püsti ajada, nägu üleni verine, tüübid jooksid minema. Helistasin politseisse. Aitasin U-d.
Kui kell neli hommikul koju jõudsime, ei tulnud U ligi kakskümmend minutit vannitoast välja. Läksin kontrollima ning nägin, et ta istus põrandal kägaras ja nuttis – vaikselt, aga märjalt. Tema, ligi kahemeetrine mees, veri ja pisarad sõrmede vahel segi. Pole midagi, ütlesin. Püüdsin lohutada. Lähme magama. Tule.
Järgmisel hommikul ütles U, et ei mäleta eilsest mitte midagi. Oota. Miks see padi verine on? Mu särk?
Palju aastaid on möödas, aga praegugi. Iga kord, kui mulle tuleb tänaval vastu meestekamp, panen käe taskusse.
Ma pole kunagi olnud ilus. Põhikoolis käisime klassiõdedega arstikabinetis, kuuekaupa. Millegipärast pidime rivistuma ja kõik oma käed sirgelt ette sirutama. Õde vaatas mu (ebatavaliselt karvaseid) käsi ja ütles, et nonoh, selliste käsivartega võid mesilasi kasvatada. Klassiõed naersid. Ma ei saa siiani päriselt aru, mida ta sellega mõtles, aga paar aastat hiljem hakkasin käsi raseerima. Ja jalgu, pärast seda, kui olime korvpallivõistlustel klassivendadele kaasa elamas ja 14-aastased sõbrannad küsisid, kuidas ma saan niiiiiii karvaste jalgadega ringi käia. Poiste seltskonnas liigume ju.
Aga tegelikult on poistel vahel suva, ja meestel, peaasi, et oled naine ja sul on vajalikud naise osad. Mehed, kes meid tänaval vaatavad, et heitugi alati, kui meil on juuksed pesemata, nägu vinniline või hambad kollased. Samamoodi ei hooli pereisad alati sellest, et neil on väike poeg või tütar kaasas, nende pilk jõllitab ikka bussis meie sääri, rindu, kaela. Häbenemata, nagu neil oleks õigus vaadata. Mida paljam oled, seda rohkem on vaatamine neile lubatud. Issi, mis sa vaatad, kes see tädi on? Issi punastab, köhatab. Khm. Hkhmm. Ei midagi. Ära emmele ütle.
Lugesin veidi aega tagasi uudist, et ühte kuulsat influencer’it oli ahistatud, tänaval selja tagant krabas mingi mees tagumikust. Keegi oli siis kommentaariumisse kirjutanud, et raudselt oli litsakalt riides, teada küll ju see Insta-beibede riietumisstiil! Et käid poolpaljalt ringi, lehvitad ennast nagu ahvatlevat lihatükki ja siis oled pahane!?? Et keegi seda mahlast lihatükki taldrikul ampsata tahab!!??? Kommenteerija oli naine.
Kuhu sa lähed? Mis su nimi on? Miks sa nii kuri oled? See on põhiline: miks sa nii kuri oled? 20ndates kuulsin meestelt neid küsimusi rohkem, siis käisin paljamalt riides. Nii paljalt, et vanaema pidi tihti küsima: „Mida sa ometi elbutad?“ Oli suvi ja elbutasin Tartu liinibussis, kõrvale istus vanem meesterahvas. Ta manspread’is, jalad hästi laiali ja see oli rõve, sest väljas kõrvetas üle kolmekümne kraadi ja kandsime mõlemad lühikesi pükse, meie kleepuvad nahad puutusid kokku. Minu (siis juba aastaid) siledaks raseeritud lopsakad reied ja tema tumedate karvadega kondised põlved. Tõmbasin jalad koomale, mehe omad tulid järele. Jalgade omanik vaatas mulle otsa ja naeratas. Nii magusad jalad neiul, nagu suhkrust oleks. Ei pea niimoodi häbenema. Ei pea niimoodi laiutama, ütlesin vastu ja tõusin püsti, soovides lahkuda. Mees lasi mu välja, torises. Komplimente ka ei või enam teha. Kõik vaatasid meid. Mõni vist soovis, et tal oleks draama jaoks popkorni, mida kõike siit küll välja võib hakata kooruma. Mitmed teised jagasid ilmselt mehe hämmingut. Selline pirtsperse, endast nii heal arvamusel. Arvab kohe, et kõik tahavad teda kuidagi ahistada. Lihtsalt komplimenti ka ei või teha. Endal suhkrust jalad.
Üleeile nägin unes, et mul oli munn. Ei, mitte lihtsalt munn, pigem selline kõikehävitav jurakas türa, mis rahunenud olekus rippus raskelt põlvedeni, ärritatud seisus aga sirutus mulle rinnuni, nii jäme, et ühe käega ümbert kinni võtta ei saanud. Toppisin oma relva nii hästi vasakusse säärde kui andis, nüüd tundus vasak jalg kaks korda paksem. Ma olin vinnastatud ja valmis. Minema sinna, kus elavad klounid, kellele meeldivad väikesed blondid tüdrukud.
Ema sokutab mulle järjekindlalt raamatuid nagu „Naiseks olemise kunst“ ja „Naiselikkuse saladused“, ta ei taha, et ma oma raamatutes ropendaks ja laval päevadest pajataks. Vahel on küsinud, kas ma ei karda ennast nii palju võõrastele avada. Mõnes mõttes on tal õigus. Kui kõigest nii avatult kirjutad, võtad end alasti – mitte ainult naha, vaid kõik, närvid, lihased, luud, selle ka, mis jääb luude sisse. Ja siis, kui lugejatega kohtud, oled taas üleni riides, ja lugejad on nagu: keda sa petad, me oleme sind juba paljalt näinud, milleks siis nüüd need riided – siin musta laega saalis?
N kirjutas Messengeri, et hakkab minu juurde sõitma. Ta jagas oma auto täpset teekonda mingi rakenduse abil. Punane Toyota. Palun numbrimärki ka ja saadan kogu info – sealhulgas meie eeldatava ühise marsruudi – parimale sõbrannale. Ütlen, et kui ma hiljemalt kuue tunni pärast ühendust pole võtnud. Siis.
N on inimene, kelle kohta võiks öelda kena. Tal on hea inimese aura, kuldne süda ja kõvasti suhtepotentsiaali. Ta arvestab teistega, on helde ja mõistlik, ei nõua minult liiga palju, samas teab oma väärtust, ei lase endale pähe istuda, kutsub vajadusel korrale. Ta on tugev nii füüsiliselt kui ka vaimselt, tark, naljakas ja ilus. Temaga saab asju ajada ja talle saab loota, praegu ka, ta tuleb mulle autoga järele, täitsa Tammsaare muuseumi juurde, kuigi oleksin võinud meie teekonda arvestades ise stardiks loogilisemasse punkti liikuda. N teeb kõik, et ma end turvaliselt tunneksin, ütles, et võime vabalt midagi muud ka teha. Küsis mitu korda, kas on ikka okei, et juba teisel kohtumisel rappa läheme, kas ma ei karda. Ta ei tunne mind. Ma ei karda enam ammu: istuda võõrasse autosse, minna klouniga lavale, olla täpiline lamp.
Tõmban jopeluku kurguni ja astun õue, ühes taskus kommid, teises nuga.
