Keiu Maasik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia (BA) ja kaasaegse kunsti (MA) erialadel ning osaleb näitustel alates 2012. aastast. Sel aastal on Maasik üks Köler Prize’i nominentidest, 2019. aastal pälvis EKA Noore Kunstniku Preemia ning 2018. aastal Wiiralti stipendiumi.
Kui oma teekonna algul liikus Keiu Maasik mälu dokumenteerimise, uurimise ja lõpuks kustutamise kursil, siis umbes kümme aastat tagasi triivis ta Kopli lasketiiru, kus astus kirjapandud mälu eemaldamiseks otsustava sammu. Kunstnik tulistas enda vana päeviku sõelapõhjaks. „Kogemuse lõpuks oli hirm relva ees asendunud hirmuga võimu ja vastutuse ees, mille relv sulle annab.“[1]Püssirohu lõhn ja tuline raud kinnitasid end Maasiku külge ja hakkasid temaga kokku kasvama. Side ei tekkinud juhuslikult, nii tema isa kui kaks onu on vähemal või rohkemal moel olnud relvadega seotud kogu elu. Maasik on analüütiline looja, ta püüab harutada lahti teda ümbritsevate inimeste mõttelõnga, õppida teiste kogemustest, mõista, miks tekib meestel relvahuvi, kuhu nemad raskeil hetkil peitu poevad ja kuidas kunstnik ise nende maailma sobitub. Miks soovib inimene omada relva? Mil määral on see soov pragmaatiline? Aga mida võib inimesega teha obsessiivne relvahuvi? Tasapisi avas neid küsimusi videodokumentaal „Kolm venda“ (2018). Tänu teosele said kasvama hakata Maasiku järgneva loomeprotsessi kolm tugisammast. Mehe relv, mehe koobas ja mehe mäng.
Relv on tehnikaime. Maskuliinsuse konstrueerimisega käib paratamatult kaasas konstruktsioonide fetišeerimine. Mänguasjapakenditel on kirjas „tapa ja hävita“. Püss mängutoas avab ukse agressiivsele mängule, põhiline eesmärk on sihtimine ja laskmine. Sealt edasi on loogiline jätk videomängud, mille sündmustik on üles ehitatud sõjandusele või taktika arendamisele. Kolmas vend, kes enda relvahuvi Keiu videoteoses avada ei soovinud, tõukas kunstniku sügavamale kaevama. Ruumiinstallatsiooniga „Väikevenna tuba“ (2019) tekitas Maasik tohutult isikliku ruumi, pimeda koopa. Tasapaks teismeiga ühes higihaisu, plakatite, taara ja WD-40-ga. Altariks arvuti. Sinnasamma väikevenna tuppa Keiu ka jäi. Ta sulandus aastate jooksul sisse ja võttis enda loomesuunaks kõik need pisikesed elemendid, millest tuba koosnes. Poiste maailmast sai Keiu maailm.
Lihtsustatult öeldes on Maasiku metoodika binaarne. Virtuaalne ruum, mida ta uurib, on siiani segregeeritud, jäänud kõige muu liikuva ja areneva kõrval ajale kõvasti jalgu. Keiu sihikul on esimeseisikulised tulistamismängud. Taolised mängud on disainitud nõnda, et neis pole naisi kas üldse esindatud või on nad olemas, kuid hüperseksualiseeritud ja passiivsel (mittemängitava karakteri) kujul. Mängusisestes vestlustes vohab tugev misogüünia. „Üks mäng Erangelit“ (2022) sisaldab diskussiooni kahe naismänguri kogemustest tulistamismängudes ja lükkab kunstniku veel sammu võrra ivale lähemale. Maasik püüab küll jääda relvahirmu ja võimu küsimuste juurde, aga ta jõuab punkti, kus ei ole enam võimalik mööda vaadata sellest, kui tõrjuvalt suhtutakse tulistamismängudes naistega seonduvasse.
Kuidas luua tervislik suhe tehnoloogiaga, kui virtuaalsesse kõlakambrisse on kokku sattunud mitmed noormehed, kelle jaoks defineerib mehelikkust tugevus, dominantsus, võim ja sitkus ning kellel on hierarhiline vaade selle kohta, kuhu kuulub naine ja kuhu mees? Mängu kaitsemüüride sees on võimalik olla tugev, kiire, täpne ja väärtuslik. Need omadused ei sõltu sellest, milline on mängija tegelik keha või füüsiline võimekus. Mängumüüride sees on konstrueeritud võimupositsioonilt lihtne teisi alavääristada. Mängus on kindlad reeglid ja tavad, naised üldjuhul võrrandisse ei mahu. Sest kui naine peaks olema mängus võimekam või kavalam, kui naine peaks, jumal hoia, võitma, siis varisevad need müürid kokku. Kantakse vimma naiste peale, feminismi peale, kõige selle peale, mis meestelt „nende kohad“ ära võtnud on. Ilmselgelt ei taba see vihane kapseldumine kõiki mehi ega ka mitte kõigis mängudes, aga väike segment, kellega see juhtub, taastoodab misogüüniat ja kontrolli igas elu tahus. Tõrjuv suhtumine levib nagu hallitus. Keiu viitab oma loomingus soovile muuta misogüüniast läbiimbunud virtuaalset mikrokosmost väheke kaasavamaks paigaks. Et sealne huumor ei oleks mitte sappi täis, vaid leidlik, ja et leeveneks trots n-ö nõrgemate inimeste, nõrkade värvide ja nõrga mängija vastu.
„Oleks huvitav näha, kuidas Keiu Maasik „poiste ja püsside“ diskursuse lahti mõtestab, kuigi neid suundi, kuhu nn relvaprojekt võiks edasi liikuda, on tegelikult tohutult palju.“[2] Paistab, et Keiu Maasik on teinud poisid ja püssid enda omaks. Nad kannatlikult, huvi ja hellusega ära ehtinud. Maasiku relv on roosa värv, taevast on alla langenud noosikast ülevõõbatud püsside, padrunite ja sädelevate külmrelvadega. Keskel must maagiline revolver. Kõige juures on Keiu suutnud jääda tõeliselt kaalutlevaks. Jääb mulje, et talle siiralt meeldib mängida, meeldib mõelda, mida relvadega seonduv tema endaga teeb, ja kogu negatiivsus on nagu hane selga vesi. Keiu lihtsalt kuulubki sinna maailma, ta ei astu oma roosa värviga mingit hullumeelset sammu, vaid lihtsalt teeb need relvad, need mängud, selle „meeste maailma“ enda omaks. Roosa ei ole naeruväärne, roosa on vimka. Ta on ilmselgelt kõik soorollidel põhinevad küsimused lahti mõtestanud, lahti rääkinud ja seda ka dokumenteerinud. Keiut lihtsalt ei huvita see, et uksel on suur punane silt „TÜDRUKUD KEELATUD“. Ta astub sisse, ta ei tagane. Ja selles tema tugevus loojana seisneb.
2026. aasta Köler Prize’il on piir mängu ja reaalsuse vahel haihtunud. Vaataja on osa mängust. Keiu ühendab dokumentaalsuse ja roosa sõja temas eneses ning ta on tohutult süvenenud. Teemast on saanud tema omailm. Kui kulminatsioon on nii tugev, siis kas Maasiku loometöö kasvab inertsist mastaapsemaks ja installatiivsemaks või on karbile juba lips peale seotud? Ma päris sellega ei nõustu, et Keiu Maasik kunstnikuna väsinud on,[3] aga kui puänt on käes, siis ei jää tõesti muud üle kui edasi liikuda. Relv andis Keiule võimu ja vastutuse ja tema kasutas neid suure lugupidamisega. „Kas ma suren vägivaldset surma“ on kunstniku viimasel kümnendil välja kasvanud narratiivi puänt. Kes jääb viimasena ellu? Sihik püsib igatahes paigas.
1 K. Maasik, Agressiivsus ja relvahuvi kolme venna näitel. Juhendaja: Liina Siib. Magistritöö, Eesti Kunstiakadeemia. Tallinn, 2019, lk 6.
[2] K. Kivimaa, Relvaprojekti mitu palet. Sirp, 12.10.2018.
[3] H. Alla, Köler Prize 2026: Eesti meistrivõistlused kaasaegses kunstis. Postimees, 10.05.2026.
