2025 oli Vikerkaares rahvusvahelise ja kodumaise koostöö aasta, paraku küll seetõttu, et kriisid maailma eri otstes nõudsid süvendatud tähelepanu. Kolleegidega Ukraina PEN-is ja Public Interest Journalism Labis pühendasime oma märtsinumbri Ukrainas toimuvale ukrainlaste endi sõnades. Palestiinlastest kirjanikud Hazem Jamjoum ja Heba Hayek kureerisid aga meie sügisese topeltnumbri kirjanduse- ja kunstiosa ja tõid Eesti lugejateni rohkem kui kahekümne autori teosed, Gazast kuni Palestiina diasporaani. Viimaks tegime koostööd kolleegidega Müürilehes ja avaldasime aasta lõpus põhjaliku ülevaate Eesti ajakirjanduse hetkeseisust. Lugege! – mõne numbri ehk veel ajalehepoest leiab.
Teistes numbrites kajastasime vastupanu, kunsti eri meediumites, kriise, sitta ja enesemääramist. Aasta lõpetasid esseed looduse ja elu lõpust, Tšehhovist ja USA välispoliitikast – lugege ka neid.
Mõned probleemid köitsid lugejate tähelepanu järjepidevalt läbi terve aasta. Ei saanud meiegi tehisaruta. Kevadel avaldasime vestlusringi, kus Kadri Aavik, Krista Fischer, Oliver Laas ja Aro Velmet mõtisklesid selle üle, mida AI-vaimustus teeb teaduse ja kõrgharidusega (ei midagi head). Sügisel vaagis Silvia Urgas tehisaru mõju kunstile ja kirjandusele (samuti ei midagi head). Järgmisel aastal lubame ka optimistlikumaid ja konstruktiivsemaid vaateid meie heale uuele ilmale, juba kohe jaanuarinumbris.
Ka Palestiinas toimuv huvitas meie lugejaid järjepanu. Jaanuaris kirjutas Mikko Lagerspetz Palestiina toetuseks korraldatud protestidest Eestis ja Soomes. Mõttelise järje sellele artiklile kirjutas suvel Ott Puumeister, kes vaagis ühe taolise protesti vastu korraldatud kohtuasja ja seal kasutatud “semiootilist analüüsi”. Ning aasta lõpus võiks neile kahele artiklile jätkuks lugeda Benjamin Klasche vastust küsimusele “Miks me ei taha nimetada Iisraeli genotsiidi Gazas genotsiidiks?” ja Birgit Poopuu artiklit “Postkoloniaalne hetk maailmapoliitikas”. Ning mõistagi kõiki meie palestiinlastest kaasautorite tekste novembrikuu Vikerkaares.
Ajakirjandusnumbrist tõstame esile Aro Velmeti ülevaate ajakirjandusvabaduse ja “ajakirjandusvabaduse” ajaloost ning Tiit Hennoste ülevaate Eesti meedia hetkeseisust. Ajatumatest teemadest tabasid märki aga Riin Sirkeli artikkel stoikutest ja Janar Ala mõtted sitast.
Ilukirjandusest loeti Urmas Vadi novelli “Kamuflaaž” ja Maksõm Krõvtsovi luuletust sõjaaegsest elust Kiievis. Populaarsed olid ka arvustused, eriti Vilja Kiisleri märkmed Viivi Luige “Pühaduse purunemisest”.
Meie hulgast lahkusid Tõnn Sarv ja Krista Aru – lugege ka nende parimaid palu möödunud aastate Vikerkaares. Meie kõige populaarsem lugu sel aastal aga paberkandjal ei ilmunudki – tegemist oli ühe põneva blogipostitusega. Millest täpsemalt juttu, lugege juba ise.
Olime lugejaga, nagu ikka, paberil ja veebis, IDA-raadio eetris ja taskuhäälingus, aga ka offlainis, Fotografiska kohvikus, Kirjanike Liidu musta laega saalis ja Barlova baaris. Järgmisel aastal jätkame kõige sellega ja toome teieni ikka rahulikke, mõtlemapanevaid ja hästi kirjutatud tekste.
Uuel aastal tervitame ka oma meeskonnas uut toimetuseliiget Ave Taavetit, kes asub lisaks karikaturistitööle ka meie sotsiaalmeedias toimetama – ning vaikselt ka muudes nurkades.
Jõuate veel sel aastal Vikerkaare tellimuse ära vormistada -ja muide, käige vahepeal ka reivil, see on hingele hea.
