Kant väitis „Puhta mõistuse kriitikas“, et me ei tunneta empiirilisi objekte ilma tooreste meelesisenditeta, mida vaim füüsilisest maailmast vastu võtab. Veelgi tähtsam on see, kuidas Kant näitas, et need toored meelesisendid jääksid seosetuks ilma kategooriate ja mõisteteta, mida vaim kasutab, et neid korrastada, liigitada, sünteesida ja muundada tunnetusobjektideks. See tähendab, et meie vaim ei ole tühi ekraan, mis võtaks füüsilisest maailmast passiivselt vastu juba täiesti valmis projektsioone. Selle asemel mängib vaim aktiivset rolli, konstrueerides objekte, mis moodustavad tähendusliku maailma, mida me enda ümber tajume. Ja Kanti järgi on just kujutlus see võime, mis võtab füüsilisest maailmast saadud toored meelesisendid ning kombineerib neid vaimus juba leiduvate kategooriate ja mõistetega, et tekitada see sidus kogemus, mis meil oma ümbrusest on.
Meid ümbritseva tähendusliku maailma käsitlemine oma kujutluse saadusena võib paista absurdne. Kuid just seda võimalust Taavi Suisalu oma kunstis uuribki, keerates küll sellele peale tehnoloogilise vindi. Spetsiifilisemalt uurib Suisalu looming viise, kuidas mitmesugused tehnoloogiad toimivad meie vaimu laiendusena ning seega korrastavad, liigitavad, sünteesivad ja muundavad meieni jõudvaid tooreid meelelisi sisendeid sidusaks kogemuseks oma ümbrusest. Kuid nagu me näeme, huvitab Suisalut niihästi meie vaimu ja füüsilise reaalsuse vaheline lõhe kui ka meie kujutluse ja tehnoloogia võime meid petta. Et selgitada kantiaanlikku paradigmat, milles Suisalu töötab, ning tuua esile seda keerulist suhet, mida ta näeb füüsilise maailma, meie vaimu ja tehnoloogia vahel, keskendugem fotole „Green Screen“ (Roheline ekraan), mis võtab kokku kogu Suisalu kunsti ja mida kunstnik ise kirjeldab oma seni kõige tähtsama teosena.
„Green Screen“ on nimi, mille Suisalu on pannud fotole, mis on üles pildistatud just punguma hakkavas kaasikus. Pildi all paremas servas vonkleb läbi metsa ojake, ning selle üle on langenud mitu puud, moodustades nüüd kipakaid sildu. Kased taustal on tihedalt koos ja sulanduvad sinise taevaga, mis on pildile viimseks tagapõhjaks. Pildi keskplaanil ja -paigas ripub kahe puu vahel ristkülikuna 3 × 6-meetrine roheline ekraan ja näib tuules lehvivat. Rohelise ekraani ees on risti-rästi valged kasetüved, mille vahel kerkib võsa. Esiplaanil all vasakul seisab mõnevõrra udune pruun valgete tähnidega metskits. Metskits vaatab otse meie poole ning paistab, et kasukasse takerdunud takjad teda ei häiri.
Nendele, kes pole tuttavad digitehnoloogia viimaste edusammudega, olgu öeldud, et rohelisi ekraane kasutatakse foto- ja videotootmisel taustana, mis võimaldab toimetajatel pildilt rohelise värvi eemaldada ning asendada see soovitud taustaga. Teisisõnu, rohelised ekraanid annavad režissööridele, produtsentidele ja toimetajatele vabaduse kasutada oma kujutlust, et luua ükskõik missugune taust, maastik või tagapõhi, millist nad aga soovivad. Aga mõistmaks, kuidas Suisalu, paigutades rohelise ekraani looduskeskkonda, aitab meil tuvastada kujutluse rolli sidusa ümbruse konstrueerimisel, tuleb pöörduda tagasi Kanti poole ning vaada uuesti eespool antud kirjeldust „Green Screenist“.
Nagu öeldud, Suisalu foto „on pildistatud just punguma hakkavas kaasikus.“ Aga kui tahta jõuda lähemale füüsilisest maailmast lähtuvatele toorestele meelesisenditele, mida me silmade kaudu vastu võtame, oleks Suisalu fotot parem juba kirjeldada nii, et see sisaldab „rida jämedaid valgeid jooni, mille sekka on puistatud rohelisi laike“. Muidugi, olles juba „valgete joonte“ ja „roheliste laikude“ tasandil, tekib küsimus, kuidas me üldse saime algul „kaasikut“ näha. Ja Kanti vaateviisi järgi me kasutasime oma kujutlust „puu“ ja „lehe“ mõistete loovaks kombineerimiseks oma vaimus leiduvate „valgete joonte“ ja „roheliste laikude“ toore meelesisendiga, et tajuda vahetult „just punguma hakkavat kaasikut“. Teisisõnu, füüsiline maailm toimib nagu roheline ekraan, millele meie kujutlus projitseerib mõisteid, et tekitada sidus pilt reaalsusest, ning Suisalu kunst toob füüsilise maailma niisuguse nähtava funktsiooni esile, paigutades looduslikku miljöösse ehtsa rohelise ekraani.
Juhtides tähelepanu sellele, kuidas füüsiline maailm toimib rohelise ekraanina, millele me loovalt projitseerime teatava pildi reaalsusest, teeb Suisalu ühekorraga kaht tähtsat asja. Esiteks osutab ta lõhele, mis eraldab füüsilist maailma sellest, kuidas me seda oma kujutluse loova kasutamise abil tajume. Teiseks annab ta mõista, et füüsilise maailma ja meie kujutluse vaheline lõhe võimaldab meil loovalt uurida erinevaid viise loodusega suhestumiseks. Rohelise ekraani strateegiline kasutamine looduses õhutab meid tema sõnul „reflekteerima erinevuse üle taju ja reaalsuse vahel ning lõppude lõpuks teistmoodi kujutlema meie suhet loodusega“. Kuid küsimus, kas me peaksime oma suhet loodusega teistmoodi kujutlema, jääb lahtiseks, ja Suisalu vastuse puhul tuleb pöörduda „Green Screeni“ loomisel kasutatud metodoloogia ja tehnoloogia poole.
„Green Screeni“ eksponeeriti esmakordselt eraldi pildina Tallinnas EKKM-is soolonäitusel „Tähelepanufiguurid“. Tegelikult oli see pilt aga üks 6243-st fotost, mille Suisalu pildistas Sony STL-A65 digikaameraga, mis oli asetatud statiivile oja kaldal Lõuna-Eestis ning programmeeritud pildistama kahe kuu jooksul ühe kaadri iga 10 minuti tagant. Tehnilisest vaatepunktist oli Suisalu eesmärk tabada kohaliku eluslooduse liikumisi ning dokumenteerida üleminekut kevadelt suvele. Ja nagu me juba nägime, rohelise ekraani taotluslik paigutamine loodusfoto keskmesse oli mõeldud selleks, et panna vaatajad näitusesaalis mõtlema kujutluse ja looduse vahelise suhte üle.
Nagu metodoloogia kirjeldus näitab, kasutas Suisalu digivahendit selleks, et kanda Lõuna-Eesti maastik üle Tallinna kunstisaali ning sellega korraldada näost näkku kohtumine metskitse ja kunstisõprade vahel. Osana „Tähelepanufiguuride“ näitusest kasutas Suisalu oma 6243 fotot selleks, et suruda kahekuine üleminek kevadelt suvele kokku 7-minutiliseks show’ks ning anda näitusekülastajatele kogemus aastaaegade üleminekust, millest nad muidu võinuksid ilma jääda. Muidugi, maastiku ülekandmine ühest kohast teise ja kahe kuu kokkusurumine seitsmeks minutiks illustreerib seda, kui palju tehnoloogia avardab meie võimet loovalt korrastada, liigitada, sünteesida ja muundada meelesisendeid, mida me füüsilisest maailmast saame. Kuid tehnoloogia kasutamine „Green Screenis“ osutab ka meie kujutluse petlikule potentsiaalile ning võimalusele, et meie pilt loodusest võib olla vale.
Täpsemalt, kui me vaatame „Green Screeni“ sellisena, nagu see näitusesaalis ripub, siis me tegelikult ju metskitsega näost näkku ei kohtu. Samuti, kui me vaatame 7 minuti jooksul kevade üleminekut suveks, siis me tegelikult aastaaegade vaheldumist ei koge. Õigupoolest roheliste ekraanide ja digitaalselt toodetud piltide ajastul pole meil enam võimalik teada, kas metskits seal üldse viibis või kas üleminek kevadelt suvele, mida me tunnistame, on reaalne. Ja see toob meid Suisalu „Green Screeni“ tõelise tugevuseni: paigutades rohelise ekraani strateegiliselt loodusesse ja riputades seejärel foto üles kunstisaali, ei pane Suisalu meid mõtlema mitte üksnes meie kujutluse ja füüsilise maailma vahelisele suhtele, vaid näitab meile lisaks, et loodus ei ole roheline ekraan, mida me saame toimetada, manipuleerida ja muundada, nagu sobivaks peame – isegi kui meieni jõudvad toored meelesisendid jäävad seosetuks, enne kui me neile mõisteid rakendame.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
