Vikerkaare lugejate süda tuksus sel aastal poliitika rütmis. Liberaalse bloki võit kevadistel valimistel pani nii mõnegi autori mõtisklema vaikivate eelduste üle Eesti poliitikas. Gustav Kalmu artikkel “Liberalismi vastu” leidis tee paljude huviliste telefonidesse ja tahvlitesse. Raul Eametsa sünnitusuuringu tuules leiti üles Elise Rohtmetsa arutlus “Feministlik perepoliitika kui heterofatalismi leevendus“. Ning kuivõrd jätkus arutelu Vene kodanikest Eesti püsielanike valimisõiguse üle, ei jäänud puudutamata ka rahvusküsimus – Nikolai Karajevi artikkel “Eesti venelased, sümboolne võitlus ja siseimpeerium” leidis nii tuliseid fänne, veelgi tulisemaid kriitikuid ning isegi lugejaid, kes lubasid selle avaldamise tõttu Vikerkaare tellimuse katkestada. Kõik need artiklid, muuseas, pärinevad suvisest teemanumbrist, mille esitlusel toimunud aruteluga võite tutvuda Taskuvikerkaare vahendusel.
Teised teemanumbrid käsitlesid tööd, mälu ja ajalugu Ukrainas ja meil, pilti ja sõna, poliitikavisioone, nõukogude kolonialismi ningi ZAUMi pärandit. Lugege ka neid, jõulupuhkusel hea kohvitassiga kerra tõmmata.
Veel soovitame lugeda Hasso Krulli manifesteerivat ülevaadet töö võidukäigust inimtsivilisatsioonis: “Tänapäeva inimese aeg jaguneb suuresti kaheks: tööaeg, mis kuulub rahateenimisele, ja digiaeg, mida täidab tasuta töö suurkorporatsioonide heaks. Sealt kõrvalt näpistatakse üürikesi hetki, kus inimene tõesti vahetult suhtleb, tegeleb iseendaga või teeb midagi lihtsalt niisama, sest see on tema meelest millekski hea.” Krull küsib kuidas nii läks, kes sellest kasu saab ja kas saaks ka teisiti. Mõttetu töö tapmine on aga hädavajalik, sellest sõltub meie õnn ja planeedi tulevik: “Mõttetu töö teeb palju muudki kurja, aga ennekõike hävitab ta inimeste aja. Kaduma läheb just see, mida meil on hädasti vaja, et pääseda välja sotsiaalsest, poliitilisest ja ökoloogilisest ummikust, kuhu meie raiskav, põletav ja lagastav tsivilisatsioon on jõudnud. Peaksime august välja ronima, aga meil lihtsalt ei ole selleks aega, sest meil on mõttetute askeldustega nii palju tegemist!”
Teistmoodi tööst kõneleb Marta Pulga memuaar “Minu sada sünnitust“. Hooldajatöö ei ole meelakkumine ja sünnitusosakonnas toimub iga päev tuhat draamat ja komöödiat. “Isad on üldse huvitav lisand sünnitustoas. Mõni on väga kohal, hoiab kätt, laseb end sõimata. Teine istub toanurgas tugitoolis ja püüab jalust ära olla. Teeme omavahel nalja, et mähkimislaua kõrval alati ootel olev nuuskpiiritus on enamasti just isade, mitte sünnitajate jaoks. Üks minu lemmikisadest on mees, kes püüab oma naisele toeks olla nii, et kordab talle justkui närvilise kajana kõiki ämmaemanda sõnu ja juhiseid.” Emadest lugege juba artiklist enesest.
Kõikidele ärevatele küsimustele sellest, kas maailm kukub kokku, kui seksuaalkurjategijaid päriselt karistada, vastab Elise Rohtmets oma artiklis “Nõusolekuseadusest“. Praegu Eestis kehtiv vägistamise definitsioon põhineb “tahtevastasuse” printsiibil, mis aga nõuab ohvrilt aktiivset vastupanu või siis säärast abitusseisundit, kus vastupanu osutada pole võimalik. On võimalik ka paremini. “Käsitlus, mis vähendab kahjusid ja annab ohvritele parema kaitse, on jah-mudel, mis lähtub juhtmõttest, et „vaikimine pole nõusolek“ või “jah tähendab jah”. Suguühe, kus puudus entusiastlik ehk positiivselt väljendatud nõusolek, on vägistamine. Siin on moraalne vastutus vägistamise eest täielikult vägistajal, sest ohvrilt ei nõuta a priori vastuhakkamist, selle jälgi või põhjendamist, miks ta ei suutnud vastu hakata, et selgitada välja näiteks „objektiivselt esinev füüsiline allajäämus“.
Muidugi avaldas Vikerkaar ka hulgemalt kirjandust ja arvustusi. Aasta debütant on kahtlemata Sven Mikser, kelle novelli “Uinuv hiiglane” avaldas Vikerkaar sügisel. Arvustuste rindelt soovitame Sveta Grigorjeva retsensiooni Joonas Veelma luulekogule “Alaska”, mis mõtiskleb äpude meeste rolli üle kirjanduses ja elus. Parem kui machod, seda kindlasti, aga kas ka usutavad? “Siiski pean märkima, et kohati on mul – naisena – raske uskuda sellesse nende (tegelikult ju täitsa privilegeeritud) meesvaesekeste „nutulaulemaiesse“, kelletaolise manipuleerimisega eelmainitud vägistamisõigustajad nagu Tate endale raha ja võimu kokku kraabivad. Näib, et Veelmaa saab ise ka sellest aru, suutes pikkida kogusse piisaval hulgal selliseid tekste, mis humoorikalt ironiseerivad iseenda luuserluse ja autorimina kohatise proto-onuheinolikkuse üle: „ma igatsen seda aega / mil mehed said olla mehed / ja naisi kehastas enamasti hannes võrno // ”
Soovitame kuulata ka Vikerkaare taskuhäälingut – IDA-raadios, Spotifys ja kõigis podcasti-äppides.
Ärge siis jõulude ajal tööd rabage, vaid uuendage pigem Vikerkaare tellimust, tellige teine ka sõbrale kingituseks ja veetke vaba aeg heade tekstide seltsis. Ajakirja võib lugeda nii paberil kui ka oma lemmik e-lugeril. Uuel aastal lubame veel mitmekesisemat teemavalikut, uusi ja vanu autoreid, põnevaid raadiovestlusi ja kui Võrklaev lubab, siis ka uuendatud veebilehte.
Vikerkaare populaarseimad tekstid aastal 2023 olid järgmised, tähestikulises järjekorras:
Kliimamuutused ja omandiküsimuse tagasitulek – Aro Velmet
Feministlik perepoliitika kui heterofatalismi leevendus – Elise Rohtmets
Nõusolekuseadusest – Elise Rohtmets
Liberalismi vastu – Gustav Kalm
Töö tuleb ja tapab – Hasso Krull
Homse teatri manifest – Heneliis Notton
Tegova naine ja Jaan Krossi kirjutamata lugu – Katrin Tegova
Minu sada sünnitust – Marta Pulk
Eestivenelased, sümboolne võitlus ja siseimpeerium – Nikolai Karajev
Mida teha? – Oudekki Loone
Kuidas lõpeb sõda Ukrainas – Stephen Kotkin, David Remnick
Terror, kollaboratsioon ja vastupanu – Tatjana Žurženko
Parempopulismi ohjeldamise strateegiad – Tõnis Saarts, Peet Kask
