Septembrikuise Vikerkaare fookuses on vara ja võimu suhted. Raha näib olevat kõigi teemade raamistus, olgu selleks siis poliitika, inimeste heaolu või keskkonna küsimused. See on ka pilt ise – too, millest me inimeste ja ühiskonnana unistada oskame. Laiem neoliberaalne süsteem loob seina, millel pilt ripub. Üha enam kipub aga pilt paremale kiiva kiskuvat ning tapeetki otsast kooruma. Kas selle alt paistab vaid oligarhia baroksete motiividega seinakate või on võimalik sealtkaudu hoopiski seina taha, mõnda avaramasse ruumi jõuda?
Sissejuhatuse vara ja võimu teemasse pakub Karl Lembit Laane kirjutis “Demokraatia majanduslikud alused”. Essee kaardistab riigivõimu ja jõukamate klasside suhteid läbi ajaloo ning paigutab sellele arengukaarele ka tänapäeva demokraatia kriisi. Mis lootust on demokraatial vastu pidada vabaduseideaali jäljendusena, mitte ainult oligarhia viigilehena, küsib Laane. Ning otsib mõtteloost vastuseid, mida poliitilise ja majandusliku võimu lahutamiseks on välja pakutud. Laane ei rända ainult mineviku radadel, vaid näitab, kuidas ülemaailmsed suundumused ka tänapäeva Eesti poliitika- ja meediamaastikul peegelduvad.
Sarnastel teemadel vestlevad Julia Cagé ja Halliki Kreinin, püüdes leida väljapääsu majandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse nõiaringist. Kõrvutades arenguid Prantsusmaal ja Eestis, arutletakse nii poliitiliste kampaaniate rahastuse kui ka meediavabaduse üle. Mitmesuguste piirangute kõrval, mida nii kampaaniate rahastusele kui -kuludele on võimalik rakendada, on ehk olulisemgi valijate teadlikkus. “Kui sa ei ole informeeritud, on sinu hääl juba mingil moel kaaperdatud,” tõdeb Cagé. Murettekitava suundumusena toob ta välja kasvava toetuse paremäärmuslastele Prantsuse maapiirkondade vaesema elanikkonna seas. Kui varem jooksis piir vasak- ja paremääre vahel ennekõike mööda klassilõhesid, siis tänapäeval muutub üha selgemaks erinevus linna ja maa vahel.
Sellest, mida need arengud võivad 2027. a Prantsuse presidendivalimistel kaasa tuua, teeb ülevaate Enda O´Doherty. Kirjutises “Dédiabolisation ehk Kurivaimu kaunistamine” tutvustab ta Prantsusmaa paremääre kujunemislugu ja seda, kuidas Marine Le Peni juhitud Rahvusrindest (Front National) on saanud peavoolupartei. Uute pooldajate võitmine on nõudnud mõningast mainekujundust ning paremini sihitud sõnumeid. Nende väliste muudatuste alt piiluvad aga endiselt paremäärmusluse kabjad ja teravatipuline saba.
Kasvavat rahulolematust ning lootusetust valitseva poliitika suhtes võib näha Eestiski. Tõnn Viik küsib, kas praegust Eesti poliitikat vormib enam minevik või tulevik? Visalt püsiva neoliberaalse ideoloogia väärtused ning prioriteedid ei vasta enam inimeste tegelikele vajadustele.
Üht võimalust kasvava ebakindlusega toime tulla pakuvad sotsiaalmeedias tegutsevad rahatargad. Pilgu finfluencer´ite maailma telgitagustele heidab Jaanika Kingumets. Artiklis “Lootusemüüjad” uurib ta, kuidas investeerimisest on saanud argikultuuri osa ning milliseid laiemaid ühskondlikke trende see peegeldab. Teadlikum rahakasutus pole paha, kuid kui sellest saab peamine abinõu struktuursete probleemide maandamiseks, võib kollektiivne vastutus märkamatult muutuda individuaalseks koormaks.
Hea investeering on aga kahtlemata Vikerkaare püsitellimus, mille saab soetada vaid 2 euro eest kuus!
Uuri lisa: https://www.tellimine.ee/vikerkaar
