Vikerkaar nr 1-2/2010

tagasi

Marju Lauristin

Sotsiaaldemokraatia jätkusuutlikkusest

Tony Judti teksti lugedes tekib otsekohe paralleel Eestis ja Ameerikas levinud hoiakute vahel. Nagu ameeriklased, nii tahaksid ka eestlased suuremat turvalisust ja paremat arstiabi. Ja nagu ameeriklased, ei taha eestlasedki maksta nende hüvede eest suuremaid makse ning pelgavad süü-distusi sotsialismis. Ka Eestis suhtutakse põlglikult sotsiaalabi saajatesse ning ei peeta töö kaotanud inimest täisväärtuslikuks.

Kuid Eestis ei tea ka haritum publik suurt midagi teoreetilistest väitlustest Keynesi ja Hayeki vahel, enamikule ei ütle midagi lord Beveridge’i ega isegi John Stuart Milli nimi, ega ärata meis mingeid emotsioone brittide 19. sajandi vaesteabiseadus. Meie antisotsialism on vene päritolu ja suhtumine vaesteabisse kokku võetav tsaaririigi aegadest pärit talupojatarkusega: iga vald toitku oma sandid. Sestap on briti vasakintellektuaali Tony Judti arutluse eestikeelne üllitamine tänuväärseks katseks teadvustada sotsiaal-demokraatiaga seotud põhimõttelisemat sotsiaalfilosoofilist ideestikku.

Eesti kontekstist lähtudes tunduvad mulle Judti käsitluses eriti olulised kolm teemat: inimese väärikuse ning vabaduse mõistmise erinevused liberaalses ja sotsiaaldemokraatlikus mõtteviisis, sotsiaaldemokraatia vastuvõetavuse seos ühiskonna rahvusliku koosseisuga ning sotsiaaldemokraatia ja tänapäeva maailma hirmud.

Neist fundamentaalseim puudutab inimväärikuse ja vabaduse erinevat tõlgendamist. Kui majandusliberalism näeb inimväärikuse prototüübina edukat ettevõtjat, konkurentsivõitluse võitjat, siis sotsiaaldemokraatlik inimesekäsitlus näeb väärikana inimest, kelle puhul enesehinnang ja tunnustus ei sõltu tema “turuhinnast”, vaid tema inimlikkusest ja eneseteostusest ühiskonna liikmena. Ehkki nii liberaalse kui sotsiaaldemokraatliku inimesekäsituse nurgakiviks on arusaam iga inimese võõrandamatutest õigustest, on nende õiguste skaala erinev. Liberaalne filosoofia lähtub inimõiguste individualistlikust käsitlusest, keskendudes isikuvabaduse teemale, sotsiaaldemokraatia aga laiendab inimeste põhiõiguste ulatust inimeste sünnipärase võrdsuse ideega, täiendades õigust olla seaduse ees võrdselt koheldud ka õigusega saada ühiskonnas võrdsed arengu- ja eneseteostusvõimalused. Inimväärikusest lähtuv võõrandamatute sotsiaalsete õiguste kontseptsioon ongi sotsiaaldemokraatia kõlbeliseks tuumaks. Praktikas tähendab see nii õiglast tulupoliitikat kui ka üldist ligipääsu isiksuse arengu ja heaolu seisukohalt kesksetele avalikele teenustele, eeskätt haridusele ja tervishoiule. Judt juhib tähelepanu ka liberaalide ja sotsiaaldemokraatide põhimõttelisele erinevusele sotsiaaltoetuste küsimuses, mis on ka Eesti oludes juba selgesti ilmnenud: kui liberaalses käsituses on sotsiaalabi saamine luuseri tunnus ning karmid sissetulekute kontrolli nõuded peavadki toetuste saamise muutma võimalikult alandavaks ja ebameeldivaks, siis sotsiaaldemokraatide poolehoid universaalteenustele on tingitud just vastupidisest hoiakust. Seda kannustab arusaamine, et vaesusest ja ebavõrdsusest tulenev sotsiaalne ebastabiilsus ja vihameel ohustab ühiskonna kui terviku tasakaalu. Sotsiaal-demokraatide sihiks on kõigi, ka vähem konkurentsivõimeliste ühiskonnaliikmete vajadustele vastav elustandard, mis võimaldaks ka vanadel, haigetel või puudega inimestel väärikalt elada, kõigil lastel end eakaaslastega võrdselt väärtuslikuna tunda ning ei tõukaks ka ühiskonna hälvikuid prügimäele ega tänavatele külmuma, kuna selline äärmine inimlik viletsus on sotsiaalset kõlblustunnet riivav ja inimväärikust kui niisugust alandav. Kahjuks on meil tõlkimata sotsiaaldemokraatliku sotsiaalpoliitika filosoofilisi aluseid liberaalse ja konservatiivsega võrdlev taanlase Gösta Esping-Anderseni klassikaline raamat “Heaolukapitalismi kolm maailma”, samas kui Judtigi viidatud majandusliku liberalismi tähtteosed nagu Friedrich Hayeki “Tee orjusesse” ja von Misese “Liberalism” on eesti keeles ammu kättesaadavad.

Judt juhib tähelepanu sotsiaalde-mokraatia üldisele võidukäigule Teise maailmasõja järgses Euroopas ja eriti Põhjamaades (selle tunnistuseks on ka Euroopa sotsiaalharta inimväärikust rõhutav sisu), mida võib siduda kolme olulise teguriga: Euroopa väikeriikide rahvusliku homogeensusega, sõjajärgse majandusbuumi aegse tööliskonna kiire “keskklassistumisega” ning poliitikute hirmuga sotsiaalsete konfliktide ees.

Meil ei ole sotsiaaldemokraatia halvustamise taga sõjajärgse Lääne kogemus, vaid pigem kunagi nõukogude koolis omandatud bolševistlik suhtumine menševikesse kui “töölisklassi äraandjatesse” ning samast allikast pärinev sotsiaaldemokraatia sidumine mitte niivõrd rahvuslikku koosmeelt ja avalike hüvede klassideülest laienemist soosiva solidaarsusega kui klassivõitlusega ja konkurentsiga hüvede pärast. Ehkki vene sotsiaaldemokraatia leninliku versiooni ehk bolševismi verine tulemus oli üheks tõukejõuks sõjajärgse Lääne sotsiaaldemokraatliku ideoloogia lahtiütlemisel klassivõitluse ideest kui sellisest, on Eesti avalikkusel ja ajakirjanikel see jäänud märkamata, ning klassivõitluse sõjakad noodid kõlavad ühtviisi nii sotsiaaldemokraatlikku poliitikat vasakult kui paremalt kritiseerijate hääles.

Tony Judti viide sellele, et tänapäeva Euroopas pole sotsiaalse turvalisuse ja konfliktide ennetamise rõhutamine enam sotsiaaldemokraatia eripäraks, tundub järjest enam sobivat ka Eesti kohta: on ju meilgi paremerakonnad hakanud vähemasti oma kampaaniaid üles ehitama niinimetatud “pehmetele väärtustele”, mida seni on seotud pigem sotsiaaldemokraatidega. Paraku erinevalt Euroopast haigutab Eestis sotsiaalsete väärtuste sõnalise tunnustamise ja järjekindla poliitikas teostamise vahel endiselt kuristik. Teisalt on sotsiaaldemokraatia ise nii Lääne- kui Ida-Euroopas hakanud senisest rohkem keskenduma majanduslikule konkurentsivõimele kui heaolu alusele, lähenedes nõnda liberaalsele retoorikale. Sestap räägib ka Judt vajadusest uuesti määratleda sotsiaaldemokraatide tänapäevased juhtmõtted, mis selgesti eristaksid neid parempoolsest poliitikast. Mõtlemapanev on aga Judti veendumus, et sotsiaaldemokraatlike väärtuste üldiseks tunnustamiseks on vaja ühiskonnas levivat hirmu. Judt arvab, et uus sotsiaaldemokraatia peaks olema “hirmu-sotsiaaldemokraatia”.

Ühelt poolt ei ole praeguse majandussurutise valguses vist küll enam õige arvata, nagu oleks hirm vaesuse ja sotsiaalsete konfliktide ees ning koos sellega emotsionaalne alus klassikalise sotsiaaldemokraatia levikuks maailmast kadunud. Õige küll, enamikus Euroopa maadest on see hirm tembitud uue hirmuga sisserändajate ees, kelle puhul nii vaesus, ebavõrdsus kui konfliktide vägivaldseks muutumise tõenäosus on suurem kui põlisrahva keskklassistunud ja turvalisusega harjunud enamusel. Parempoolne poliitiline traditsioon näeb sellises olukorras riigi rolli eeskätt jõu rakendamises (nagu Judt ka rõhutab, taandabki õhukese riigi poliitika riigi väärtuse tõhusatele kontrolli- ja karistusmeetmetele). Sotsiaaldemokraatlik lahendus vägivalla ennetamiseks on vastupidine: mitte süvendada meeleheitest ja ebavõrdsusest sündivat viha vähemuste tõrjumise ja alandamisega, vaid seda leevendada ja ära hoida sallivusega ning (kodaniku)ühiskonda kaasamisega. Nii paradoksaalne kui see ka pole, on sotsiaaldemokraatia siin Euroopa kristliku põhjaga väärtusilma järjekindlam esindaja kui samast juurest välja kasvanud liberalism.

Teisalt tuleb aga nõustuda Judtiga selles, et klassikaline sotsiaalse turvalisuse probleemistik ei ole Euroopas enam ainult sotsiaaldemokraatide pärusmaa. Jääb vaid loota, et sallivus ja respekt inimväärikuse vastu saab ka Eestis poliitilise konsensuse aluseks, nii nagu see on toimunud Põhjamaades, Saksamaal ja enamuses teistest Euroopa Liidu vanadest liikmesriikidest. Sotsiaaldemokraatide roll poliitikas ongi sellise konsensuse eest seismine, mitte sotsiaalsete väärtuste monopoli taotlemine “oma näo” säilitamise nimel.

Mis aga on need uued hirmud, mille vastu 21. sajandi sotsiaaldemokraatia peaks mõõga tõstma? Mulle tundub, et kasumijahile keskendunud globaliseeruvas maailmas on Euroopat vallutamas eestlastele nii tuttav hirm kultuuriliselt kaduda ja hääbuda. Selle hirmu mõjul on järjest tugevamaks saamas konservatism ja isolatsionism, mis püüab üleilmastumise ohtude eest pakku pugeda rahvuslikku suletust põlistades ja kultuuripiire müütide ja müüridega kindlustades. Vastukaaluks on Anthony Giddens ja Ulrich Beck sõnastanud uue väljakutsena sotsiaaldemokraatiale “rahvusliku kosmopoliitsuse” põhimõtte, mis peaks olema rajatud ühisväärtuste avastamisele erinevate kultuuride dialoogi kaudu ning rahvusülesele koostööle globaalsete ohtude tõrjumiseks.^[1]Ehkki vastsed Kopenhaageni kliimakonverentsi kogemused näivad kõnelevat vastupidist, on need ometi ka tõestanud, et ilma globaalse solidaarsuseta jäävad teadlaste hoiatused vaid sõnadeks. Sotsiaaldemokraatlik liikumine, mis on pakkunud maailmale jätkusuutliku arengu ideed, võiks saada liidriks nende ellu viimisel.

Sotsiaaldemokraatia pääses Euroopa rahvusühiskondades mõjule sotsiaalsete vastuolude vägivallatu ületamise peateena tänu sellele, et erinevalt liberaalidest, kes peavad reaalseks vaid üksikindiviidi, on sotsiaaldemokraadid alati tunnistanud ühiskonna kui elava terviksüsteemi reaalsust. Sotsiaaldemokraatia võimaluseks võib kujuneda ökoloogilise ja sotsiaalse lähenemise süntees uueks sotsiaalökoloogiliseks maailmavaateks. Nõustumata inimese taandamisega mutrikeseks majanduse masinavärgis, lähtub sotsiaaldemokraatia ühiskonnast kui inimarengu keskkonnast, nii rahvusühiskonda kui inimkonda hõlmavate sotsiaalsete süsteemide seotusest loodusega ja kultuuriga. Hirm inimlikuks arenguks hädavajaliku sotsiaalse ja vaimse keskkonna pöördumatu saastumise ja kokkuvarisemise ees, piirideta ja ettenägemisvõimeta turukonkurentsi meelevalda sattunud inimkonna ohustatus võibki olla see vedru, mis sotsiaaldemokraatia uuesti “käima lööb” ja uuele põlvkonnale atraktiivseks muudab.