Infoturg ja digikultuur. Intervjuu Indrek Ibrusele

Robin Mansell

Robin Mansell
Infoturg ja digikultuur. Intervjuu Indrek Ibrusele
Inglise keelest tõlkinud M.V.

Käesolev Vikerkaare number keskendub autoriõigusele ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale kui tänapäeva kodanikuühiskonna võtmeküsimustele. Teie lähenete meedia ja kommunikatsiooni uurimisele poliitökonoomiliselt. Mis selle lähenemisviisi eripäraseks teeb?

Meedia ja kommunikatsiooni poliitökonoomia uurimisel on omaette pikk ajalugu. (Uus)marksistlik ja institutsionalistlik traditsioon eristuvad üksteisest selle poolest, et esimest huvitavad rohkem klassi- ja tööjõusuhted. Kuid mõlemad nad uurivad struktuurse (ja sümboolse) võimu avaldumist meedia- ja kommunikatsioonitööstuses. Ühtede meelest on selle tööstuse väljund majandushuvidega ära määratud, teiste silmis majandushuvid lihtsalt “tingivad” teatava võimaluste hulga.

Mina kuulun pigem institutsionalistlikku traditsiooni ja seega on mind esmajoones huvitanud need turgude tunnusjooned, mis põhjustavad monopolide teket ning võimaldavad domineerivatel meediakompaniidel ja tehnoloogiatootjatel oma turuvõimu ära kasutada. Poliitökonoomika on kõigest üks vaatenurkadest, mida ma kasutan, sest ma tuginen ka sotsioloogiale ja politoloogiale. Mu lähenemisviis on nii teooria kui meetodite poolest eklektiline. Nii sümboolses kui materiaalses maailmas peaks teoreetiline raam lähtuma esitatavatest küsimustest ja mõned küsimused on teistest tähtsamad – näiteks instrumentaalsed küsimused (kuidas miski toimib?) on küll huvitavad, aga neid tuleks alati täiendada kriitiliste küsimustega (mispärast midagi juhtub?).

Paljud meedia- ja kommunikatsiooniteadlased, kes on uurinud sellealaseid regulatsioone Euroopas ja mujal, näevad kasvamas vastuolu, kus ühel pool on need, kes saavad kasu kommertsturul müüdava digitaalsisu suhtelisest nappusest, ja teisel pool kodanikud, kellele oleks kasulik niisuguse materjali võimalikult lai kättesaadavus vastavalt demokraatlike ühiskondade informatsioonialastele vajadustele. Millised sotsiaalsed protsessid on selle pinge tekkimise taga?

Selle tuumaks on tõsiasi, et informatsioonil (eriti digitaalsel informatsioonil) on mõned iseäralikud majanduslikud tunnused. Neist kõige ilmsemad on esiteks mitteammenduvus tarbimisel [non-rivalry] (see, kui mina kasutan sinu informatsiooni, ei kahanda sinu ligipääsu sellele, ning seetõttu infot ka sageli jagatakse) ning teiseks hõlbus paljundatavus (kui keegi on kord juba kandnud esimese infokoopia valmistamise sageli märkimisväärsed kulud, siis selle piiramatu reprodutseerimine maksab juba märksa vähem, ning digiinformatsiooni puhul on maksumus sageli tühine). Tavapärase turuanalüüsi eelduseks on müüjate ja ostjate tajumus, et mingi ressurss on suhteliselt napp – sellel põhinebki nõudluse ja pakkumise dünaamika. Informatsiooni digiteeritavuse (digiinfo tootmise ja kopeerimise kiirete muutuste) olukorras on seda nappusetingimust üha raskem saavutada ning niisugune areng seab kahtluse alla infoökonoomika eeldused, nagu ka intellektuaalse omandi õigused, mis allutavad informatsiooni autoriõigusele ning tekitavad omaniku/looja monopoli selle kasutamisele. Digitaalses võrgumaailmas levib jagamiskultuur, mis on väljakutseks traditsioonilisele arusaamale, nagu võiksid informatsiooni loojad/omanikud kord juba toodetud informatsiooni vabale ringlusele takistusi luua. See tekitabki pingeid.

Oma viimastes töödes olete näidanud, kuidas tehnoloogilised murrangud on õõnestanud loovtööstuste sissetöötatud ärimudelite efektiivsust ning pannud nood ebakindlasse olukorda. Nõnda püüavad nad siis iga hinna eest taastada korda ja järjepidevust minevikuga, tehes valitsuste juures lobby-tööd, et kindlustada globaal-selt tõhus autorikaitse. Selle tagajärjel on valitsused võtnud vastu seadusi, mis sunnivad internetiteenuse pakkujaid koostööle, et võtta vastutusele P2P- failijagajaid, allalaadijaid jne. Milles teie näete nende uute seaduste ja regulatsioonide võimalikke küsitavusi?

Loovtööstuse pingutused jõustada oma õigusi intellektuaalse omandiõiguse raames muutuvad üha tuntavamaks sedamööda, kuidas levivad digitaalse sisu üles- ja allalaadimist võimaldavad võrgustikud. Aga see pole midagi uut. Iga uus digitehnoloogia põlvkond (nagu õigupoolest ka varasemad analoogtehnoloogiad), mis kahandab info kopeerimis- ja levikulusid, kutsub esile reaktsiooni end juba sisseseadnud firmadelt, kes üritavad vana ärimudelit kaitsta. Ettevõtetepoolsed katsed autoriõiguse kestust pikendada on läbi ajaloo olnud üks püsitendentse. Uus on siin vahest potentsiaal uute ärimudelite loomiseks, mille tunnistuseks on näiteks digimuusika müümiseks mõeldud legaalsete võrgupoodide kiire kasv, kusjuures neid arendavad needsamad firmad, kes taotlevad autoriõiguse tugevamat jõustamist, et oma vanu ärimudeleid kaitsta. Loovtööstusi esindavatel autoriõiguse ühingutel on olnud mõningast edu lobby-töös seaduste nimel, mis suruksid internetiteenuse pakkujatele peale aktiivse rolli üksikute autoriõiguse rikkujate vastutusele võtmisel. Nende seaduste tuumaks on “kolme rikkumisega mängust välja” (three strikes you are out) ehk “astmelise reaktsiooni” (graduated response) strateegia. Nende kohaselt hakkaks autorikaitsetööstus teavitama internetiteenuse pakkujaid, kui klientide kontodel toimub mingit kahtlast tegevust, ning teenusepakkujal tekiks kohustus hoiatada oma kliente nende tegevuse võimalikust ebaseaduslikkusest ning (tavaliselt kohtuorderi alusel) anda välja potentsiaalsete üleastujate nimesid, nii et neid saaks vastutusele võtta. See lähenemisviis võtab sihikule üksnes “süüdlased” ning püüab muuta internetikasutajate hoiakuid ja käitumist, et need hakkaksid muusikat, filme ja telesaateid hankima tasuliselt turult.

Lisaks internetiteenuse kasutajate privaatsuse ilmselgele rikkumisele toob see veel kaasa järgmisi probleeme: 1) puuduvad sõltumatud uuringud, mis ühemõtteliselt näitaksid, nagu reageeriksid internetikasutajad karistamisähvardusele oma autoriõigusevastase tegevuse piiramisega; 2) puuduvad andmed ka selle kohta, nagu taastaks nonde seadust rikkuvate internetikasutajate pöördumine legaalsete saitide poole olulisel määral loovtööstuse sissetulekuid; 3) peadtõstev “digikultuur” on kiiresti muutnud “hea” ja “halva” võrgukäitumise kultuurilisi ja sotsiaalseid norme. Kuigi seadusandlus erineb riigiti niihästi oma üksikasjade kui ka ootuspäraste meetmete poolest, on džinni pudelisse toppimine väga ebatõenäoline. Digikultuur on tulnud, et jääda, ja tõenäoliselt leiavad loovtööstused uusi tulu ja kasumi teenimise viise. P2P-tehnoloogiate abil toimuv autoriõiguse rikkumine on kõigest laiemate probleemide sümptom – üksikloojad peavad oma vaeva eest tasu saama, kuid puudub põhjus, miks nad peaksid tasu saama üksnes loovtööstuse eelistatud meetodite järgi. Ühisvara printsiibile tugineva koosloome [commons-based peer production] mudel eelistab loomingu vabatahtlikku jagamist ilma otsese rahalise kasuta. Kuid inimesed ei saa elada digitaalbittide dieedil ja vähemalt mingi kaudne hüvitussüsteem oleks vajalik. Leidub mitmesuguseid avalike ja poolavalike hüviste mudeleid, mida tasub kaaluda, nagu ka neid mudeleid, kus luuakse tulu sel teel, et informatsiooni jagatakse ühes paketis mingite lisandväärtust andvate teenustega.

Kitsamas, autoriõiguse kaitsmise kontekstis on probleemiks see, kas internetiteenuse pakkujaid saab seadusega kohustada mängima internetivalvuri rolli või tuleks neid siiski võtta pigem “sideettevõtetena”. Kuna internet arenes väljaspool telekommunikatsiooni- ja ringhäälingutööstuse reguleerimise raamistikku, siis ei ole seda Lääne tööstusühiskonnas seni reguleeritud. Teenusepakkujate sekkumine vahendatava informatsiooni sisusse läheb vastuollu nägemusega internetist kui võrgustikust, mis on oma sisu ja rakenduste suhtes otspunktist otspunktini neutraalne. Seda nägemust vaidlustavad nüüdsed debatid “võrguneutraalsuse” tuleviku üle ning see on jäänudki rohkem ideaaliks, kuivõrd paljud internetiteenuse pakkujad kujundavad ja haldavad infoliiklust ning jälgivad riigi ülesandel ka selle sisu. Juba praegu mängivad nad uksehoidja rolli ja küsimus on selles, kui kaugele sellega tohiks minna ja kui läbipaistev see on.

Olete väitnud, et interneti reguleerimise jaoks puuduvad empiirilised uuringud, mille järgi hinnata, kui palju jääb failide jagamise tõttu tulu saamata ja millist mõju failide vaba jagamise tõkestamine võiks avaldada. Miks selle majanduslik modelleerimine nii raske on?

Olen seda küsimust eespool juba puudutanud. Infoturgude modelleerimisraskuste üksikasjadesse minemata võiks seda teemat vaadelda järgmiselt. Mitmel pool on rõhutatud, et poliitika väljatöötamine ja seadusandlikud meetmed peaksid põhinema tõendusmaterjalil. Enamasti eelistatakse kvantitatiivseid andmeid. Võtkem näiteks Suurbritannia ülemkohtu hinnang 2010. aasta digimajanduse seadusele (UK Digital Economy Act), mis taotleb astmelise reaktsiooni strateegia rakendamist. Kohus jõudis järeldusele, et kuni pole empiirilisi tõendeid seaduse mõju kohta, siis pole ka faktilist alust otsustada, kas see seadus kujutab endast ebaproportsionaalset reageerimist internetisisu illegaalse allalaadimise probleemile.

Kohus leidis ka, et kuigi loovtööstuste väitel kantud kahjude kohta puudub sõltumatu tõendus (millised ka poleks rakendatud modelleerimisviisid), pole tõendatud selle seaduse kriitikutegi väited (sest need ei põhine kvantitatiivsetel andmetel või ka seetõttu, et kasutatud meetodid ja eeldused lähevad omavahel vastuollu). Seega käsitati selle seaduse poolt ja vastu esitatud argumente kui vastandlike huvide nimel tehtavat akadeemilist lobby-tööd. Kohus leidis, et selle üle, kas seadus saavutab tööstuse ja kodanike huvide vahel õiglase tasakaalu, peaks otsustama parlament (valitsus) ja mitte kohtud. Ülemkohus põhjendas, et tal ei jää muud üle kui oletada, et autoriõiguse seadusega saavutatud tasakaal on õiglane. Seda peaks eeldama ka parlament, kui ta just ei soovi algset seadust revideerida. Tendents kaldub sinnapoole, et seadusandjatele omistatakse lausa “jumalik” suutlikkus seada jalule huvide tasakaal – isegi olukorras, kus tehnoloogia ja koos sellega ka kultuur muutuvad ülikiiresti.

Olete mõista andnud, et “vaba kultuuri” normide ja turunormide mitmesugused hiljutised vastastoimed näitavad, et praeguse ülemineku tulemusel tekib kaks paralleelset süsteemi – digitaalsisu tasuline turg ja vaba kasutus –, mille vahel hakkab käima üha tihedam liiklus. Mida tähendab see sisutootjate ja -tarbijate jaoks?

Juba praegu võib näha ärilisi segastrateegiaid, kus mõningat sisu pakutakse tasuta, nii et mingi osa kuludest kannab reklaam ja mingit osa subsideerib muu äritegevus (millega mõnikord kaasneb tellimuse vormistamine või tasumine ühe vaatamiskorra või allalaadimise pealt ja mõnikord mitte). Need mudelid pole uued, aga praegu toimuv segunemine toob tõenäoliselt kaasa mitmesuguseid hübriidmudeleid, mis võivad anda tarbijatele rohkem valikuvõimalusi, vähemalt selles osas, kuidas sisule ligi pääseda.

Seda, kas see soosib ka sisu enda suuremat mitmekesisust, on veel vara öelda. Muidugi on sisulise mitmekesisuse jaoks rohkem ruumi äärealadel, sest kasutaja poolt loodavat sisu on võimalik laialt levitada. Ma aga eeldan, et kõrvuti järjest levivate mudelitega, mis pakuvad sisu “müügipunktis tasuta”, jääb tõenäoliselt püsima ka traditsiooniline autoriõiguslik mudel (mida hakatakse haldama uutmoodi tuluvoogude abil). See, kas digiinfo vahetamises kasutatakse kaubavahetuse või hoopis kultuuri- või kingitustevahetuse mudelit, iseloomustab üksnes vahetusreegleid, mitte aga sisusse endasse kätketud norme või väärtusi. Nende kirjeldamiseks tuleb minna majandusanalüüsist kaugemale, sümboolse tähenduse teooriate juurde.

Olete osutanud, et innovatsiooni ja loovust stimuleeriks pigem see, kui arvestataks ühtaegu õiguste omanike ja failijagajate huvisid, mitte aga need kulukad ettevõtmised, mis ähvardavad internetikasutajaid karmide juriidiliste sanktsioonidega kuni nende tegevuse “kriminaliseerimiseni” välja. Kuidas niisugust huvide tasakaalu mõistlikult saavutada?

On mitmeid viise. Üks suhteliselt ebarealistlik tee oleks autoriõiguse seaduse revideerimine nii, et teoste kaitstuse aeg märksa lüheneks. Lühemas ja keskmises perspektiivis võib see tekitada enamikes maades tugevat vastuseisu.

Teine lähenemisviis oleks keskenduda harimiskampaaniatele, mis annaksid tasakaalustatuma arusaamise sellest, miks autoriõigus on olemas, keda või mida see kaitsma peaks, milliseid alternatiivseid seadusandlikke skeeme on leiutatud (GNU Public Licences ja Creative Commons) ja kuidas need erinevad tavapärasest lähenemisest autoriõigusele.

Kolmas lähenemisviis, mida praegu rakendataksegi, on võtta sihikule organisatsioonid ja saidid, mis seadust rikkudes riputavad üles autoriõiguse alla kuuluvat materjali. On tõenäoline, et “astmelise reaktsiooni strateegia” toob lõpuks kaasa mõned hästi kõmulised süüdimõistmised, internetipakkujad peavad maksma rahalist ja mainealast lõivu, ilma et see kuidagi kärbiks loovtööstuse kahjusid. Teatav osa internetikasutajatest üritaks mis tahes piirangutest ikkagi kõrvale hiilida. Praegune lähenemisviis kujutab endast eksperimenti, millega kaasnevad suured kulud ning väikesed eduvõimalused.

Kujunegu õiguskulud ja trahvid suureks või mitte, suurendab kulusid veel ka see, et astmelist reageerimist on võimatu viisakalt kohaldada. Need, kes jagasid internetiligipääsu varem meelsasti oma perekonnaga, ning ka avalikud asutused (raamatukogud, ülikoolid) ja internetikohvikud muutuvad märksa ettevaatlikumaks ning hakkavad nõudma internetikasutajatelt isikutõendit. Kui internetipakkujad hoiatavad oma kliente potentsiaalsete rikkumiste eest, siis peavad need omakorda nüüd võib-olla pöörduma oma perekonnaliikmete poole, sekkudes nõnda nende eraellu ja tekitades usaldusprobleeme. Ka need, keda ei süüdistata ja kes pole ka milleski süüdi, võivad hakata uskuma, et teevad midagi halba, isegi kui nad soovivad mitteärilistel eesmärkidel materjalidele ligi pääseda või kasutada neist üksikuid lõike, et anda panus uudsesse remiksikultuuri. “Kriminaliseerimine” lähtub hoiakust, mille järgi iga loomesaadus satub autoriõiguse alla niipea, kui see on loodud, ja loojal puudub kontroll selle üle, kuidas, kelle poolt ja mis eesmärgil seda materjali tarbitakse (kui just looja ei vali mõnd teistsugust litsentsi).

Mis puutub õiguste omanike huvide tasakaalustamisse kodanike huvidega, kes vajavad ligipääsu võrgumaterjalile omaenda loomingulistel eesmärkidel, siis on paljud meedia ja kommunikatsiooni poliitökonoomia uurijad näidanud, kuidas regulatsioonide rõhuasetus turukonkurentsi tagamisele on tegelikkuses toonud kaasa pigem oligopoolse turu ning seega konkurentsi kahandanud. Millest see? 

Pole sugugi kindel, et kõik digisisu turud võtavad oligopoolse kuju, kuid andmed näitavad, et paljud turuosad kalduvad küll sinnapoole. Ajalugu on näidanud, et turul tegutsevate firmade (peamiseks) taotluseks on kasumi maksimeerimine. Üks vahendeid selleks on endale domineeriva positsiooni kindlustamine, luues teistele firmadele takistusi turule sisenemiseks. Kui on tegu mittemateriaalsete toodetega, siis firmad kindlustavad endale raskesti kopeeritavaid varasid (kaubamärke, väärtuslikku informatsiooni, informatsiooni pakendamisviise) ning kasutavad neid ära selleks, et tõmmata ligi kriitiline hulk tarbijaid. Ettevõtted on alati huvitatud turu monopoliseerimisest. Kui poliitika kujundajad või regulaatorid sekkuvad konkurentsi stimuleerimise nimel turgu, sundides firmasid kaotama takistusi turule sisenemise ees, siis pole sugugi üllatav, kui firmad leiutavad peagi uusi viise oma eeliste taastamiseks. Täiusliku konkurentsiga turu teooria on kõigest teooria – see ei ole praktikat kirjeldav mudel, ükskõik kui palju uusliberaalne narratiiv seda ka konkreetsete turgude kirjeldusena pakuks. Mündi teine külg on see, et keskkonnas, kus on juba seadusega ette nähtud ainult üks pakkuja, tekib probleem, kuidas stimuleerida mitmekesisust.

Kuidas Euroopa meediasüsteemide allutamine turule mõjutab avalik-õigusliku meedia staatust ja rolle?

Avalik-õigusliku meedia idee näeb ette tootmist vastavalt “ülevalt antud” väärtustele, selles mõttes, et tarbijad ei langeta turul “valikuid” ja ka reklaamiandjad ei langeta valikuid selle põhjal, mida peetakse väärtuslikuks. Läänes on avalik-õigusliku meedia eesmärgiks olnud pakkuda kodanikele kvaliteetset ja mitmekesist sisu ning kaalutletud otsuste tegemiseks vajalikku informatsiooni. Kommertsturu tähtsustudes tekib küsimus, ega avalik-õiguslikul (st riigieelarvest või litsentsitasudest finantseeritud) meedial ole ebaõiglast konkurentsieelist kommertsmeedia ees. Paljude analüütikute meelest on ilmne, et ka avalik-õiguslik meedia tegutseb “turul”, kuigi tema eesmärke määrab avalik poliitika, mitte nõudluse ja pakkumise dünaamika. Avalik-õigusliku meedia sisu ja teenuseid hakatakse hindama “avaliku väärtuse” testiga, mis taandab indikaatoriteks väga mitmesugused subjektiivsed hinnangud, mida tavakodanikud väidavad end meediasisu puhul väärtustavat. See toob kaasa mitmeid metodoloogilisi probleeme ning kõige selle tagajärjel muutub avaliku rahastamise õigustamine pigem raskemaks.

Enamikus Euroopa maades on avalik-õiguslik meedia ohus, seda iseäranis audiovisuaalse onlainmeedia leviku tõttu, sest võrgus valitsev mitmekesisus toob kaasa väite, nagu poleks avalik-õiguslikku meediat toetada tarvis. Mõned ütlevad ka, et avalik meedia on elitaarne ja võimendab domineerivat ideoloogiat. Habermasi laadis avalikkuse sfääri ideaal, millesse avalik-õiguslik meediagi oma panuse peaks andma, ei ole (ega ole kunagi olnud) Lääne ühiskondade võimudünaamika realistlik kujutis. Samas ma arvan, et kommertsturgude dünaamika on piisavalt vigane, et pidada avalik-õigusliku meedia jätkuvat toetamist vägagi põhjendatuks, isegi kui ka see on mitmel moel puudulik.

Olete kritiseerinud levinud arusaamu “infoühiskonnast”, sest need ei tarvitse tingimata olla kooskõlas inimarengu püüdlustega ning väljendavad läänekeskseid ja universalistlikke majanduskasvu ja arengu mudeleid. Tavaliselt aga on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning “infoühiskonna” saabumist tervitatud nende võimaliku panuse pärast inimarengusse igal pool maailmas. Millest need erimeelsused?

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ei ole rohkem ega vähem neutraalne kui seda on tingimused, milles neid toodetakse ja rakendatakse. Valitsev infoühiskonnamudel on tugevasti turu- ja tehnoloogiakeskne. See käsitab informatsiooni ja teadmist ühe ja sama asjana ning eeldab, et “teadmine on valgus, mis võib valgustada maailma”. Nii nagu me ei arva, et kõik kohalikud kultuurid ja olukorrad on ühesugused, ei ole põhjust ka arvata, nagu tuleksid kõik info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tooted ja teenused (mille planeerimine ja levitamine järgib imporditud mudeleid) inimarengule kasuks. Kindlasti on olemas potentsiaal teha info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil uusi asju uut moodi. Kuid see, mis toimub tegelikult, vajab empiirilist uurimist. Toodete disainimine ja rakendamine peaks lähtuma mudelitest, mis on avatud erilaadsetele “teadmistele”, see peaks tunnistama vajadust eristada informatsiooni ja teadmist ning võtma arvesse seda, millised on kohapealne vastuvõtusuutlikkus, õppimisviisid, võimusuhted. Asi on selles, et universaalsed mallid ei hooli rahva kohalikust suutlikkusest ja potentsiaalist ning mudelite pealesurumine väljastpoolt töötab ainult siis, kui neid koha peal kohandatakse ja muudetakse. Stadiaalsed mudelid (nagu Lääne idee infoühiskonnast) on üldse vigased, sest arusaam staadiumide kaupa edasiliikumisest põllumajanduslikult tööstuslikule ja seejärel teenuste (ja info-) ühiskonnale kuulub Teise maailmasõja järgsesse moderniseerumisparadigmasse. On palju teistsuguseidki katseid mõtestada seda, mida peetakse silmas teadmis- või infoühiskonna all, mis sellist läänekeskset mudelit ei eelda ja millel oleks märksa suurem potentsiaal.

ROBIN MANSELL (1952) on Londoni majandusülikooli (LSE) uue meedia ja infoühiskonna professor. Ta on õppinud psühholoogiat ja kommunikatsiooni, töötanud Pariisis OECD-s ning juhtinud Sussexi ülikooli juures Science and Technology Policy Research Unitit. Manselli tööd keskenduvad infoühiskonna seadusandlikele, sotsiaalmajanduslikele ja kultuurilistele aspektidele, tema erihuviks on info-, telekomi- ja innovatsioonistrateegiate väljatöötamine arengumaadele. Ta on avaldanud mitmeid monograafiaid ja koostanud kokkuvõtlikke artiklikogumikke “The Oxford Handbook of Information and Communication Technologies” (2007), “The Information Society” (neli köidet, 2009), “Handbook on Global Media and Communications Policy” (2011).

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi