Kõige loetumad

2019. aasta novembris astusime sõpradega Los Angeleses ühte baari. Ma ei ole vist kunagi ühegi baari pärast nii erutunud. Põhjus polnud aga kohas, mille nimegi ma praeguseks ei mäleta, vaid selles, mis seal toimus. Nimelt üritus pealkirjaga „Moth Slam“. Selle nime taga on lühilugude vestmise õhtu, mille parematest paladest saab osa ühes minu lemmikpodcastis, Moth Radio Houris. Sain sel õhtul aru, et ju on podcastid uuristanud tee minu igapäeva üsna tõhusalt, kui ühe saatejupikese sünni pealtvaatajaks olemine ülevoolavat entusiasmi äratas.
Viimastel aastatel on minu jaoks võrdset kasvukõverat näidanud kõnnitud kilomeetrid ja kuulatud podcastid. Kõndimine ja kuulamine tunduvad hästi sobivat. Aeg-ajalt küsin…

Mäletame head sõpra, säravat inimest ja alati abivalmis kolleegi artikliga 1997. aasta suvest:
“Jakob Mändmetsa kirjutis kõlbab ka tänapäeval lugeda. Põhitõed on ju samaks jäänud: „Sõnumid peavad olema õiged. Ajalehte ei tohi mingil viisil tarvitada selleks, et oma ligimesele kuidagi halba teha. (…) Tõsine, erapooletu leht ei luba omale kunagi saata niisuguseid teateid, mis teatud liiki inimeste pääle heidaksid varju. Ta sääb omale kõrgemad ülesanded: tema silmis on inimesed ühesugused – kus pahed, neid ta paljastab, kus midagi tehtud, mis kasulik, seda ei salga ta kunagi maha‟.”

Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.
1.
Kaja võtab mind vastu Pärnu psühhiaatriakliinikus Roosi tänava nurgal. Selles eestiaegses majas on kunagi ravitud tuberkuloosihaigeid, ilmselt teeb mereõhk kopsudele head. Aga täna, sel pimedal talveõhtul, istun endise kopsuhaigla fuajees mina ja ootan. Ma olen 15 ja passin seal seepärast, et olen juba kaks kuud keeldunud kooli minemast. Igal hommikul lähen hoopis õdedest sõbrannade koju, kellel on arvuti. Võtan vasakult uksepleki alt võtme, keeran ukse lahti ja veedan terve päeva, vahtides internetist komöödiasarju, lugedes kõmu-uudiseid ja vahepeal vaadates pornograafilisi pilte, mis laevad hästi aeglaselt rida rea haaval ja ma…

Klubi: Hungr
Mitmes kord: 4s
Surma poole tantsimist: 9 h
Kokku tantsitud tunde: 32Täitsa lõpp, mul on tunne, et mida rohkem tantsin, seda tugevamaks muutun. Aktiivselt surma poole olemine on teinud mind paradoksaalselt palju elavamaks-elusamaks. Esimesed korrad olid jah veidi rasked, aga nüüd tunnen, et tegemist on omamoodi jõusaaliga. Ainus, mis mind lõpuks väsitab, on tegelikult magamatus. Naljakas on vaadata 20seid enda ümber. Mul on tunne, et ka 36selt võin nad kõik laua alla tantsida. Nii alkoholi tarbides kui ilma. Kuigi viimasel ajal käin tantsimas ilma alkoholi jms mõnuaineteta, sest vastasel korral ei taju ma keha väsimust, ja see on selle praktika juures…

Valdav osa nooremaid Eesti kultuuriinimesi ning kosmopoliitilisemaid valgekraesid ohkas pärast viimaseid Riigikogu valimisi kergendatult. Liberaalsete jõudude koalitsioon päästis meid taaskordsest ekreikest. Tõsi, on rahustav, et Ukraina sõja ajal pole puldis võõrkeeli napilt oskavad saamatud onklid, kel kombeks naisi ja vähemusi solvata. Kuid kas me peaksime tõepoolest soovima, et meid valitseksid „liberaalsed jõud“?
Praegune Reformierakonnast, Eesti 200-st ja sotsiaaldemokraatidest koosnev koalitsioon on mitut moodi paradoksaalne. Kaks klassikaliselt parempoolset liberaalset erakonda on ühte heitnud sotsiaaldemokraatidega. Inimesed, kes seisavad poliitikas vähemkaitstute positsiooni tugevdamise eest, juubeldavad õigusega abieluvõrdsuse saavutamise üle. See ongi juubeldamist väärt. Enamasti on needsamad inimesed aga langenud uue valitsuse suhtekorralduslikku lõksu, jäädes…

1840. ja 1880. aastate keskel võttis talurahva käärimine Balti provintsides usu- ehk kirikuvahetusliikumise vormi. Selle tagajärjel siirdus suur hulk eestlasi, lätlasi ning mõnel määral ka rannarootslasi luteri kirikust õigeusu kirikusse. 1845–1848 oli Liivimaal tervikuna kirikuvahetajaid üle 106 000; seejuures eestlastega asustatud aladel 66 000 ehk 17% talupoegade koguarvust.[1] 1880. aastatel siirdus õigeusku üle kümne tuhande Eestimaa kubermangu talupoja, peamiselt Läänemaal, kus liikumine algas küll spontaanselt, ent jätkus kuberneri ja õigeusu vaimulike ametlikul toel.[2] Liivimaal hoogustus 1860. aastate keskpaigas luterlusse tagasipöördumine, mis vältas õigeusust lahkumist ja segaabieludest sündinud laste luterlastena ristimist keelanud seaduste taaskehtestamiseni 1885. aastal.[3] Keisri 1905. aasta ususallivuse manifest kõrvaldas…

Mind on kaua vallanud petlik tunne, et Tallinnas on avalikke saunu ja kinosid ühepalju – pikki aastaid mõlemaid 14. Tõepoolest, 1920. aastate algul tegutses Tallinnas 14 sauna, nagu on kirjutanud Robert Nerman (Postimees, 24.10.2008), kinode arvu ma ei tea. Vanade teatmike järgi oli 1964. aastal Tallinnas 14 kino, kui nende hulka lugeda ka klubilaadsed asutused, kus alaliselt filme näidati ja kuhu igaüks võis pileti osta. 14 sauna oli 1985. aasta telefoniraamatus – seega siiski paarkümmend aastat hiljem (sel ajal oli Kallavere, nüüdse nimega Maardu linn, Tallinna linnaosa ning sealne saun oli arvatud pealinna pesemisasutuste hulka). Tegelikult on see vahekord aegade…

Nursipalu harjutusvälja saaga vastandub algusest peale ühele Eestis levinud mõtteviisile: et tuleb valmistuda ainult sõjaks ning see, et mõned tahavad lapsi kasvatada, põldu harida, metsa majandada või kultuuri teha, on nende enda probleem. Tegevuskavadesse niisugune olelemine ei  mahu, riigi eesmärkidesse ka mitte. Mida tugevam on aga sõjapropaganda ülevalt, seda tugevam on reakodaniku vastuseis: „Kuulge, mida me õige kaitseme, kas mitte võimalust tavalist, normaalset elu elada? No laske siis äkki elada ka.“ Eesti meedia viimaste aastate tasakaalutus ja „homme sõda kui on, algab lahinguretk“ mõtteviisi domineerimine lõi sobiva fooni, mis lasi Nursipalu harjutusvälja 2022. aasta laiendusettepaneku kasvada üleriigiliseks skandaaliks ning tõi…

Külma sõja lõpu eelne maailm oli aeg, mil 1960.–1970. aastate kriitika Lääne ühiskonna suhtes, kehtivate normide, traditsioonide ja konformismi hülgamine asendus materialismi ja rikastumiskeskse individualismi ja tarbijalikkusega. See oli neoliberalismi tippaeg, mida soosis ka Nõukogude süsteemi allakäik ja horisondil terendav kapitalismi võit, ehkki mõneks ajaks tõid uutmine ja perestroika nõukasümboolika ka Läänes moodi. Ent samal ajal hakkasid üha ilmsemaks muutuma märgid moodsa eluviisi mõjust maailmale, happevihmadest ja osooniaugust metsade ja liikide hävimiseni. Ses mõnevõrra skisofreenilises kontekstis sõnastas etnobotaanik ja filmitegija Terence McKenna tõdemuse: „Apokalüpsis pole miski, mis oleks tulemas. Apokalüpsis on suurel osal planeedist juba kohal – ja ainult seetõttu,…

Ma saan osaks kogukonnast, ma osutan vastupanu koos teistega, keda ma enamjaolt pole iial varem kohanud. Korraga tundub protestimine mitte üksnes õige, vaid ka väga meeldiv.[1]Postsotsialistlik peataolek
Lähed vasakule – kaotad hobuse, lähed paremale – kaotad pea. Parempoolse maailmanägemuse triumf, mis kulmineerus Nõukogude bloki kokkuvarisemisega 1980ndate lõpul, tõi Lääne progressiivses kogukonnas kaasa sügava intellektuaalse kriisi. Vasakpoolne ideestik, mis oli seni inspireerinud demokraatlikku emantsipatsioonivõitlust ja alternatiivide otsimist kapitalistlikule süsteemile, oli praktikas osutunud ummikteeks. Feministlik mõtleja Nancy Fraser kõneles aastatuhande lõpul Lääne demokraatiate „postsotsialistlikust“ seisundist,[2] mida iseloomustab ühiskondliku kujutlusvõime kriis. Uued progressiivsed, peamiselt identiteedipoliitilised võitlustandrid, olgugi vaieldamatult vajalikud, ei suuda pakkuda ühiskonda ühendavat…

Pole kerge üheselt defineerida, mis on protest; tavakeeles on sellel sõnal eri tähendusi.[1] Mõnikord me seostame protestiga tegevust, mis võib tuua kaasa konflikte teiste inimestega ning ka ohustada protestija sotsiaalseid suhteid, tema ühiskondlikku positsiooni ja – autoritaarse valitsusega riikides – isegi elu ja vabadust. Mõnikord aga mõtleme millegi argisema peale. Üksikisik võib näidata oma protestimeeleolu igapäevastes olukordades – näiteks pandeemia ajal keeldudes kasutamast maski seal, kus see on kohustuslik; või postitades sotsiaalmeediasse ebapopulaarseid sõnumeid. Sotsioloogid aga on harjunud vaatlema eelkõige kollektiivselt organiseeritud proteste ning seostama neid sotsiaalsete liikumistega.
Sotsiaalsete liikumiste uurijad Donatella della Porta ja Mario Diani näiteks defineerivad protesti kui…

Alates ajast, mil olin väike tüdruk, teadsin alati, et tahan passida internetis. Kui mu klassiõde endale iPod Touchi sai ja seda üheks õhtuks lahkelt mulle laenas, tundsin, et olen jõudnud nirvaanasse. Olemas on masin, mis mahub peopessa, kuid on samas ühendatud internetiga. Ning internetis on teadupoolest olemas kogu universum. Sel hetkel said maailm ja internet minu jaoks üheks. Lõpuks ometi sain aru, mida päriselt tähendab see, kui Švejki raamatus kirjutati, et maakera sees on veel üks maakera, hulka suurem kui väline.
Lunastaja saabumine
Võtsin sõbranna iPod Touchi endaga tol õhtul kõikjale kaasa ehk istusin temaga oma lapsepõlvekodu diivanil, vetsupotil ja teki all…

Näib, et kodanikud on esindusdemokraatiast tüdinud. Samas aga soovivad nad järjest jõulisemalt sekkuda poliitikasse ja selles osaleda. Esindusdemokraatia järgsel ajastul muutub poliitika järjest värvikamaks, segasemaks ja pilkupüüdvamaks. Demokraatia pole kindlasti hääbumas, vaid vägagi elus. Pigem me näeme demokraatia ja poliitika taassündi, kuigi hoopis uuel ja harjumatul kujul. – Simon Tormey[1]
Me näeme poliitilise protsessi (politics) ja poliitikate sisu (policy) jätkuvat eraldumist ja lahkukasvamist – sellel aga on tänapäeva demokraatia kvaliteedile fundamentaalsed tagajärjed. – Yannis Papadopoulos[2]
Erakonnad pole tänapäeva demokraatiates enam võimul, nad on lihtsalt võimu juures. – Peter Mair, loeng Kesk-Euroopa Ülikoolis 2. mail 2011
Demokraatia kriis ja teisenemine on poliitikateadustes palju kõneainet…

Ma ei armasta arve.
Numbreid küll, jah, kõigi nende kabalistlike, numeroloogiliste ja muude esoteeriliste tähendusväljadega. Numbrid ilmutavad end aeg-ajalt mõistatuslikul viisil, annavad märku millestki, mis võib olla kahe silma vahele jäänud. Lapsena uurisin alati põhjalikult trammipileteid – kui nende kuuest numbrist esimese kolme ristsumma võrdus viimase kolme ristsummaga, tähendas see soovi täitumist. Aga seda ei tohtinud ette rehkendada. Õnnele tuleb lihtsalt võimalus anda – et ta soovi korral saaks saabuda, ettearvamatult nagu õlal hetkeks peatuv liblikas.
Ainult üks kord elus olen luuletuses kasutanud aastaarvu, koguni pealkirjana. Olin siis kahekümneaastane.
Nagu ikka, sündis luuletus nägemusena, omamoodi küsimusena, millele vastuse andis aeg hoopis hiljem. Veel…